Suure Prantsuse revolutsiooni tähtsusest demokraatliku ühiskonna kujunemisel (2)

Suure Prantsuse revolutsiooni tähtsusest demokraatliku ühiskonna kujunemisel
Revolutsioon puhkeb, kui riigis on kriis, vana kord on end ammendunud kuid rahumeelselt pole toimunud üleminekut uuele korrale ning midagi peab muutuma. Kriise võib olla mitmesuguseid – majanduslik, ühiskondlik, poliitiline jne. Üks suurimaid ning tuntumaid revolutsioone ajaloos on Suur Prantsuse Revolutsioon .
18. sajandi lõpuks oli Prantsusmaa jõudnud seisu, kus muutus oli vältimatu. Riigikord oli absolutistlik monarhia , oli seisuslik kord ning kõik maksud oli kolmanda seisuse ehk talupoegade, käsitööliste ja kaupmeeste maksta, samal ajal kui esimene seisus ja kuningakoda kulutasid priiskavalt ning kunina mõtteviisi iseloomustas kõige paremini lause „Pärast mind tulgu või veeuputus“. Prantsusmaa vajus järjest sügavamale rahalisse kriisi ning seda ei suutnud takistada ei Jaques Turgot' poolt läbi surutud uuendused ega ka Jaques Neckeri poolt võetud tohutud laenud. Kuningas tõstis korduvalt talupoegade makse, kuid seegi ei suutnud kriisi leevendada.
Lõpuks otsustas Louis XVI maksustada ka aadlikud ning vaimulikud . Selle tegemiseks tuli tal aga kokku kutsuda generaalstaatide kogu, kes aga ei jõudnud seisustevaheliste erimeelsuste tõttu kokkuleppele, mistõttu kolmanda seisuse esindajad lahkusid ning moodustasid Rahvuskogu - kogu rahva esindusorgani, mille otsuseid kuningal ei ole õigus tühistada. Nendega liitus ka osa vaimulike ning aadlike esindajaid ning Rahvuskogu kuulutas end Asutavaks Koguks, mis pidi koostama Prantsusmaa jaoks põhiseaduse ja panema sellega aluse uuele riigikorrale.
Kui kuningas vallandas riigi majandusjuhi Neckeri ning püüdis moodustada uut valitsust, pidas rahvas seda kuninga püüdeks luua diktatuur ning Pariisis lahvatas mäss. Näljane, rahulolematu ning relvastatud rahvahulk vallutas ning lammutas Bastille vangla , põletati aadlike losse ning maju, rüüstati kirikuid, raamatukogusid, kõike, mis sümboliseeris vana korda. Rahvahulgast ärahirmutatud kuningavõim andis end nüüd Asutava Kogu ja selle vastmoodustatud relvajõu Rahvuskaardi voli alla.
Järgnevalt hakati läbi viima mitmeid reforme ning koostama põhiseadust, mis pidi kuninga võimu oluliselt piirama. 1789. aastal kaotati aadlike ning talupoegade ühise otsusena feodaalide seisuslikud eesõigused, võrdsustati kõigi seisuste maksustamine, talupojad vabastati teotööst, alustati kirikumaade natsionaliseerimist ja pandi alus vaba turjumajanduse ning tänapäevaste kapitalistlike suhete väljakujunemisele ning pärisorjuse kaotamisele Euroopas.
1791. aastal võeti vastu põhiseadus, mille põhjal kehtestati Prantsusmaal konstitutsiooniline monarhia ja sätestati võimude lahusus : seadusandlikuks riigivõimuorganiks sai Seadusandlik Kogu, kuhu valiti 745 saadikut, täidesaatev võim jäi kuningale ja kohtuvõimu hakkasid teostama valitud kohtunikud. Võimude lahususe süsteemi kasutatakse kõigis tänapäeva demokraatlikes riikides. Seadusandlikku Kogusse valiti 745 saadikut ja seal olid kaheks äärmuslikuks poliitiliseks jõuks konstitutsioonilise monarhia pooldajad ning saadikud, kes nõudsid kuningavõimu kukutamist – vabariiklased.
1792. aasta septembris toimunud valimistel said ülekaalu vabariigi pooldajad ja Prantsusmaa kuulutati vabariigiks. 1798 . aastal võeti Ameerika Ühendriikide eeskujul vastu “Inimese ja kodaniku õiguste deklaratsioon”, mis kuulutas kõrgeimaks võimukandjaks rahva, sätestas kõigi inimeste õiguse vabadusele, omandile, julgeolekule, kuulutas välja sõna-, trüki- ja usuvabadus ja; andis inimestele õiguse osaleda seaduse loomisel ja maksude kehtestamisel, st valida ja olla valitud. „Inimese ja kodaniku õiguste deklaratsiooni“ võib pidada üheks olulisimaks dokumendiks ajalood, kuna sellest lähtub väga paljud demokraatlike riikide põhiseadus ning seal
välja toodud vabadused ja õigused on näiteks Euroopa inimõiguste konventsiooni aluseks.
