Tähtsamad julgeolekuorganisatsioonid (0)

Tähtsamad
julgeolekuorganisatsioonid
Tallinn
2009
Sisukord:
Ühinenud Rahvaste Organisatsioon …………………………………lk 3-4
Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioon……………………………...lk 5-7
Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioon……………………..lk 8
2
Ühinenud Rahvaste Organisatsioon
Ühinenud Rahvaste Organisatsioon (ÜRO) on 1945. aastal loodud rahvusvaheline organisatsioon, mille eesmärk on rahvusvahelise rahu ja julgeoleku, inimõiguste ning rahvusvahelise koostöö tagamine ja majandusliku, sotsiaalse, kultuurilise ja humaanse iseloomuga rahvusvaheliste probleemide lahendamine. Organisatsiooni tegevuse aluseks on ÜRO põhikiri (harta). Organisatsiooni peakorter asub New Yorgis . Liikmesriike on 192. ÜRO peasekretär on Ban Ki- moon . ÜRO töökeelteks on inglise, prantsuse, hispaania , hiina, araabia ja vene keel.
Eesti ühines ÜRO-ga 17. septembril 1991.
Eesti keeles on juurdunud nimetus Ühinenud Rahvaste Organisatsioon ja vastavalt ÜRO, ehkki enamikes keeltes on nimetuseks Ühinenud Rahvad . Eestikeelne kasutus rõhutab institutsiooni, seades ülla rahvaste ühinemise idee tahaplaanile. Jaak Jõerüüt: "On tõenäoline, et see kalk bürokraatlik “organisatsiooni”-lisand kandus eesti keelde vene keelest. Stalinile pidi see igatahes paremini sobima kui mingi abstraktne ja üllas ühinemisidee."
Peaassamblee (General Assembly ) koosneb liikmesriikide delegatsioonidest. Korralised istungjärgud toimuvad igal aastal septembrist detsembrini. Suure töömahu tõttu suunab Peaassamblee enamiku arutusele tulevatest küsimustest oma kuuele peakomiteele.
Julgeolekunõukogu ( Security Council ) on tähtsaim püsivalt tegutsev organ. Koosneb 15 liikmest, kellest viis - Ameerika Ühendriigid, Suurbritannia , Prantsusmaa, Venemaa ja Hiina RV - on alalised ja omavad vetoõigust. Ülejäänud Julgeolekunõukogu liikmed valib Peaassamblee neljaks aastaks, valides iga kahe aasta järel 5 uut Julgeolekunõukogu liiget. Julgeolekunõukogu vastutab rahvusvahelise rahu ja julgeoleku eest.
Majandus- ja Sotsiaalnõukogul ( Economic and Social Council) on 9 alalist komiteed ning lisaks ekspertorganid, funktsionaal- ja regionaalkomisjonid.
Rahvusvaheline Kohus (International Court of Justice) on ÜRO tähtsaim juriidiline organ. Kohus lahendab riikidevahelisi vaidlusküsimusi ja muid ÜRO organite poolt tõstatatud õiguslikke küsimusi.
Hooldusnõukogu (Trusteeship Council) kontrollib ÜRO halduse alla kuuluvaid territooriume.
Sekretariaat (Secretariat) on ÜRO haldusorgan, mille eesotsas on peasekretär, kes valitakse viieks aastaks. Alates 1. jaanuarist 2007 on ÜRO peasekretär Ban Ki-moon Lõuna-Koreast.
ÜRO kui katusorganisatsiooni juurde kuulub rida spetsialiseeritud valitsustevahelisi organisatsioone (sealhulgas FAO, IBRD, WTO, Maailma Terviseorganisatsioon, UNESCO ja teised) ning ÜRO abiorganisatsioone ( UNICEF , UNDP, UNEP, UNCHR, UNCTAD, UNDCP jt.).
3
Praegune ÜRO peakorter ehitati New Yorki aastatel 1948-1952 East Riveri jõe kaldale. John D. Rockefeller, Jr. ostis selle krundi 8,5 millioni USA dollari eest ja detsembris 1946 annetas maa ÜRO-le.Hoone projekteerimisega tegeles rahvusvaheline arhitektide rühm mida juhtis Wallace K. Harrison USA-st. Rühma kuulusid mitmed tuntud arhitektid nagu näiteks Le Corbusier (Prantsusmaa) ja Oscar Niemeyer (Brasiilia). Lõplik projekt koostati Le Corbusier-i visnadtud idee põhjal, mis koosnes vastandite taskaalust kõrge klaasist kontorihoone ja ja madala ümmarguse kupliga Peaassamblee hoonega. Valmides peeti lõpliku lahendust üheks modernsemaks arhitektuuri näiteks Manhattanil.
