Osce üro nato (0)

Referaat Liis Pibre
ÜRO ajaloost

Ühinenud Rahvaste Organisatsioon (ÜRO) on praeguseks 191 riiki ühendav ülemaailmne organisatsioon, mille laia tegevusvaldkonda kuuluvad nii rahu- ja julgeoleku-, arengu- kui ka inimõigusküsimused. ÜRO tegevuse alguskuupäevaks võib lugeda 24. oktoobrit 1945, mil jõustus ÜRO põhikiri. Ühinenud Rahvaste Organisatsioon asutati asendamaks Esimese maailmasõja järel loodud Rahvasteliitu ( League of Nations), mis ei olnud suutnud täita talle pandud lootusi rahvusvahelise rahu ja julgeoleku säilitamisel ega ka edukalt kaasata oma liikmeskonda kõiki rahvusvahelisi suurvõime. Üheks esimestest sammudest uue rahvusvahelise organisatsiooni loomisel oli 14. augustil 1941 USA presidendi F. D. Roosevelti ja Suurbritannia peaministri W. Churchilli avaldatud Atlandi Harta ( Atlantic Charter), mis sisaldas nägemist sõjajärgsest rahvusvahelisest julgeolekusüsteemist ning selle aluseks olevates põhimõtetest. Atlandi Harta seisukohtadega ühinesid 1. jaanuaril 1942 26 riiki (nende hulgas Nõukogude Liit, Hiina, Austraalia , India, Kanada ja Norra), allkirjastades Washingtonis Ühinenud Rahvaste Deklaratsiooni (United Nations Declaration), mis oli ka väljendi Ühinenud Rahvad esmakordne kasutamine. Uue organisatsiooni loomine pandi selgesõnaliselt paika 1943. a oktoobris Moskvas, kui USA ja Suurbritannia koos Hiina ja Nõukogude Liiduga allkirjastasid Üldise Julgeoleku Deklaratsiooni. Olulisimateks läbirääkimisteks loodava ühenduse põhikirja üle, lähtudes USA väljatöötatud ettepanekutest, kogunesid eelnimetatud riikide esindajad Washingtoni lähedal Dumbarton Oaks’is 1944. aasta sügisel. Ettepanekutes nähti ette ka ÜRO otsustamisprotsessi keskendamine rahu ja julgeoleku eest vastutava Julgeolekunõukogusse, milles oleks oluline roll ja vastutus alalist liikmestaatust omavatel suurvõimudel. Jaltas 1945. a. veebruaris toimunud liitlaste kohtumisel , millel lahendati seni allesjäänud lahkarvamused , otsustati saata põhikirja materjalid ka teistele Ühinenud Rahvaste Deklaratsiooni allkirjastanud riikidele ning kutsuda kokku konverents ÜRO põhikirja viimistlemiseks. Konverents algas San Franciscos 1945. aasta aprillis , ÜRO põhikiri (UN Charter) allkirjastati 51 riigi poolt 26. juunil 1945 ning see jõustus peale ratifitseerimist ÜRO Julgeolekunõukogu viie alalise liikme (USA, Suurbritannia, Prantsusmaa, NL ja Hiina) ning organisatsiooni liikmete enamuse poolt. ÜRO ametlikeks keelteks said inglise, prantsuse, vene, hiina ja hispaania keel; hiljem lisandus neile araabia keel. Eesti liitus ÜROga 17. oktoobril 1991, organisatsiooni uusimad liikmed on aastal 2002 liitunud Šveits ja Timor-Leste (Ida-Timor) ning 2006. aastal liitunud Montenegro .

ÜRO eesmärgid ja tegevuspõhimõtted
ÜRO eesmärgid vastavalt organisatsiooni põhikirjale:

• rahvusvahelise rahu ja julgeoleku tagamine;
  
• riikidevaheliste sõbralike suhete arendamine;
  
• rahvusvahelise koostöö saavutamine rahvusvaheliste majandus-, sotsiaal-, kultuuriliste ja humanitaarprobleemide lahendamisel ning inimõiguste järgimise edendamine maailmas.
  

Põhimõtted, millest ÜRO oma tegevuses lähtub:

• kõik ÜRO liikmesriigid on võrdsed;
  
• liikmesriigid järgivad endale põhikirjas võetud kohustusi;
  
• liikmesriigid lahendavad rahvusvahelised vaidlusküsimused rahumeelsete vahenditega;
  
• liikmesriigid hoiduvad jõuga ähvardamisest või jõu kasutamisest teiste riikide territoriaalse terviklikkuse või poliitilise iseseisvuse vastu;
  
• liikmesriigid abistavad ÜROd tema põhikirjast lähtuvas tegevuses;
  
• ÜRO tagab, et organisatsiooni mitte kuuluvad riigid järgivad loetletud põhimõtteid niivõrd, kui see osutub vajalikuks rahvusvahelise rahu ja julgeoleku tagamiseks;
  
• ÜRO ei tohi sekkuda riikide pädevusse kuuluvatesse küsimustesse, välja arvatud ÜRO põhikirja artikli 7 raames vastu võetud meetmete puhul.
  

ÜRO põhiorganid ja struktuur
ÜROl on 6 põhiorganit: Peaassamblee, Julgeolekunõukogu, Majandus- ja Sotsiaalnõukogu, Hooldusnõukogu, Rahvusvaheline Kohus ja Sekretariaat . Neile lisanduvad eriagentuurid, fondid ja programmid (nn ‘ÜRO organisatsioonide perekond’), mille tegevusvaldkonda kuulub nii rahu ja julgeolek ja inimõigused kui ka majanduslik ja sotsiaalne areng ning mille eelarve ja juhtstruktuurid on ÜROst eraldatud. ÜRO eriagentuuride hulka kuuluvad näiteks Maailma Tervishoiuorganisatsioon (WHO), Rahvusvaheline Tööorganisatsioon (ILO), Rahvusvaheline Valuutafond (IMF), Maailmapanga gruppi kuuluvad finantsinstitutsioonid (sh Rahvusvaheline Rekonstruktsiooni- ja Arengupank - IBRD) ja ÜRO Haridus -, Teadus- ja Kultuuriorganisatsioon (UNESCO). ÜRO fondidest ja programmidest võib nimetada ÜRO Lastefondi ( UNICEF ) ja ÜRO Arenguprogrammi ( UNDP ).
Lähemalt ÜRO põhikirjalistest organitest:
Peaassamblee (General Assembly )
Peaassambleel (PA) on esindatud kõik ÜRO liikmesriigid. Peaassamblee koguneb korraliseks istungjärguks iga aasta septembri keskpaigast detsembri keskpaigani, kuid vajadusel võidakse korraldada ka PA erakorralisi istungjärke. 2005. aastal toimub Peaassamblee 60. istungjärk. Kuigi PA otsused ei kohustustava iseloomuga , on neil ometi rahvusvahelistes küsimustes tugev kaal. Olulistes küsimustes (rahu ja julgeolek, liikmete vastuvõtt ja väljaheitmine, eelarve) võtab PA otsused vastu kahe kolmandikulise häälteenamusega, muudel juhtudel piisab lihthäälteenamusest.
Peaassamblee tööd aitavad koordineerida 6 põhikomiteed:

