AKADEEMIA 9/1997, lk 18191828 POLITEIA (VII raamat 514a-521 b) Platon Tõlkinud Marju Lepajõe ,,Pärast seda nüüd," ütlesin, ,,võrdle meie loomust harituse [] ja harimatuse seisukohalt selli- se kogemusseisundiga. Vaata näiteks inimesi, kelle elupaik on maa all midagi koopalaadset, millel on pikk valguse kätte avanev sissekäik läbi kogu koopa
inimese kohustuse, olemise ja väidete mõttekuse, väärtuste jms kohta. Filosoofia on see, millega filosoofid tegelevad. Võimatu on anda (lõplikku? selget? üldaktsepteeritavat?) nimekirja nii sellest, millega filosoofid erialaliselt tegelevad, kui ka sellest, millega nad ei tegele. Kuigi samas on filosoofias olemas suhteliselt püsiv probleemide kogum ning kasutusel on äratuntavalt eriomane mõistestik. Filosoofia on ainus akadeemiline vaimse tegevuse ala, kus ühte filosoofiavoolu kuuluv filosoof võib teise filosoofiavoolu malle järgivat kolleegi filosoofina koguni välistada. Näiteks täppisteaduse keele ja kontseptuaalse aparaadi loogilise analüüsiga tegelev positivist võib inimolemise absurditundega tegelevat eksistentsialisti pidada väljaspool filosoofiat (seega nt poeesiasse, psühhiaatriasse, erinevatesse kunstialadesse vm) kuuluvaks. Täiesti tavaline on olukord, et erinevad õppejõud võivad ühte ja sama teemat käsitleda väga erinevalt.
vastuolu näitamise teel ja maieutika ehk sünniabi uute ja paremate vastuste andmisel, kooskõlaliste määratlusteni jõudmisel. Komponentide kasutusviis pole vähemasti Platoni esituses rangelt määratletud ning nende järgnevus ühene, vaid need esinevad kohati paralleelselt ning vajadusel mis tahes järjekorras. Sokraatilist meetodit rakendatakse kõige enam USA ülikoolide õigusteaduskondades, aga ka mõningates psühhoteraapia suundades. Sokrates (469399 eKr) oli vanakreeka filosoof. Ta elas ja õpetas Ateenas. Sokratese õpetust tuntakse tema kaasaegsete Platoni, Xenophoni, Aristophanese jt vahendusel, ta ise ei kirjutanud midagi. Oma vaated esitas ta avalikes vaidluses või vestluses, juhatades vestluskaaslast küsimuste ja vastuväidete abil tõe poole (sokraatiline meetod), nagu seda kirjeldab Platon, kelle dialooge peetakse kõige põhjalikumaks Sokratese kui filosoofi kohta käivaks allikaks ning millest lähtuvalt tavaliselt Sokratest käsitletakse.
tagamises, mis oleks soodsaks keskkonnaks, kus igal ühel on võimalus teostada isiklikult eelistatud “õnne-mudelit”. Õiglane polis. Keskse poliitilise väärtusena käsitas Platon kreeka traditsiooni kohaselt õiglust. Tema õpetus õiglasest polis`est on esitatud Platoni kõige tuntumas teoses “Politeia”. Platoni määratluse kohaselt on inimese jaoks õigluseks – “teha endaomast” (ta eautou prattein, Politeia 433 a8-9), seda “milleks ta loomult on sobivaim.” (samas, a5-6) Seega käsitleb tema õpetus õiglasest polis`est küsimust, milline võiks olla põhjendatud rollide jaotus ühiskonda moodustavate indiviidide vahel? Sellele küsimusele vastates lähtus ta eeldusest, et inimeste võimekused on loomupäraselt erinevad. Loomupärase võimekuse ja sobivuse kohaselt jagunevat inimesed kolme rühma: suuremal osal inimestest domineerivat hinges ihalev hingejagu, teisel osal söakas
