AKADEEMIA 9/1997, lk 18191828 POLITEIA (VII raamat 514a-521 b) Platon Tõlkinud Marju Lepajõe ,,Pärast seda nüüd," ütlesin, ,,võrdle meie loomust harituse [] ja harimatuse seisukohalt selli- se kogemusseisundiga. Vaata näiteks inimesi, kelle elupaik on maa all midagi koopalaadset, millel on pikk valguse kätte avanev sissekäik läbi kogu koopa. Nad on seal lapseeast saadik, kehaliikmed
Neile küsimustele, millele saab vastata kogemuse, sh vaatluse, mõõtmise, eksperimendi, põhjal, vastavadki faktuaalsed, empiirial baseeruvad teadused (nt füüsika, geograafia). Deduktiivsete formaalsete arutlustega seotud küsimustele aitavad vastuseid leida loogika ja matemaatika. Aga Hamleti kuulus küsimus Olla või mitte olla? on tüüpiline filosoofiline küsimus, sest käib inimese kohustuse, olemise ja väidete mõttekuse, väärtuste jms kohta. Filosoofia on see, millega filosoofid tegelevad. Võimatu on anda (lõplikku? selget? üldaktsepteeritavat?) nimekirja nii sellest, millega filosoofid erialaliselt tegelevad, kui ka sellest, millega nad ei tegele. Kuigi samas on filosoofias olemas suhteliselt püsiv probleemide kogum ning kasutusel on äratuntavalt eriomane mõistestik. Filosoofia on ainus akadeemiline vaimse tegevuse ala, kus ühte filosoofiavoolu kuuluv filosoof võib teise filosoofiavoolu malle järgivat kolleegi filosoofina koguni välistada
vastuolu näitamise teel ja maieutika ehk sünniabi uute ja paremate vastuste andmisel, kooskõlaliste määratlusteni jõudmisel. Komponentide kasutusviis pole vähemasti Platoni esituses rangelt määratletud ning nende järgnevus ühene, vaid need esinevad kohati paralleelselt ning vajadusel mis tahes järjekorras. Sokraatilist meetodit rakendatakse kõige enam USA ülikoolide õigusteaduskondades, aga ka mõningates psühhoteraapia suundades. Sokrates (469399 eKr) oli vanakreeka filosoof. Ta elas ja õpetas Ateenas. Sokratese õpetust tuntakse tema kaasaegsete Platoni, Xenophoni, Aristophanese jt vahendusel, ta ise ei kirjutanud midagi. Oma vaated esitas ta avalikes vaidluses või vestluses, juhatades vestluskaaslast küsimuste ja vastuväidete abil tõe poole (sokraatiline meetod), nagu seda kirjeldab Platon, kelle dialooge peetakse kõige põhjalikumaks Sokratese kui filosoofi kohta käivaks allikaks ning millest lähtuvalt tavaliselt Sokratest käsitletakse.
sõltumatut kehtivust kõigi seda liiki nähtuste kohta. Näiteks üks õiglane nähtus on õiglane tänu osavõtule õigluse ideest ja on ühtlasi tõeselt ja universaalse kehtivusega hinnatav ühel või teisel määral õiglasena. Järelikult kehtib see ka polis`e kohta. Platoni poliitilist õpetust on tavaks nimetada õpetuseks “ideaalsest polis`est” (Platon ise küll ei kasuta niisugust terminit), ja seda selles tähenduses, et siin on eelkõige käsitluse all idee-pärane polis ja mitte niivõrd meeleliselt tajutavas maailmas faktiliselt eksisteerivad polis`ed. Platon ei tegele – oma ontoloogiast ja epistemoloogiast tulenevalt – mitte uurimisega, mis toetuks faktiliselt eksisteerivate ühiskondade vaatlustele, vaid mõistustunnetusega selle kohta, milline on polis oma olemuse kohaselt. Idee-pärane on tema käsituse kohaselt selline polis, mida valitsetakse juhindudes kesksete poliitiliste väärtuste olemusteadmisest.