• 1. komitee – desarmeerimine ja rahvusvaheline julgeolek
  
• 2. komitee – majandus ja rahandus
  
• 3. komitee – sotsiaalsed, humanitaar- ja kultuurilised küsimused
  
• 4. komitee – poliitilised eriküsimused ja dekoloniseerimine
  
• 5. komitee – administratiiv- ja eelarveküsimused
  
• 6. komitee – õigusküsimused
  

Julgeolekunõukogu ( Security Council)
ÜRO esmane rahvusvahelise rahu ja julgeoleku tagamise eest vastutav organ on Julgeolekunõukogu (JN). Nõukogu koosneb 5 alalisest liikmest (Hiina, Prantsusmaa, Suurbritannia, Ameerika Ühendriigid ja Venemaa), kellele lisanduvad 10 Peaassamblee poolt kaheks aastaks valitud mittealalist liiget. Resolutsiooni vastuvõtmiseks JNs on vajalik 9 poolthäält, seejuures on nõukogu alalistel liikmetel otsustusprotsessis (protseduurilistele küsimustele mittelaienev) vetoõigus. ÜRO harta tugineb jõu kasutamise või sellega ähvardamise keelamisele – jõu kasutamise autoriseerimise ainuõigus on Julgeolekunõukogul (selle kaheks erandiks on riikide õigus enesekaitsele või regionaalsete organisatsioonide poolt rakendatud meetmed, mille on autoriseerinud JN). Vastavalt ÜRO harta artiklile VI võib Julgeolekunõukogu anda soovitusi vaidluste rahumeelseks lahendamiseks; kui JN leiab, et valitseb oht rahule, on toimunud rahu rikkumine või agressioon , võib JN kasutada ka vastavalt ÜRO põhikirja artiklile VII mittesõjalisi (majanduslikke, poliitilisi) või sõjalisi meetmeid rahvusvahelise rahu ja julgeoleku taastamiseks. Mittesõjaliste meetmete hulka kuuluvad näiteks osaline või täielik majandussuhete katkestamine ja diplomaatiliste suhete katkestamine. Kui JN peab neid meetmeid ebapiisavaks või need on osutunud mitteküllaldaseks, võib nõukogu kasutada sõjalist jõudu. Rahvusvahelise rahu ja julgeoleku tagamiseks on JN-l ka mandaat rahuvalvemissioonide loomiseks. Seisuga 30. juuni 2005 tegutses maailmas 16 ÜRO rahuoperatsiooni, milles osales üle 67 000 sõjaväelase, sõjalise vaatleja ja tsiviilpolitseiniku 105 riigist. Neile lisandus 14 000 tsiviiltöötajat ja vabatahtlikku. Vanim ja samas ka esimene ÜRO loodud rahuvalveoperatsioon UNTSO tegutseb Lähis-Idas. ÜRO rahuvalve selleaastane eelarve moodustas 5 miljardit USD. Majandus- ja Sotsiaalnõukogu (Economic and Social Council) Majandus- ja Sotsiaalnõukogu (ECOSOC) on ÜRO peamine majandus- ja sotsiaalküsimustega tegelev organ. ECOSOCi ülesandeks on edendada majandusarengut, inimõiguste kaitset ja rahvusvahelist koostööd erinevates sotsiaalvaldkondades ning koordineerida ÜRO eriagentuuride, programmide ja fondide tegevust. Nõukogu algatab või viib läbi uurimusi, annab soovitusi, valmistab ette konventsioone ning korraldab rahvusvahelisi konverentse. Sellesse kuulub 54 riiki, kes valitakse Peaassamblee poolt ECOSOCi kolmeks aastaks. Hooldusnõukogu (Trusteeship Council)
ÜRO põhikirjas määratleti Hooldusnõukogu ülesandena jälgida ÜRO hooldussüsteemi (UN Trusteeship System) alla kuuluvate territooriumide haldamist. Praeguseks on kõik hooldusterritooriumid saavutanud omavalitsuse või iseseisvuse (viimasena iseseisvus 1. oktoobril 1994 Palau), seetõttu peatus Hooldusnõukogu tegevus 1994. a. 1. novembril.
Rahvusvaheline Kohus (International Court of Justice)
ÜRO peamine õigusorgan, Hollandis Haagis asuv Rahvusvaheline Kohus koosneb 15 kohtunikust, seejuures ei tohi kohtusse kuuluda ühestki riigist üle ühe kohtuniku. Kohtunikud valib ametisse Peaassamblee Julgeolekunõukogu soovituse alusel. Kohus lahendab riikidevahelisi vaidlusi (juhul, kui riigid on kohtule selleks nõusoleku andnud) ja annab vajadusel nõuandvaid arvamusi nii ÜROle kui ka ÜRO agentuuridele. Rahvusvahelisse Kohtusse saavad pöörduda vaid riigid. Riikidel on õigus keelduda aktsepteerimast kohtu jurisdiktsiooni (välja arvatud juhul, kui selline kohustus on määratletud rahvusvahelise lepinguga), kuid sellega nõustununa on riikidel kohustus järgida antud küsimuses kohtu otsuseid. Tänu kohtu positsioonile rahvusvahelises süsteemis moodustavad kohtu lahendid rahvusvahelise õiguse olulise osa.
Sekretariaat (Secretariat)
Sekretariaat tegeleb ÜRO tegevuse igapäevase korraldamisega ning seda juhib ÜRO peasekretär, kes valitakse Julgeolekunõukogu ettepanekul Peaassambleel viieks aastaks. Sekretariaadi ülesannete hulka kuulub muuhulgas rahuvalveoperatsioonide haldamine, rahvusvaheliste konverentside korraldus ning uurimuste läbiviimine maailma majandusliku ja sotsiaalse arengu ning inimõiguste vallas, samuti osutab Sekretariaat tõlketeenust ja levitab ÜROd puudutavat teavet

