TALLINNA
TEHNIKAÜLIKOOL
Majandusteaduskond
Merlin Langebraun
ÜHINENUD
RAHVASTE
ORGANISATSIOON Referaat
Prof .
H. Koitel
Tallinn
2009
SISUKORD
SISSEJUHATUS 3
1ÜRO AJALUGU 4
2ÜRO HARTA 4
3ÜRO STRUKTUUR 5
3.1Peaassamblee 5
3.2Julgeolekunõukogu 6
3.3Majandus- ja Sotsiaalnõukogu 7
3.4Hooldusnõukogu 7
3.5Rahvusvaheline Kohus 8
3.6Sekretariaat (Secretariat) 9
4ÜRO EESMÄRGID 10
5EESTI ÜROS 10
Kokkuvõte 13
Kasutatud materjalid 14
SISSEJUHATUS
Valisin oma referaadi teemaks Ühinenud rahvaste
organisatsioon (ÜRO). Käesoleva töö eesmärgiks on tutvuda ühe maailma
tähtsaima ja suurima organisatsiooniga. Eesmärgiks on anda ülevaade
ÜRO struktuuri ja peamiste ülesannete kohta ning lühidalt
tutvustada Eesti osalust.
“Meie,
ühinenud
rahvad , olles otsustanud
päästa järeltulevad põlved
sõjaviletsustest, mis on kaks korda meie elu kestel
toonud inimkonnale kirjeldamatut muret;
taas kinnitada usku inimese
põhiõigustesse, tema väärikusse ja väärtusse, meeste ja naiste
võrdõiguslikkusesse ning suur- ja väikerahvaste õiguste
võrdsusse;
luua tingimused, milles võivad
püsida õiglus ning lugupidamine lepinguist ja muudest
rahvusvahelise õiguse allikaist tulenevate kohustuste vastu; kaasa
aidata sotsiaalsele progressile ja elatustaseme parandamisele suurema
vabaduse tingimustes,
ja
neil eesmärkidel
olla
leplik ja elada omavahel
rahus heade naabritena;
ühendada
oma jõud rahvusvahelise rahu ja julgeoleku säilitamiseks;
kindlustada põhimõtete
vastuvõtmise ja meetodite kindlaksmääramisega, et relvajõudusid
rakendataks üksnes üldistes huvides;
kasutada rahvusvahelisi
institutsioone kõigi rahvaste majandusliku ja sotsiaalse arengu
soodustamiseks , otsustasime
ühendada oma jõupingutused.
Vastavalt
sellele nõustusid meie valitsused San Franciscos kokkutulnud
esindajate kaudu, kes esitasid oma nõutavalt vormistatud
volikirjad ,
vastu võtma käesoleva põhikirja ja asutavad rahvusvahelise
organisatsiooni nimetusega Ühinenud Rahvaste Organisatsioon
(edaspidi ÜRO).” (RTII,
19.07.1996, 24/25, 95)
ÜRO
sihiks on luua parem ühiskond – ühiskond kus igal inimesel on hea
elada.
ÜRO AJALUGU
Teise
maailmasõja puhkemine diskrediteeris Rahvasteliidu lõplikult.
Maailma poliitilistes ringkondades jõuti järeldusele, et
Rahvasteliidu asemel on vaja asutada uus organisatsioon
14.augustil
1941 sõlmisid USA president F.D. Roosevelt ja Suurbritannia peaminister W. Churchill sõjaleav Newfoundlandi pardal kokkuleppe -
Atlandi harta, mis sisaldas kahe riigi ühiseid poliitilis,
julgeoleku põhimõtteid ning nägemust sõjajärgsest
rahvusvahelisest julgeolekusüsteemist.
1.jaanuril
1942 Washingtonis ühinesid Atlandi harta seisukohtadega 26 riiki
allkirjastades Ühinenud Rahvaste Deklaratsiooni (United Nations
Declaration). See oli esimene kord, kui võeti kasutusele väljend
Ühinenud Rahvad.
1943.a
oktoobris allkirjastasid USA, Suurbritaania, Hiina ja Nõukogude Liit
Moskvas Üldise Julgeoleku Deklaratsiooni. Sellega pandi ühingu
loomine selgesõnaliselt paika.