poliitiline teooria. Suur osa poliitilisest filosoofiast tegeleb hea ja halva põhjendamisega. Reaalselt taandub tihti selline arutlus ka küsimusele inimesest ja sellest tulenevatele küsimustele: Milline on inimese loomus? Mis on inimõigus, loomuõigus, sünnipärased ja võõrandamatud õigused, miks ei või inimene ise end orjusesse müüa? Kas indiaanlased on inimesed? Kas neegril on õigusi? Kes on kodanik? Mis on hea elu? Miks antakse ühele õigus valitseda teise üle, milline valitsemine ja riik on õiglane? Varem vaaraode puhul või Moosese-aegses Iisraelis sellist küsimust ei tekkinud, või kui tekkis, siis ei olnud küsijat kauaks. Vana-Kreeka Polis Polised olid suhteliselt väikesed linnriigid mägisel mere-äärsel maal, inimesed olid valdavalt paiksed, kuid meresõitjatena nad suhtlesid ka teiste tsivilisatsioonidega. Erinevad linnriigid korraldasid oma elu suhteliselt erineval viisil.
Õnne definitsioon tulenebki telosest õnn pole muud kui lõpp-eesmärk ei ole eesmärk millegi muu jaoks. Kui on teatud eesmärgid, mida taotleme järgmiste eesmärkide saavutamiseks, siis neid nimetatakse instrumentaalseteks eesmärkideks (tahan saada rikkaks, et saada võimule). Õnn ei saa olla instrumentaalne, seega on ülim (eudaimonia). Mille poole peaks püüdlema? Erinevad arusaamad: · Kreeka kodaniku arusaam õnnest see, mida filosoofid kritiseerisid. Nt Sokrates manitses kreeka kodanikke, et ajavad taga raha ja võimu, aga mitte tarkust ja voorust. Aristotelese kriitika: need, kes elavad naudingutes; need, kes hindavad kuulsust ja on valinud poliitilise elu; need, kes hindavad voorust võivad valida poliitika-elu, aga ka mõttetööga seotud elu · Platon, Aristoteles ja stoikud keskne mõiste voorus · Epikuurlased vastandusid stoikutele Vooruse tähtsus:
ning ikkagi sobituda olemasolevate õppekavade raamidesse. o Kui kirjutada kahe teksti võrdlust, siis järgib see täiesti omaette loogikat, võrdlevast poliitikast või politoloogia metodoloogiast suurt kasu ei ole (vahest ainult kvalitatiivse võrdleva analüüsi osas on kokkulangevusi). 1. loeng (06.02.06). Sissejuhatus ainesse. Poliitikafilosoofia teke. Vana-Kreeka. Platon. 4 suurt küsimust, millele peavad vastama kõik poliitfilosoofilised käsitlused (Portis 1998 Political Theory from Plato to Marx: 9-11): 1) küsimus inimloomusest, mis on inimesele kui liigile eriomane? Inimeseks olemine seisneb potentsiaalsuses ja realiseerumises. Ka ratsionaalne valik on inimeses potentsiaalselt olemas? Mis õigused on inimesel? Inimene on poliitiline olend (Aristoteles), usklik loom
Kõik inimesed meenutavad seda ideed, kuid ükski pole nii täisulik nagu idee ise. Nii on iga asjaga. Kui asjad tekivad ja hävivad, siis ideed on igavesed ja muutumatud. Ideed on palju tõelisemad kui asjad ise. Asjad meenutavad ideesid umbes nii, nagu varjud meenutavad tõelisi esemeid. Nad on täiuslike ideede ebatäiuslikud koopiad. Kuid erinevalt asjadest ei saa ideesid silmaga näha ega käega katsuda. Neid võib tabada üksnes mõistusega. Kõige tähtsamaks ideeks pidas Platon headuse ideed. Kes seda mõistab, võib mõista ka kõike muud. Platon püüdis täiusliku ideede maailma ja ebatäiusliku materiaalse tegelikkuse suhteid käsitleda dialektiliselt. Ta väitis, et igas materiaalses asjas on osaliselt ja ajutiselt olemas idee ning samal ajal ka olematus ja teisitiolemine. Seetõttu on materiaalne maailm pideva tekkimise ja hävimise seisundis, seega olemise ja olematuse vahel püsivas olekus. Ideeõpetusele rajas Platon oma
