Eesti keele eksami 2018 konspekt (1)

Kirjandi valdkonnad 
 
1. Eesti ja eestlased 
2.  Eetika , moraal , religioon  
3. Haridus 
4. Inimene ja inimsuhted 
5. Inimene ja ühiskond. Sotsiaalpoliitika , majandus, ajalugu jm 
6. Keskkond ja loodushoid  
7. Kultuur: keel, kirjandus, kujutav kunst, muusika , arhitektuur, teadus jm 
8. Meedia 
9. Rahvusvahelised suhted: ajalugu ja tänapäev 
10.  Sport , harrastused, vaba aeg 
 
Kohustuslik kirjandus: 
 
10. klassi kirjandus: 
Mehis Heinsaar novellikogumik “Ebatavaline ja ähvardav loodus” 
Kristiina Ehini luulekogu  
Jaan Tätte “Meeletu” 
Arvo Valton “Mustamäe armastus”, “8 jaapanlannat” 
Jaan Kross “4 monoloogi Püha Jüri asjus” 
Peer Vallak “Maanaine” 
Juhan Liiv “Vari” 
Tammsaare “Tõde ja õigus” I osa 
Oscar Wilde “ Dorian Grey portree” 
Sophokles “Kuningas Oidipus” 
Indrek Hargla “Apteeker Melchior ja timuka tütar” 
Shakespeare “ Hamlet ” 
Goethe “ Faust ” I osa 
 
11. klassi kirjandus: 
Karl Ristikivi " Rohtaed " või "Õige mehe koda" 
A.H. Tammsaare "Juudit" või "Põrgupõhja uus vanapagan " 
Friedebert Tuglas "Inimese vari", "Suveöö armastus", "Toome helbed "(novellid) 
Balzac "Isa Goriot " 
Zola " Therese Raquin" 
Lev Tolstoi "Anna Karenina " I-II 
Fjodor Dostojevski "Ülestähendusi põranda alt" või " Idioot " 
Remarque " Triumfikaar " või Hemingway "Hüvasti, relvad" 
Kurt Vonnegut " Tapamaja , korpus viis" 
George Orwell "Loomade farm " või "1984" 
 
12. klassi kirjandus: 
Dan Brown “Inferno” 
Theodore Dreiser “Õde Carrie või “Ameerika tragöödia” I-II 
Remarque “Läänerindel muutuseta” 
Hemingway “Ja päike tõuseb” 
Fitzgerald “Suur Gatsby” 
Albee “Kes kardab Virginia Woolfi?” 
Williams “Klaasist loomaaed”, “ Tramm nimega Iha” 
Salinger “Novellid” (“Parim päev banaanikala püügiks”, “Vaene onu Vemmalsäär”, “Just enne 
sõda eskimotega”, “ Naerev mees”, “Roosisuu ja silmad rohelised”) 
Harper Lee “Tappa laulurästast” 
Shakespeare “Hamlet” 
Camus “Võõras” 
Saint-Exupery “Väike prints ”, Davidts “Väikese printsi tagasitulek ” 
Goethe “Faust” 
Bulgakov “Meister ja Margarita” 
Gross “Pinginaabrid” või Kaugver “40 küünalt” 
Viirlaid “Ristideta hauad ” 
Lennart Meri või Jaan Krossi romaan 
 
 
 
 
 
 
 
Eesti keele kohta mõtteid: 
 
 
Maarja Vaino: meelelahutus ja keelelahutus. Miks me ei hinda eesti keelt? Postimees , 
29.03. 2017  
 
„Eesti keele olukord muutub märkamatult kehvemaks ja seda vähemalt kolmest aspektist: äris, 
meelelahutuses ja (kõrg)koolis.” 
 
1) Globaliseerunud turul on keelteoskus hädavajalik ning võimekus suhelda 
väliskolleegidega nende emakeeles, võib luua paremaid suhteid ning edendada firmat 
 
2) Meelelahutuskeskkond, milles tänapäeva noored enim aega veedavad, on ingliskeelne . 
Seda nii filminduses, muusikas kui ka sotsiaalmeedias ning veebiportaalides.  
 