Nurgakivi panemise tseremoonia toimus 14. septembril 1948 ja ÜRO peakorter avati 10. jaanuaril 1951. Selleks ajaks oli valminud 39-korruseline marmorist ja klaasist Sekretariaadi hoone. 1952 valmisid ka konverentside ja Peaassamblee hooned.
ÜRO peakorteri aadress on 760 United Nations Plaza , New York , NY 10017, USA.
 
4
Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioon
NATO ehk Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioon ühendab Euroopat ja Põhja- Ameerikat kaitse ja julgeoleku vallas ühtseks alliansiks. Tegemist on valitsustevahelise organisatsiooniga, mille liikmesmaad säilitavad täielikult oma suveräänsuse ja iseseisvuse ning mis toimib foorumina, kus liikmesriigid omavahel konsulteerivad ja võtavad vastu otsuseid nende julgeolekut puudutavates küsimustes. NATO lähtub põhimõttest, et iga liikmesriigi julgeolek sõltub kõigi liikmete julgeolekust. Seega on NATO asutajaliikmed kohustatud üksteist kaitsma sõjalise agressiooni korral, mis on suunatud ükskõik kelle vastu nende seast.
1949. aasta 4. aprillil moodustasid 12 lääneriiki – Ameerika Ühendriigid, Belgia, Kanada , Holland , Itaalia, Island , Luksemburg , Norra, Portugal , Prantsusmaa, Taani ja Ühendkuningriik –  Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni (NATO – North Atlantic Treaty Organization). NATO loodi vastukaaluks Nõukogude Liidust tulenevale ohule ning liiduvabariike ühendava Varssavi Lepingu Organisatsioonile (VLO).
Aastatel 1947-1952 aitas Marshalli plaan stabiliseerida Lääne-Euroopa riikide majandust. Poliitilise ja sõjalise organisatsioonina oli NATO roll tagada kollektiivne kaitse igasuguse relvastatud kallaletungi korral ning kindlustada demokraatia arenguks ja majanduse kasvuks vajaline turvaline keskkond. Tolleaegse USA presidendi Harry S. Trumani sõnul oli Marshalli plaan ja NATO „ühe mündi kaks poolt”.
NATO asutajaliikmed kohustusid üksteist kaitsma sõjalise agressiooni korral, mis on suunatud ükskõik kelle vastu nende seast. Sidudes Põhja-Ameerika Lääne-Euroopa kaitsega , näitas allianss , et iga poliitilise ja sõjalise jõu kasutamise katse Lääne-Euroopa vastu luhtuks. Samaaegselt aitas organisatsioon kaasa riikide kaitsepoliitika järk-järgulisele integreerimisele.
1950. aastate algul ilmnes , et Korea sõjaga kulmineerinud rahvusvahelised arengud kinnitavad lääneriikide kartusi Nõukogude Liidu otseste ja kaudsete mõjusfääri suurendamise katsete osas. Sellest tulenevalt suurendasid NATO liikmesriigid oma jõupingutusi, et arendada edasi ühise kaitsekohustuse elluviimiseks vajalikke sõjalisi struktuure.
Põhja-Ameerika vägede kohaolek Euroopa pinnal Euroopa valitsuste palvel vähendas Nõukogude Liidu lootusi korraldada õnnestunud kallaletung . Veelgi enam, aja möödudes liitlaste arv kasvas. 1952. aastal ühinesid alliansiga Kreeka ja Türgi, kolm aastat hiljem järgnes neile Saksamaa Liitvabariik ja 1982. aastal Hispaania .
5
Alliansi abil kaitsesid Lääne-Euroopa ja Põhja-Ameerika ühiselt nii oma iseseisvust kui ka saavutasid stabiilsuse. NATO pakutavat julgeolekut on kirjeldatud kui „heaolu hapnikku”, mis pani aluse Euroopa majanduslikule koostööle ja lõimumisele.
1991. aasta talvel lagunes Nõukogude Liit ning koos sellega kadus ka Nõukogude Liidu vastasuse põhimõte. Ida-ja Kesk-Euroopa riikidest said NATO partnerid ja hiljem liikmed. NATO rolli ja eesmärgi määratles külma sõja ajal Nõukogude Liidust tulenev oht. 1990. aastate alguses olid Nõukogude Liit ja Varssavi pakti organisatsioon taasvabanenud Ida-Euroopa riikide nõudel lagunenud. Traditsiooniliste vastaste kadumisega arvati, et vajadus NATO järele on samuti kadunud ning edaspidi tuleb kaitsekulutusi ja investeeringuid relvajõududesse otsustavalt vähendada.