Ettevalmistused
ühingu loomiseks kestsid mitu aastat. Lõpuks 26.juuni 1945
kirjutasid 51 riiki San Fransiscos alla Ühinenud Rahvaste
Organisatsiooni põhikirjale e. hartale ning see jõustus peale
ratifitseerimist Üro Julgeolekunõukogu viie alalise liikme (USA,
Suurbritannia, Prantsusmaa, Nõukogude Liidu ja Hiina) ning
organisatsiooni liikmete enamuse poolt. Põhikiri tõlgiti viide keeled – inglise, prantsuse, vene, hiina ja hispaania , millest said
ka ÜRO ametlikud keeled. Hiljem lisandus araabia keel. Lõplikult
jõustus ÜRO põhikiri ehk Ühinenud Rahvaste Harta 24.oktoobril
1945. Seda kuupäeva tähistatakse ÜRO päevana.
ÜRO HARTA
Kogu
ÜRO tegevuse aluseks on ÜRO põhikiri ehk ÜRO Harta, mis on pärit
1945. aasta 26. juunist. See on dokument, kus on fikseeritud kõik
organisatsiooni eesmärgid ja põhimõtted. Rahvusvahelise õiguse
õpikutes nimetatakse teda universaalseks normiks, sest see on
tegelikult kohustuslik kõikidele riikidele (formaalselt ÜRO-ga
ühinenud riikidele). See on üks tähtsamaid kaasaegseid rahvusvahelisi lepinguid, mis koosneb 111 artiklist , milledest kõige
olulisemaks sätteks loetakse artiklit 2 (4), mis ütleb: kõik ÜRO
liikmed hoiduvad oma rahvusvahelistes suhetes jõuga ähvardamisest
või jõu tarvitamisest nii iga riigi territoriaalse puutumatuse,
poliitilise sõltumatuse vastu kui ka mõnel muul viisil, mis ei ole
kooskõlas ÜRO eesmärkidega.
ÜRO STRUKTUUR
ÜRO
liikmeteks on suveräänsed riigid, kes on võimelised täitma ÜRO
põhikirjas fikseeritud eesmärke ning põhimõtteid. Juhul kui
liikmesriik rikub põhimõtteid võidakse talt ära võtta hääleõigus
Peaassambleel. Praegu
on ÜRO-l 192 liiget.
ÜRO
struktuur on väga
keerukas. Organisatsiooni aluseks on kuus peaorganisatsiooni:
Peaassamblee, Julgeolekunõukogu, Majandus- ja Sotisaalnõukogu,
Hooldusnõukogu, Rahvusvaheline Kohus, Sekretariaat .
Peaassamblee
(General
Assembley) on ÜRO keskne organ ning ta koosneb liikmesriikide
delegatsioonidest. Tema funktsioonid on määratud ÜRO põhikirjas.
ÜRO
Peaassamblee esimene istungjärk alustas tööd 10. jaanuaril 1946
Londonis, organisatsiooni esimeseks peasekretäriks valiti Trygve Lie
Norrast. ÜRO peakorteri asupaigaks sai edaspidi aga New York , mille East Riveri ääres asuva maatüki ostmiseks annetas raha USA ärimees
John D. Rockefeller, Jr.
Korralised
istungijärgud toimuvad igal aastal septembrist detsembrini,
vajadusel võidakse korraldada ka Peaassamblee erakorralisi
istungijärke. Igal riigil on üks hääl, olenemata riigi suurusest , elanike arvust või riigi poliitilisest mõjukusest.
Olulistes küsimustes (rahu ja julgeolek, liikmete vastuvõtt ja
väljaheitmine, eelarve) võetakse otsused vastu kahe kolmandikulise
häälteenamusega, muudel juhtudel piisab lihthäälteenamusest.
Peaassamleel on õigus läbi vaadata kõik küsimused, mis kuuluvad
põhikirja raamesse. Kuigi vastuvõetud otsused ei ole kohustava iseloomuga , on neil rahvusvahelistes küsimustes ometi tugev kaal.
