maakonna, valdaja õigusliku vormi, karja suurusklassi ja liigi järgi Eestis. Uurimistöö põhiliseks andmeallikaks on Eesti statistikaamet. Töö esimeses peatükis antakse ülevaade lamba - ja kitsekasvatuse olemusest ja aretusest Eestis. Töö teises peatükis analüüsitakse konkreetsetele näitajatele toetudes statistikaameti andmetele lamba- ja kitsekasvatuses Eestis aastal 2010. 3 1. LAMMASTE JA KITSEDE KASVATAMINE JA EESTIS 1.1 Lammaste kasvatamine ja pidamine Eestis Eestis toimub lammaste karjatamine ligilähedaselt 100 % ulatuses lambafarmidest. Loomade söötmine mittevegetatiivsel perioodil toimub silo või mõne muu söödaga väljas, jõusöötasid ja mineraalsöötasid söödetakse üldjuhul laudas. Sellist lammaste pidamist tuleb eristada karjatamisest. Karjatamise puhul sööb lammas rohtu otse karjamaalt. Eestis karjatatakse lambaid ligikaudu 160-180 päeva aastas.
Lambanahkade hinnad oli madalad (2...5 kr/tk.). Tänu sellele toimus lammaste arvu drastiline langus (tabel 1). Tabel 1. Lammaste arvukus ja lambakasvatussaaduste toodang Eestis (arvukus seisuga 1. jaanuar) Toodetud lamba ja Lammaste ja Lammaste Toodetud Aasta kitse liha tapakaalus kitsede arv (tuh) arv (tuh) lambavilla (t) (x1000 t) 1938/193 695,7* - 8,1 1112,4 9 1992 142,8 - 1,8 311 1993 124,2 123,1 1,2 282
Seakasvatus 1) Sigade bioloogilised ja majanduslikud omadused. 1. Sigade suur viljakus. Noorte emiste kasutamine suguloomadena peaks algama 8-kuuselt ning korraliku söötmise ja pidamise puhul on nende kehamass 110–120 kg ümber. 2. Suhteliselt lühike tiinusperiood. Emise kandeaja kestus on keskmiselt 111–117 päeva. 3. Varavalmivus. Sead saavutavad suhteliselt noores eas nii füsioloogilise kui ka majandusliku küpsuse. Varavalmivust väljendatakse päevades, millal siga saavutab teatud kehamassi, peekoninuumal näiteks 100 kg. Meie söötmis-pidamistingimustes on selleks kulunud 6–7 kuud. 4. Kõrge tapasaagis – sigadel 75–85%. 5
karjatamist eraldi arvestatavate karjatamisalade (põllumassiivil erinevalt rajatud ja kasutatud karjamaade alad, kultuurniidu ja põldheina ädalad jm.) järgi. Selleks tuleb iga karjatamine registreerida põlluraamatus. Karjamaa zootehniline saak arvestatakse loomadelt saadud toodangu alusel vastavalt nende söödanõudlusele normatiivide kohaselt. Karjamaa saagiarvestuseks ainevahetusliku energia kaudu on vaja: 1. - määrata loomade elatuseks, kehamassi juurdekasvuks ja toodanguks (piim, liha, vill, juurdekasv, töö) kasutatud sööda hulk megadzaulides (MJ) LKS = ET+ PT+ KMJ-norm, kus LKS loomade poolt kasutatud sööt, MJ ET elatustarbenorm, MJ PT piimatarbenorm, MJ KMJ kehamassi juurdekasv, MJ 2. arvutada karjatamisperioodil antud lisasöötade (LS) energiaväärtus MJ, arvestust tuleb pidada kõigi lisasöötade (jõusööt, haljassööt jm) kohta. 3
Suvel: rohi ja hein. Hobust tuleb sööta vähemalt kolm korda päevas ning söötmiskorrad jagada võimalikult ühtlaselt kogu päeva peale. Päeval peaks söötmisvahe olema 6-7 tundi ja öine vahe kõige rohkem 10-12 tundi. Kõrreliste hein, proteiinisisaldus peab olema kontrolli alla, seega ristikut ettevaatlikult.( Ees-ja Kesk Aasias on põhitoidus lutsern.) Kõrreline hein tagab seedearengu ja kõhu täituvuse .Sporthobune-rohukuivis j kopli pinda on vaja 0,5ha. Silo: kuivsilo-hobune pelgab silolõhu 6-12kg (rohu või maisisilo) Rühvelviljad-praktikas vähe. Juurviju 30kg s.h. suguloomadele porgandit 5kg. Kaer- hobune ei saa tarbida kiiresti kokkuminevat jahu, sest mao motoorika on nõrk ja tetekkib kliisterdumine – sellest ka hobuste söötmisest tulenev haigus - tiirud e.koolikud. Melass - 1-1,5(max 3.0) suhkrupeedi lõigud, 2kg söödasuhkurut
