UUS AJA EKSAM 1 OSA (0)

Sissejuhatus.

• Varauusaja mõiste, selle kronoloogilised raamid, Cristoph Cellariuse periodiseering: Uusaja mõiste tõi käibesse Halle ülikooli ajaloo- ja retoorikaprofessor Cristoph Cellarius, kes eristas ajaloos vana-, kesk- ja uusaja. Ta pidas kesk- ja uusaja piiriks Konstantinoopoli langemist 1453. aastal. Hiljem on pakutud ka muid daatumeid, nt. Ameerika avastamine 1492, Itaalia sõdade algust 1494 ja ka reformatsiooni vallandumist 1517. Varauusaega hakati uusajast omaette perioodina eraldama pärast Teist maailmasõda. Piiriks varauusaja ja uusaja vahel peetakse enamasti Prantsuse revolutsiooni algust 1789. Tavaks on vaadelda varauusaja aega 1500-1800. Võib vaadelda kui eelmodernset ühiskonnast modernsesse ühiskonda ülemineku ajajärku, kus keskaegsed traditsioonid põimusid uusaegsete uuendustega .
  
• Kesk- ja uusaja piir nõukogude ajalookirjutistes: Nõukogude ajalookirjutis nihutas Kesk- ja uusaja piiri tänapäevale veelgi lähemale, alustades uusaega Inglise revolutsiooni algusega aastal 1640.
  
• Sattelzeit : Reinhart Koselleck, kes on kuulsaim ajaloolane, on kasutanud terminit Sattelzeit, mis on periood 1750-1850.
  
• Michael Mitterauer Euroopa kiireima arengu põhjustest: Võrdleb Euroopa, Hiina ja Islami ühiskondi. Leiab, et arengu erinevuse tekitas rukki ja kaera kasvatamine Euroopas, sest see nõuab suuremaid uuendusi kui näiteks riisi kasvatamine.
  
• Põhja- ja Lõuna-Euroopa ning Lääne- ja Ida-Euroopa eristamine varauusajal: Kunagine Rooma impeeriumi põhjapiir, mis kulges läbi Euroopa kagust loodesse, eraldas nn vana tsivilisatsiooni põhjapoolsest barbaarsusest. Põhja-Euroopas kiirem areng. Ida ja Lääne piiri eristati Elbe jõe juurest.
  
• Ida-Euroopa arengu erijooned ning Lääne-Euroopast mahajäämuse põhjused: Valgustusajastust alates hakati Euroopas eristama läänt ja ida; kui läänes nähti Euroopa tsivilisatsiooni hälli, siis Ida-Euroopat peeti väiksema asustustiheduse, madalama linnastumise, kehvade liiklemisolude ja vähem intensiivsee maakasutuse tõttu Lääne-Euroopast nii majanduslikult kui ka sotsiaalselt vähem arenenuks. Samuti seisuslikud struktuurid on idas tugevamad kui läänes.
  
• Venemaa ja türgi kui ’’ arengupeetusega ’’ riigid: Hakati kõnelema ühistest väärtustest ning kutsuti rahvaid ühinema nende kaitseks. Eriti hoogustusid üleskutsed Türgi ekspansiooni elavnedes 16. sajandi esimesel ning 17. sajandi teisel poolel. Õhtumaa määrati roomakatoliku usu ja sellest eraldunud protestantlike aladega, vastandades sellele hommikumaad- kreekakatoliku usu alad, mis varauusaja alguses olid valdavalt läinud Moskva suurvürstiriigi ning islamiusulise Türgi kontrolli alla. Mõlemad riigid olid eurooplaste jaoks despootlikud ja euroopalikele tavadele võõrad. Nad olid europalikest mõtetest kaugel, ei olnud renessansi ega reformatsiooni, valgustust. Nad olid nn arengupeetusega riigid. Venelaste arust liikus võim hoopis läänest itta , pidasid Moskvat kui Kolmas Rooma.
  
• Integratsioon ja regionaliseerumine varauusaegses Euroopas: Integratsioon( klambrid tugevad) ja regionaliseerumine (Euroopat ühendavad klambrid lõdvenevad). Varauusajal domineerib regionaliseerumine- õhtumaine ühtne kirik kaob, erinevad usuvoolud , islami levik Euroopas, rahvusriikide kujunemine, mis paneb aluse Euroopa rahvuslikkusele mitmekesisusele. Euroopa pole kunagi olnud nii tähtis kui varauusajal ja maailmajalugu pole kunagi olnud nii Euroopa keskne.
  