pidev muutumine, tekkimine, hävimine, ajalik ja ajutine. Maja ehitatakse, maja laguneb. Ideede maailm- muutumatu, ei eksisteeri hävimist ja tekkimist, igavene. See on tõeline olemine. Maja võib kaduda, kuid maja idee ei kao. Mida rohkem maja sarnaneb maja ideele, seda täiuslikum ta on. Meeltemaailmas näeme ideede peegeldusi, mitte ideid endid. Sokrates tundub meile tark, kuna temas peegeldub tarkuse idee. Ka väärtustel (headus, õiglus, tarkus, ilu) on üldkehtiv alus ideede maailmas. Õiglus ei saa olla tõlgendamise küsimus, et üks inimene arvab nt. et Sokratese surm oli õiglane ja teine, et see polnud. On olemas üks absoluutne ja püsiv õigluse mõõt- õigluse idee. See on alati kehtiv ja ümberlükkamatu. Tark armastab tõde. Tõde on püsiv ja muutumatu, ta ei allu tõlgendustele. Tõde on tõe idees. Targa inimese ülesanne on jõuda oma mõistuse abil asjade tõelise olemuseni. Tark pöörab
Filosoofia on reeglina kriitiline kolmes suhtes: 1. Argimõtted, tava-arusaamad, käibetõed, iseenesestmõistetavused, eelarvamused, loomulikkused. 2. Teiste filosoofide mõtete, teooriate, argumentide, varjatud eelduste, järelduskäikude jms suhtes 3. Oma enese eelduste suhtes. Filosoofia argumenteerib Kriitikas esitatakse põhjendusi, kaalutlusi, konstrueeritakse argumente. Filosoof ia argumenteerib, mitte ei jutlusta. Asi ei piirdu ainult vastuargumentidega. Esitatakse oma positiivne teooria/ seisukoht/kaalutlused. Filosoofia abstraheerib – üldistab, lihtsustab, abstraktseid mõisteid looma, nähtuse mõnda tunnust mõtteliselt esile tooma. Filosoofia analüüsib (mõisteid: tõde, õiglus ja vabadus)- teiste arvamuste analüüs.
kirjutisi kellele vastab, keda kritiseerib; peab teadma ajaloolisi probleeme, mille õigustamiseks on teosed loodud jne). Ilma kontekstita ei saa me teosest aru. Lisaks peab teadma ka keelelisi konventsioone, ehk mida need mõisted tollases konstektis tähendasid (sest mõistete tähendus muutub pidevalt). Kõik see tähendab, et ei piisa teksti enda lugemisest vaid peab tutvuma kogu ajastuga ja peab lugema ka nn väikeste autorite teoseid. Õnn 2. Platon ja Aristoteles õnne olemusest Antiikfilosoofid nõustusid, et ilma vooruseta ei ole õnne, kuid nad olid erimeelel selles osas, kas voorusest piisab õnneks või on vaja veel midagi. Üldiselt on mõlema jaoks õnne olemuseks teatud sorti tegutseminr või tegutsemisvõime (aktiivne, mitte lihtsalt seisund) Platon väitis esialgu, et ainult voorusest õnneks ei piisa, et peab olema ka näiteks terve keha, hiljem aga jõudis järeldusele, et piisab õigest toimimisest (vooruslikkusest)
sõprusest ja harmoonilisest ühiselust. Sõprus näitab inimese loomupärast sotsiaalsust, hea ühiskond ja riik toetuvad hästimõistetud omakasule ja loomulikule sotsiaalsusele. 6. Soti valgustus (Hume, Ferguson, Smith) inimsuhetest kolmes eri sfääris (eraelus, ühiskonnas, poliitikas). * Sõprus on privaatsfääri suhe. * Ühiskond (majandus) toetub omakasule. * Riik toetub nii omakasule kui ka loomulikule sotsiaalsusele. ARMASTUS 1. Platon armastuse olemusest ning eri vormidest (Sokratese kõne Pidusöögis): * Tõe, headuse ja ilu tunnetamise ühendus. * Ers ehk meeleline armastus. Selle etaloniks on armastus abikaasa vastu. Seda armastust tajutakse meelte abil. Sokratese kõne: Armastus ei saa olla ise täiuslik , sest siis ei hakkaks inimesed armastusest osa saades midagi püüdlema, vaid jääksid rahunenuna paigale. Armastus pole ei hea ega halb, jumalik ega loomalik, tark ega
Interdikti e kirikuvande võimalus. Reformatsioon. Paavsti kuulutamine antikristuseks protestandite poolt. Universaalsete autoriteetide lõpp. Universalism partikularism. Uusaegne riik suveräänsus 2) Partikularistliku mõtlemise areng (Aristotelesest Machiavellini) Partikularism kodanliku riigi mõne osa püüdlus saavutada võimalikult sõltumatut seisundit üldriiklikus tervikus, säilitada kohalikke eesõigusi. Aristoteles polis kui poliitilise korralduse loomulik ja ideaalne vorm Aquino Thomas (13. saj) poliitilise elu põhivormiks ,,perfektne kogukond", mis mõistab kohut ja karistab kurjategijaid. Need kogukonnad peaksid elama harmoonias. Humanistid (15.-16. saj) stoitsism: ,,riik on kogum inimesi, kes on assotsieerunud õigluse tagamiseks ning ühise hüve edendamiseks". Riigi säilimine on hädavajalik, garanteerib inimese säilimise. Indiviid peab end riigi nimel ohverdama.
