Prantsuse revolutsioon (0)

Suur Prantsuse revolutsioon ehk Prantsuse kodanlik revolutsioon (Lääne-Euroopa ajaloolises traditsioonis ja alates 1991. aastast üha enam ka Eestis nimetatud lihtsalt Prantsuse revolutsiooniks) toimus 1789–1799 Prantsusmaal. Selle käigus kukutati Prantsusmaal kuningavõim ning feodaalkord . Tegemist on maailma tuntuima revolutsiooniga, millest võtsid eeskuju 19. sajandi revolutsionäärid.
Feodaalkord oli laostunud, vastuolud ühelt poolt vaimulike ning aadlike ja teiselt poolt jõuka kodanluse vahel olid teravad . Kolmas seisus - kodanlus , talupojad ja töölised - moodustas rahvastikust 97%. Ebaõnnestunud sõjad ja ebapopulaarne kuningavõim ning valgustusajastu ideed põhjustasid riigis üha suuremat rahuolematust.
Revolutsiooni tekke põhjused
Üks põhjustest oli kindlasti majanduskriis, mis oli tingitud sellest, et eelistatud seisused – vaimulikud ja aadlikud – ei pidanud maksma makse ning terve maksukoorem oli kolmanda seisuse õlgadel. Riigikassa täitmiseks tõsteti makse pidevalt, kuna toimus palju sõdasid ning kuningas elas priiskavat elu, aga see ei aidanud ning 1787. ja 1788. aastal tabas Prantsusmaad ikaldus.
Teine suur ajend revolutsiooni puhkemisele olid kahtlemata Louis XVI ajal läbi viidud ebaõnnestunud majandusreformid.
Neid püüdsid läbi viia Anne Robert Jacques Turgot , Jacques Necker , Charles Alexandre de Calonne ja Etienne Charles Loménie de Brienne . Kui välja pakutud reformid kukkusid läbi ja pigem süvendasid kriisi, siis lahenduse pakkus välja La Fayette, kes tõi välja, et uute muudatuste ja maksude kinnitamiseks tuleks kokku kutsuda generaalstaadid , kes polnud koos käinud alates 1614. aastast. Ehkki otsiti veel ka teisi teid, pidi kuningas 1788. aastal tunnistama, et teist varianti ei ole, ning kuulutas välja, et generaalstaadid, keda poldud kokku kutsutud 175 aastat, tulevad kokku. Louis XVI korraldusel tulidki seisuste esindajad 5. mail 1789. aastal Versailles ’s kokku.
Revolutsiooni algus
Generaalstaatide vahel tekkisid kohe alguses vaidlused ja vastuolud, kui kolmanda seisuse esindaja nõudsid uut hääletuskorda. Kuna vaidluses ei jõutud ühele nõule, lahkusid kolmanda seisuse esindajad Versailles’st ning otsustasid end 17. juunil kuulutada Rahvuskoguks ehk kogu rahva esindusorganiks, mille otsuseid pole kuningal õigus tühistada. Rahvuskoguga ühinesid ka teiste seisuste saadikud ning Rahvuskogu kuulutas end Asutavaks Koguks, mille eesmärk oli koostada Prantsusmaa jaoks uus põhiseadus e konstitutsioon ning sellega panna alus uuele riigikorrale.
Samal ajal kasvas rahva rahulolematus ning 12. juulil algasid nii Pariisis kui ka mitmel pool mujal rahvarahutused, ning selle tulemuseks kujunes Bastille ' kindlusvangla vallutamine kaks päeva hiljem. Seda peeti hirmuvalitsuse sümboliks, ehkki reaalselt oli vangla juba ammu oma tähtsuse minetanud. Rahvamass suutis vangla värava avada ning peagi pidi kindlus alistuma. Oli alanud rahvaterrori ajastu, ühtlasi aga tähistab see sündmus ka Prantsuse revolutsiooni algust. Bastille lammutati ning selle asemele tekkinud tühi plats muudeti tantsimiskohaks. Bastille'st alguse ja hoo saanud rahvavägivald levis üle maa: kõikjal põletati losse , lõhuti maju ja kauplusi ning tapeti ka inimesi. See vägivald avas aga ka tee reformidele, sest ärahirmutatud kuningavõim andis end nüüd Asutava Kogu ja selle vastmoodustatud relvastatud kodanikukaitse, Rahvuskaardi, voli alla. Järgnevalt hakati läbi viima mitmeid reforme ning koostama põhiseadust, mis pidi kuninga võimu oluliselt piirama.