Peaassambleed
juhib peasekretär, kes on 5 aastase ametiajaga organisatsiooni
tähtsaim ametiisik . Ta vastutab ametnike töö organiseerimise ja
organite omavahelise koostöö eest, valmistab ette eelarve ning tal
on õigus kokku kutsuda erakorralisi istungijärke. Peaassamblee
kinnitab eelarve ning määrab kindlaks liikmemaksu. Lisaks
kontrollib Peaassamblee ÜRO 14 eriorganisatsiooni tegevust (nt Arenguprogramm või Põgenikeülemkomissariaat).
Peaassamblee tööd aitavad koordineerida 6 põhikomiteed:
- 1. komitee – desarmeerimine ja rahvusvaheline julgeolek
- 2. komitee – majandus ja rahandus
- 3. komitee – sotsiaalsed, humanitaar - ja kultuurilised küsimused
- 4. komitee – poliitilised eriküsimused ja dekoloniseerimine
- 5. komitee – administratiiv- ja eelarveküsimused
- 6. komitee – õigusküsimused
Julgeolekunõukogu
( Security Council ) on ÜRO tähtsaim püsiv otsustusorgan, mis
vastutab rahvusvahelise rahu ja julgeoleku tagamise eest. Nõukogu
koosneb 5 alalisest liikmest (USA, Suurbritannia, Prantsusmaa,
Hiina, Venemaa – aastani 1971 esindas Hiinat Taiwan ). Lisaks 5
alalisele liikmele valib Peaassamblee 2 aastaks geograafilistest
aspektidest lähtuvalt 10 mittealalist riiki: 2 Lõuna- Ameerikast , 1
Ida-Euroopast, 1 Lääne-Euroopast, 2 Aasiast, 3 Aafrikast ja 1
Okeaaniast.
Resolutsiooni vastuvõtmiseks Julgeolekunõukogus on vajalik 9
poolthäält, kuid alalistel liikmed omavad veto -õigus (nt Külma
sõja jooksul oli Julgeolekunõukogu töö tihti blokeeritud, kord
USA, kord NSVL -i poolt).
ÜRO harta tugineb jõu kasutamise või sellega ähvardamise
keelamisele – jõu kasutamise autoriseerimise õigust omab ainult
Julgeolekunõukogu (selle kaheks erandiks on riikide õigus
enesekaitsele või regionaalsete organisatsioonide poolt rakendatud
meetmed, mille on autoriseerinud Julgeolekunõukogu). Vastavalt ÜRO
harta artiklile VI võib Julgeolekunõukogu anda soovitusi vaidluste
rahumeelseks lahendamiseks; kui ta leiab, et valitseb oht rahule, on
toimunud rahu rikkumine või agressioon , võib Julgeolekunõukogu
kasutada ka vastavalt ÜRO põhikirja artiklile VII mittesõjalisi
(näiteks osaline või täielik majandussuhete katkestamine ja
diplomaatiliste suhete katkestamine) või sõjalisi meetmeid
rahvusvahelise rahu ja julgeoleku taastamiseks.
Tagamaks rahvusvahelist julgeolekut ja rahu, omab Julgeolekunõukogu
ka mandaati rahuvalvemissioonide loomiseks. 30. juuni 2005 seisuga
tegutses maailmas 16 ÜRO rahuoperatsiooni, milles osales üle 67 000
sõjaväelase, sõjalise vaatleja ja tsiviilpolitseiniku 105 riigist.
Lisaks neile 14 000 tsiviiltöötajat ja vabatahtlikku. ÜRO
rahuvalve selleaastane eelarve moodustas 5 miljardit USD.
Vanim
ja samas ka esimene
ÜRO rahuvalvemissioon UNTSO on loodud 1948. aastal ülesandega
jälgida Iisraeli ja nelja naaberriigi, Egiptuse, Jordaania ,
Liibanoni ja Süüria rahvusvahelistest lepetest kinnipidamist.
Majandus- ja Sotsiaalnõukogu
( Economic and Social Council – ECOSOC) on
ÜRO peamine majandus- ja sotsiaalküsimustega tegelev organ.