Rahvastik .

• Euroopa ja kogu maailma rahvaarv, selle dünaamika varauusajal: Varauusaja alguses (1500) elas Euroopas ligikaudu 80-85 miljonit inimest. Aastaks 1600 ulatus rahvaarv 100-110 miljonini ning 1800. aastaks 185-190 miljonini. Kogu maailmas oli 1500. aastal rahvaarvuks 400 miljonit ning 1800. aastaks juba 900 miljonit.
  
• Demograafiline stagnatsioon , selle põhjused: 17. sajandil oli Euroopa demograafilises arengus seisakuaeg, mil rahvaarv kasvas kolm protsenti. Rahvaarvu kasvu pidurdasid nii sõjad, näljahädad kui ka suuremad viimased katkupuhangud.
  
• Thomas Robert Malthus rahvastiku kasvu tagajärgedest: väitis, et ees ootab näljahäda. Rahvastik suureneb, kuid toiduainete kasv jääb napiks.
  
• Suurima rahvaarvuga riigid: Suurimaks rahvaarvuga riigiks kogu läbi varauusaja oli Prantsusmaa, kus elas 35 miljonit elanikku. Varauusaja lõpuks jõudis Prantsusmaa kannule ka Venemaa. Hiina ja India kõrval oli Euroopa üks maailma tihedamini asustatud alasid, kuid rahvastik jaotus väga ebaühtlaselt. Tihedamini olid asustatud Madalmaade mereäärsed provintsid, Prantsusmaa (eriti Pariisi nõgu), Reinimaa, Po jõe tasandik ning Kampaania( Napoli ümbrus) Itaalias. Põhja- ja Ida-Euroopa oli asustatud väga hõredalt. Hollandi ainus varauusaja lõpus, kus linnades on rahvast rohkem kui maal.
  
• Linnastunumad piirkonnad ja suuremad linnad: 1600. aastal oli Euroopas seitse linna, kus elanikke rohkem kui sada tuhat : London ja Pariis (kaks sada tuhat), Napoli (150 tuhat), Palermo, Firenze , Veneetsia ja Moskva =100tuhat. Istanbulis 400tuhat. Varauusaja lõpuks jõudis Londoni elanike arv peaaegu miljonini. Pariisis elas 18. sajandi lõpul 650tuhat, Viinis ja Peterburis 220tuhat, Berliinis ja Varssavis 150tuhat.
  

1500. aastal Itaalias ja Madalmaades 15-30% inimesi elad linnades, 1800. aastal Hollandis üle 50% inimestest elab linnades. Inglismaa 33%, Prantsusmaal 23%, Venemaal nt. 4%.

• Ilmastiku muutumine: Varauusaeg algas soodsa kliimaga, mis püsis 16. sajandini. Näiteks Šotimaal kasvatati viinamarju ja Gröönimaa saab oma nime Roheline maa. Peale seda hakkas kliima järk jahenemine, mida on tuntud ka kui nn. väike jääaeg. 18. sajandi esimestel aastakümnetel kliima soojenes, talved ja kevaded jäid endiselt külmaks. Alles sajandi keskpaigas muutsid ka talved soojemaks, mis väljendusid jääkatte taandumisena Läänemere lõuna- ja keskosast. Vähenes viljaikaldustest põhjustatud suremus .
  
• ’’Väike jääaeg’’: 1560ndatel algas järsk kliima jahenemine, mis kestis 17. sajandi lõpuni. Külma kliima üheks põhjustajaks on peetud ka 1696. aastal toimunud Etna vulkaani purset, mille tagajärjel vähenes maale jõudva päikesekiirguse hulk. Laienesid alpi liustikud ning vegetatsioonipiir nihkus mäestikualadel allapoole. Näiteks Bodeni järv jäätus neljal talvel. Kõige külmem oligi 17. sajandi viimane aastakümme, mida iseloomustab liigniiskusest tingitud ikaldused Lääne-Euroopas. Teise poolde jäi kogu Põhja-Euroopa, sh Eesti, suur näljaaeg.
  
