Kunstiajalugu 20-21 sajand (0)

Max Ernst/ Joan Miro (sürrealism)
Paul Gauguin (pi)
Gerhard Richter
/raamatuid: Haftmann; Lucie-Smith; Peusner; Arnason; Art  since  1900
11.02.13
Modernistlik  kunst , makrotasand.
Modernism  kui  paradigma
Impressionistidest kuni 20saj keskpaigani( 70ndate  lõpuni) olenevalt käsitlusest)
Taustsüsteemiks 19 saj teaduse-tehnika-poliitiline revolutsioon –  kunst  ei jää sellisest  asjast  
puutumata ( urbaniseerumine , moderniseerumine,  rahvusvahelisus  jne)
Maalikunst  oli kunstide  hierarhias  kõrgeimal positsioonil
Matemaatikas-füüsikas esile kerkivad paradigmad  mõjutavad ka kunstis toimuvat
Sissejuhatav  loeng!
20 saj. Kunstiajalugu
-eksam: 4punkti:
1)kirjalik – põhiseisukohad mõnest kunstivoolust, max 1lk, põhifaktid (millal, kus, kes, + 
iseloomustus)
2)lühike vastus – loetleda ainult kunstnikunimed (nt nimetab ühe voolu)
3)referaatidest – igaüks valib 5 referaati mille ta läbi loeb – punkt tuleb ühe loetud referaadi 
põhjal (max 1lk)
4)piltide  tundmine  (12 pilti mis on loengus mainitud: kunstnik + vool, mida ta esindab)
-vali üks kunstnik (rahvusvaheliselt tuntud nimi), uuri tema kohta – referaat mitte essee (mis 
kinnitab et olen süvenenud kunstivoolu problemaatikasse jne) ligikaudu 4-6lk; umbes mai 
keskpaigaks. (Elulugu ei tohiks domineerida, põhirõhk loomingule!)
LOENG 1
3 olulist murdepunkti kunstiajaloos- (19saj  keskpaik )  realism , ( sajandivahetus ) postrealism, 
(1950-60ndad)   (kuni   sinnani    modernistliku    kunsti    domineerimine ,   peale   seda   nö 
postmodernism – samas see lihtsustav ja ta seda ei poolda – vajaks täpsustamist; postmod. 
Kunst pole ühtne nähtus, samuti ka modernistlik).
19saj. Teine pool Lääne maailma kunstis. Areng vs muutumine. Progress?
Areng – üks samm põhjustab teise; pole õige rääkida arengust kogu lääne maailma kunsti 
silmas   pidades   –   on   üksikuid   lõike   mida   võib   vaadata   kui   arengut   (üldise    kaootilise  
muutumise kontekstis). Väita, et on toimunud kindel ühesuunaline areng, oleks eksitav.
Kui muutumine ja areng on faktiküsimus(võrdluse alusel) siis progress on väärtusmõiste – 
sellega hindame muutusi ja arengut (heaks, edenemiseks või mitte – mis ühele on progress on 
teisele   regress;   oleneb   väärtustest).   Ideoloogia   vs   hoiak.   Ideoloogia   allutab   ülejäänud 
väärtused. 
Ka kunstisse suhtumine oleneb (esteetilisest) ideoloogiast ja hinnangutest – ei ole õiget ega 
valet suhtumist, vaid lihtsalt eri arvamused.
Teooria – selleks et setada fakti; Ideoloogia – selleks et hinnata fakti. Ideoloogiaid ei saa 
tõestada, aga põhjendada. Ideoloogia püüab korrastada väärtusi.  Tahestahtmata  ei saa kunstis ( 
ja üldse humanitaarteadustes) eristada teooriat hinnangutest.