Peamiseks ülesandeks on edendada majandusarengut, inimõiguste
kaitset ja rahvusvahelist koostööd erinevates sotsiaalvaldkondades
ning koordineerida ÜRO eriagentuuride, programmide ja fondide
tegevust. Nõukogu algatab või viib läbi uurimusi, annab soovitusi,
valmistab ette konventsioone ning korraldab rahvusvahelisi
konverentse. Sellesse kuulub 54 riiki, kes valitakse Peaassamblee
poolt ECOSOCi kolmeks aastaks. Nõukogul on 9 alalist komiteed ning
lisaks ekspertorganid, funktsionaal- ja regionaalkomisjonid. Nõukogu
kohtumised toimuvad iga aasta juuli kuus kas New Yorgis või Genfis .
Hooldusnõukogu
(Trusteeship Council) ülesandeks on jälgida ÜRO
hooldussüsteemi (UN Trusteeship System) alla kuuluvate
territooriumide haldamist. Praeguseks on kõik hooldusterritooriumid
saavutanud omavalitsuse või iseseisvuse (viimasena iseseisvus 1.
oktoobril 1994 Palau), seetõttu peatus Hooldusnõukogu tegevus 1994.
a. 1. novembril. Vaatamata sellele või vajadusel Hooldusnõukogu
kokku kutsuda.
Rahvusvaheline Kohus
(International Court of Justice - ICJ) on ÜRO peamine
õigusorgan, mis tugineb oma otsustes rahvusvahelisele õigusele.
Rahvusvaheline Kohus on faktiliselt Alalise
Rahvusvahelise Kohtu, Rahvasteliidu
kohtuorgani järglane. Asub Hollandis Haagis , Rahupalees, Alalise
Vahekohtu ruumides ning koosneb 15 kohtunikust, seejuures ei tohi
kohtusse kuuluda ühestki riigist üle ühe kohtuniku. Kohus rajati
1945.aastal koos ÜRO-ga ja kohtu statuut võeti vastu samal ajal ÜRO
põhikirjaga. Põhikirja liikmed on ipso facto (iseenesest)
kohtu statuudi liikmed. Kohtu liikmed valitakse ÜRO Peaassamblee ja
Julgeolekunõukogu poolt 9 aastaks, iga kolme aasta järel
uuendatakse kolmandik koosseisu. Valitud kohtunikel on diplomaatiline
immuniteet.
ICJ-l on kahesugused
funktsioonid: teha otsuseid juriidilistes küsimustes, mida riigid
vastastikusel nõusolekul annavad talle otsustada; anda
konsultatsioone juriidilistes küsimustes kõigile ÜRO asutustele.
Kohtus on kaebajaõigustes ainult riik, mida esindab tema valitsus.
Piiratud määral ka mõned rahvusvahelised organisatsioonid . Kohtu poolt süüdi mõistetud riik ei pruugi
kohtu otsust aktsepteerida, ta võib selle vaidlustada ja seda mitte
täita.
Vaidluste Rahvusvahelisse Kohtusse jõudmiseks peavad riigid ise
allutama ennast kohtule. Seda võib teha iga kord eraldi erilise
lepinguga (compromis)
või deklaratsiooniga, mille kohaselt riik allutab ennast kõigi
järgnevate vaidluste puhul Rahvusvahelisele Kohtule.
ÜRO organitel ja allorganisatsioonidel
on õigus küsida Rahvusvaheliselt Kohtult nõuandvaid arvamusi keerukates õigusküsimustes.
Kohus lahendab riikidevahelisi vaidlusi (juhul, kui riigid on kohtule
selleks nõusoleku andnud) ja annab vajadusel nõuandvaid arvamusi
nii ÜROle kui ka ÜRO agentuuridele.
Riikidel on õigus keelduda aktsepteerimast kohtu jurisdiktsiooni
(välja arvatud juhul, kui selline kohustus on määratletud
rahvusvahelise lepinguga), kuid sellega nõustununa on riikidel
kohustus järgida antud küsimuses kohtu otsuseid. Tänu kohtu
positsioonile rahvusvahelises süsteemis moodustavad kohtu lahendid
rahvusvahelise õiguse olulise osa.