Kui imetamisel saavad emised tihtipeale sööta tarbest vähem, siis tiinuse ajal söödetakse neid tavaliselt energia- ja teiste toitefaktorite tarvet tunduvalt ületavate ratsioonidega. Tiinus- ja imetamisperiood on aga omavahel integreerunud, s.t. tiine emise söötmistugevus mõjutab tema söödatarbimist ka imetamise ajal. Tiine emis vajab sööda toitaineid elatuseks, loodete kasvuks ja emakavälise kehamassi juurdekasvuks, imetaval emisel tuleb lisaks elatustarbele arvesse võtta piima tootmiseks vajaminev söödakogus. Vabade ja tiinete emiste söötmine ja pidamine Vabade ja tiinete emiste ning kultide pidamine Vabadele ja tiinetele emistele optimaalsete pidamistingimuste loomine eeldab nende käitumisharjumuste tundmist. Võõrutusjärgselt on emised rahutud. Rühmasulus peetavad vastvõõrutatud emised kaklevad alluvusvahekordade paikapanemiseks._ Vabad emised eelistavad
pidanud oma töö lõpetama. Lammaste arvu languse põhiliseks põhjuseks oli tootmise madal tasuvus ja põllumajandustootmise üldine allakäik üheksakümnendate aastate alguses. Muidugi takistasid lambakasvatuse arengut toodangu realiseerimise probleemid. Tabel 1. Lammaste arvukus ja lambakasvatussaaduste toodang Eestis (arvukus seisuga 01.01.) Aasta Lammaste ja Lammaste Toodetud Toodetud kitsede arv arv lamba ja lambavilla kitseliha (t) tapakaalus (tuh. t) 1938/1939 695,7* 8,1 1112,4 1992 142,8 1,8 311 1993 124,2 123,1 1,2 282 1994 83,3 82,2 1,3 241
2.Eesti tumedapealine lambatõug, selle saamine, jõudlus ja parandajad tõud Eesti tumedapealine lambatõug on saadud eesti lamba ristamisel srapseriga. Eesti tumedapealine lambatõug on varavalmiv, heade lihavormidega lihalambatõug, kelledelt saadakse valget, poolpeenvilla (keskmine peenus ca 35 m). Tumedapealiste lammaste pea ja jalad on kaetud tumedate ohevillakarvadega. Eesti tumedapealine lambatõug on üldiselt suurema kehamassi ning villatoodanguga kui eesti valgepealine lambatõug, kuid on viimasest mõnevõrra madalama viljakuse ja jämedama villaga (vt. tabel 6, 7). Jäärad kaaluvad ca 95 kg, uted 76 kg, villatoodang 3,7 kg ja viljakus ligikaudu1,50 talle poeginud ute kohta (tabel 6ja 7). Tänapäeval on eesti tumedapealise lambatõu parandajateks tõugudeks suffolki, oksforddauni lambatõud, kelle abil soovitakse parandada lihajõudlust
Eesti suurim lambakari asub Valgamaal Laatres. Lambakasvatuse suunad Eestis: Lihaloom Piimakasvatus Villalambad – meriino lambad. Villa osatähtsus on langenud. Ka lambanahk. Eesti tumedapealine lambatõug, jõudlus, arvukus, lühiajalugu. Algselt olid need eesti maalambad, alates 1958 a on nad Eestis tuntud tumeda- ja valgepealise lamba nime all. Eesti tumedapealise lambatõu aretuse algus 1926 a, lähtetõugudeks olid eesti maalammas ja šropširi lihalambatõug. Suurema kehamassi ning villatoodanguga kui eesti valgepealine lambatõug, kuid madalama viljakuse ja jämedama villaga. 2010. aastal 3246 utte 19 karjast. Jäärad kaaluvad ca 95 kg, uted 76 kg, villatoodang 3,7 kg ja viljakus ligikaudu 1,50 talle poeginud ute kohta. Uttede tiinestumine 84,5%, tallede 100 päeva kehamass 24,2 kg. Eesti valgepealine lambatõug, jõudlus, arvukus, lühiajalugu. Aretuse algus 1926. a. Lähtetõugudeks olid eesti maalammas ja ševioti lihalammas.