• Demograafilised lained-
  
• Looduskatastroofid: Rohkelt ohvreid nõudsid varauusaja Euroopas üleujutused. Eriti laastavad olid need Põhjamere rannikualadel, tuues kaasa kümneid tuhandeid ohvreid. Suurimaks katastroofiks oli Lissaboni maavärin 1755 . aastal, kus hukkus ligi kakssada tuhat inimest, sellele järgnes ka tsunami. Maavärina lained ulatusid Hispaaniasse Andaluusiasse ja Põhja-Aafrika rannikuni. Lissaboni linn hävis täielikult.
  
• Laastavamad sõjad: Laastavaimaks oli Kolmekümneaastane sõda Saksamaal (1618-1648), kus hukkus palju tsiviilelanikke. Ohvriterohke oli ka Hispaania pärilussõja lõppfaas Prantsusmaal 1710. aastal. Seitsemaastases sõjas (1756- 1763 ) kaotas Preisimaa 10% rahvastikust.
  
• Keskmine eluiga meestel ja naistel: Keskmine eluiga Prantsusmaal oli 30 ja Inglismaal 35. Keskmise eluea näitaja viis alla eelkõige laste kõrge suremus. Suur osa suri juba sünnitusel, kolmandik enne 5 aastaks saamist, täiskasvanuks said vaid pooled sündinutest. 15 aastase keskmise eluea prognoos oli 16. sajandil 57 ja naistel 38. 18. sajandi keskpaigast oli 15 aastaste keskmise eluea prognoos naistel 50 aastat, jäädes meestel endiselt samale tasemele .
  
• Sündivust ja surevust mõjutavad tegurid: Sündivus oli varauusajal pigem kesine. Paljud naised surid sünnitusel, sünnitusabi paranes , siis tõusis ka keskmise eluea prognoos. Suur osa inimese elu sõltus ka ilmastikust. Erakordsed kliimamuutused tõid kaasa näljahädad ja taudid, need omakorda mässud ja sõjad. Halvad hügieenitingimused linnades. Sünnitusel suremine oli varauusajal peamine naiste surmapõhjus. Kui vastsündinud oli vales asendis, siis oli ta absoluutselt surmale määratud, arvatavasti koos emaga. Keisrilõige tuli kasutusele alles 18. sajandi lõpul, peamiselt selleks, et päästa last surnud emast.
  
• Ohtlikumad nakkushaigused: Suremus epideemiatesse püsis varauusajal endiselt kõrgel. Laastavaimaks oli katk: 1665. a suri Londonis sada tuhat inimest; Lääne-Euroopas 1720-21 90 tuhat inimest. Lisaks katkule tõid surma ka rõuged, düsenteeria, tüüfus. Universaal ravimiks aadri laskmine.
  
• Vaktsineerimine : 18. sajandil alustati rõugete kaitsepookimisega, mis oluliselt pidurdas selle nakkushaiguse levikut.
  
• Katoliku ja protestantliku kiriku erinev suhtumine abiellu: Katoliiklus kirikus on abielu üks sakramentidest. Reformatsiooni ajal protsestantlikus kirikus abielu ei kuulu enam sakramenti, aga muutub tungivalt soovitatavaks. Katolik kirik ei tunnistanud abielu lahutusi ning protestantlikus kirikus esines neid haruharva. Katolikus kirikus askees ülimalt soovitatav. Luterlikus maailmas 15-30 aastat vanusevahet ei tohi olla ja kaks korda nädalas luterlik norm, katoliiklikus maailmas on tavaline, et mees on 20-30. aastat vanem. Kirik äärmuslikku kasinust ei toeta. 18. sajandi teisel poolel katoliku kiriku lahutavus satub pilkude alla, sest tekib arusaam, et see on kokkulepe, mida võib tühistada.
  
• Arusaama erinevus vallalise ja abielunaise seksuaalsusest: Naisi on ühiskonnas rohkem ning tänu sellele palju vallalisi. Abielus on naisel passiivne ja häbelik roll, luterlik arusaam seksuaalsuse lämmatamisest. 18. sajandi lõpuks kaotab naine igasuguse seksuaalsuse. Vallalised naised peamiselt bordellides?, Vallaline naine on lõbujanuline, täitmatu ja äärmine oht mehele.
  