PRANTSUSE KUNST
(st   Pariis)   Prantsuse   Akadeemiad   –   kunstihariduse   keskused   alates   17saj,   õpetuse 
alusepanijaks  Nicolas   Poussin  (lähtus RafaelistjtItaaliast lõi akadeemilise kunsti õpetamise 
aluse; maalikunsti alus kui ideaalne joonistus, värv allub joonistusele) vaidles Rubensiga – 
maaliline maalikunst on pildi lähtekohaks ja värvimass on ’joone’ lähtekohaks. P; on olemas 
üks  igavene  ja muutumatu ilu mille poole kõik püüdlevad (kõige lähemal sellele olid Vana-
Kreeka  kunstnikud ). Kui maalikunst oli alates renessansist kujutanud 3mõõtmelist nähtavat 
maailma, ,siis akadeemia ei pidanud piisavaks lihtsalt nähtava looduse jäljendamist (loodus 
kui   toormaterjal;   vaja   minna   sellest   kaugemale),   figuraalne   kunst   kui   kõrgeim.    Figuurid  
’ideaalsed’ ilma kõrvalekalleteta – keskmine, täiuslik keha kui ideaalne vorm. Lisaks kindlad 
kujutamise  skeemid  (kuidas kujutada võidukat inimest, kuidas viha jne – kindlad näoilmed ja 
käeliigutused),   kõiki   poose   ei   saa   kasutada   (vulgaarne   ju).   Akadeemiline    kunst   viljeles 
täiuslikku maailma, puhast ilu. Kõrgeim kunst – religioossed, mütologilised, allegoorilised 
teemad; aste madalamal – ajaloosündmused; veel klass madalam – paraadportree. (Kõrged 
zanrid ) Kui kunstnik soovis teenida suure kunstniku nime, pidi tegema vähemalt ühe ’suure’ 
pildi. Madalad zanrid:  maastik  (ka ideaal või mitteideaalmaastik), veel madalam – olustikupilt 
(kaasaegse elu  stseen  – madal..), kõige madalam – natüürmort. Täiuslikku kunsti leiab ikkagi 
ainult  antiigist  –  rooma , kreeka. Et saada ’suureks’ kunstnikuks  veedeti aega Roomas jne. See 
süsteem toimis umbes 1.maailmasõjani.
19 saj. Teisel poolel hakkas tekkima ’sõltumatu’ kunst. – püüdis mitte sõltuda akadeemilise 
kunsti   žüriidest   mis   domineerisid.   Lõhe   akadeemilise   ja   ’sõltumatu’  vahel   kasvas   aina 
suuremaks    (nt   romantismiga   –    Delacroix    –maaliline,    vastandumine    klassitsismile   (teda 
vaadati kui skandaalset kuju) vs  Ingres  – klassitsism, joon, domineeriv maitse). Just tänu D.le 
tuli akadeemiasse sisse ka eksootilisemaid  teemasid .  Romantikud  jäid veel ametliku kunstiga 
samasse paati. 
Barbizon’i   koolkond.   Romantikud:   klassitsistid   on   ummikus,   ühiskond   on   ummikus. 
Tüüpiline romantik on see kes unistab metsas maal elamisest :P. Need romantikud kes läksid 
metsa muutusid realistideks! Akadeemia veel nende maastikumaali kuidagi aksepteeris, a’la 
las siis teevad. Sinna kuulus  Millet , kes hakkas maalima inimesi realistlikult (seda akadeemia 
ei sallinud – skandaal – kes siis ikka  inimkeha  realistlikult kujutab?!) Need kes realistlikult 
inimesi  maalisid  enam näitustele ei pääsenud.
1855 esinene ’ kontra ’näitus. Korraldab Courbet , prantsuse kuulsaim realist.
-maalib mida silm näeb
Tol   ajal   hakati    korraldama    maailmanäitusi.   Pariisis   otsustati   1855   anda   ülevaade   ka 
maalikunsti viimase poolsajandi saavutustest.  Omaette  saalid said Ingres ja Delacroix (selleks 
ajaks oli ta juba tunnustatud ja järgijatega). Nii I kui D olid sügavalt solvunud, I sest  leidsid  et 
see teine ka omaette saali sai ei ole õige (täiuslik joonistus vs  rahutus  ja kaootilisus), D sest 
teda nii  hilja  tunnustatakse. 
Uus  tulija  Courbet (pilt üleval) ka temalt telliti 2 joonistust, kuid ta keeldus – kui talle omaette 
saali ei anta , ta pilte ei tee. Ostis omaette paviljoniruumi maailmanäituselt väljas ja nimetas 
Realism – Courbet. Sai  tuntuks .  Maalilaad  ja teooria erakordselt lihtsad – kunst on see, kui 
maalin täpselt ja ainult seda mida ma näen. Vastandus suure kunstiga, sest seni ju maaliti  seda, 
mida keegi näinud ei ole ( religioon , allegooria) see ’realism’ ju kriipsutab kõik senise maha ja 
kuulutab eelnenule sõja! Idealiseeritud  kompositsioon  ei ole enam kunst, kui sa ei maali seda 
mida näed.  60ndatel  äratas ta õpilastes huvi. Ostis laadalt elava  pulli  ja ütles õpilastele et vot 
joonsitage marmorkujude asemel seda. Tema põhimõtted olid osadele noortele kunstnikele 
paeluvad,   sealt   edasi   areneb      impressionism ,   omamoodi   on   impressionism   realismi 
ekstreemne   variant   (jüngrid   on   ju   äärmuslikumad   kui   profetid).   Noored   tulevased 
impressionistid  kes 60ndatel hakkasid kunstiga tegelema, võtsid ta põhimõtteid täht-tähelt. 