Bastille’ kindluse vallutamine
Prantsusmaa kuni 1791. aasta suveni
4. augustil 1789 kaotati seisuslikud eesõigused, võrdsustati kõigi seisuste maksustamine ja õigused riigiametitesse astumisel ning talupojad vabastati teotööst. 26. augustil võeti vastu ka "Inimese ja kodaniku õiguste deklaratsioon ", millest sai kodanikuvabaduste etalon ning väljendas kõiki inimeste võrdõiguslikkust ja vabadust, olles eeskujuks paljudele teistele riikidele.
1789. aasta sügisest sai tuntuks ka endine arst Jean Paul Marat , kellest sai mõjuka lihtrahvale suunatud ajalehe "Rahva sõber" toimetaja . Marat sai rahva seas väga populaarseks, kasutades lihtsat, rahvalähedast väljendusviisi, kuid paraku kutsus ta ka üles kõike hävitama ja purustama ning mida radikaalsemaks muudatused läksid, seda verejanulisemaks muutus ka Marat, kutsudes juba 1791. aastal rahvast üles tapma kuningat ja tuhandeid teisi eliidi esindajaid.
Oktoobris 1789 toimus toidupuuduse kuulujutust ajendatud Pariisi pesunaiste ja muu lihtrahva retk Versailles' lossi, mille tagajärjel sunniti kuningas kolima Pariisi kesklinna. Kuninga kaitseüksusteks pidid järgnevalt olema Rahvuskaardi väeosad.
Samal ajal tegi piiskop Talleyrand ettepaneku riigi finantsseisu parandamiseks riigistada kirikumaad. Novembris kiideti tema ettepanek ka heaks. Oli alanud ilmaliku ja kapitalistliku majanduskorraga riigi ajastu. 1790. aasta alguses viidi läbi ka haldusreform , mis toodi välja põhiseaduses, senine haldussüsteem asendati regioonide, departemangude ja kommuunide omaga , mis on sisuliselt muutumatuna jäänud püsima tänapäevani ning kaotati ka aadliseisus.
14. juunil 1791 võttis Asutav Kogu vastu nn. Le Chapelier' seaduse (selle algataja Isaac René Guy Le Chapellier järgi), mis keelustas igasugused erialatööliste ühingud ning oli üldiselt suunatud tsunftikorra vastu, ent samas tegi võimatuks ka ametiühingute tekke ning keelustas ka streigid . Seadus võeti vastu ühehäälselt ning jäi kehtima kuni 1864. aastani.
Kuninga põgenemine
Kuningas Louis XVI ei soovinud taanduda pelgalt konstitutsiooniliseks monarhiks , riigi esindusfiguuriks. Teda mõjututati salaja Pariisist põgenema ning emigreeruma. 20. juunil algaski kuninga põgenemiskatse, mis on tuntud Varennes'i kriisi nime all. Kuningas jõudis peaaegu Austria Madalmaade piirini , kuid tunti siis ühe ära ja toodi Pariisi tagasi. Tuileries ' loss, kus kuningas elas, võeti tunduvalt rangema järelevalve alla. Asutav Kogu pidas kuninga käitumist väga halvaks, kuid sellele vaatamata ei soovinud keegi veel toona otseselt vabariigi väljakuulutamist. Seega võeti kuningalt kogu reaalne poliitiline võim ning hoiti teda lossis sisuliselt vangina.
1791. aasta põhiseaduse vastuvõtmine
1791. aasta 3. septembril võttis Asutav Kogu vastu Prantsusmaa esimese konstitutsiooni , kus võeti kokku revolutsiooni esimeste aastate ümberkorraldused. Prantsusmaal kehtestati piiratud ehk konstitutsiooniline monarhia . Sätestati võimude lahusus : seadusandlikuks riigivõimuorganiks sai Seadusandlik Kogu; täidesaatev võim jäi kuningale , seda ilmselt seetõttu, et oli enamjaolt koostatud enne kuninga põgenemist; kohtuvõimu hakkasid teostama valitud kohtunikud .
Kaotati sisetollid ja tsunftid ning muudeti haldusjaotust. Põhiseaduse vastuvõtmine lõpetas Asutava Kogu tegevuse ning uueks keskseks riigivõimuorganiks sai Seadusandlik Kogu 745 saadikuga.