tiinuskuu). Täiskasvanud 200 kg emisele normitakse Algtiinusel 31MJ metaboliseeruvat energiat, 236 g proteiini. Lõpptiinusel 37 MJ, 338g proteiini. Erinevus +6, +102 g ESMAKORDSELT TIINETELE EMIKUTELE (KEHAMASS 120KG JA ROHKEM) Tiinusperiood jagatud algtiinuseks ja lõpptiinuseks Algtiinusel 35,2 MJ, 366g proteiini. Lõpptiinusel 35,2 MJ, 390g proteiini. Erinevus x, +24g. 17. Tiinete emiste partsiaalsed tarbenormid ( elatustarve, lootetarve, kehamassi juurdekasvu tarve ). TIINETE EMISTE PARTSIAALNORMID u.200 kg emis vajab 23,3 MJ. 1,8...1,9 kg sööta elatamiseks. Proteiin: 5g 1MJ elatuseks vajamineva metaboliseeruva energia kohta 200kg emisele seega = 23,3 x 5 = 117g. Loote elatustarve 30 päevaselt 0,8 MJ, 60.p 3,5 MJ, 80.p 5,7 MJ, 100.p 8,3 MJ .. 100g proteiini, 115.p 10,7 MJ .. 150g proteiini EMISE KEHAMASSI JUURDEKASV TARVE Söötmisnormides normitakse 1kg puhta kehamassi juurdekasvuks 36 MJ metaboliseeruvat
uuendame iga nelja aasta tagant terve karja. Tavaliselt on see arv 10-15% täiskasvanud uttede arvust. Maailmas tapetakse tallesid erinevad vanuses, see sõltub kohaliku turu traditsioonist. Võib eristada kahte sorti talleliha: 1. Rasked talled enamustes riikides on lambakasvatuse suund raskete talledel, tapetakse u 6-8 kuu vanuses, kehamassil 42-45 kg. 2. Kerged talled Vahemereäärsed riigid. Tallesid kasvatatakse 3,5 kuud, tapaeelne kehamass on 22-25 kg Lammaste lihajõudluse hindamine Saame hinnata kas elusatel lammastel või siis tapajärgselt erinevate lihajõudlusnäitajate järgi. Lihajõudluse hindamine elusalt: · Toitumuse hindamise järgi (0,5 p. täpsusega), kusjuures - 1 punkt väga lahja - 2 punti lahja - 3 punkti hea toitumus (soovitud) - 4 punkti rasvane - 5 punkti väga rasvane Toitumust võib hinnata noorlammastel tapaküpsuse määramiseks. Kui lammas on 3p
Vabapidamisega laudad Eelised: Tööde automatiseerimise ja mehhaniseerimise tase on hõlpsasti maksimumini viidavad. (N: mõeldav on niisugune lüpsifarm, kus käsitsitööd piirduvad udarate ettevalmistamisega ja nisakannude allapanemisega. Sellises laudas juhib kõiki töid arvuti ja peab arvet iga looma kohta eraldi. Arvuti tunneb lehma ära kaela riputatud responderi abil (magnetkood). Jõusööt antakse ette individuaalselt jõusöödaautomaatide abil. Juurviljad ja silo tuuakse sõimedesse spetsiaalsete transportööride abil. Koresöötade söötmisel on võimalik rakendada nn. iseteenenduslikku söötmist - läbi edasinihutatavate võrede.). Puudused: Väga tundlik igasuguste töökorratuste ja avariide suhtes. Sööta kulub rohkem - loomad kulutavad osa energiast liikumisele ja osa sööta lihtsalt raisatakse ära). Lisaks: Tänapäeval arvatakse, et loomade pidamine lõastatult suurendab stressi ja