Eesti ÜROs
Eesti sai Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni liikmeks 17. septembril 1991. Eesti esimene alaline esindaja ÜRO juures oli Ernst Jaakson , Eesti pikaaegne peakonsul New Yorgis ning missioonijuht USAs, olles nii Eesti Vabariigi järjepidevuse kandja kogu Nõukogude okupatsiooni vältel.
ÜRO 5 regionaalgrupist ( Aasia , Aafrika, Ladina-Ameerika ja Kariibi , Ida-Euroopa, Lääne-Euroopa) kuulub Eesti alates 2004. aastast Ida-Euroopa gruppi. 
Eesti osa ÜRO tegevuses rahvusvahelise julgeoleku, inimõiguste ja arengu edendamiseks
Rahu ja julgeoleku tagamine, terrorismivastane võitlus
Eesti on ratifitseerinud ja täidab 12 kõige olulisemat ÜRO terrorismivastast konventsiooni, täiendavalt kirjutas Vabariigi President 2005. a. sügisel alla ÜRO rahvusvahelise tuumaterrorismi tõkestamise konventsioonile. Eesti peab väga oluliseks võtta ÜROs lähiajal vastu üldine terrorismivastane konventsioon ning osaleb ka konventsiooni ettevalmistamisel New Yorgis.
Alates Eesti esmakordsest osalusest rahuvalveoperatsioonil 1995. aastal Horvaatias on erinevates rahvusvahelistes rahutagamise ja kriisireguleerimise operatsioonides osalenud üle 1300 Eesti rahuvalvaja. Lisaks Horvaatiale on Eesti osalenud ÜRO rahumissioonidel Bosnia -Hertsegoviinas, Liibanonis ja Lähis-Idas. Seni suurim, 136 kaitseväelasest koosnev rahuvalvekompanii ESTCOY osales 1996-1997 ÜRO UNIFIL missioonil Lõuna-Liibanonis.
ÜRO relvarahu järelvalve organisatsiooni UNTSO (UN Truce Supervision Organization) missioonil Lähis-Idas osaleb Eesti aastast 1997. Praegu on missioonil Eestist kaks sõjalist vaatlejat.
Eesti osaleb ka ÜRO mandaadiga NATO juhitavates rahvusvahelistes jõududes Kosovos (KFOR) ja Afganistanis ISAFi (International Security Assistance Force) koosseisus , samuti koalitsioonivägede koosseisus Iraagis ning Euroopa Liidu juhitaval rahutagamismissioonil Bosnias ja Hertsegoviinas.
Eesti on alates 1996. aastast üle 30 politseinikuga osalenud ÜRO Rahuvalveosakonna koosseisus politseimissioonidel Bosnias ja Hertsegoviinas ning Kosovos.
Eesti on Haagis asuva Rahvusvahelise Kriminaalkohtu (International Criminal Court - ICC) asutajaliige olles ratifitseerinud Kohtu statuudi 30. jaanuaril 2002. Kohtu statuut jõustus 1. juulil 2002.
Lisaks sellele võtab Eesti osa töögruppidest, mis töötavad välja rahvusvahelist inimõiguste alast õigust: hetkel valmistatakse ette rahvusvahelise majanduslike, sotsiaalsete ning kultuuriliste õiguste rahvusvahelise pakti lisaprotokolli. Uusimaiks rahvusvahelisteks inimõigusalasteks kokkulepeteks on 2006. detsembris ÜRO Peaassambleel vastu võetud puuetega inimeste õiguste konventsioon ning kõigi isikute pealesunnitud kadumiste vastu võitlemise rahvusvaheline konventsioon. Puuetega inimeste õiguste konventsioon ning selle valikuline protokoll astusid jõusse mais 2008; pealesunnitud kadumiste konventsioon jõustub peale ratifitseerimist kahekümne liikmesriigi poolt.
Eesti osaleb ka ÜRO keskseimatel inimõigusalastel kohtumistel: Genfis koguneva ÜRO inimõiguste nõukogu (ning selle eelkäija, Inimõiguste komisjoni) istungjärkudel vaatlejana, samuti osades igal aastal sotsiaal-, kultuurilisi ja inimõigusküsimusi käsitlevas ÜRO Peaassamblee 3. komitees.
Erinevate inimõigusteemade seas on Eesti erilise tähelepanu all olnud naiste ja lapse õigustega seotud küsimused – nendele teemadele on keskendunud Eesti igapäevane tegevus ja sõnavõtud, samuti toetab Eesti naiste ja laste õiguste edendamisega tegelevaid ÜRO fonde ja programme , sealhulgas Naiste arengu fondi (UNIFEM). ÜRO tegevuse suuremale sidususele suunatud reformiprotsessis on Eesti jaoks üheks olulisemaks eesmärgiks soolise võrdõiguslikkuse aspekti tugevam kaasamine ÜRO programmidesse ja poliitikatesse. Võrdväärselt oluline on Eesti jaoks maailma põlisrahvaste õiguste kaitse: lisaks selleteemaliste ÜRO resolutsioonide kaasesitamistele ja sõnavõttudele osales Eesti põlisrahvaste õiguste deklaratsiooni välja töötanud ÜRO töögrupis; Eesti ekspert on aastateks 2005-2007 valitud Põlisrahvaste Alalise Foorumi liikmeks. Eesti on viimase 10 aasta jooksul vabatahtlike annetustega jätkuvalt toetanud ÜRO põlisrahvaste fonde (Vabatahtlik põlisrahvaste fond, Rahvusvaheline põlisrahvaste kümmeaastaku fond).
Arenguabi
Eesti peab oluliseks ÜRO rolli rahvusvahelises arengukoostöösüsteemis ning arengueesmärkide saavutamisel ning püüab järjest aktiivsemalt lisaks kahepoolsele koostööle toetada ÜRO ja selle allorganisatsioonide tegevusi arengumaade toetamisel. Eesti on vabatahtlike annetuste näol toetanud ÜRO arengukoostööga seotud organisatsioone alates 1998. aastast: rahalisi annetusi on tehtud regulaarselt ÜRO Lasteorganisatsioonile (UNICEF), ÜRO Arenguprogrammile (UNDP), ÜRO Rahvastikufondi (UNFPA) JA ÜRO naiste arengu fondi (UNIFEM) (viimast alates 2007. aastast). Lisaks on sihtotstarbeliselt toetatud allorganisatsioonide temaatilisi programme, nt UNFPA reproduktiivtervise sihtfondi.