• Lääne-Euroopa ja Ida-Euroopa abielumudelid: kuni 18. sajandini püsis Euroopas abielumudel, mis seadis abielu sõlmimisel esiplaanile pragmaatilised kaalutlused ning abiellujate vanemate tahe. 18. sajandi aasta lõpuks hakkas kujunema uus kodanlik perekonnamudel, abiellumise eelduseks hakati pidama tundeid ja armastust. Läänes: abiellutakse suhteliselt hilja (20-25) ja tänu sellele naine ei jõua sünnitada üle 4-5 lapse, mis hoiab sündivust madalal. Mehel peab olema iseseisev elatus allikas ja suutma peret ülal hoida. Ei ela koos rohkem kui kaks põlvkonda. Idas: abiellutakse nooremalt , naised u. 16. aastaselt. Rohkem kogukondlikus, suured pered, kus kolm põlvkonda ühe katuse all. Abielu keskmine kestvus 10-15 aastat, sest üks abielu pooltest sureb .
  
• Abielueelse seksuaalsuse piiramine: Kihlus võis olla ka ilma seksuaalvahekorrata. Kui kirik käsitles enne abiellumist eostatud, kuid pärast abiellumist sündinud last seaduslikuna ning abielus sündinuna, siis linnades tõi see kaasa gildist väljaheitmise.
  
• Keelatud seksuaalpraktikad: Prostitutsioon, abielurikkumine , verepilastus, enesepilastus, loomapilastus, anaal - ja oraalvahekorrad, homoseksuaalsus .
  
• Seksuaalsete tabude kasv: Varauusajale oli iseloomulik seksuaalsete tabude lisandumine. Kui veel 16. sajandil kõneldi kõigest seksuaalsusega vabalt, siis 18. sajandil oli tegemist juba tabuteemaga. See ei tähendanud, et 16. sajandil oleksid seksuaalsuhted oluliselt vabamad olnud, sest ühiskonna kontroll eraelu üle oli väga tugev. 18. saj keskpaigas tüüpiline keha häbenemine, keelati segasaunad. Nt. Viktoriaanliku ajastu mees ei näinud enda naist kunagi alasti.
  

Seisuslik korraldus

• Aadli osakaal ühiskonnas, mõõga- ja mantliaadel: Prantsusmaal, nagu Euroopas keskmiselt, moodustas aadel ligikaudu ühe protsendi rahvastikust, siis Hispaania aadelkonda kuulus 5-8% ja Poolas koguni 8-10% (poola aadlikel ei olnud osadel isegi maad ning käisid ringi puumõõkadega). Aadelkonna kihistumine varauusajal süvenes, tihti võisid olla ka talupojad rikkamad. Šveitsis ja Madalmaade põhjaprovintsides 0%. Varauusajal hakkas aadel rohkem majandama oma maaga või ettevõtlusega, astuti tsiviilteenistusse, tema rikkus tuli rohkem maast kui sõjakäikudest. Prantsusmaal eristati sünnipärast mõõga-aadlit ning riigiteenistusse või aadlidiplomi ostmisega aadliseisusesse tõusnud või tõstetud mantliaadlit.
  
• Muutused aadlimentaliteedis: Inglismaa gentry vs Hispaania hidalgos --- Enam rohkem suurenes majanduslik kihistumine. Hispaanias aadlinimi hidagolos varandus oli väike või lausa olematu. Polnud sünnis millegagi tegeleda, seda toetas nii religioossus kui seisuslik mentaliteet, mis ei luba tegeleda millegi kodanlikuga. See suhtumine tõi kaasa vaesuse. Inglismaal esile tõusnud uusaadel ehk gentry kohanes uute nõudmistega kiiresti ning sekkus agaralt majandustegevusse. Lõhe aadli ja kodanluse vahel oli Inglismaal tunduvalt väiksem kui Mandri-Euroopas.
  
• Teenistusastmete tabel Venemaa aadliühiskonna kujundajana: Välismaalastest ohvitserid asendati järk-järgult vene aadlikega. Nende väljaõppeks loodi navigatsiooni- ja suurtükiväekoole. 1722. aastal seati Venemaal sisse teenistusastmete (rangide) tabel mis määras kindlaks iga sõjaväelase ja riigiametniku positsiooni ühiskonnas. Kogu teenistushierarhia jagati neljateistkümneks astmeks. Sätestatud teenistushierarhia suurendas märkimisväärselt Vene ühiskonna sotsiaalset mobiilsust ning laiendas aadliseisust.
  