Pärast Nõukogude Liidu lagunemist kärpisid mitmed NATO riigid oma kaitsekulutusi tunduvalt, mõned koguni kuni 25%. Lootused rahule osutusid siiski enneaegseks. Varsti ilmnes, et ehkki külma sõja lõppemine võis kõrvaldada otsese sõjalise ohu, oli ebastabiilsus mõnes Euroopa piirkonnas suurenenud. Tekkisid uued ohud, näiteks rahvuslikest ja usulistest pingetest tingitud piirkondlikud konfliktid endises Jugoslaavias ja mõnes endise Nõukogude Liidu osas. Need konfliktid ähvardasid laieneda ja NATO võttis endale uue eesmärgi: säilitada Euroopas rahu ja stabiilsus. Seetõttu viidi organisatsioonis läbi teatav struktuuriline ümberkujundus ning määratleti uued eesmärgid:
Kriisiohjamine;
Rahuvalve - ja rahutagamisoperatsioonid;
Fundamentaalsete kaitsekohustuste täitmine.
Pärast Nõukogude Liidu lagunemist on seni toimunud kaks laienemisringi, 1999. aastal võeti NATO liikmeiks endise Nõukogude Liidu mõjusfääris olnud riigid Poola, Tšehhi Vabariik ja Ungari ning seni viimases, 2004. aasta laienemisringis Bulgaaria , Eesti, Läti, Leedu, Rumeenia, Slovakkia ja Sloveenia.
Üks alliansi kestvuse aluseid on konsensuslik otsustamine, mis tähendab, et kõik otsused peavad olema ühehäälsed. Seetõttu läheb sageli enne olulisi otsuseid tarvis ulatuslikke konsultatsioone ja arutelusid. Kuigi nimetatud süsteem võib kõrvalvaatajale näida aeglane ja kohmakas, on sellel kaks suuremat eelist: esiteks peetakse lugu iga liikmesriigi suveräänsusest ja sõltumatusest ning teiseks, kui otsus on juba langetatud, on sellel kõigi liikmesriikide toetus, millega nad võtavad kohustuse seda ka täita.
Kõige tähtsam otsuseõiguslik organ NATOs on Põhja-Atlandi Nõukogu (NAC – North Atlantic Council), kus iga liikmesriik on esindatud alalise esindajaga (suursaadik), keda toetab diplomaatidest ja kaitsenõunikest koosnev rahvuslik delegatsioon. Nõukogu koguneb suursaadikute tasemel vähemalt kord nädalas, tavaliselt sagedaminigi. Regulaarselt toimuvad nõukogu kohtumised välisministrite, kaitseministrite ning aeg-ajalt ka riigipeade ja valitsusjuhtide tasandil.
Plaanide koostamise eest sellistes valdkondades nagu poliitilised konsultatsioonid, kaitsemeetmete planeerimine ja kaitseoperatsioonid, relvastuskokkulepped jne. vastutavad NATO juures tegutsevad vastavad komiteed. Komiteed soovitavad tegevuskavasid Põhja-Atlandi Nõukogule - NATO kõrgeimale otsustusorganile.
NATOt juhib peasekretär, kes nimetatakse ametisse neljaks aastaks. Ta on ühe liikmesriigi rahvusvaheliselt tuntud kõrge riigitegelane .
Peasekretär juhatab Põhja-Atlandi Nõukogu ja teiste oluliste NATO organite koosolekuid ning aitab saavutada liikmesriikide vahelist üksmeelt. Alliansi igapäevase töö juhtimisel on tal toeks rahvusvaheline staap , mis koosneb kõigist NATO riikidest pärit ekspertidest ja ametnikest.
6
NATO-l ei ole oma iseseisvaid relvajõude. Enamik NATO kasutuses olevaid relvajõude on täieliku rahvusliku juhtimise all, kuni liikmesriigid annavad neie ülesandeid, mis ulatuvad kollektiivsest kaitsest uute missioonideni, nagu rahuvalve ja rahutagamine. NATO poliitiliste ja sõjaliste struktuuride roll on tagada ühtne sõjaline planeerimine, et rahvuslikud relvajõud saaksid neid ülesandeid täita. Samuti peavad NATO struktuurid tagama korraldusliku poole, mis on vajalik relvajõudude ühtseks juhtimiseks , koolituseks ja õppusteks.
NATO on aktiivne ka humanitaarabi koordineerijana 1999. aastal avas allianss Euro-Atlandi katastroofidele reageerimise koordinatsioonikeskuse (EADRCC – Euro-Atlantic Disaster Relief Coordination Centre ), mille kaudu ta saab juhtida hädaabi- ja päästeoperatsioone nii loodus-kui ka inimtegevusest põhjustatud õnnetuste korral.  Näiteks oli NATO 1999. aastal tihedalt seotud abi koordineerimisega Kosovo sõjapõgenikele, samuti on organisatsioon andnud abi üleujutuse või maavärinate ohvritele paljudes maades.