Lammas (tõud) Eesti tumedapealine lambatõug on varavalmiv, heade lihavormidega lihalambatõug, kellelt saadakse valget, poolpeenvilla (keskmine peenus ca 35 µm. Tumedapealiste lammaste pea ja jalad on kaetud tumedate ohevillakarvadega. Eesti tumedapealine lambatõug on üldiselt suurema kehamassi ning villatoodanguga kui eesti valgepealine lambatõug, kuid on viimasest mõnevõrra madalama viljakuse ja jämedama villaga. Jäärad kaaluvad ca 95 kg, uted 76 kg, villatoodang 3,7 kg ja viljakus ligikaudu 1,50 talle poeginud ute kohta. Eesti valgepealine lambatõug on varavalmiv, heade lihavormidega lihalambatõug, kellelt saadakse valget, poolpeenvilla keskmise peenusega 31 µm. Eesti valgepealised lambad on väiksema kehamassi ja villatoodanguga,
Vältava ristamise tulemusel peaksid esimesed vasikad sündima käesoleval aastal Dexter *Pärineb Iirimaalt. Kõige väiksem lihaveisetõug. Lehmad 300...320 kg, pullid 400...440 kg. Väikese kogu kohta on kereosa küllaltki massiivne. Lai, sügav rind. Jalad on lühikesed, tagajalgade asend on rõhutatult taatsine. Värvuselt tavaliselt mustad, mõnedel esineb ka punakaspruuni varjundit. Lehmade udarad on hästi välja arenenud. Mõne lehma aastane piimatoodang võib ületada kehamassi isegi kümnekordselt . Seetõttu ei lõpe vaidlus, kas tõug on liha- või piimatüübiline. Eestis puhtatõulisi dextereid ei ole. Pärnumaa miniloomade talus on turistidele näitamise eesmärgil eesti maatõugu lehmad seemendatud dexteri tõugu pulli spermaga. Vältaval ristamisel tahetakse saada puhtatõulisi dextereid Gallovei *Pärineb Sotimaalt Galloway maakonnast. On kogu maailmas laialt levinud. Vana tõug, tunti juba 16. sajandil. Algul
vananevad 3-4 nädalaselt. Endogeensed kaod - on need kaod, mida on meil vaja millegi taastootmiseks, keha uuendamiseks. Keha vajab päevas paarkümmend grammi valku, kuid iga päev vahetub kehas pool kilo valke. Katabolism-lammutamine(osa aineid kasutatakse ära anabolismiks) Anabolism- üles ehitamine Toitefaktorid Toitefaktoriteks nimetatakse organismi toitumiseks vajalikke keemilisi elemente ja orgaanilisi ühendeid ning nendes sisalduvat energiat. Toitefaktorid on: a) Energia b) Proteiin ja selles leiduvad asendamatud aminohapped (loomadel 9, lindudel 11) c) Rasv ja selles leiduvad asendamatud rasvhapped d) 24 mineraalelementi Ca, P, Mg, K, Na, Cl, Fe, Zn, Mn, Cu, Co, I, Se, Mb, Cr, vanaadium, Ni, Sn, Al, F, As, Li. e) 15 vitamiini A, B1, B2, B6, B12- vitamiin, pantoteenhape, niatsiin, koliin, müoinosiit, foolhape, biotiin, lipoonhape, D-, E- ja K-vitamiin. f) Vesi ja õhuhapnik. September-detsember 2008. a. Energia
c) looduslikud rohumaad Klassikaline põldhein on ristikurohke: varane ja hiline (punane ristik) ning roosa ristik koos põldtimutiga 3) Rohumaade saagipotentsiaal ning rohu kastitusviisid, rohusöötade liigid põllukülvikorras. Tavaliselt kasut. põldheinakamarat kaks aastat. Teraviljakasvatuse ülekaaluga külvikorras Rohusöödad: silo, hein viljeldakse ristikut ilma põldtimutita 1 aasta. Punane ja roosa ristik kestavad kauem, kui neid niita varases Rohtu kasutataksegi siis kas silo või heina tegemiseks. Heina käsutatakse kas väiketootjate arengufaasis. Farmidest kaugel asuvas põllukülvikorrasja taludes, kus loomi ei peeta, saab tavalise org.