• Kolmas seisus varauusajal: Vaimulik, aadel ja kolmas seisus, kes tegi tööd. Lisaks kolmele klassikalisele seisusele kujunesid varauusajal suurte ühiskonnagruppidena ametnikud ja sõjaväelased.
  
• Das ganze Haus
  

Majandus

• Hindade revolutsioon , selle põhjused ja tagajärjed: Idakaubanduse koondumine eurooplaste kätte vähendas väärismetallide väljavedu. Kujunes olukord, kus hõbeda ja kulla väärtus kahanes, tuues kaasa hindade revolutsiooni. 16. sajandil kallinesid hinnad 5-6 korda. Enim just toiduainete hinnad, mis süvendas varanduslikku kihistumist. Hindade tõus tabas valusalt linnaelanikke , palgatöölisi. Aadlil vähenesid maarendist saadav tulu. Talupoegadele tuli rev. kasuks nii toiduainete hindade tõusu kui ka rendi maksmise hõlbustumise tõttu. Samuti põhjuseks maadeavastused , mille tõttu paikenevad ümber kaubateed ja tekib koloniaalmajandus.
  
• Teravilja hinna muutumine varauusajal- tõi kaasa probleeme üleüldiselt. Selle tõusuga kaotasid kõige rohkem palgatöölised, sest nemad peavad seda ostma, aga nende palk ei tõuse.
  
• Teravilja saagikuse regionaalne erinevus, selle põhjused: Venemaal 1:2, Saksamaa 1:4, Inglismaa 1:10 – külvatud ja lõigatud vilja vahekord . Lääne-Euroopas arenes põllumajandus intensiivsel teel, Ida-Euroopas see vastu ekstensiivses suunas. Keskmine saagikus kasvas idast lääne suunas.
  
• Muutused toitumises- põhitoiduks jäid teraviljatoidud (sh pudrud , koogid, leivad ). Varauusaja lõpuks vähenes liha tarbimine ligi seitse korda. Suurenes kala tarbimine. Kartuli tulek Euroopasse 18. sajandil. Suhkru tarbimine, mis esialgu oli väga kallis ja lihtrahvale kättesaamatu. Koloniaalkaubanduse areng muutis vürtsid eurooplastele varasemast märksa kättesaadavamaks. Aed- ja puuvilju peeti ebatervislikuks, õunad ja pirnid tehakse siidriks.
  
• Tee ja kohv: Kohv tuli Euroopasse Etioopiast (16.saj) ja tee tuli Aasiast (1660), mis oli algselt seega kolm korda kallim kui kohv. Kohvi ja tee joomine tõi kaasa ka kohvikuid ja teemajad.
  
• Agraarkorraldus mandri-Euroopas: põhimiku- ja mõisahärrad—Tüüpiline põhimikuhärrus oli Prantsusmaal. Valdav osa maast kuulus kirikule, aadlile või jõukale kodanlusele, kes rentis selle talurahvale. Renditalupojad said maa kasutusõiguse, mis võis olla tähtajaline, eluaegne või ka päritav. Maakasutusõiguse eest maksid talupojad raharenti. 15. saj lõpuks pärisorjuslik sõltuvus kadunud.
  

Mõisahärrus oli Elbe-Saale joonest ida pool. Turunõudluse kasv läänes, mis sundis mõisamajandite loomist. Varustamaks mõisaid hädavajaliku tööjõuga, muudeti talupojad sunnimaiseks. Tegemist oli teorendile rajatud mõisa suurmajapidamisega. Tugevnes talupoegade isiklik sõltuvus mõisnikust: aadli kätte koondus kohtu-ja politseivõim nende üle, laostas talumajapidamisi või jättis need virelusse, kus turustavad ülejäägid puudusid. Venemaal kõige rängem, talupoega võidi võõrandada ka maast lahutamata.