Sekretariaat (Secretariat)
Sekretariaat tegeleb ÜRO tegevuse igapäevase korraldamisega ning
seda juhib ÜRO peasekretär, kes valitakse Julgeolekunõukogu
ettepanekul Peaassambleel viieks aastaks. Sekretariaadi ülesannete
hulka kuulub muuhulgas rahuvalveoperatsioonide haldamine ,
rahvusvaheliste konverentside korraldus ning uurimuste läbiviimine
maailma majandusliku ja sotsiaalse arengu ning inimõiguste vallas,
samuti osutab Sekretariaat tõlketeenust ja levitab ÜROd puudutavat
teavet.
Peasekretäri funktsioonid on haldustehnilised ja
poliitilised. Ta on ÜRO poliitiline esindaja kõigis küsimustes.
Tava kohaselt ei nimetatata peasekretäriks ühegi
Julgeolekunõukogu alalise liikme kodanikku.
Üldjuhul nimetatakse iga järgmine peasekretär ametisse erinevast maailmajaost.
Kaks eelviimast peasekretäri, Boutros
Boutros- Ghali (Egiptus) ja Kofi
Annan ( Ghana ), on pärit Aafrikast, kus ÜRO-l on
kõige rohkem liikmeid.
Peasekretär esitab Peaassambleele iga-aastase aruande
organisatsiooni tööst ning tal on õigus juhtida Julgeolekunõukogu
tähelepanu igale küsimusele , mis tema arvates võib ähvardada
rahvusvahelist julgeolekut ja rahu.
Alates 2007 ÜRO peasekretär Ban Ki- moon Lõuna-Koreast.
Eelnevalt nimetatud organisatsioonidele lisaks on
ÜRO-l rida spetsiaalorganisatsioone, millest suurimad on järgmised:
ÜRO Arenguprogramm (UNDP, New York), Toitlustus- ja
Põllumajandusorganisatsioon (FAO, Rooma ), Maailma
Tervishoiuorganisatsioon (WHO, Genf ), ÜRO Lastefond ( UNICEF , New
York), Rahvusvaheline Tööorganisatsioon (ILO, Genf), ÜRO Hariduse,
Teaduse ja Kultuuri Organisatsioon (UNESCO, Pariis).
ÜRO EESMÄRGID
ÜRO
peamiseks eesmärgiks on rahvusvahelise rahu ja julgeoleku
säilitamine. Kõik riikidevahelised vaidlused, tülid tuleb
lahendada rahumeelsel teel (st läbirääkimiste, uurimiste,
vahenduse, lepituse, arbitraaži või kohtusse pöördumise abil).
Lisaks
sellele on ÜRO eesmärgiks arendada
riikidevahelisi sõbralikke suhteid, teha rahvusvahelist koostööd
majandusliku, sotsiaalse, kultuurilise ja humanitaarse iseloomuga
probleemide lahendamisel ning olla keskus, mis kooskõlastaks riikide
tegevust nende probleemide lahendamisel.
Oma
tegevuses lähtutakse põhimõtetest, et kõik liikmesriigid on
võrdsed, nad abistavad ÜROd tema põhikirjast lähtuvas tegevuses
ning nad järgivad endale põhikirjas võetud kohustusi. Samuti lahendavad liikmesriigid rahvusvahelised
vaidlusküsimused rahumeelsete vahenditega ja hoiduvad jõuga
ähvardamisest või jõu kasutamisest teiste riikide territoriaalse
terviklikkuse või poliitilise iseseisvuse vastu.
EESTI ÜROS
Eesti sai Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni liikmeks 17.
septembril 1991. Eesti esimene alaline esindaja ÜRO juures oli
Ernst Jaakson, Eesti pikaaegne peakonsul New Yorgis ning
missioonijuht USAs, olles nii Eesti Vabariigi järjepidevuse kandja
kogu Nõukogude okupatsiooni vältel.
ÜRO 5 regionaalgrupist
( Aasia , Aafrika, Ladina-Ameerika ja Kariibi, Ida-Euroopa,
Lääne-Euroopa) kuulub Eesti alates 2004. aastast Ida-Euroopa
gruppi.
Eesti täidab ÜRO 12 kõige olulisemat terrorivastast konvensiooni, lisaks ka rahvusvahelist tuumaterrorismi
tõkestamise konvensiooni.
Alates 1997. aasta märtsist on Eesti ohvitserid osalenud sõjaliste vaatlejatena ÜRO rahuvalvemissioonil UNTSO
(United Nations Truce Supervision
Organisation) Lähis-Idas.