Liblikõielised on proteiinirikkamad kui kõrrelised. Kõrrelistest on aeglasema proteiinisisalduse vähenemisega karjamaa raihein, timut seevastu on proteiinirikas vaid enne kõrsumise faasi lõppu. Liblikõieliste proteiinisisalduse langus kulgeb seoses taime arenguga märksa aeglasemalt. Proteiini väga kiirele hüdrolüüsile aitavad kaasa taime enda proteolüütilised ensüümid. Taimeensüümide aktiivus proteiini hüdrolüüsil on üks põhjusi, miks värskes rohus olev proteiin hüdrolüüsub 10 korda kiiremini kui sama materjali kuiv hein. Rohusöötadel põhinevate ratsioonidega veiste söötmisel on probleemiks see, et rohusööda proteiin ja energia lõhustuvad vatsas erineva kiirusega. Rohusööda proteiin on vatsas kergesti lõhustuv ja selle täielikuks ärakasutamiseks seedeprotsessis ei jätku energiat. Fermentatsiooni käigus vabanenud aminohappeid ja ammoniaaki kasutab vatsa mikrofloora mikroobse valgu sünteesiks, mille seeduvus on kuni 70%
aastat, kui Eestisse imporditi Rootsist inglise päritoluga 23 šropširi jäära ja 26 utte eesmärgiga parandada nende abil eesti maalammast. Seega eesti tumedapealise lambatõu lähtetõugudeks olid eesti maalammas ja šropširi lihalambatõug. Lammaste jõudluskontrollis osales 2007.aasta 1. jaanuari seisuga 3611 eesti tumedapealist utte 24 erinevast karjast. 2010. aastal 3246 utte 19 karjast. Eesti tumedapealine lambatõug on üldiselt suurema kehamassi ning villatoodanguga kui eesti valgepealine lambatõug, kuid on viimasest mõnevõrra madalama viljakuse ja jämedama villaga. Jäärad kaaluvad ca 95 kg, uted 76 kg, villatoodang 3,7 kg ja viljakus ligikaudu 1,50 talle poeginud ute kohta. Eesti tumedapealiste uttede tiinestumine oli 2010. aastal 84,5 % ning uttede viljakus oli 1,56 talle poeginud ute kohta. Kõikide eesti tumedapealiste karjade keskmisena oli talledel 100
Eneriarikas. Põhku anda, tehakse- kruupe, tange, karask, viljakohvi. Tehniline- õlu- ühtlane kvaliteet ja suurus sisaldab rohkem tärklist sobivam kaherealine sort, piiritus. Idaneb 1-2 kraadi juures, tärkab kahe kolme nädalaga. Taluvad külma -7-8 kraadi. Isetolmleja- õitseb tuppes. Niiskuse suhtes vähenõudlik, põuakindel. Lühike kasvuperiood. Varajased sordid 70 päevaga, enamus sorte 90- 110 päeva. Kaer Loomasööt, energia ja rasvarikas terad. Proteiin on veistele paremini omastatav. Puuduseks suurem kiusisaldus, sõklad moodustavad 25% kaera terade kaalust. Hiline valmimine, idaneb 2-3 kraadi juures, talub 8-9 kraadi külma. Niiskusenõudlikum. Transpiratsiooni koefintsent 470. Veetundlik loomisel ja kõrsumisel. Mulla viljakuse suhtes leplik, suur juurekava- paremini omastab toitaineid. Kaer pikapäeva taim. Isetolmleja, koristusküpsuseni 85-100 päeva. Kaera terade valmimine ebaühtlane, varisevad kergemini. Suvinisu
5. Kalasööda koostis ja olulised söödalisandid forellikasvatuses. a. Forellisööt valmistatakse ekstrudeerimise meetodil valdavalt kalajahust, millele lisatakse kalaõli, taimseid jahusid (soja, nisu) ja lisandeid mineraalaineid ja vitamiine sisalda-vaid premikseid, gluteeni, punaseid pigmente, immunostimulantide segusid (Biofocus, Ergosan) ja haiguste raviks mõeldud erisöötadesse ka ravimeid, näiteks antibiootikume. Sööt on väga kontsentreeritud, tema veesisaldus on umbes 8%. Põhja-Euroopas, sh Eestis, nõuavad tarbijad, et suurte lõhelaste liha peab olema erepunane. Seepärast on tähtsad söödalisandid karotinoidid e punased pigmendid. Karotinoidid, mida kasutatakse lõhelaste söötades, on astaksantiin ja kantaksantiin. Üldiselt jaguneb sööt vastsete söömaõpetamiseks ja noorkala söötmiseks kasutatavaks puruks ja graanuliteks (pellets)
Huumus ained toimivad kõrgematele taimedele kasvustimulaatoritena. Hein Põllumajandus kultuuride hulgas on heinal tähtis koht. Ta on nii oluline söödakultuur kui ka oluline viljavahelduses. Veiste põhitoiduks oli hein, rohi kuivatati ära ja sellest saadi hein. Et hein hästi säiluks, peaks olema kuivaine sisaldus vähemalt 85 %. Heina botaaniline koosseis ja keemiline koostis sõltub rohumaa tüübist. Põhisöödaks on silo või kuiv silo, lisaks silole siiski antakse heina, hobustele 6-10 kg, lehmadele 3-6 kg. Lisaks silole lehma kohta tonn heina. Heina niitmise ajast sõltub selle saak ja kvaliteet, koristusaja hilinedes võime kaotada ühe kolmandiku saagist. Maksimaalse saagi saab siis kui taimik õitseb, hiljem seedumatu kiuosa suureneb ja taimed puituvad. Niidetakse heina hariliku aruheina küpsuse järgi. Loomise lõpuks peaks olema niidetud kerahein; ohtetu luste ja päideroog. Kui tahetakse teha mitu niidet või
· Majandusliku väärtuse määramisel on on inimesel teatud vabadus korrigeerida hetke taset sellele, mis on tulevikus. · Võib anda eelistuse toodangule, mis tagab parema tervise. Näiteks piimavalk contra piimarasv. 7. loomade taltsutamise ja kodustamise põhimõtted Inimesest leiab juba jälgi isegi varasemast ajast aga ainsaks tõeliselt kodustatud loomaks sai esmalt arvatavasti koer paleoliitikumi lõpus. Järgnevalt tulid arvatavast lammas ja kits neoliitikumis. Veise ja hobuse kodustamine tuli aga palju hiljem ning seda juba erinevate geograafiliste tingimuste pärast. See tähendab, et erinevates kohtades saabus neoliitikum erinevatel aegadel. Loomade taltsutamine ja kodustamine ei saabunud sammuti samaaegselt. Loomade taltsutamine ja kodustamine etendasid väga suurt osa ürginimese evolutsioonis. Inimese loomariigi vallutamises tuleb eristada kahte etappi: I Taltsutamise- etapp. Millal püüti ulukloomi ja peeti neid vangistuses.