valitsejate ja seisuslike esinduskogude vahel Uusaegne riik: 16.-17. saj jooksul arenes välja suveräänne riik; keskne omadus impersolnaalsus: riigi autoriteeti eristatakse valitseja autoriteedist ja kogukonna autoriteedist; võim on seaduste ja institutsioonide struktuuris, mida administreerivad/valitsevad inimesed; valitsejad muutuvad, riik jääb 2. Partikularistliku mõtlemise areng (Aristotelesest Machiavellini) · Aristoteles (4. saj eKr): polis kui poliitilise korralduse loomulik ja ideaalne vorm · Skolastiline aristoteliaan Aquino Thomas (13. saj): poliitilise elu põhivormiks on "perfektne kogukond", mis mõistab kohut ja karistab kurjategijaid; need kogukonnad peaksid elama harmoonias · Stoik Cicero (1. saj eKr): riik on kogum inimesi, kes on assotsieerunud õigluse tagamiseks ning ühise hüve edendamiseks · Niccolo Machiavelli (1469-1527): maailma poliitiline korraldus põhineb
Filosoofia koolkonnad erinevad tihti üksteisest juba põhimõistete tasandil. Eri koolkonnad selgitavad ja analüüsivad mõisteid erinevalt. Analüütilises filosoofias on 1 traditsiooniline mõistete selgitamise viis selline, et tuuakse välja mõistete rakendatavuse „tarvilikud ja piisavad tingimused“. Nt miski on printsess siis ja ainult siis, kui ta on (1) naine ja (2) kuninglikku päritolu. Tänapäeval arvavad paljud filosoofid, et mõistete analüüs traditsioonilises mõttes ei tööta, sest mõisted ei kätke tarvilikke ja piisavaid tingimusi. Mõistete traditsioonilises tähenduses analüüsi asemel konstrueerivad paljud filosoofid käsitlusi ja teooriaid nähtuste kohta. Neis leiduvad mõisted vajavad aga endiselt määratlemist. Eksperimentaalfilosoofia uus filosoofiaharu, mis seab kahtluse alla traditsioonilise „tugitoolifilosoofia“. Tehakse
Aluseks ühiskondlik mõte mingid mõisted teatud ajas. Jagatakse moraali (armastus, õnn, au, sõprus) ja poliitika (riik, demokraatia, Lingvistiline pööre: õiglus, vabadus, impeerium) ideedeks, mitte suurteks-väikesteks mõtlejateks. Ludwig Wittgenstein Varauusajal philosophia practica: Keel kui “tööriistade kogum”, erinevad kasutusviisid, sõnade Ethica –üksikisik inimelu projektid ja suhted, vara-ja uusajal oluline, sest mõjutas tähendused pole fikseeritud ka pol
kui läheb asi liiga vabaks siis ei suuda kiireid otsuseid teha "Kes ei tee halba sel pole vajadust seaduse järele" inimene kes ei riku seadusi ei vaja ka neid "Kui ma pean kas ise halba tegema või laskma endale halba teha siis eelistaksin lasta endale halba teha" "Nauding on kohutav kiusatus" "Kui ma midagi ei tea siis ma ei väida end seda teadvat" tegeleme asjadega mida oskame Platoni õpetus On idealistlik filosoof, Maailm meie ümber ei ole tõeline, seda ei eksisteeri Tegelikult eksisteerivad eidosed ehk ideed, millele võlgnevad oma olemasolu meeltega tajutavad asjad On mittemateriaalsed vormid, muutumatud, surematud ja igavesed, saame tajuda üksnes mõistusega Iga materiaalne asjade liik vastab vastavale ideele Ideed olid juba enne asju olemas ja nad on inimmõistusest sõltumatud, ideest kõrgeim idee on hüveidee=saab samastuda üksnes jumalusega
Objektivism iseloomustab antiik- ja keskaega Subjektivism iseloomustab varauusaega ja uusaega I. Taylor : arusaamas kõlbelisest käitumisest toimub pööre sissepoole ,,Loomuõigus" kui moraaliteooria alus. Antiik- ja keskajal tähendas jumala loodud maailmakorda. Hiljem hakati vaatama seda inimese loomusena (skeptiline/optimistlik inimesepilt). Mis on hea elu? (õnn) Antiigi nägemus : objektivistlik hea elu (eudaimonia) Platon : häälestumine kosmilise korra järgi, kirgede allutamine Aristoteles : loomutäiusele püüdlemine, saavutatav polises. Augustinus : reflektiivne pööre, ülim hüve tuleneb jumalast, aga jumal pole inimeseväline ning inimene peab enese vaatluse kaudu jõudma hüveni Varauusaja vaade : Humanism: eneseväärikus, harilik elu (ei olnud vaja mingit kindlat tüüpi elu, igapäevane sobis), teha häid valikuid.