Kompositsioon   kaotab   mõtte   –   kõige   ausam   kunst   on   see   mida   näed.   Tihe   seos 
teadusmaailmas toimuvaga.
Avangard    –   mõiste   päris   19saj.   Alguse   prantsusmaalt.   Saint- Simon .   Sotsialist- utopist , 
äärmusvasakpoolne,     võtnud   omaks   prantsuse   revolutsiooni   ideaalid   (vabadus,   võrdsus, 
vendlus) – täiusliku ühiskonna loomise mõte. U 1815 –  Napoleon  on kaotanud – on läbi 25a 
veriseid sõdu, väliselt oli nende tulemus 0, kuningad on taas troonil, ring täis. Paljud unistasid 
veel revolutsiooni käivitanud ideaalidest, sh Saint-Simon, kes uskus et seda peab  saavutama  
ilma   vägivallata.   Ta   mõtete   tulemus   (valgustusideele   toetumine)   kui   inimesed   lähevad 
targemaks, läheb elu paremaks. Kuna ta oli endine sõjaväelane, siis tal oli mõiste ’avangard’ 
peas olemas – avangard kui aeglasest sõjakolonnist kiirelt ette liikuv ratsasalk, kes näitas teed 
ettepoole    ja    vaatas    kus    vaenlane    on   jne.    Kandis    mõiste   haridusse.   Ühiskond   areneb   kui 
teadlased, kunstnikud jne asuvad etteotsa ja muutuvad ühiskonna avangardiks. (kasutati ainult 
prantuse    kontekstis,   hiljem   liikus   mõiste   ka   mujale.)   Avangard   oli   mitte   niivõrd 
kunstivooluline vaid  sotsiaalpoliitiline  mõiste, kuid see andis kunstnikele võimaluse  liikuda  
teadlustega samale pulgale.
Comte – positivismi rajaja. Ainuke tõsikindel asi on vahetult tajutavad faktid. Spekulatiivsetes 
targutustes  pole  tõde.   Positivismi   nurgakivi  mis   tolle  aja  teadlastele  väga   meeldis.  Saint-
Simon’i sekretär ja ka Comte sõber. Kunst on teaduse  liitlane  – (ka kunst  toetub  tõsikindlatele 
faktidele – compte ja realism), positiivne  tunnetusteooria  ja realism on sõbrad jee. Tunnetavad 
maailma.
Selle   veendumuse   võtsid   impressionistid   kaasa,   ja   arendasid   edasi   –   tutvustasid    optika  
uuringutega   (valge   valgus   on   eri   lainepikkuste   ja   värvi    valguste    segu).   Viisid   Courbet 
sõnastatud programmi äärmusteni. Impressionistide sotsiaalne positsioon oli aga veel kehvem 
kui   eelnenutel   (Courbet   tegi   esimese   kontrnäituse   sest   polnud   nõus   suure   näituse   zhürii 
põhimõtetega, oluline see et esimese tegi just realist, ka ta oli hiljem küllaltki tunnustatud) 
hiljem 20saj astusid paljud grupid esile kontranäitustega. 