Katastroofiabi
ÜRO oluliseks ülesandeks on abistada loodus- või inimtekkeliste katastroofide tõttu kannatanud riike ning koordineerida rahvusvahelist humanitaarabiandmist katastroofide korral. Eesti püüab kasvava aktiivsusega toetada ÜRO katastroofiabisüsteemi tugevdamist ning ÜRO allorganisatsioonide tegevust katastroofide korral. Eesti leiab, et tõhusaim ja tihti operatiivseim viis on toetada looduse põhjustatud või inimtekkelistes katastroofides kannatanuid rahvusvaheliste organisatsioonide kaudu. Enamik Eesti humanitaarabi panustest on abivajajateni toimetatud selliste rahvusvahelise organisatsioonide kaudu nagu ÜRO pagulaste ülemkomissari ( UNHCR ), Rahvusvaheline Punase Risti Komitee (ICRC), ÜRO Lasteorganisatsiooni (UNICEF), Maailma Toiduprogramm (WFP). Juba aastaid on Eesti nimetatud organisatsioonide ja OCHA tegevust toetanud ka iga-aastaste vabatahtlike annetustega. Alates 2000. aastast osalevad Eesti esindajad ÜRO alalises valmisolekus oleva kriiside ja katastroofide hindamise ja koordineerimisega tegelevas meeskonnas UNDAC (United Nations Disaster Assessment and Coordination team). Eesti on osa võtnud UNDACi missioonidest Iraanis, Sudaanis, Kõrgõzstanis, Türkmenistanis, Jakuutias ja Gruusias, samuti oli Eesti päästemeeskond abiks 2005. a. alguses Kagu-Aasiat ja India ookeani piirkonda tabanud tsunami tagajärgede likvideerimisel Indoneesias Acehis ning 2005. a. sügisel peale maavärinat Pakistanis.
NATO
Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioonile (NATO)
Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioonile (NATO) pani 1949. aastal aluse Põhja-Atlandi leping, mida tuntakse ka Washingtoni lepingu nime all.
Praegu on NATO liikmeid 26.
Asutajaliikmed on Ameerika Ühendriigid, Belgia, Holland, Island , Itaalia, Kanada, Luksemburg, Norra, Portugal , Prantsusmaa, Taani, Suurbritannia.
1952. a. liitusid organisatsiooniga Kreeka ja Türgi, 1955. a. Saksamaa, 1982. a. Hispaania ning 1999. a. Poola, Tšehhi Vabariik ja Ungari. NATO seni viimane laienemine toimus 2004. a., mil organisatsiooni liikmeteks said Bulgaaria , Eesti, Leedu, Läti, Rumeenia , Slovakkia ja Sloveenia , kes 29. märtsil 2004 deponeerisid NATOga liitumisdokumendid USA rahandusministeeriumis.
PÕHJA-ATLANDI LEPING
Põhja-Atlandi leping ehk Washingtoni leping on NATO asutamisleping, mis sätestab NATO tegevuse peaeesmärgi - kindlustada ja kaitsta nii poliitiliste kui ka sõjaliste vahenditega liikmesriikide vabadust ja julgeolekut. Lepingu artiklis 5 sisaldub liitlaste omavaheline fundamentaalne kohustus - käsitleda relvastatud rünnakut ühe liitlase vastu relvastatud rünnakuna kõigi teiste liitlaste vastu. See kohustus tugineb ÜRO harta artiklile 51, mille kohaselt on riikidel õigus individuaalsele ja kollektiivsele enesekaitsele, juhul kui nende vastu on toime pandud relvastatud rünnak.
Lisaks kollektiivse enesekaitse põhimõtte sätestamisele kohustuvad lepinguga liikmesriigid üksikult ja ühiselt säilitama ja arendama oma kaitsevõimet, luues sellega aluse ühiskaitse planeerimisele .
Lepingus on sätestatud raamistik liikmesriikidevahelisteks konsultatsioonideks juhul, kui keegi tunneb end ohustatuna. Just see artikkel rõhutab liidusisest laiaulatuslikku konsultatsiooniprotsessi ja selgitab, miks liit võtab uusi ülesandeid Euro-Atlandi piirkonna julgeoleku tugevdamiseks.
Uute liikmete vastuvõtt allianssi on kooskõlas lepingu artikliga 10, kus sätestatakse, et ühinemiskutse võidakse esitada Euroopa riikidele, kes jagavad lepingu põhimõtteid ja toetavad Põhja-Atlandi piirkonna julgeolekut. Pärast Tšehhi Vabariigi, Ungari ja Poola ühinemist on NATO liidrid rõhutanud, et uks jääb tulevikus avatuks ka teistele riikidele.
Lepingu muude artiklite alusel kohustub iga liikmesriik aitama kaasa rahumeelsete ja sõbralike rahvusvaheliste suhete arendamisele mitmel viisil, sealhulgas tugevdades oma sõltumatuid institutsioone ja edendades stabiilsust ning heaolu. Leping näeb ka ette jõupingutusi, et vältida liikmesriikidevahelisi konflikte rahvusvahelise majanduspoliitika vallas ja soodustada riikidevahelist koostööd.
Washingtoni leping ei ole avatud leping - sellega liitumise eeldus on kõigi lepingu ratifitseerinud riikide nõusolek, mis vormistatakse asjakohase protokollina, millega Washingtoni lepinguga liitunud riigid annavad oma nõusoleku uue liikmesriigi liitumiseks NATO-ga. Alles pärast liitumisprotokolli ratifitseerimist kõigi liikmesriikide poolt võib uus liige Washingtoni lepingu ratifitseerida.
POLIITILISED EESMÄRGID