NATO-l on ka teadusprogramm, mis toetab NATO liikmes-ja partneriikide teadlaste tsiviilteaduslikku koostööd. Programmi raames toetatavates üritustes ja projektides osaleb aastas ligikaudu 10 000 teadlast. Siia alla kuulub ka arvutivõrgu täiustamine ja internetiühenduse laiendamise algatus Kaukaasia ja Kesk- Aasia teadlaste jaoks. Need programmid toetavad kõrgtasemelisi teadusuuringuid, julgustavad rahvuslike teaduslike ja tehniliste ressursside väljaarendamist ja annavad võimaluse hoida kokku kulusid , mis saavutatakse rahvusvahelise koostöö kaudu. Hulk programme on ette nähtud selleks, et lahendada kaitsega seotud ja naaberriike ohustavaid keskkonnaprobleeme, mida on võimalik lahendada üksnes ühiselt tegutsedes .
7
Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioon
Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioon ( OSCE ; Organization for Security and Co- operation in Europe ) kujunes 1970ndate aastate algul Euroopa Julgeoleku- ja Koostöönõupidamise (CSCE) nimetuse all kui foorum Ida ja Lääne vahelise dialoogi ja läbirääkimiste pidamiseks. Helsingi lõppdokument (1.08.1975) määras kindlaks riikidevahelise suhtlemise põhiprintsiibid. See on kõigi asjaosaliste riikide huvide tasakaalustatud tervik ning eeldab kõigi sätete täielikku täitmist. Et seda tagada, otsustati korraldada uusi nõupidamisi. Kuni 1990 eksisteeris CSCE kohtumiste ja nõupidamiste kujul, pannes paika kohustusi ja norme ning tehes perioodiliselt ülevaateid nende mõjust. Budapesti tippkohtumine (1994) otsustas CSCE muutmise organisatsiooniks (OSCE).
OSCE Parlamentaarse Assamblee (PA) tegevuse peaeesmärgiks on liikmesriikide suurem kaasamine Euroopa poliitika- ja julgeolekuküsimuste lahendamisele, tõhustamaks tsiviilkontrolli sõjaliste küsimuste üle ja tõstmaks parlamendisaadikute vastutust ja mõjujõudu. OSCE tänased prioriteedid on: ühistest väärtushinnangutest lähtuvate tsiviilühiskondade loomine; sõjaliste konfliktide ennetamine ja vältimine; stabiilsuse ja püsiva rahu tagamine kriisikolletes ja sõjategevusega haaratud aladel; julgeolekuvaakumi nagu ka uute eraldusjoonte vältimine; ühtse julgeolekusüsteemi arendamine.
OSCE peakorter asub Viinis, kus töötab ka sekretariaat. Täidesaatva võimu esindaja on eesistuja, kelleks on liikmesriikide välisministrid järjekorras. Sekretariaadi tööd juhib kolmeks aastaks valitud Peasekretär, kes koordineerib ka OSCE missioone. OSCE Rahvusvähemuste Ülemkomissar (Knut Vollebaek) resideerib Haagis , Varssav on koduks Demokraatlike Institutsioonide ja Inimõiguste Büroole, Prahas antakse välja infolehte "OSCE Newsletter".
PA töövormideks on iga-aastased üldkogu istungjärgud erinevate liikmesriikide parlamentide korraldamisel, samaaegselt toimuvad komiteede istungid. Helsingi lõppakti kolme põhiteemade ringi põhjal on moodustatud komiteed: poliitika- ja julgeolekukomitee, demokraatia-, inimõiguste ja humanitaarküsimuste komitee ning majandus-, teaduse-, tehnoloogia ja keskkonnakomitee. Eesti delegatsioon osaleb kõikide komiteede töös. Komiteed valmistavad ette raportid ja lõppresolutsiooniprojektid, mis esitatakse kord aastas toimuvale üldkogu istungjärgule. PA otsused saadetakse edasi OSCE Ministrite Nõukogule, OSCE eesistujale ja liikmesriikide parlamentidele.
Tähtsaks osaks OSCE töös on alates 1993 vaatlejate delegatsioonide lähetamine liikmesriikide valimistele, et jälgida valimiste läbiviimise vastavust seadustele ja demokraatia traditsioonidele. Vaatlustulemuste kohta koostatakse detailsed raportid.
OSCE PA rahvusvaheline sekretariaat asub Kopenhaagenis.
OSCE PA loodi 1990 Pariisi tippkohtumise otsuse põhjal. Eesti liitus OSCE PAga 21. septembril 1991. 
 
8