Tähtsamad rahvusvahelised organisatsioonid (4)

Tähtsamad rahvusvahelised organisatsioonid
1) ÜRO
Ühinenud Rahvaste Organisatsioon (ÜRO) on 26. juunil 1945. aastal San Franciscos loodud 51 riigi poolt moodustatud rahvusvaheline organisatsioon , mille eesmärk on rahvusvahelise rahu ja julgeoleku, inimõiguste ning rahvusvahelise koostöö tagamine ja majandusliku, sotsiaalse, kultuurilise ja humaanse iseloomuga rahvusvaheliste probleemide lahendamine.Liikmesriike on 192. ÜRO peasekretär on Ban Ki- moon . ÜRO töökeelteks on inglise, prantsuse, hispaania , hiina, araabia ja vene keel.
Peaassamblee (General Assembly) koosneb liikmesriikide delegatsioonidest. Korralised istungjärgud toimuvad igal aastal septembrist detsembrini. Suure töömahu tõttu suunab Peaassamblee enamiku arutusele tulevatest küsimustest oma kuuele peakomiteele.
Julgeolekunõukogu ( Security Council) on tähtsaim püsivalt tegutsev organ. Koosneb 15 liikmest, kellest viis - Ameerika Ühendriigid, Suurbritannia , Prantsusmaa, Venemaa ja Hiina RV - on alalised ja omavad vetoõigust. Ülejäänud Julgeolekunõukogu liikmed valib Peaassamblee neljaks aastaks, valides iga kahe aasta järel 5 uut Julgeolekunõukogu liiget. Julgeolekunõukogu vastutab rahvusvahelise rahu ja julgeoleku eest.
Allorganisatsioonid:

• Majandus- ja Sotsiaalnõukogul ( Economic and Social Council) on 9 alalist komiteed ning lisaks ekspertorganid, funktsionaal- ja regionaalkomisjonid.
  
• Rahvusvaheline Kohus (International Court of Justice) on ÜRO tähtsaim juriidiline organ. Kohus lahendab riikidevahelisi vaidlusküsimusi ja muid ÜRO organite poolt tõstatatud õiguslikke küsimusi.
  
• Hooldusnõukogu (Trusteeship Council) kontrollib ÜRO halduse alla kuuluvaid territooriume.
  
• Sekretariaat (Secretariat) on ÜRO haldusorgan, mille eesotsas on peasekretär, kes valitakse viieks aastaks. Alates 1. jaanuarist 2007 on ÜRO peasekretär Pan Ki-moon Lõuna-Koreast.
  

ÜRO kui katusorganisatsiooni juurde kuulub rida spetsialiseeritud valitsustevahelisi organisatsioone (sealhulgas FAO, IBRD, WTO, Maailma Terviseorganisatsioon, UNESCO ja teised) ning ÜRO abiorganisatsioone ( UNICEF , UNDP, UNEP, UNCHR, UNCTAD, UNDCP jt.).
Eesti ühines ÜRO-ga 17. septembril 1991.
2) Euroopa Nõukogu
Euroopa Nõukogu on rahvusvaheline poliitiline organisatsioon, mis käsitleb kõiki Euroopa ühiskonna ees seisvaid peamisi probleeme, välja arvatud kaitseküsimused. Euroopa Nõukogu tegevuskavva kuuluvad järgmised valdkonnad: inimõigused, meedia, õigusalane koostöö, sotsiaalne ühtekuuluvus, tervishoid , haridus , kultuur, muinsuskaitse, sport , noorsooküsimused, kohalik demokraatia ja piiriülene koostöö, keskkonnakaitse ja regionaalne planeerimine .
Tõuke Euroopa ühinemiseks andis Winston Churchill oma 1946. aastal Zürichis peetud kõnes. Tunnetades sõjajärgseid meeleolusid, rääkis ta Euroopa Ühendriikide ideest ja soovitas luua Euroopa Nõukogu, nimetades seda esimeseks sammuks selles suunas.
5. mail 1949. aastal kirjutasid 10 riiki - Belgia, Holland , Iirimaa , Itaalia, Luksemburg , Norra, Prantsusmaa, Rootsi, Taani ja Ühendkuningriik - alla lepingule, millega loodi Euroopa Nõukogu. Kolme kuu pärast avas asukohamaa Prantsusmaa esindaja Robert Schuman Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee esimese istungi.
Praeguseks ühendab Euroopa Nõukogu 47 pluralistlikku demokraatiat. Ta on täiesti iseseisev organisatsioon, mida ei tohi segi ajada 27-liikmelise Euroopa Liiduga.
Euroopa Nõukogu üheks olulisemaks saavutuseks on Euroopa inimõiguste konventsiooni koostamine 1950. aastal, mille raames asutati Euroopa Inimõiguste Kohus.
Eesti ühines EN-ga 1993. aastal
3) Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioon
Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni ( OSCE , kuni 1995. aastani Euroopa Julgeoleku- ja Koostöökonverents - CSCE) tegevuse põhivaldkonnaks on julgeolekualane koostöö riikide vahel.
 