Surma pole vaja karta, sest hingeahela lagunemine toimub märkamatult. SOFISTID Viies sajand eKr oli antiikdemokraatia õitseaeg, rahva koosolekul esinemiseks pidi kodanik valdama retoorikat ja võitluskunsti. Sofistid olid elukutselised kõne- ja võitluskunsti õpetajad, kes töötasid raha eest, arendasid loogikat ja grammatikat, samas olid nad relativistid väites, et tõde pole olemas, sest iga asja kohta võib esitada vastupidiseid väiteid. Nad said kuulsaks oma sofismidega, mida Platon nimetas sõna väänamiseks. Partnerilt tuleb küsida, kas sa oled kaotanud sarvi. Vastus on harilikult ei. Siit järeldus, siis oled sa arvekandja, sest see mida sa kaotanud pole, on sul olemas. 05.09.11 KLASSIKALINE FILOSOOFIA Sokrates (469 399) ta ise ei kirjutanud ühtegi rida, tunneme teda põhiliselt tema õpilase Platoni järgi. Esimene filosoof, kes arvas, et filosoofia ei pea uurima loodust ega arutlema
Uusaegne riik : Iseloomulik suveräänsus ehk olemas kõrgem võim mingi territooriumi üle. Prantsusmaa: võim kuulub rahvale, valitsejatele on see ainult laenatud. Inglismaal: parlament kehtestab rahva suverräänsust. 2. Partikularistliku mõtlemise areng (Aristotelesest Machiavellini) Partikularism, kodanliku riigi mõne osa püüdlus saavutada võimalikult sõltumatut seisundit üldriiklikus tervikus, säilitada kohalikke eesõigusi. Aristoteles: polis kui poliitilise korralduse loomulik ja ideaalne vorm. Aquino Thomas (13. saj.): poliitilise elu põhivormiks "perfektne kogukond", mis mõistab kohut ja karistab kurjategijaid. Need kogukonnad peaksid elama harmoonias. Humanistid (15.-16. saj.) - stoitsism: "riik on kogum inimesi, kes on assotsieerunud õigluse tagamiseks ning ühise hüve edendamiseks". Riigi säilimine on hädavajalik, garanteerib inimese säilimise. Indiviid peab end riigi nimel ohverdama!