Edasine võimuvõitlus Prantsusmaal toimus žirondiinide rühmituse, kes esindas jõukama kodanluse ja haritlaste huve, ja jakobiinid , kes toetusid pealmiselt Pariisi kesk- ja väikekodanlusele, vahel. Esialgu oli mõjukam žirodiinide rühmitus, kes arvasid, et vabariigi väljakuulutamisega on revolutsioon läbi, jakobiinid aga pooldasid revolutsiooni süvenemist ning kuninga kui riigireeturi ning kriisi põhjustaja hukkamist. Vastuolud viisid žirodiinide lahkumiseni ning võimu kindlustamiseks kehtestasid jakobiinid diktatuuri ja hukkasid kuningas Louis XVI kui riigireeturi ning türanni.
Esialgu koostasid jakobiinid uue põhiseaduse, mis oli tunduvalt liberaalsem kui varasem, kuna kaotas varanduslikud tsensused, lastes kõigil Prantsusmaa meessoost kodanikel hääletada, talupoegadele jagati väikese tasu eest maad ning tehti ka muid lihtrahvast soosivaid muudatusi. Põhiseadus ei jõustunud reaalselt aga mitte kunagi, sest selle jõustumine lükati edasi sõja lõpuni, seni pidi kehtima jakobiinide juhi Robespierre 'i ainuvõim. Robespierre lasi giljotiinil hukata kõik, keda pidas vähegi enda võimu vastaseks. Hukati valimatult žirondiine, neid, kes olid vana korra ajal silma paistnud ning kõiki Robespierre'iga mittenõustuvaid – kokku hukati revolutsiooni päästmise ettekäändel mitukümmendtuhat inimest.
Lõpuks viis opositsioon siiski läbi riigipöörde – Robespierre ja tema pooldajad kukutati , arreteeriti ning hukati järgmisel päeval. Rahvuskogu võttis vastu uue põhiseaduse, mille järgi jäi Prantsusmaa edasi vabariigiks, kuid seadusandlikku võimu teostas Seadusandlik Korpus ning täidesaatvaks võimuorganiks oli Direktoorium , kuid ka see ei suutnud riiki stabiliseerida ning nelja aasta pärast haaras võimu Prantsuse väejuht Napoleon Bonaparte koos kahe enda toetajaga. 1802. a. valiti ta eluaegseks konsuliks ning 1804. a. kuulutas Senat ta keisriks ehk imperaatoriks. Prantsusmaast sai taas monarhia ja vabariiklikku korda hakati järk-järgult lammutama . Napoleoni valitsusajal peeti Euroopas palju edukaid vallutussõdu, mis aitasid lagundada feodaalkorda, levitada revolutsiooniideid ning ümberkorraldusi – näiteks levisid revolutsiooni ajal Prantsusmaal kasutusele võetud ning tänapäevani Euroopas kasutusel olev kalender, mõõtühikute kümnendsüsteem jne.
Prantsuse ülemvõimu kehtestamine Saksamaal vallandas seal rahvusliku vabadusliikumise, mille keskuseks kujunes Preisimaa . Rahvusliku eneseteadvuse äratamisel etendasid olulist osa pärisorjuse kaotamine, ülikoolid ja patriootlikult meelestatud literaadid. Loodi patriootlikke salaühinguid ja koostati sõjalise ülestõusu kavasid. Prantsuse impeeriumi lagunedes jäi neisse riikidesse kiirest arenev ja rahvusliikumisi tulvil keskkond.
Kuna Napoleoni valitsusajal lõpuks stabiliseerus Prantsusmaa, lõppesid rahvarahutused ning kriis lõppes, peetakse Napoleoni võimule saamist Suure Prantsuse Revolutsiooni lõpuks.
Suur Prantsuse Revolutsioon oli verine , ohvriterohke – arvatakse, et kokku hukkus umbes 40 000 inimest. Siiski oli revolutsioonil ka mitmeid positiivseid külgi – pandi alus tänapäevastele inimõigustele, vabaturumajandusele ning ühiskonnakorraldusele Euroopas, kaotati pärisorjus ja vähendati erinevusi seisuste vahel. Suurt Prantsuse Revolutsioon peetakse demokraatliku Euroopa väljakujunemise üheks olulisimaks pöördepunktiks.