3) Tallinna Kuristiku gümnaasiumis õpetatakse ühiskonnaõpetust, meediat ning geograafiat 
juba praegu inglise keeles. Pole ime, et õpilastel tekib kergesti tunne, et olulistele 
sõnadele ei leidu emakeeles piisavalt täpseid vasteid .  
 
4) Keele püsimiseks on vaja selle kõnelejaid. Keelte hääbumine ei ole tänapäeval peaaegu 
kunagi põhjustatud asjaolust, et mõni teine keel võimaldas end paremini väljendada. Tihti 
on probleem selles, et keele kõnelejate arv hääbus. Samuti hävib keel, kui selle 
kasutamisvõimalused on piiratud. Kõige sagedamini sureb keel aga siis, kui selle 
kõnelejad otsustavad kasutama hakata mingit teist keelt. Üks võimalus on järsk 
keelevahetus. Näiteks El Salvadoris toimus 1932. aastal kommunistliku partei ja 
talupoegade eestvedamisel ülestõus, mille valitsejad julmalt maha surusid. Tapeti ligi 30 
000 inimest, kellest suur osa olid põlisrahvaste esindajad. Ellujäänud olid sunnitud oma 
päritolu varjama ja vahetama emakeele hispaania keele vastu ning tegema kõik, et 
massist mitte eristuda, kuna see tähendanuks ohtu nende turvalisusele. Neil põhjustel suri 
põhimõtteliselt välja keel nimega pipil. Keele kestvuse või surma üle saavad otsustavaks 
järgmised sotsiolingvistilised faktorid : 
 
emakeelsete kõnelejate arv; 
emakeelsete kõnelejate vanus; 
keele edasiandmine järgmisele põlvkonnale; 
millised funktsioonid on sel keelel keskkonnas, kus seda räägitakse. 
 
5) Küsimusele, miks keelte suremine üldse tähelepanu peaks pälvima, on üldiselt kaks 
vastust. Esiteks arvatakse, et igas keeles on ainulaadseid omadusi ja iga keele kadumine 
on seetõttu samm kaugemale universaalsetest tõdedest keele kohta. Teiseks leitakse 
Sapiri -Whorfi keelelise relatiivsuse hüpoteesi vaimus, et kuna iga keel on unikaalne, on 
igas keeles unikaalsed vahendid maailmakogemuse ja teadmiste väljendamiseks ning 
seetõttu on iga keele häving ühe maailmamõistmise viisi kadumine. 
 
(Sapiri-Whorfi hüpotees ehk keelelise relatiivsuse hüpotees ütleb, et inimese ettekujutus 
maailmast ja tema mõtlemisviis on mõjutatud sellest, missugust keelt ta kõneleb.) 
 
6) Ohustatud keelte üle peab arvet ka UNESCO . Nemad lähtuvad keelte koguarvust 6000, 
millest 2010. aasta andmete järgi on vähem või rohkem ohustatud 43 protsenti. Sellesse 
kategooriasse pääsevad keeled, mida suurem osa lastest küll veel räägib, aga keele 
kasutusvaldkonnad on piiratud, näiteks räägitakse seda ainult kodus. 
7)  http://kultuur.err.ee/589322/tonu-viik-eesti-kultuuri-ei-ole-vaja-teiste-eest-kaitsta 
 
“Kuigi praegu on eesti kultuuri olukord hea, tuleb vaadata ka pikemat perspektiivi. ​Kui teadlane  
on pidevas kontaktis oma väliskolleegidega ja peab seda kõike tõlkima eesti keelde, siis eesti 
keel rikastub nende nägemisviiside ja nende kultuurivormide poolest. Aga kui me teemegi 
teadust inglise keeles, siis hakkab kultuur kängu jääma.​ See on see oht, mida võiks karta ,” rääkis 
Tõnu Viik . 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
Haridus 
 