Seadusandliku Kogu ehk Legislatiivi valimistel osalenud mitte kõik Prantsusmaa kodanikud, vaid ainult need, kellel oli vastav varanduslik tsensus ning kes ei töötanud kellegi teenistuses. Nii jagati kodanikkond " aktiivseteks " ja "passiivseteks". Konstitutsiooni põhialuseks oli Inimese ja Kodaniku õiguste deklaratsioon, mis sätestas inimeste põhivabadused ning võrdsuse seaduste ees. Lõplikult kadusid seisused ning feodaalsüsteem.
“Inimese ja kodaniku õiguste deklaratsioon”
Monarhia kukutamine
Ühiskonnas ja Seadusandlikus Korpuses tugevnesid aina enam monarhiavastased meeleolud. 1792 puhkes Pariisis väljaastumine, mille käigus u 20 000 relvastatud pariislast vallutasid kuningalossi. Kuningas arreteeriti ning Louis XVI-st sai kodanik Louis Capet . Sellega oli Prantsusmaal kuningavõim kukutatud.
Vabariigi väljakuulutamine
Pärast kuningavõimu kukutamist, hakati ette valmistama uue rahva esinduskogu Rahvuskonvendi kokkukutsumist. Nende eesmärgiks oli koostada uus põhiseadus. 1792. aasta septembris toimunud valimistel jäid ülekaalu vabariigi pooldajad ning monarhistide mõju oli kadunud. 22. septembril 1792 kuulutas Rahvuskonvent Prantsusmaa vabariigiks.
Rahvuskonvendi koosseis pärast vabariigi väljakuulutamist koosnes jakobiinidest, žirondiinidest ning soodest . Esialgu olid nende hulgast kõige mõjukamad žirondiinid. Jakobiinide radikaalse suuna esindajate ja žirondiinide vahel tekkisid vastuolud, kuna viimased pidasid vabariigi väljakuulutamist märgiks, et revolutsioon on lõppenud, radikaalsemad jakobiinid pooldasid aga revolutsiooni süvendamist. See viis žirondiinide lahkumiseni Jakobiinide klubist.
Rahvuskonvendis vaieldi pidevalt kuninga ja ta tuleviku üle. 1793. aastal algas avalik kohtupidamine ning kuninga saatus otsustati hääletamisel, kus ta mõisteti ühe häälega hukka ning 21. jaanuaril 1793. aastal viidi kohtuotsus täide.
Prantsusmaal süvenes rahulolematus žirondiinide valitsemisega ning kasvas poolehoid jakobiinidele, kes omakorda kasutasid olukorra ära ning 1973. aastal aset leidnud rahvaülestõusu tagajärjel kukutati žirondiinid võimult ja võim läks jakobiinide kätte. Samal aastal võeti vastu ka uus põhiseadus, millest lähtuvalt pidi Prantsusmaa jääma ühtseks vabariigiks.
Jakobiinide diktatuur
Revolutsiooni päästmise vahendina nägid jakobiinid piiramatu ja vägivaldse võimu kehtestamist. Jakobiinide diktatuur on ilmselt üks Prantsuse revolutsiooni kõige vastuolulisemaid osasid. Ühelt poolt on tegu revolutsiooni tipuga, selle radikaalseima osaga, mil viidi läbi kõige äärmuslikemaid reforme ning efektiviseeriti riigivalitsemine . Samas aga on see ka revolutsiooni veriseim, julmim periood, mil elu kaotas mitukümmend tuhat inimest. Revolutsioonilise valitsuse kohuseid hakkas täitma Rahvapäästekomitee, mille juhiks sai M. Robespierre . Kui Robespierre hakkas ka temaga mittenõustuvaid kaaslaseid revolutsiooni vaenlasteks tembeldama, siis süvenes vastasseis ta hirmuvalitusele ning 1794. aastal arreteeriti ta ning hukati. Nii kukutati jakobiinide diktatuur.