Ühiskond nägi Inmpressionistides mässajaid (kuigi enamik neist olid üsna apoliitilised), said 
terava kriitika osaks. Erinevalt realistidest nad enam ei lootnudki suurtele näitustele saada, 
1884   on   esimene   kontranäitus   mis   sai   suisa   mõnitavat   ja   pilkavat   kriitikat,    avalikkus    ei 
aksepteerinud seda kunstina (ka Courbet’ kritiseeriti ja tõrjuti, kuid keegi siiski ei öelnud et 
see   ei   oleks   kunst,   akadeemiline   kriitika   taunis   ta   viise   ja    ideoloogiat    kuid   kunagi   ei 
süüdistatud   teda   oskamatuses   maalida..   impressioniste   just   selles   aga   süüdistatigi).   I’de 
sotsiaalne   positsioon   oli   madalam   sest   ühiskonna   meelsus   oli   konservatiivsem.   Kui 
Romantikud olid 19saj veel salongikõlbulised ja realistis mässajad kuid siiski kunstnikud, siis 
impressionistid   polnud   enam   kunstnikudki.   Postimpressioniste   enam   isegi   ei   vaevuta 
sõimama, peetakse väljaspool kunsti asuvaks (ses suhtes on isegi sõimamine parem kui maha 
vaikimine ). (üldiselt kui tekib uus ja  kole  asi siis eelmine asi saab juba aksepteeritavaks) 
Impressioniste   inspireeris   siiski   usk,   et   nad   on   ühiskonna   avangard.   Uute   kogemuste 
pakkujana    nähti   temas   sotsiaalselt   edendavat   jõudu   (mis   on   siiani   ka   tänapäeval 
avangardkunsti jõuks-mõtteks-motivaatoriks)
Alexandre  Cabanel . tüüpiline akadeemilise kunsti näide, kogu stseen on unistuslik, irreaalne, 
mütoloogiline – mida  akad . Kunst pidas ainuõigeks
William   Bourguereau,   Veenuse   sünd.   Üks   kuulsaim   akadeemik   –    kaunid    kehad,    poosid  
(pöörded) – ette õpitud skeemid
Leon  Joseph Florentin Bonnat,  Victor  Hugo portree – akadeemiline paraadportree (realistlike 
sugemetega)
Fernand Cormon. Kain  teekonnal oma perekonnaga. (realismi ja ak. Kunsti ühindumine)
Jean-Louis- Ernest    Meissonier.     Napoleoni   taandumine,   samuti   ’mõõdukalt    realistlik  
akadeemiline’
Claude   Monet . Mulje tõusvast päikesest (täpse joonistuse kadumine, impressionistlik motiiv – 
uduvine , ähmasus) I:*Joon kui niisugune on ju samuti väljamõeldis, abstraktsioon, joont me 
ju ei näe – seega pildis ei tohi seda  olla*Looduses ei näe kuskil lokaaltoone, pindu, mis oleks 
kaetud ühe kindla tooniga – sest kõik värvilaigud on paljude varjundite koosmõju, tuleb neid 
varjundeid näha (sama kehtib ka tumedate  varjude  kohta, mida päevavalguses sageli ei ole, 
päevavalguses   on   ka   vari   värviline)   *Impressionistid   loobusid   komoneerimisest,   pildi 
ehitamisest – nad maalisid tüki loodust (nii, nagu ristkülikuse mahtus.. seega ei maalinud 
midagi, mida akadeemiline kunst väärtustas) Sajandi lõpus hakkasid impressionismi mõjusid 
kasutama ka mõned akadeemikud:
Paul   Albert    Besnard   (1849-1934)    Madame     Roger    Jourdain´i   portree.   (Riigi   poolt   kõrgelt 
hinnatud – akadeemiline joonistus on säilinud, poos ja ilme realismimõjuline, lilled ja kleit 
õrnalt maalilisemad – impressionistide mõju olemas).  Kompromiss  akadeemilise traditsiooni 
ja impressionismi vahel läks rahvale peale (ka Degas)
19. saj lõpp.
Ak   kunst   hakkas    muutuma    pluralistlikumaks,   1890   läks   akadeemiline   zhürii   lõhki,   ei 
jõudnund enam kokkuleppele.. oli neid kes olid vanamoodsad kui uuemeelsemaid – hakkas 
toimuma   kaks    paralleelset    nähtust   –   akadeemiline   ( konservatiivne )   ja   realismi   mõjudega 
akadeemiline kunst (mõõdukalt uuenduslik). See saatis omamoodi sõnumi kunstiellu (varem – 
hea kunst on selline) nüüd – head kunsti võib olla  mitmesugust   laadi . See hakkas soodustama 
uute kunstivoolude läbimurdmist uue saj. Alguses – avalikkus hakkas leppima, et head kunsti 
on mitmesugust.