OSCE sai alguse diplomaatilise konverentsina 1975. aastal Helsingis vastu võetud lõppaktiga ning rahvusvaheliseks organisatsiooniks muutus 1994. aastal. Juba Helsingi lõppaktis olid julgeolekuprobleemid orgaaniliselt seotud inimõiguste küsimusega. OSCE tegeleb lisaks traditsioonilistele inimõigustele ka vabade valimiste ja demokraatia kaitsega . Inimõiguste seisukohast on oluline, et kuigi OSCE väljendab riikide poliitilist tahet, rõhutatakse tema dokumentides, et inimõiguste kaitset ei vaadelda riigi siseasjana.
Eesti ühines OSCE-ga 17. septembril 1991.
4) Majanduskoostöö ja Arengu organisatsioon ( OECD ), G8
OECD (Organization for Economic Co-operation and Development , Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioon) on 1961. aastal asutatud arenenud tööstusriike koondav organisatsioon, millel on 30 liikmesriiki rahvusvaheline organisatsioon. OECD tegeleb peamiselt majanduspoliitika küsimustega, mis on seotud üldise infovahetuse, andmete kogumise, statistika avaldamise, majandustrendide analüüsi, tulevikuprognoosidega jms. OECD on 1948. aastal asutatud Euroopa majandusliku koostöö organisatsiooni järeltulija. OECD eesmärgiks on tugevdada demokraatiat ja soodustada vabaturumajandust kõikjal maailmas.
Eesti ei ole OECD liige.
G8 on maailma juhtivate tööstusriikide ja Venemaa ühendus, kuhu kuuluvad Ameerika Ühendriigid, Itaalia, Jaapan, Kanada, Prantsusmaa, Saksamaa, Suurbritannia ja Venemaa. Nimetus G8 tuleb sõnadest "kaheksa grupp" (inglise keeles: The Group of Eight).
Grupi tippsündmuseks on iga-aastane liikmesriikide liidrite kohtumine rahvusvaheliste organisatsioonide juhtidega, kus arutatakse aktuaalseid poliitilisi ja majanduslikke küsimusi. G8 eesistujamaa vahetub igal aastal.
G8 ajalugu sai alguse 1975. aastal Prantsusmaa presidendi Valéry Giscard d'Estaing'i korraldatud kuue juhtiva tööstusriigi riigipeade kohtumisega. Sel ajal kuulusid ühenduse liikmete hulka Ameerika Ühendriigid, Itaalia, Jaapan, Prantsusmaa, Lääne-Saksamaa ja Suurbritannia. Gruppi hakati nimetama G6 ja kui 1976 liitus sellega Kanada, siis G7. 1991 kui pärast NSV Liidu lagunemist hakkas grupi kohtumistel osalema Venemaa, hakati suurriikide ühendusest rääkima kui G7+1. 1997 toimunud Denveri kohtumisel sai Venemaast USA presidendi Bill Clintoni algatusel grupi täisliige ja sellest ajast tuntakse seda G8 nime all.
5) WTO
Maailma Kaubandusorganisatsioon (WTO) on rahvusvahelist kaubandust reguleeriv organisatsioon, mis kasvas välja 1947-ndal aastal Genfis sõlmitud üldisest tolli- ja kaubanduskokkuleppest (General Agreement on Tariffs and Trade - GATT). WTO ei ole GATT-i õigusjärglane. WTO alustas tegevust 1. jaanuaril 1995. aastal reguleerides maailmakaubandust vastavate lepetega, mis maailmakaubandust olulisel määral mõjutavad. WTO kui rahvusvaheline organisatsioon on juriidiline isik ja tal on samasugused privileegid ning puutumatus nagu muudel ÜRO tütarorganisatsioonidel.
WTO EESMÄRK ON:
...elavdada rahvusvahelist kaubandust
...soodustada vaba konkurentsi rahvusvahelises kaubanduses
...soodustada rahvusvahelise kaubanduse stabiilset arengut.
WTO töö toimub lepingute alusel moodustatud komiteedes, nõukogudes ja töögruppides. Organisatsiooni tegevust juhib peadirektor.
WTO peadirektor on alates 2005. aastast Pascal Lamy.
Eesti liitus Maailma Kaubandusorganisatsiooniga 13. novembril 1999. aastal.
6) IMF
Rahvusvaheline Valuutafond (inglise keeles International Monetary Fund, lühend IMF) on rahvusvahelise rahasüsteemi stabiilsuse tagamisega tegelev organisatsioon, mille loomises lepiti kokku 1944. aastal Bretton Woods 'is toimunud rahvusvahelisel rahanduskonverentsil.
Kuni 1970ndate aastateni oli esiplaanil rahvusvahelise kullastandardi säilitamine. Praegu on Valuutafondi prioriteetideks jätkusuutlik ja stabiilne majanduskasv ning finantskriiside ärahoidmine. Valuutafondil on kokku 184 liikmesriiki, Eesti on liikmesriik alates 1992. aastast.
Rahvusvahelise Valuutafondi peamiste tegevusvaldkondadeks on majanduspoliitika seire, finantsabi ja tehniline abi:

• IMF-i seiretegevuse eesmärgiks on julgustada riike rakendama sellist majanduspoliitikat ja institutsionaalseid reforme, mis toetaksid jätkusuutlikku ja tasakaalustatud maailmamajanduse arengut.
  
• Rahvusvahelise valuutafondi finantsabi kasutatakse aitamaks riiki ajutiste maksebilansiprobleemide ilmnemisel, et vältida likviidsuskriisi ning selle võimalikku negatiivset mõju majanduskasvule ja teistele riikidele.
  
• Riigivõimude oskusteabe tugevdamiseks majanduspoliitika planeerimise ja rakendamise osas pakub tehnilist abi.
  

7) NATO - tsiviilorganisatsioon/sõjaline organisatsioon
NATO on kollektiivse kaitse põhimõttel rajanev iseseisvate riikide ühendus, mis loodi 4. aprillil 1949. aastal  Washingtoni lepingu allkirjastamisega. Leping paneb aluse NATO liikmesriikide ühisele kaitsele, käsitledes rünnakut ühe liikme vastu rünnakuna kogu alliansi vastu.
Aastal 2009 on NATO liikmesriigid: Albaania , Ameerika Ühendriigid, Belgia, Bulgaaria , Eesti, Hispaania, Holland, Horvaatia , Island, Itaalia, Kanada, Kreeka, Leedu, Luxemburg , Läti, Norra, Poola, Portugal, Prantsusmaa, Rumeenia , Saksamaa, Slovakkia, Sloveenia , Suurbritannia ja Põhja-Iirimaa Ühendkuningriik, Taani, Tšehhi, Türgi, Ungari.
Lisaks teeb NATO koostööd paljude partnerriikide ning teiste rahvusvaheliste organisatsioonidega.
Põhimõtted:
ühtekuuluvus – Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioon (NATO) on 28-st Põhja-Ameerika ja Euroopa riigist koosnev ühendus, mille eesmärgiks on täita 1949. aasta 4. aprillil allkirjastatud Põhja-Atlandi lepingu sätteid. Lepingu üks tähtsamaid punkte ütleb, et rünnakut ühe NATO liikmesriigi vastu käsitletakse kui rünnakut kogu NATO vastu ning sõjalise konflikti korral sekkuvad kõik NATO riigid.
vabadus – Vastavalt Põhja-Atlandi lepingule on NATO põhieesmärk kaitsta oma liikmesriikide vabadust ja julgeolekut poliitiliste ja sõjaliste vahenditega.
julgeolek – NATO seisab liikmete ühiste väärtushinnangute eest nagu demokraatia, iga isiku vabadus, õiguskord ja konfliktide rahumeelne lahendamine ning propageerib neid väärtusi euro-atlantilises piirkonnas.
transatlantiline ühtsus – allianss kehastab transatlantilist ühtsust, millega Põhja-Ameerika ja Euroopa julgeolek on jäädavalt seotud. Liit seisab kõigi liikmesriikide ühiste huvide kaitseks tehtud jõupingutuste eest.