Terror jakobiinide diktatuuri ajal
Revolutsiooni taandumine ja lõpp
Revolutsiooni taandumine algas jakobiinide diktatuuri kukutamisega. Pehmendati terrorirežiimi jakobiinivastaste poliitiliste jõude poolt ning tühistati 1793. aasta põhiseadus. Kuulutati välja poliitiline amnestia . 1795. aastal võttis Rahvuskonvent vastu uue põhiseaduse, mille järgi jäi Prantsusmaa vabariigiks, kus seadusandlikku võim oli Seadusandliku Korpuse käes, kes omakorda valis täidesaatva võimuorgani Direktooriumi. Rahva hulgas puudus Direktooriumil suurem toetajaskond , kuna majanduslik olukord oli elanikkonnal endiselt nigel.
1795. aasta oktoobris tekkis aga uus oht valitsusele: Pariisis puhkes rojalistide ülestõus. Esialgu olid nad lootnud, et saavad võimule seaduslikul teel: avalik arvamus oli viimasel ajal kaldunud paremale ning rikkamaid kihte soosiv valimisseadus võis neile tagada edu. Kuid rojalistid otsustasid valitsuse kukutada ja lootsid kuningavõimu taastada. Siiski suutis valitsus nende mässu Napoleon Bonaparte'i abil maha suruda, kes hakkas aina rohkem populaarsust koguma. 1799. aastal sai temast Pariisi garnisoni ülem, millest talle siiski ei piisanud ning ta hakkas kaaslastega planeerima riigipööret.
9. novembril 1799 hõivasidki Napoleoni väed Seadusandliku Kourpuse hoone ning sõjaväe survel pidid saadikud Direktooriumi laiali saatma.
Täidesaatev võim läks kolmele konsulile, kellest üks oli Napoleon .
Selle riigipöördega lõppes ka Prantsuse revolutsioon ning algas Konsulaadi ajastu.
Prantsuse revolutsiooni vastukajad mujal Euroopas
Saksamaal võeti Bastille’ vallutamiseteade vastu vaimustusega ning Rahvuskogu tegevuses nähti valgustusideede elluviimist poliitikas, mida Saksa valgustajad veel teha polnud suutnud. Positiivset vastukaja ning poolehoidu leidis revolutsioon maades, mis olid võõrvõimu all. Venemaal suhtuti esialgu sellesse rahulikult .
Algne vaimustus hakkas aga revolutsiooni süvenedes vaibuma ning Prantsusmaal toimuvat hakati nägema kui ohtu Euroopa senisele korrale. Euroopa riigid hakkasid sekkuma Prantsusmaal toimuvasse sõjaliselt, üritades seal taastada monarhia ning suruda maha revolutsioon. Prantsusmaa sõjaline edu sundis Euroopa riike oma jõud ühendama ning moodustati mitmeid koalitsioone Prantsusmaa purustamiseks .
Revolutsiooni ajal tehtud muudatused
· Endine kristlik kalender asendate revolutsioonikalendriga, mis kehtis 1805. aasta lõpuni, ning uueks ajaarvamise alguseks võeti 22. september 1792. aastal – päev, mis Prantsusmaa kuulutati vabariigiks.
· Vanade mõõtude ja kaalude asemel võeti kasutusele meetermõõdustik.
· Varasemate pöördumiste „härra“, „proua“ ja „preili“ sai üldiseks kõnetusvormiks „sina“.
· Moraal pidi olema range ja rõhutama vooruslikkust.
· Ühiskonnas üritati vähendada kiriku mõju ning välja juurida usku.
Revolutsiooni tagajärjed
Prantsuse revolutsioon oli maailmas suureks murranguks.
Kaotati seisused, inimesed muutusid seaduse ees võrdseks, murti vana feodaalsüsteem, kaotati aadli ja vaimulike eesõigused. Kukutati monarhia ning loodi vabariik. Prantsuse talupojast sai maaomanik ning revolutsiooni ala kasutusele võetud meetrisüsteem kehtib tänaseni.
Hakkasid rohkem levima valgustusideed: üle maailma levisid mõtted inimeste võrdsusest, vabadusest ja õiglusest ning õhutasid rahvaid rahvuslikule ärkamisele.
Üks väga tähtis tagajärg seejuures oligi rahvustunde tõus, mis haaras peale prantslaste ka paljusid teisi euroopa rahvaid.
Siiski polnud kõik hea. Revolutsioon tõi endaga kaasa ka poliitiliste vastaste ja ka süütute inimeste suure hävitamise ning vägivalla. Selleaegne terror on olnud hiljem eeskujuks ka mitmetele 20. sajandi diktaatoritele.
Eugène Delacroix “Vabadus viib rahva barrikaadidele“
6