Eesti vaatlejad teenivad vahetustega Iisraelis,
Liibanonis ja Süürias. Aastane teenistus sisaldab patrullimist,
vaatluspostide mehitamist ja tööd staabis. Korraga on ÜRO
missioonile lähetatud kaks ohvitseri.
Eesti osaleb ka ÜRO mandaadiga NATO juhitavates rahvusvahelistes
jõududes Kosovos ( KFOR ) ja Afganistanis ISAFi (International
Security Assistance Force ) koosseisus , samuti koalitsioonivägede
koosseisus Iraagis ning Euroopa Liidu juhitaval rahutagamismissioonil
Bosnias ja Hertsegoviinas.
Eesti on Haagis asuva Rahvusvahelise
Kriminaalkohtu (International Criminal Court
- ICC) asutajaliige olles ratifitseerinud Kohtu statuudi 30.
jaanuaril 2002. Kohtu statuut jõustus 1. juulil 2002.
Eesti on ratifitseerinud kõik peamised ÜRO
inimõigusalased konventsioonid, nende hulgas naiste diskrimineerimise , rassilise diskrimineerimise, laste õiguste, piinamise ning muude julmade, ebainimlike või inimväärikust
alandavate kohtlemis- ja karistamisviiside vastased konventsioonid.
Lisaks võtab Eesti osa töögruppidest, mis töötavad välja
rahvusvahelist inimõiguste alast õigust. Samuti osaleb Eesti Genfis
koguneval ÜRO inimõiguste nõukogu istungitel vaatlejana ning igal
aastal sotsiaal-, kultuurilisi ja inimõigusküsimusi käsitlevas ÜRO
Peaassamblee 3.komitees.
Eesti peab oluliseks ka ÜRO rolli arengumaade toetamise arendamisel.
Vabatahtlike annetuste näol on Eesti toetanud ÜRO arengukoostööga
seotud organisatsioone alates 1998 aastast (toetatud on Üro
lasteorganisatsiooni, ÜRO Rahvastikufondi, ÜRO naiste arengu fondi.
Lisaks arengumaade toetamisele püüab Eesti toetada ka ÜRO
katastoofiabisüsteemi tugevdamist ja ÜRO allorganisatsioonide
tegevust katastroofide korral. Enamik Eesti
humanitaarabist on abivajajateni toimetatud ÜRO pagulaste ülemkomissari ( UNHCR ), Rahvusvaheline Punase Risti Komitee (ICRC),
ÜRO Lasteorganisatsiooni (UNICEF), Maailma Toiduprogramm (WFP)
kaudu.
2000. aastast alates osalevad Eesti esindajad ÜRO
alalises valmisolekus oleva kriiside ja katastroofide hindamise ja
koordineerimisega tegelevas meeskonnas UNDAC (United
Nations Disaster Assessment and Coordination team).
Siiani on osa võetud missioonidest Iraanis , Sudaanis, Kõrgõzstanis,
Türkmenistanis, Jakuutias ja Gruusias, samuti oli Eesti
päästemeeskond abiks 2005. a. alguses Kagu-Aasiat ja India ookeani
piirkonda tabanud tsunami tagajärgede likvideerimisel Indoneesias
Acehis ning 2005. a. sügisel peale maavärinat Pakistanis.
Kokkuvõte
Referaadi koostamine andis mulle hea ülevaate ÜROst, tema
ülesehitusest ja peamistest eesmärkidest. Ühe maailma suurima
organisatsiooniga tutvumine aitab mõista, mida ja kes teevad, et
maailmas valitseks rahu ning kuidas toimub arenguriikide abistamine .
Kasutatud materjalid
WWW http://www.un.estemb.org/est
WWW http://et.wikipedia.org/wiki/%C3%9Chinenud_Rahvaste_Organisatsioon
WWW https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=555597
WWW http://www.vm.ee/?q=et/taxonomy/term/85
Värk, R. (2005) Sissejuhatus rahvusvahelisse õigusesse, TÜ
Kirjastus
Kiviorg, M., Miil . K., Vallikivi, H., Land , K. (2007) Rahvusvaheline
õigus, Juura
Kõik kommentaarid