Filosoofia üheks valdkonnaks on poliitiline filosoofia. Mis on poliitika? Kr politiké tähistab linna- või riigijuhtimiskunsti (polis riik). Üldlevinud definitsiooni kohaselt on poliitika ühiskonna ja riigi toimimist korraldav sihiteadlik ja järjekindel tegevus, milles osalevad erinevad huvirühmad ja institutsioonid, kusjuures nende eesmärgiks on (riigi)võimu omandamine, kasutamine ja säilitamine. Poliitika puudutab niisiis võitlust võimu ja selle reguleerimise nimel ühiskonnas ja riigis. Võim ja valitsemine on niisiis inimlikud põhifenomenid, mida tänaseni püütakse seletada ka religioosselt. Läbi aegade on võimu kohta antud väga erinevaid seletusi, kuid varem või hiljem põrkutakse filosoofilist või sotsioloogilist kirjandust lugedes Max Weberi definitsioonile: ,,Võim tähendab sanssi mingi sotsiaalse sideme sees oma tahet läbi suruda ka vaatamata vastuseisule millele see sanss tegelikult toetubki." Poliitiline filosoofia eeldab kolme asja: 1
Ideede ajalugu on midagi ähmast, mille puhul ei saa midagi kindlat väita, on ähmane. Ajaloolane peab tegelema poliitilise ajalooga ehk sündmuste ja institutsioonidega, leiab vastused arhiivist ning allikad annavad küsimused ja vastused kätte ainult nii saab tuvastada tegelikke kindlaid fakte. Mõtlemine ongi tegutsemine, neid kahte sfääre ei ole võimalik lahutada. · Marksistid suured jõud ühiskonnas, mida tegelikult üksikisiku tegutsemine ei suuda muuta ühiskondliku arengu aluseks on tootmissuhted ja neist lähtuvalt on ühiskonnas klassikonflikt ning just see seletab sündmuste põhjusi, ajalugu peab tungima sügavamale ja jääma marksistliku kontseptsiooni raamidesse. Ideed on pealisehitis, mis ei seleta, vaid õigustab käitumust. Ideed on propagandasfäär, valitsevate klasside vahend alamklasside vaodhoidmiseks
töötav (Marx), tugev, teotahteline ja ennast kehtestav (Nietzsche) 2) küsimus individuaalsete huvide lepitamisest ühiskondlike huvidega, sotsiaalsest solidaarsusest. Kuidas ja miks tekib ühiskond? Kui inimesed lepivad kokku teatud ühishuvides ja nõustuvad piirama oma ühiskonna-eelset vabadust (sõlmivad ühiskondliku leppe), siis kus lõpevad inimvabaduse piirid? Kas ja milles peaksid inimesed ühiskonnas olema võrdsed? Millised poliitilised kohustused on ühiskonna liikmel ja kodanikul? Et mõista, mida võidavad inimesed ühiskonnast arutletakse ka selle üle, milline oleks inimeste olukord ilma ühiskonnata ja riigita (nö looduslikus seisundis või loomuseisundis). 3) Küsimus valitsemisest, millised on valitsuse ülesanded/funktsioon (miks on valitsemist vaja, mis ülesandeid ta täidab) ja kuidas oleks valitsemist õige ja kohane korraldada,
2. Igal mõjul on oma põhjus esimese iseennast mittepõhjustanud põhjus on jumal 3. On asju, mis võivad olla või mitte olla. Esimene asi peab olema hädavajalik ja paratamatu (Jumal) 4. kõigis asjades on rohkem või vähem peab olema mõõdupuu, mis sisaldab täiuslikkust (jumalat) 5. mõistuseta asjad vajavad eesmärgipüstitajat. Jumal on ülim juht, kes eesmärgi püstitab. Francis Bacon.Francis Bacon oli Inglise filosoof ja riigimees. Filosoofina püüdis Bacon selgitada teadmiste omandamise printsiipe. Bacon kirjutas üle 30 filosoofilise töö ning palju raamatuid ja esseesid õigusteadusest, ajaloost ja muudel teemadel. Eriti populaarsed on tema "Esseed". *Inimene, keda paljud kardavad, peab kartma paljusid.*Teadmised on võim.*Makstes vaenlasele kätte, olete võrdsed; kättemaksust loobudes, olete temast üle.*Vaikimine on rumalate voorus.*Lootus on hea hommikusöögiks aga kehva õhtusöögiks..
Kõik kommentaarid