Põhja-Atlandi Liit kujutab endast transatlantilist partnerlust NATO Euroopa liikmete ning Ameerika Ühendriikide ja Kanada vahel, mille eesmärgiks on saavutada rahu ja stabiilsus kogu Euroopas. Alliansi Euroopa ja Põhja-Ameerika liikmete partnerluse eesmärgid on eelkõige poliitilised, nende aluseks on ühine kaitseplaneerimine ja sõjaline koostöö ning konsultatsioonid ja koostöö majanduse, teaduse ja keskkonna alal ning muudes olulistes valdkondades. Tõsi, külma sõja vältel keskendus NATO eelkõige ühise kaitse arendamisele ja säilitamisele ning püüdis jagu saada Euroopat lõhestavatest poliitilistest probleemidest. Praegu on NATO põhihuviks edendada Euroopa stabiilsust, mille nimel tehakse koostööd ja töötatakse välja meetodeid ühiseks kriiside lahendamiseks ja rahuvalveks.
OTSUSTE TEGEMINE
NATOs langetatakse otsuseid konsensuse alusel pärast liikmesriikide omavahelisi diskussioone ja konsultatsioone. Vabade ja iseseisvate riikide valitsustevahelise assotsiatsioonina pole NATO-l oma liikmetest sõltumatut riigiülest võimu ega poliitika kavandamise funktsiooni. Seega on NATO langetatud otsused kõigi tema liikmesriikide poolt langetatud otsused. Veelgi enam - NATO saab meetmeid tarvitusele võtta ainult siis, kui kõik liikmesriigid on sellega nõus.
Plaanide koostamise eest sellistes valdkondades nagu poliitilised konsultatsioonid, kaitsemeetmete planeerimine ja kaitseoperatsioonid, relvastuskokkulepped jne. Vastutavad NATO juures tegutsevad vastavad komiteed. Komiteed soovitavad tegevuskavasid Põhja-Atlandi Nõukogule - NATO kõrgeimale otsustusorganile.
NATO MUUTUMINE
Kogu oma ajaloo vältel on NATO püüdnud arvestada muutuvat olukorda. Arvestades külma sõja järgseid muutusi on NATO 1990ndate aastate jooksul teinud läbi ulatusliku kohanemisprotsessi eesmärgiga suurendada koostööd ja vastastikust usaldust kogu Euroopas. NATO peamiseks missiooniks jääb endiselt ühine kaitse, kuid alliansi organisatsiooni, sõjalist võimsust ja struktuure on kohandatud, et ta oleks suuteline täitma uusi ülesandeid, eriti selliseid, mis eeldavad koostööd mitteliikmesriikidega ja kriiside lahendamist. Allianss on välja töötanud protseduurid ja mehhanismid tihedaks koostööks partnerriikidega nagu näiteks rahupartnerlus (PfP), Euro-Atlandi Partnerlusnõukogu (EAPC), NATO-Vene Nõukogu, NATO- Ukraina Komisjon ja NATO Vahemere-dialoog. Sõjalist võimsust ja struktuure on märkimisväärselt vähendatud.
NATO on organisatsioonina edasi arenenud ning lihvinud oma poliitilist ja sõjalist struktuuri, võttes arvesse Euroopa julgeolekukeskkonna ümberkujunemist. Muutused NATO struktuuris ja poliitikas järgivad NATO liikmesriikide kokkulepet säilitada poliitilist ja sõjalist koostööd, mis on hädavajalik nende ühiseks julgeolekuks.
Peale 11. septembril 2001. a. toimunud terrorirünnakuid USA-le on NATO suurt tähelepanu pööramas terrorismivastasele võitlusele ja vastavate võimekuste arendamisele.
NATO areng on pidev protsess. Ka praegu käivad NATO-s diskussioonid selle üle, kuidas muuta efektiivsemaks NATO struktuuri, kuidas kohandada liikmesriikide relvajõude tänapäeva nõuetele ja ohtudele vastavaks, kuidas vähendada "tehnoloogilist lõhet" Ameerika ja Euroopa vahel jne.
PÕHJA-ATLANDI NÕUKOGU KUJUNEMISLUGU JA TIPPKOHTUMISTE ROLL NATO AJALOOS
NATO on riikide allianss, mida esindavad nende valitsused tasemel, mis on kohane arutatavale teemale ning tehtavate otsuste laadile.
NATO tippkohtumisi on alates alliansi asutamisest 1949. aastal toimunud 15.
Valitsusjuhtide osalemine sellistel sündmustel ei muuda alliansi otsuste laadi , millel on ühesugune õigusjõud olenemata tasemest, mil need tehakse. Kuid nende osalemine suurendab tähtsust, mida liikmesriigid omistavad sündmusele ning annab nende otsustele kaalu ja nähtavust.
Tippkohtumised on täitnud alliansi põhimõtete kohandamisel muutuvate vajaduste ja asjaoludega rolli, mis on neile pandud Põhja-Atlandi lepinguga kui otsuste tegemise alusdokumendiga NATOs. See tähelepanuväärselt lühike dokument lõi otsuste tegemiseks üksnes ühe struktuuri, nimelt Põhja-Atlandi Nõukogu. Nõukogu pidi ise vastutama mis tahes lisastruktuuride või -foorumite loomise eest.
Oma esimesel nõupidamisel 17. detsembril 1949, mil iga riiki esindas selle välisminister, otsustas Nõukogu luua lepingu rakendamiseks tsiviil- ja sõjaline raamistik. Nõukogu otsustas kokku tulla kord aastas ja vajadusel sagedamini. Kui mis tahes liikmesriik tundis, et tema territoriaalne terviklikkus , poliitiline sõltumatus või julgeolek oli ohus ning apelleeris lepingu artiklitele 4 ja 5, mis näevad ette liitlaste talle appi tulemise, võis Nõukogu loomulikult kohe kokku tulla.
Nõukogu lõi ministrite tasemel kaks organit - kaitsekomitee ning kaitserahandus- ja -majanduskomitee ning hulga muid alalisi organeid, sealhulgas sõjalise komitee, mis koosneb liikmesriikide staabiülematest. Aasta pärast alliansi sündi selgus, et välisministrite harvadest kohtumistest ei piisa asutatud tsiviil- ja sõjaliste organite kontrollimiseks ja järelevalveks. Seepärast asutati tsiviilorgan nimega Asenõukogu (ingl. k. Council Deputies ) täitmaks nõukogu direktiive ja kooskõlastamaks oma allorganite tööd.