Sajandi viimasel kümendil sai populaarseks sümbolistlik kunst – hakati näitusi  pidama ; + 
neljas sõltumatu kunsti näitus (mitte võtta sõna-sõnalt; rohkem äriline – kunstnikud said ise 
seinapinda ’üürida’)..tegelikkuses domineeris seal sama akadeemiline kunst, lihtsalt kehvemal 
tasemel.Samas oli  pluralistlik , hulgas oli ka teisi (dominantselt siiski akadeemiline)
Sajandivahetus
(u   saj   keskpaigast   kuni   1905   )   prantsuse   kunstikultuuris   toimub   oluline   muutus   – 
uusromantilise    esteetika    tugevnemine   mis   vastandub   positivismile   mis   satub   kriitika   alla. 
Uusromantikud vastanduvad realismile ja positivismile. Kunst ei ole enam teaduse liitlane, 
lühidalt – uusromantikud pettuvad teadlastes – hakkavad  neisse  skeptiliselt  suhtuma . (ei suuda 
nendega   kaasa   minna,   teaduses   toimusid   murrangud   mida   mõned   tõlgendasid   kriisidena; 
darvinism  varem kui lõplik tõde, pärilikkus ?  geoloogia -astroloogia olulised nihked; teaduse 
tõsikindlus muutus kahtlaseks, teaduslikku maailmapilti ei saa enam usaldada ning vaja on 
leida uued ’tõe’ allikad) Uustromantismile on  omased  irratsionaalsemad  filosoofiad  (mingid 
parateadused) mis vastandusid teadusele. Teine teaduslikus  maailmapildis  kahtlemise põhjus 
oli sotsiaalne – kunstnikud  lootsid  luua ühiskonnas  progressi  kuid toimus pigem  vastupidine , 
rahutused   kasvasid ja  ühiskonna paranemist/edenemist  ei  olnud  toimunud,  usk  teaduse  ja 
kunsti liitu hakkas kaduma (mitte just kõikjal, aga üldiselt)
See pinge väljendus teemades-
Sümbolism
Sümbolistlikel kunstiteostel ei ole ühiseid vormitunnuseid, seda ühendavad teemad ja 
süzheed (osa sümboliste kasutab akadeemilist, osad realistlikku, osad juugendlikku, 
art  noveau  stiili) Juugend , an- uut tüüpi vormilooming, uut tüüpi stiil.
Kolmas mõiste sajandivahetuse kunstis – postimpressionism
Uut tüüpi stiilide esile kerkimine toimus paljudes riikides, eri kohtades kandis eri nime 
(prantsusmaal –  modernne  stiil/art noveau; Uus ajakiri saksamaal – Juugend (levis 
saksamaa   mõjul   ida-Euroopasse   jne);    Austrias    mingi   kolmas   asi   jne   (seotud 
kontranäitustega viinis).. üldiselt tegu kõikjal sama asjaga aga nimetused erinevad, 
üldnimeks Juugend ingliskeelses kontekstis art noveau (pmst sama)
Sümbolism   ja   juugend   kattuvad;   postimpressionism   prantsusmaa   kontekstis   (mujal 
levis alles impressionism). Pm pole ei stiil ega vool – neid ühendab ainult kaks asja : 
nad on olnud impressionistid; nad on sellest eemale tõukunud ja tihti eri suundades (i’s 
pettunud, suhe i’ga negatiivne, igaüks loob oma stiili millel on euroopa järgmiste 
aastate kunstile suur mõju). Pm kui  lokaalne  prantuse  fenomen .
Rahvusromantism  – omane põhja ja ida-euroopa mõningate rahvaste kunstile 
Sümbolism.
   Pierre    Puvis   de    Chavannes    (1824- 1898 ),    Ristija  
Johannese pea  maharaiumine
Akadeemiline stiil, teemad! – piiblist tuntud lugu isikupärase tõlgendusega
  Pierre Puvis de Chavannes . Vaene  kalur  (tasapinnalisem, 
tõsteud foon, taimestik läheneb juba ornamendile, kummaline süzhee)
Sümbolismi põhitunnus kui müsteeria – puudub selge, mõistusepärane tähendus. Vatandasid 
end   realismile   –   realism   on   lihtne,   igav,   banalne.   Tegelikkuse   olemus   on   nähtamatu, 
salapärane   (teadus     on   samuti   võimetu   seda   teadma,   tõde   on    tabamatu    nii   teadusele   kui 
realistlikule kunstile) Tõde võib tabada vaid erilise intuitsiooniga mida need uued kunstnikud 
omavad.
Gustave Moreau. Ilmutus.