2. Põhja- ja lääne-eesti- kus mulla foniteet on 35-45 hindepunkti, võimaldab 1 ha pidada 0,75 loomühikut 3. Lõuna- ja kagu-eesti kus muldade foniteet on 25-35 hindepunkti, võimaldab pidada 0,5 loomühikut(1 vasikas). Eesti kliimas ja mulla juures on võimalik toota ha kohta teravilja 3-6t, karjamaa rotu 25-35 t, rohuhaljasmassi silotootmiseks 40-60 t, kuiva heina, 4-6 t/ha. 1 lehma kohta arvestatase aastas karjamaa rohtu 6-7 t, rohu silo 10-11 t, kuiva heina 1-2 t ja jõusööta sõltuvalt toodangust 1-3 t. Haritava maa pindala on sääda tootmise seisukohalt otstarbekas jagada järgmiselt: · Teravilja kasvatuseks 35 % · Rohukarjatamiseks 25% · rohusilode ning heina tootmiseks 40% 68) Rohumaataimede eluvormid Rohumaadel eristatakse 7 erinevat taimede rühma. 1. Puud mis kasvavad looduslikel rohumaadel, puud on igihaljad ja suvehaljad.
ulukloomade liike kodustati vaid mõnes piirkonnas, kust nad viidi teistesse maadesse. Esmalt kodustati need liigid, keda oli vaja jahipidamisel, et tagada inimesele toiduhankimine. Seepärast arvatakse, et kõigepealt kodustati koer (10-12 tuh.a.e.m.a.). Veise kodustamise ajaks võis olla umbes 6-2 tuhat aastat e.m.a. Kodustamise kolleteks on Kirde-Aafrika ja Edela-Aasia Niiluse, Tigrise ja Eufrati jõe aladel. Väidetakse ka Põhja-Aafrikat ja Sahara kõrbe. Mesopotaamias kodustati kitsed, lambad ja siga. Indias ja Hiinas - seebu, pühvel, kana ja siga. Neilt aladelt levisid kodustatud loomad ka Euroopasse. Kodustamise tagajärjel tekkinud muutused loomadel on märgatavad. Neid põhjustasid nii looduslikud tegurid, kliima, mullastik, maapinna reljeef, taimestik kui ka inimese poolt loodud söötmis- pidamistingimused. Käivitavaks jõuks nende muutuste esilekutsumisel oli looduslik ja kunstlik valik.