1951. aastal muudeti taas Nõukogu struktuuri. Sellest sai ainus ministrite tasemel kokku tulev foorum alliansis. Asenõukogu staatus muudeti tegelikult selleks struktuuriks, mis võimaldas alliansil otsuseid teha. Samal ajal loodi töö ettevalmistamiseks ja järeltööks rahvusvaheline sekretariaat, mida rahastati ühiseelarvest, millesse iga liikmesriik tegi eraldisi.
Tänapäeva Põhja-Atlandi Nõukogu põlvneb Asenõukogust. 1952. aastal otsustas nõukogu end veelgi ümber korraldada, muutes Asenõukogu alaliseks organiks. Selleks, et võimaldada tal toimida pidevalt ja kasutada kehtivaid otsustusvolitusi, määras iga valitsus suursaadikute tasemel alalise esindaja, keda toetas riigi nõunike ja ekspertide delegatsioon.
Nõukogu töö põhistruktuur ja tema ülim õiguspädevus kõikide NATO otsuste suhtes on alates 1952. aastast jäänud samaks. Esindatuse tase võib erineda, kuid see ei mängi mingit rolli nõukogu otsuste kehtivuse suhtes, mis peegeldavad iga valitsuse seisukohta ning nendevahelisi kokkuleppeid rakendada ning jätkata otsustatut.
Nõukogu koosolekute kord, mis on välja kujunenud aastate jooksul, seisneb korrapärastes, tavaliselt kord nädalas toimuvates suursaadikutest koosneva alalise Nõukogu koosolekutes, vähemalt pooleaastaste intervallidega toimuvates ministrite tasemel kohtumistes, millel osalevad välis- ja kaitseministrid, ning ebakorrapärastes tippkohtumistes riigipeade ja valitsusjuhtide tasemel.
Eesti panus NATOsse 
29. märtsil 2004. aastal sai Eestist koos Bulgaaria, Leedu, Läti, Rumeenia, Slovakkia, Sloveeniaga NATO täieõiguslik liige. Eesti on võtnud omaks kõik Põhja-Atlandi lepingust tulenevad kohustused, toetab alliansi kollektiivse kaitse põhimõtteid ning osaleb NATO kaitseplaneerimise süsteemis ja sõjalises struktuuris. Lisaks on Eesti võtnud omaks muutuva NATO põhimõtted. NATO liikmesolek tähendab Eesti jaoks ühelt poolt osasaamist maailma tugevaima sõjalise organisatsiooni poolt genereeritud julgeolekust ja stabiilsusest, teisalt peame aga ise jõukohaselt alliansi julgeolekusse panustama . See tähendab nii hädas olevale liitlasele appitõttamist kui ka ühiste väärtushinnangute kaitsmist väljaspool liitlasriikide territooriumi Eesti on vastu võtnud otsuse viia sõjalised kaitsekulutused 2% tasemele SKP-st ning nõustunud 8% relvajõudude osalemisega rahvusvahelistel operatsioonidel ja 40% relvajõudude valmisolekuga kiiresti ümber paiknema . Hetkel on Eesti  kõrge valmidusastmega üksus Scoutspataljon , mille peamine eesmärk on osalemine NATO, Euroopa Liidu või ÜRO poolt juhitavatel rahvusvahelistel operatsioonidel ning tõrjuda Eesti-siseseid äkkrünnakuid. Scoutspataljonis treenitud mehed on osalenud/osalevad paljudel NATO operatsioonidel ning Eesti jätkab üksuse täiustamist selleks otstarbeks.   NATO kõnepruugis tehakse vahet riskide jagamise ning koormakandmises osalemise vahel. Riskide jagamise all peetakse silmas kõigi liitlaste valmidust ja võimet rünnaku ohvriks langenud liikmele appi tõtata. Koormakandmisest osavõtt tähendab osalemist rahutagamisoperatsioonidel nagu näiteks Bosnias, Afganistanis ja Kosovos. See pole pelgalt kohustus vaid ka otsene rahvuslik huvi - ebastabiilsus alliansi äärealadel võib põhjustada põgenikelaineid ning salakaubandust, mis mõjutab ka meie majandust ja ühiskonda.
Osalus rahvusvahelistes operatsioonides Eesti julgeolekupoliitika oluline osa on rahvusvaheline julgeolekukoostöö, mille üks elemente on osalemine kriisireguleerimis- ja rahuoperatsioonides. Eesti on valmis osalema rahvusvahelistes operatsioonides rahu ja julgeoleku tagamiseks ning kriiside lahendamiseks vastavalt ÜRO põhimõtetele nii ÜRO, NATO, Euroopa Liidu kui ka teiste rahvusvaheliste organisatsioonide raames, samuti muudes operatsioonides koos NATO ja Euroopa Liidu liitlastega . Eesti rahvusvaheline maine julgeolekukoostöö partnerina sõltub riigi valmisolekust ning võimest panustada NATO ja Euroopa Liidu operatsioonidesse. Eesti missioonikogemus ulatub 1995. aastasse , mil alustasime 4 aastat pärast iseseisvumist osalemist UNPROFOR-is Horvaatias. Pärast seda on Eesti osalenud Bosnias, Kosovos, Albaanias, Liibanonis, Sudaanis, Afganistanis ja Iraagis. Erinevatel missioonidel on osalenud ligikaudu 1000 Eesti kaitseväelast. Rahuoperatsioonide vallas käib tihe koostöö Taani, Itaalia, Norra, Suurbritannia ja USA-ga. Eesti on kriisipiirkondadesse saatnud erinevaid üksusi ja spetsialiste järgmistelt sõjaväelikelt erialadelt: jalavägi, sõjaväepolitsei, staabiohvitserid, meedikud, demineerijad (EOD), lennujuhid, sõjalised vaatlejad, transporditeenindus ja kaubakäitlus. 6. detsember 2007.a. seisuga jätkab Eesti osalemist järgmistel rahvusvahelistel operatsioonidel:

• Afganistanis (ISAF) jätkatakse NATO koalitsioonivägede missioonil osalust staabiohvitseride, perrooni-teenindusmeeskonna, jalaväekompanii, lähikaitsemeeskonna ning logistilise toetusüksusega (kokku 120 kaitseväelast);
  

• Konfliktijärgsel julgeolekutagamismissioonil Iraagis (OIF) jätkatakse rahvusvahelise koalitsioonivägede koosseisus osalust jalaväerühma ning staabiohvitseridega (36 kaitseväelast), samuti panustatakse Iraagis tegutseva NATO väljaõppemissiooni NTM-i koosseisu ühe staabiohvitseriga, mille NATO lõi 2004. aasta novembris Iraagi vahevalitsuse palvel;
  

• NATO rahutagamisoperatsioonil Kosovos (KFOR) on Taani pataljoni koosseisus teenistuses staabiohvitserid ja rühmasuurune üksus ESTRIF ning staabiohvitserid KFORi peakorteris, mis paikneb Prištinas. Olemasolev Riigikogu mandaat kuni 40 kaitseväelase osalemiseks operatsioonil kehtib 2009. aasta 1. jaanuarini, hetkel on Kosovos 30 Eesti kaitseväelast;
  

• Eesti jätkab osalust Bosnia-Hertsegoviinas EL poolt juhitud operatsioonis ALTHEA kolme staabiohvitseriga;
  

• ÜRO missioonil Lähis-Idas (UNTSO) jätkatakse sõjaliste vaatlejate roteerimist, 2008. aastal on seal kaks Eesti sõjalist vaatlejat;
  

• Ühtlasi valmistub Eesti koos Läti ja Leeduga panustama 2010. aasta esimesel poolel NRFi maaväekomponendi koosseisu ühise mehhaniseeritud jalaväepataljoni (BALTBAT). NRFi maaväekomponendi juhtriik on sel ajal Taani. Eesti osaleb ühispataljonis kompanii(+) suuruse üksusega;
  

• Eesti osaleb koos Rootsi, Soome, Norra ja Iirimaaga Põhjala lahingugrupis, mis on valmisolekus 2008. aasta esimesel poolel. Eesti panuseks lahingugruppi on staabikaitserühm, lähikaitsemeeskond, meedikud ja staabiohvitserid, kokku kuni 55 kaitseväelast. Samal ajal on valmisolekus ka Hispaania juhitav lahingugrupp, kus osalevad veel Prantsusmaa, Saksamaa ja Portugal.
  