• Pärisorjuse püsimajäämise põhjused Ida-Euroopas ja esimesed sammud selle kaotamiseks: Pärisorjust ei kaotatud, sest arvati, et talupoeg ei saaks üksi hakkama. Arvatakse, et nad ei suuda enda eest hoolitseda. Seda tõestab see, et kui tuli aeg talude pärisostmiseks, siis paljud ei tahtnud seda teha. Füsiokraatlike ideede mõjul hakati talupoegadele rohkem tähelepanu pöörama. Esimeseks piirkonnaks kus kaotatakse pärisorjus on Böömi- ja Määrimaa ning Kaliitsa. Austrias lõppes pärisorjus Joseph II reformidega. Ida-Euroopas püsisid pärisorjuslikud suhted 19. sajandi alguseni, Venemaal kaotati see alles 1861. aastal.
  
• Kaubateede ümberpaiknemine: Uued kaubateed koondusid Atlandi ookeani ranniku sadamatesse: Lissaboni ja Sevillasse, hiljem ka Amsterdami, jättes tagaplaanile seni domineerinud Vahemere-äärsed linnad ning üle Alpide kulgevad kaubateed. Sisekaubanduses muutuvad oluliseks jõed ja kanalid. Louis XIV rajas 40km pikkuse lõunakanali, mis läbi Edela-Prantsusmaa kulgedes ühendas Vahemerd Atlandi Ookeaniga.
  
• Koloniaalkaubandus : Kolooniatest oli import suur, kuid eksport väike. Euroopast eksporditi kaupa Aafrikasse, sealt võeti peale neegerorjad, kes viidi Ameerikasse, kuna seal oli vaja tööjõudu ning siis Ameerikast kaupadega tagasi Euroopasse, nn. kolmnurkkaubandus. Lääne- ja Ida-India kaubakompaniid loodi, et saaks kaubelda Euroopa ja India/ Aasia vahel. Ühelt poolt pakkus see kiire rikastumise võimalust, kuid samas võis kaupmees kaotada kogu oma vara ja lõpetada täielikus vaesues. Nt. Indias maksis kaneeli nael üheksa, Inglismaal aga juba 72 penni.
  
• Töönduse areng: Püsis edasi tsunftikorraldus. Suurkaupmehed varustasid linna või küla töömeistreid toorainega ning ostes ettemääratud hindadega nende toodangut. Paljud käsitöölised muutusid seeläbi palgatöölisteks. Suurettevõtjate vahendustegevus suurendas töönduse seotust üleeuroopalise turuga ning oli eelduseks industrialiseerimisele. Rakendati traditsioonilisi energiaallikaid.
  
• Manufaktuurid kui tööstusliku arengu tupiktee: Rajati nii riigi kui ka eraettevõttel, mille teke jääb 17. sajandisse. Ebaprofessionaalne tööjõud, algeline tööjaotus ning riiklikud privileegid , mis nõrgendasid seotust turuga, ei suutnud manufaktuurid toota kvaliteetselt võrreldes tsunftitootmisega. Samuti puudus töölistel otsene vastutus. Manufaktuuritööndus käis alla.
  
• Peamised energiaallikad : 16. sajandil võeti kasutusele pealtvoolu vesiratas . Õpiti ehitama tuuleveskeid. 17. sajandil puusüsi asendati kivisöega Inglismaal.
  
• Tehisenergia kasutuselevõtt: Võeti kasutusele 18. sajandi lõpul, kui leiutati aurumasin . Esialgse rakendusena kasutati arumasinat kaevandustest vee väljapumpamisel. Pärast James Watti uuendust, leidis aurumasin universaalse rakenduse .
  
• Merkantilistliku majanduspoliitka põhijooned, selle erinevus turumajandusest : Riik hakkas üha rohkem sekkuma majandusellu. Põhimõtteks oli kodumaise tooraine maksimaalne ärakasutamine, et valmistada eksporttoodangut, milleks olid klaas, siid, moekaubad, parfüüm ja portselan . Kehtestati tollid , millega piirati tooraine kui ka seda töötlevate masinate väljavedu ning tarbekaupade sissevedu. Merkantilistlik majanduspoliitika eeldas keerulise monopolide ja privileegide, krediitide ja maksuvabastuste, tollide ning sisse- ja väljaveokeeldude süsteemi loomist. Siseriiklikult kaotati sisetollid, tee- ja sillamaksud, rajati kanaleid ja maanteesid, et luua ühtset majandusruumi. Soosis aktiivset rahvastuspoliitikat ning koloniaalvalduste laiendamist tooraine hankimiskohta.
  

Euroopa