1) üldine hindamine silma järgi, 2) mõõtmine ja indeksite arvutamine, 3) hindamine punktisüsteemis, 4) fotografeerimine, 5) tingmärkidega hindamine, 6) mõõtmine. Alates 1990-ndatest aastatest hinnatakse välimikku lineaarse metoodika alusel. Igale tunnusele antakse hinne bioloogiliste äärmuste vahel 1-9 pallilisel skaalal. Hinnatavaid tunnuseid on 16. 8. LOOMADE MÕÕTMINE mõõdetakse kasvu ja arengu jälgimiseks, kehaehituse tüübi ja kehamassi määramiseks. Mõõtmete arv sõltub sellest, milleks neid kasutatakse. Mõõtmisel peavad loomad asuma tasasel pinnal, nende jalgade seis peab olema nii eest kui ka külgvaates paralleelne. Loom peab olema normaalsel kõrgusel ja otse. Mõõtevahenditeks on mõõtekepp, sirkel, mõõdulint ja nurgamõõtja ehk goniomeeter. Mõõtekepp on spetsiaalselt loomade mõõtmiseks kasutatav vahend, mis koosneb liikuvast sise- ja välisosast ning kahest liigendiga horisontaalsest metallvarbast. Kepi
Arengu käigus rakud, koed ja organud diferentseeruvad ning neil tekivad uued funktsioonid. Arengu intensiivsus on ontogeneesi erinevatel perioodidel väga erinev. Kasv on looma organismi kvantitatiivne muutumine, mis avaldub massi, kudede ja organite suurenemises. Selle alusel on rakkude pidev pooldumine ja rakkudevahelise massi suurenemine. Kasvu määratakse organismi massi ja mahu mõõtmete järgi. Absoluutne massi-iive e. juurdekasv on looma kehamassi või mõõtmete suurenemine mingis ajaühikus. Looma kehamass määratakse looma kaalumisega või kaudsel teel rinnaümbermõõdu alusel. Absoluutne juurdekasv saadakse, kui perioodi lõppmassist lahutatakse perioodi algmass. Suhteline juurdekasv ehk massi-iive näitab mingi teatud ajaperioodi absoluutse massi-iibe suhet ja perioodi alguse kehamassi keskmist. 8) KASVU JA ARENGU ETAPID 1
Suurim on optimaalses eas (6–10aastaste) kalade juurdekasv (emastel keskmiselt 418–632 g, isastel 390–580 g suve jooksul) 92 Sugukalade väljapüük Väljapüügiga ei tohi viivitada, sest sugukalade pikaajalisel hoidmisel talvitustiikides kudemise ootel jäävad emaskalade gonaadid juuni alguseks III–IV arenguastmesse ja küpsuskoefitsient (gonaadide massi ja kala kehamassi suhe) on 1,7–14,5%. Viljastumiseks ja normaalseks arenguks sobivat marja annavad emaskalad alles siis, kui keskmine küpsuskoefitsient on 28,5%. Väljapüügil eraldatakse emas- ja isaskalad ningasustatakse eraldi tiikidesse, et ära hoida nn metsikut kudemist. Soovitav on isegi isas- ja emaskalad talvitada eraldi tiikides (Soe märts aprilli algus) 93 94 Hormonaalne stimuleerimine Pärast väljapüüki paigutatakse kalad lahtiselt või võrkkotis
parandada kohalikku tõugu. Pandi alus eesti punasekirjule tõule. Lisaks toodi punaseid veiseid Taanist. Kõikide tõugude koosmõjul kujuned välja punaste veiste massiiv Eestimaal. Loomad vastupidavad ning sobisid taludesse ja mõisatesse. Küige suurem oli 50-ja 60-datel eesti punase tõu kujundamisel taani punasel tõul. Suurendati märgatavalt lehmade piima rasva- ja valgutoodangut ja kehamassi. Uueks komponendiks valiti angli tõug(esimesed pullid Tartus 1972.a). Anglil võrreldes taani punasega suurem piima rasvasisaldus, kui väiksem piimatoodang. 17. Eesti holsteini tõug ja aretuskomponendid 1998.a. 1976. aastast alustati seemendusjaamades USA-st imporditud pullide kasutamist. Kõige suurem edu oli piimatoodangus, udara kujus, veidi vähem jalgade seisus ja sõrgade kujus. Poliitilistel põhjustel oli import USA-st takistatud, toodi pulle Saksamaalt, Kanadast
Hooldustööde paremaks läbiviimiseks on soovitav kasutada tehnoradasid Kasvufaasid 1. Tõusmete ilmumine 2. ,,Kuusekese faas" 3. Õlipungade moodustumine 4. õitsemine 5. valmimine 34. Rapsi ja rüpsi eristamine, nende 0, 00, 000 sordid, kasvatamine, kasvuaegne hooldamine, koristamine ja kvaliteet Rapsi ja rüpsi agrotehnika Rapsi ja rüpsi sordid Eestis kasvatati rapsi ja rüpsi haljassöödaks ja silo tooraineks juba 1970. aastal Nende seemnete õlis oli kõrge eruukahappe ja glükosinolaatide sisaldus Maailmas kasutati nende sortide õli ja õlikooki piiratult Rapsiõlist valmistati määrdeaineid vedurite ja aurulaevade silindrite jaoks Uute rapsisortide seemnetes on ebasobivate ainete sisaldus oluliselt madalam Rapsiseemneid võib kasutada nii toiduõli kui ka söödaproteiini tootmiseks 0-, 00- ja 000-tüüpi sordid 0-sordid