Välisoperatsioonides osalevad üksused ka Kaitseliidu ja siseministeeriumi valitsemisalast.
Tsiviil-militaarkoostöö Eesti peab oluliseks tsiviil- ja militaarpoole tihedat koostööd. Afganistanis peab Eesti hädavajalikuks riikliku ülesehituse seisukohalt sõjaliste ja tsiviilsete vahendite koordineeritud kasutamist, mistõttu lähtume ka riigisiseselt põhimõttest, et Eesti sõjalist panust tuleb toetada tsiviilpanuste ja arenguabiga. Afganistan on lähiaastatel üks Eesti arengukoostöö prioriteetseid sihtriike, ühtlasi oleme sinna lähetanud oma esimesed tsiviilametnikud (diplomaatilise erimissiooni juhi, kaitsealane nõustaja, politseiniku Euroopa Liidu politseimissiooni). Eesti pooldab jõudsalt ka NATO avatud uste poliitikat ning NATO koostöö tugevdamist partnerriikidega. Lisaks operatsioonidel osalemise suurendamisele suurendab Eesti oma panust reformikogemuse jagamisel. Eesti toetab euroatlantilistesse struktuuridesse pürgivaid riike liikmelisuseks ettevalmistumise protsessis ja on valmis nendega oma kogemusi jagama . Iga riik nõuab individuaalset lähenemist, kuid kõigi partnerriikide puhul on eeskätt vajalik ka nende endi aktiivne osalemine neile suunatud koostööpoliitikate väljatöötamisel ja rakendamisel. Arenguabi ja reformikogemuse valdkonnas tehakse tihedat koostööd Gruusia, Ukraina ja Moldovaga. Projekti  „Euro-Atlandi integratsioon Ukrainas” raames korraldab Eesti NATO Ühing alates 2008. aastast kaitsepoliitilisi ümarlaudu Ukraina kohalikele liidritele. Selle Eesti-Ukraina ühisprojekti eesmärgiks on tõsta Ukraina ühiskonnas teadlikkust NATO kui kollektiivkaitseorganisatsiooni eesmärkidest ja tegevuspõhimõtetest, samuti jagada Eesti edukogemust.
Eesti NATO Ühingust Mittetulundusorganisatsioon Eesti NATO Ühing asutati 2. veebruaril 2001. aastal Tallinnas. Ühingu põhiülesanneteks on NATO tegevuse ja eesmärkide tutvustamine Eesti avalikkusele, samuti liikmelisuse toetamine ja teadmise tagamine ühiskonnas. Eesti NATO Ühing toetab demokraatlike väärtusi, avatud debatti ühiskonnas ja aktiivse kodanikuühiskonna arengut Eestis. NATO Ühingu tegevus on kooskõlas Eesti kodaniku ühenduste eetikakoodeksi põhimõtetega.  Ühing korraldab kaitsepoliitikaalaseid seminare , loenguid, koolitusi ja õppereise. Iga-aastaselt toimuvad rahvusvahelised konverentsid koostöös NATO peakorteri ning välispartneritega. Valitsusvälise organisatsioonina oleme kaasanud oma ühistegevustesse nii tudengeid, Riigikogu liikmeid kui ka eraettevõtluse ja akadeemiliste ringkondade esindajaid, kelle erakondlik kuuluvus katab kogu Eesti poliitilist spektrit. Teeme Eestis koostööd mitmete asutustega, sealhulgas Kaitseministeeriumi, Välisministeeriumi, Haridusministeeriumi, Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse, Tallinna Ülikooli, Välispoliitika Instituudi ning Avatud Eesti Fondiga. Meie koostööpartnerid välismaal on ülemaailmne NATO Ühingute katuseorganisatsioon (Atlantic Treaty Association) ja tema liikmesorganisatsioonid. Ühingul on 260 liiget. Ühingu liikmeks võivad astuda kõik kodanikud alates 18. eluaastast. Toetajaliikmed võivad olla ka juriidilised isikud.
OSCE
Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioon (OSCE; Organization for Security and Co- operation in Europe) kujunes 1970ndate aastate algul Euroopa Julgeoleku- ja Koostöönõupidamise (CSCE) nimetuse all kui foorum Ida ja Lääne vahelise dialoogi ja läbirääkimiste pidamiseks. Helsingi lõppdokument (1.08.1975) määras kindlaks riikidevahelise suhtlemise põhiprintsiibid. See on kõigi asjaosaliste riikide huvide tasakaalustatud tervik ning eeldab kõigi sätete täielikku täitmist. Et seda tagada, otsustati korraldada uusi nõupidamisi. Kuni 1990 eksisteeris CSCE kohtumiste ja nõupidamiste kujul, pannes paika kohustusi ja norme ning tehes perioodiliselt ülevaateid nende mõjust. Budapesti tippkohtumine (1994) otsustas CSCE muutmise organisatsiooniks (OSCE).
OSCE Parlamentaarse Assamblee (PA) tegevuse peaeesmärgiks on liikmesriikide suurem kaasamine Euroopa poliitika- ja julgeolekuküsimuste lahendamisele, tõhustamaks tsiviilkontrolli sõjaliste küsimuste üle ja tõstmaks parlamendisaadikute vastutust ja mõjujõudu. OSCE tänased prioriteedid on: ühistest väärtushinnangutest lähtuvate tsiviilühiskondade loomine; sõjaliste konfliktide ennetamine ja vältimine; stabiilsuse ja püsiva rahu tagamine kriisikolletes ja sõjategevusega haaratud aladel; julgeolekuvaakumi nagu ka uute eraldusjoonte vältimine; ühtse julgeolekusüsteemi arendamine.
OSCE peakorter asub Viinis , kus töötab ka sekretariaat. Täidesaatva võimu esindaja on eesistuja, kelleks on liikmesriikide välisministrid järjekorras. Sekretariaadi tööd juhib kolmeks aastaks valitud Peasekretär, kes koordineerib ka OSCE missioone. OSCE Rahvusvähemuste Ülemkomissar (Knut Vollebaek) resideerib Haagis, Varssav on koduks Demokraatlike Institutsioonide ja Inimõiguste Büroole, Prahas antakse välja infolehte "OSCE Newsletter".
PA töövormideks on iga-aastased üldkogu istungjärgud erinevate liikmesriikide parlamentide korraldamisel, samaaegselt toimuvad komiteede istungid. Helsingi lõppakti kolme põhiteemade ringi põhjal on moodustatud komiteed: poliitika- ja julgeolekukomitee, demokraatia-, inimõiguste ja humanitaarküsimuste komitee ning majandus-, teaduse-, tehnoloogia ja keskkonnakomitee. Eesti delegatsioon osaleb kõikide komiteede töös. Komiteed valmistavad ette raportid ja lõppresolutsiooniprojektid, mis esitatakse kord aastas toimuvale üldkogu istungjärgule. PA otsused saadetakse edasi OSCE Ministrite Nõukogule, OSCE eesistujale ja liikmesriikide parlamentidele.
Tähtsaks osaks OSCE töös on alates 1993 vaatlejate delegatsioonide lähetamine liikmesriikide valimistele, et jälgida valimiste läbiviimise vastavust seadustele ja demokraatia traditsioonidele. Vaatlustulemuste kohta koostatakse detailsed raportid.
OSCE PA rahvusvaheline sekretariaat asub Kopenhaagenis.
OSCE PA loodi 1990 Pariisi tippkohtumise otsuse põhjal. Eesti liitus OSCE PAga 21. septembril 1991.  OSCE missioon tegutses Eestis aastail 1993-2001, tegeldes põhiliselt demokraatlike struktuuride edendamise ning rahvustevahelise konflikti ärahoidmisega. Seetõttu olid missiooni tähelepanu keskpunktis eelkõige kodakondsus - ja keeleküsimused.
Eesti tegevus rahvusvahelistes organisatsioonides
Eesti riigikaitse ja julgeolekupoliitika seisukohalt on esmatähtis toetuse laiendamine Eesti välis- ja julgeolekupoliitilistele eesmärkidele. Eesti jaoks oluliste julgeolekuküsimuste teadvustamine partnerriikidele on lisaks kahepoolsele koostööle võimalik rahvusvaheliste organisatsioonide kaudu. Eesti osaleb praegu täisliikmena ÜRO, OSCE, EN, LMN, WTO jt rahvusvaheliste organisatsioonide töös ning on tihedas sidemes organisatsioonidega, mille liikmestaatust taotleb (NATO, EL, OECD ). Eesti liikmelisus nendes organisatsioonides tähendab osalust otsuste elluviimisel ja sama nõudmist ka teistelt organisatsiooni liikmetelt. Samuti on Eestil võimalik anda oma panus otsuste ja dokumentide ettevalmistamisse, pidades silmas üldisi julgeolekuhuvisid. Rahvusvahelistes organisatsioonide töös osalemine on Eesti jaoks praktiline välispoliitiline võimalus oma julgeolekuhuvide kindlustamiseks.
ÜROs ja CSCEs/OSCEs on Eesti liige alates 1991. aastast. Mõlema organisatsiooni raames tegeleb Eesti nii poliitiliste, majanduslike ja sõjaliste küsimustega kui ka inimõigusi ja demokraatlikke vabadusi puudutavate küsimuste ringiga . Eesti osaleb ÜRO ja OSCE laialdaste normide ja põhimõtete elluviimises ja väljaarendamises, samuti konfliktide ärahoidmise ja kriiside lahendamise praktilises tegevuses. Koostöö OSCEs on võimaldanud praktiseerida konsensusmehhanismi rakendamist ülimalt keerukates ja tundlikes olukordades . Eesti võtab osa OSCE missioonidest ning OSCE korraldatud valimiste vaatlus - ja järelevalvemissioonidest. Sõjalise ja julgeolekualase koostöö valdkonnas osaleb Eesti aktiivselt OSCE Viini Dokumendi järgses koostöös. OSCE on andnud oma panuse ka Eesti probleemide lahendamisele, alates võõrvägede väljaviimisest kuni sotsiaalsete küsimusteni. EN liige on Eesti alates 1993. aastast. Eesti on ühinenud kõigi peamiste EN, nagu ka ÜRO inimõiguste konventsioonidega ja täidab endale sellega võetud kohustusi. Eesti osaleb aktiivselt EN normide väljatöötamises ja täitmise järelevalves, muu hulgas olemasolevate rahvusvaheliste inimõigustealaste kokkulepete edasiarendamises ja uute kaasaegsel inimõiguste kontseptsioonil baseeruvate lepingute loomises. LMN-is on Eesti asutajaliige 1992. aastast, WTO-s alates novembrist 1999. Eesti on seadnud endale eesmärgiks ühineda lähiaastatel ka OECDga.