transdistsiplinaarsed. Kuna meie reaalsus on mõjutatud meedia poolt, tegelikkus näib näilisest näilsem ja esteetika puudutab iga inimese igapäevaelu. Kunst on ainult üks osa esteetikast. Kunst mõjutab ka seda kuidas me reaalsust tajume. Kunste ei ole maailmast eraldatud, iseseisvus on näivus. Me võtame kunstiteoseid vastu alati mitmiktajuga ja arvestades selle sotsio-poliitilist konteksti, sest me ise oleme selle osad. 3). ……… (KÜSIMUS: Antiikfilosoofia. Eelsokraatikud, Platon, Aristoteles.) ANTIIKI ning Vana-Kreeka kultuuri peetakse läänemaise vaimukultuuri alustalaks ehk õhtumaise kultuuri hälliks. Kreeka ÜHISKONNAS oli (umb 4. saj eKr) maailma kohta arusaam, 4 et asjad ongi SUHTELISED ning näivad ja tõde pole olemas, ega pole mõtet ka seda taga ajada. Usk sellesse, et kunagi kaua aega tagasi olid kuldsed jumalate ajad, mitte pole head ajad
ka autum. Kuid riigipea, kes soosib religiooniasjus valgustust, läheb veelgi edasi oma mõtlemisviisis ning mõistab, et isegi seadusandluse suhtes oleks ohutu lubada alamail avalikult tarvitada omaenese mõistust ning esitada ilmale avalikult mõtteid, koguni koos juba olemasoleva otsekohese kriitikaga – parema seadusandluse loomiseks. Selle kohta on meil olemas hiilgav näide, ja veel ükski monarh pole ületanud seda, keda me austame Platon (Kriton): (427-347 eKr) 7) Kritoni argumendid, millega ta püüab veenda Sokratest põgenema ELU VõI SURM 1) sõbra surm on õnnetus (“kui sa sured, siis pole see õnnetus mitte ainuke”) 2) õnnetus on ka haruldase sõbra surm (“sõber, millist ei leia ma enam kunagi”) 3) kaotab enamiku silmis maine (on häbiväärne pidada raha sõpradest tähtsamaks) Tähendus: enamiku arvates on elav inimene (sõber) tähtsam kui surnud asi (raha)
Wissenschaftslehre- teaduse õpetus. Ka tema peateos kandis sama nime. Ta pidas oma vaateid teaduse õpetuseks. Ta leidis, et filosoofia on kõikide teaduste vundamendiks. Kui tekkisid juba keskajal ülikoolid, siis oli seal neli klassikalist teaduskonda- filosoofia, usu, arsti ja õiguse. Kõigepealt õpiti filosoofia teaduskonnas ning siis mindi edasi teise teaduskonda. Akadeemiline õppimine algas filosoofiast. Siis siirduti teiste teaduste juurde. Soti filosoof David Hume (1711-1776) nimetas filosoofiat teaduste isandaks. Rõhutas filosoofia erilisust, teised teadused on alamad. Filosoofiale lähenemine, mida mõistetakse filosoofia all: 1. filosoofia all võime mõista argiteaduslikult teatud elupõhimõtteid ehk kreedosid, mille järgi elada. Teatud elu põhimõtete kogum. Nt. Elan nii, et ei võta mitte kunagi laenu või võtan kätte ja elan 100 aastaseks. 2
lõputut jagatavust ning viisid hiljem matemaatilise analüüsi väljakujunemisele. Olemine on filosoofia kategooria, mis hõlmab kõik olemasoleva, nii materiaalse kui ka ideaalse, seda täpsemalt määratlemata. Materialistlikku olemiskäsitlust arendas Parmenides, kes pidas ühtset, igavest, liikumatut, muutumatut ja jagamatut olemist maailma materiaalseks aluseks. Ta samastas olemise mõtlemisega, põhjendades seda väitega, et mõelda saab ainult olevast. Platon rajas olemise idealistliku käsitluse, mille järgi tõeliselt on olemas ainult ideed, materiaalne maailm on ideede "vari". Aristoteles kasutas terminit "olemine" mitmes tähenduses. "Ühelt poolt tähendab olemine asja olemust, midagi kindlat, teiselt poolt omadust, hulka või mõnd muud asja kohta öeldavat. Esmalt tähendab olemine asja seda külge, milles väljendub tema olemus (kui tahame öelda, milline on asi, siis ütleme, et ta on hea või halb, kuid mitte seda, et