talvise aja soojemas punktis, Ristnas, on lumikatte püsimise periood keskmiselt 20 päeva Kliima aastas. Mikrokliima Kliima ilmastu, mingi paiga ilmade statistiline iseloomustus aastakümnetega mõõdetavas Asend põhjapoolkeral paraskliimavööndis, mere lähedus, ilmade suur sesonne ja ööpäevane ajavahemikus. Mingi piirkonna temperatuuri ja sademete reziim. Pika aja vältel ei ole kliima kõikumine ühelt poolt ja maastike kirjusus teiselt poolt on põhjuseks, miks mitmed tuntud püsiv: selles on kliimakõikumisi ja kliimamuutusi. Maa on jaotatud kliimavöötmeiks. vene klimatoloogid on Eestit nimetanud "mikrokliima varaaidaks". Vöötmete piires eristatakse merelist kl
füsioloogiline muutus e. sümptom nagu kasvu aeglustumine või biokeemiline muutus. Sellisel juhul on oluliseks statistiliseks parameetriks effektiivne doos ED50, s.t. doos, mis kutsub esile poole e. 50% antud parameetri väärtuse võimalikust muutusest või mingi füsioloogilise (biokeemilise) protsessi pidurdamise korral IC50, mis vastab inhibiitori doosile, mis põhjustab poole maksimaalsest pidurdusest. Suukaudse mürgistuse korral väljendatakse mürgi annuseid mg või g mürgitatu kehamassi kg või ka kogu tinginimese kohta kehamassiga 70 kg (pestitsiidide korral 50 kg). Mürgistuse e. intoksikatsiooni raskusastme ja ravi tõhususe hindamiseks on väga oluline määrata mürgi kontsentratsioon eelkõige vereplasmas aga ka organismi erinevates kudedes. Eksponeerumine (kontakt, mõju) võib olla: akuutne: kontaktiaeg toksikandiga lühem kui 24 tundi, enamasti ühekordne; subakuutne: tavaliselt korduvkontakt kuni ühe kuu jooksul; subkrooniline: kontaktiaeg 1-3 kuud;
See tõstab märgatavalt maitse - puder saab imelise, maitsev maitse igatsus Vene ahi toode. Aastal teravilja ladustatakse vitamiine (B, B2, PP), väärtuslike mineraalide (raud, magneesium fluoriidi, kaltsium) ja oluline toidu kiudaineid, omadustega sorbendi. 3 KOHV Esmakordselt avastati kohvi Ida-Aafrika piirkonnas, mida me tänapäeval tunneme Etioopiana. Tuntud legend jutustab kitsekarjusest nimega Kaldi, kelle kitsed olid peale ühest põõsast marjade söömist ebatavaliselt erksad. See tekitas Kaldis uudishimu ning pärast marjade proovimist avastas ta, et need andsid talle uut jõudu ja energiat. Uudis jõuduandvast marjast levis kiiresti kogu piirkonnas. Mungad hakkasid marju kuivatama nii, et neid oli võimalik kaugemaisse kloostritesse transportida. Kloostrites söödi marju ja joodi peale vett, et palve ajal üleval püsida. Sealt liikus kohvi Türki, kus kohviube röstiti esmakordselt lahtisel tulel
*Glükoproteiinid: v ja süsiv kompl, levinud rakumembraanis, seedetrakti nõredes mutsiin, hormoon türotropiin. *Nukleoproteiinid: v ja nukhappete kompl, sõltuvalt nukhapetes erist ribonukleo- ja desoksüribonukleoproteiine; *Fosfoproteiinid: v ja fosforhappe jääk, kaseiin, rida ensüüme; *Kromoproteiinid: hemoglobiin; *Metalloproteiinid: v ja metalli kompl (ferritiin). Tavalise elureziimi juures on ööpäevane valgu vajadus 0,8-1,0 g valku 1kg kehamassi kohta, mis oleks vajalik kogus kudede ümberehitamisel tekkivate vajaduste katteks täielikus jõudeolekus. Organismi võime valkusid varuda on üsna piiratud, sellepärast tuleb neid elutegevuse käigus pidevalt loomse ja taimse valgu kujul toiduga vastu võtta ja kehaomaseks muuta. Päevases koguses on tähtis ka selle aminohappeline koostis 9 asendamatud AH-t ei suuda organism ise sünteesida, järelikult nad omistada toiduga. Mida suurem on valgus
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