3.Kuidas filosoofiaga alustada? Milliste filosoofide seisukohta selles küsimuses te teate? Meeleolu. Tabada ära see meeleolu, millest filosoofia lähtub. Aristoteles- filosoofia algab imestusest Descartes- radikaalse kahtluse printsiip. Seame kahtluse alla kõik selle, mis vähegi võimalik ja vaadata kas jääb üldse järele midagi milles kahelda ei ole võimalik.Kui miskit jääb järele saab sellest alustada filosoofilist ülesehitust. 4.Mis on eksistentsiaalne situatsioon ja millised filosoofid seda määratlevad? Olukord ja sellele vastav meeleolu kus: ..me oleme paistatud ellu/maailma enne kui me aru saime kuhu meid on paisatud. ..see maailm, kuhu me oleme paisatud tundub meile võõras, ebakohane vastuolus meie endiga. Camus : omandame elamise harjumise enne kui mõtlemise harjumuse. Heidegger: inimene on Dasein (kohalolu). Dasein on maailmas olemine, inimese kõige sügavam, fundamentaalsem tunnusmärk eksistentsiaal. Filosoofia algab eksistentsiaalsest
uurimine pole oluline, väidete tähendus on leitav tekstist endast. Kontekstuaalne meetod(Cambridge'i koolkond) leidsid, et peab uurima mitte ainult , mida autor väidab, vaid MIKS ta väidab; oluline on ajalooline kontekst ja keelelised piirangud. Teooria seos praktikaga: ideoloogid tegelevad legitimeerimisega, kasutusel on normatiivsed mõisted, mis ideoloogid uue sisuga täidavad, innovatiivne ideoloog on seega poliitiline tegutseja. ÕNN 1. Platon ja Aristoteles õnne olemusest Antiikfilosoofid nõustusid, et ilma vooruseta ei ole õnne. Platon väitis esialgu, et ainult voorusest õnneks ei piisa, hiljem jõudis järeldusele, et piisab. Vooruslik elu tuleb hinge harmooniast, elu pole väärt elamist, kui hing on haige. Jagab hinge kolmeks osaks: mõistuslik, emotsionaalne ja instinktide osa. Mõistus valitseb hinge oma tarkusega, emotsioonid toetavad ja annavad jõudu, instinktid on ohjeldamatud, neid peab olema mõõdukalt
Politoloogia ja poliitika Poliitika (kr politike linna- või riigijuhtimiskunst < polis riik) tähendas algselt tegelemist linnriigi (polise) avalike asjadega ehk kodanike ühiste probleemidega. Selle eesmärk jõuda kõiki kodanikke rahuldava elukoralduseni üldise hüveni. Üldine hüve kreeka arusaamade kohaselt on võimalus elada Jumalatele meelepärast (vooruslikku) elu. Ethos... Epsiloniga ( ) tähistas ,,kommet", ,,uudsust" polises kehtivaid käitumisnorme, ,,moraalikoodeksit" Eetaga ( ) : eetika kitsamas mõistes inimese iseloom
aga barbariteks nendeks, kes räägivad arusaamatut keelt (bar-bar). Sõna barbar ei tähistanud kreeklastel madalat kultuuritaset. Ka idamaade rahvad olid barbarid, olgugi, et kreeklased tunnustasid ja imetlesid nende muistset tsivilisatsiooni. Sellegipoolest pidasid kreeklased end teatud mõttes barbaritest paremaks: nad uskusid, et ainult neil oli omane kodanike vabadusel põhinev riigivorm linnriik. Polis: riik ja ühiskond Kiired muutused nõudsid ühiskonna sisemise korralduse täiustumist ja kreeklastel hakkas kujunema linnriiklik korraldus. Linnriigid kujunesid Kreeka emamaal kui ka kolooniates. Nende seas olid tähtsamad Balkani poolsaarel Sparta, Korintos ja Ateena, Väike-Aasia läänerannikul Mileetos ja Sitsiilias Sürakuusa. Järgnevatel sajanditel leidis mitmetes linnriikides aset seaduste üleskirjutamine, mis andis linnriikide sisemisele ülesehitusele ja
aga barbariteks nendeks, kes räägivad arusaamatut keelt (bar-bar). Sõna barbar ei tähistanud kreeklastel madalat kultuuritaset. Ka idamaade rahvad olid barbarid, olgugi, et kreeklased tunnustasid ja imetlesid nende muistset tsivilisatsiooni. Sellegipoolest pidasid kreeklased end teatud mõttes barbaritest paremaks: nad uskusid, et ainult neil oli omane kodanike vabadusel põhinev riigivorm linnriik. Polis: riik ja ühiskond Kiired muutused nõudsid ühiskonna sisemise korralduse täiustumist ja kreeklastel hakkas kujunema linnriiklik korraldus. Linnriigid kujunesid Kreeka emamaal kui ka kolooniates. Nende seas olid tähtsamad Balkani poolsaarel Sparta, Korintos ja Ateena, Väike-Aasia läänerannikul Mileetos ja Sitsiilias Sürakuusa. Järgnevatel sajanditel leidis mitmetes linnriikides aset seaduste üleskirjutamine, mis andis linnriikide sisemisele ülesehitusele ja
SISSEJUHATUS FILOSOOFIASSE kodused tööd 1. loeng 1. Milliseid teadmise tüüpe on olemas? Millise teadmise tüübi kohta käib sofia – tarkus, mis sisaldub sõnas filosoofia? 2. Milline on klassikaline ettekujutus teadmise tüübist, mida kutsutakse tarkuseks? 3. Kuidas filosoofiaga alustada? Milliste filosoofide seisukohta selles küsimuses te teate? 4. Mis on eksistentsiaalne situatsioon ja millised filosoofid seda määratlevad? 5. Milline on postmodernistlik kriitika filosoofia essentsialistliku määratluse kohta? 6. Milles seisneb filosoofia elitaarsuse probleem? Milline on teie seisukoht selles küsimuses? 1. Aristotelese jaotuse järgi teatakse kolme tüüpi teadmisi: Loov teadmine – Inimese igapäevaelus kõige sagemini esinev teadmise tüüp, mis tegelikult ei kuulu filosoofia alla. Teadmine vastamaks küsimusele „Kuidas teha?“, oskusteave
5. Iseloomustage filosoofiat Sokratese ja Jeesuse erinevusele tuginedes! Erinevus: filosoofia ei paku valmiskujul tõdesid, mida kahtluse alla ei seata. Sokrates ei andnud oma õpilastele edasi püsivaid õpetuslauseid, ei lunastust ega pääsemist. Sokrates ei nõudnud oma järgijatelt usku mingitesse eelnevalt mõõdetud usupügalatesse; tema eeskuju suunas inimesi iseenda kaudu uurima ja taotlema tarkust, tõde ja hüve, kirglikult, kustutamatult tõde janunema. Sokrates oli filosoof, kes armastas tarkuse otsimist, mitte õpetaja, kellel see tarkus juba käes. 6. Mida õpetab filosoofia Russelli (loogilise analüüsi filosoofia rajaja) arvates? Konstrueerige näide! (VT ABSTRAKTSUSE NÄIDE) 7. Selgitage milles seisneb tarvilike ja piisavate tingimuste meetod? Konstrueerige näide! Millised on printsessiks olemise tarvilikud ja piisavad tingimused? •“naissus” on printsessiks olemiseks tarvilik, ent mitte piisav tingimus – leidub naisi, kes pole printsessid
võimalik kahelda. Siis on leitud esimene pidepunkt, milles saab alustada filosoofia ülesehitust. · Camus- filosoofia saab alguse absurdist. Tunne, millest filosoofia algab- võõrandatus ümbritsetavast, tihkus. · Bibihhin- meeleolu võib muutuda paljudeks asjadeks või isegi haihtuda. Meelestatus avab ukse filosoofiasse. 4. Mis on eksistentsiaalne situatsioon ja millised filosoofid seda määratlevad? Eksistentsiaalne situatsioon- mingi olukord ning sellele vastav meeleolu. Vastuolu tajutava maailma ning selle vahel kas meil oli soov seda tajuda, tajuma tulla. Maailm, milles elatakse, tundub võõras. Eksistentsiaalse situatsiooni kuulsaim sõnastaja on Camus. Martin Heidegger- määratleb inimese kohalolu. Inimese tunnusmärk- inimene on maailmas, kõik edasine järgneb sellest. inimene on Dasein (maailmas olemine). 5
a. Taevased asjad jagunevad omakorda kaheks: Kehalised asjad. Siia kuuluvad: füüsika, astronoomia, bioloogia ja anatoomia. Kehatud asjad. Siia kuuluvad: teoloogia, psühholoogia ja matemaatika. b. Maiste asjade hulka kuuluvad: eetika ja riigiteadused. b. Hiljem on kahe eelneva kõrvale lisandunud ka tehnilised asjad. Siia alla kuuluvad loogika, dialektika, retoorika. 3. Filosoofiaga alustamiseks on pakkunud välja mitmed filosoofid erinevaid võimalusi. G.W.F.Hegel ja M.Heidegger on öelnud, et filosoofiaga pole võimalik üldse algust teha. Nende arvates on olemas kaks võimalust kas me oled filosoofia sees või me ei ole filosoofia sees. Filosoofia sisse minek mingi abivahendi abil pole võimalik. Aristoteles omakorda ütleb, et filosoofia algab imestusest millegi suhtes. R.Descartes
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