 
1) Ettevõtlus peaks olema õppekavas 
http://opleht.ee/2017/03/kool-muutuste-risttuules-muutuv-arusaam-koolihariduse-eesmar
gist/ 
 
Ajaloolane , kultuuriloolane ja arhivist ​Malle Salupere on arvanud, et kultuurriigis ei saa käsitleda 
haridust kui ainult „konkurentsivõimelise” elukutse omandamise abinõu. Ta seab esikohale 
tervisest, perekonnast, riigist ja ühiskonnast hooliva, salliva, eetilise ja laia silmaringiga isiksuse 
kujundamise. 
 
2)​ PISA 2015 tulemused: ​ http://m.delfi.ee/eesti/article.php?id=76506572  
 
Eesti on üks maailma tugevamaid (15-aastased) 
 
http://opleht.ee/2017/03/kellele-voiks-olla-eeskujuks-eesti-haridussusteem/  
 
Mõtlemapanevad on ka mõned seosed. Näiteks see, et mida enam aega kulutavad õpilased 
õppimisele, seda madalam on tulemus – kvantiteedi kõrval on oluline kvaliteet. Või eriti just 
matemaatikas see, et mida väärtustatumana õpetajad end ühiskonnas tunnevad , seda enam on 
tippsooritajaid. Singapur, Korea, Soome ja Kanada on meile hea eeskuju. 
 
 
3)​ Iga nüüdisaegne õpetaja ja õppejõud usub, et aineteadmistest olulisem on arendada loovust, 
kriitilist mõtlemist, probleemi lahendamise oskusi, innovatsiooni loomise oskusi, koostööoskusi, 
andmete kogumise ja analüüsimise oskusi ning teiste kaasamise oskusi. (Mina - infoajastul on 
andmeid ja informatsiooni peaaegu kõikjalt lihtsam kätte saada, oluline on osata informatsiooni 
kasutada ning selle õigsust analüüsida) 
 
Alates 2016 . aastast hinnatakse riiklikult ka õpilaste rahulolu. See on suur samm, et Eesti 
koolielust parema pildi saamiseks ei arvestata vaid hindeid ning muid tulemusi.  
Ka õpilasesinduste liidu esimees Andreanne Kallas kirjutas, et PISA tulemused annavad küll 
ülevaate õpetusmeetodite tulemuslikkusest, kuid koolide taseme või headuse hindamiseks pole 
see infoallikas piisav. Hariduse hindamine peaks olema suunatud senisest rohkem kvalitatiivsete 
näitajatele 
 
Koolis peaks olema hea käia: 
http://www.pealinn.ee/tagid/koik/irene-kaosaar-targaks-on-voimalik-saada-ka-niimoodi-ei-teki-n
191280  
 
  Irene Käosaar rääkis raadio Kuku saates "Õigus ja õiglus", et ei ole võimalik targaks saada 
ainult mängides, lauldes ja joonistades. "Küll on võimalik targaks saada aga niimoodi , et ei teki 
vastikustunnet haridusprotsessi vastu. Hindamine ja hinnangute andmine on kindlasti üks osa 
haridusprotsessist, ent mitte ainult, vaid elust. Me anname kõik, ühel või teisel moel, hinnanguid 
terve elu jooksul kõigele ümberringi toimuvale. Kindlasti kuulub see ka õppimise sekka. Küll 
arvan, et hindamine võiks olla märkimisväärselt laiematähenduslik. Viiepalli süsteem on 
tänaseks oma aja ära elanud ega anna head infot ei õppijale ega lapsevanemale . Tänases 
koolisüsteemis räägime sisuliselt ju kolmepalli süsteemist, hinded 1 ja 2 on juba negatiivsed ning 
tähendavad põrumist. 
 
 
Kujundava hindamise idee looja ​ Dylan Wiliam​ väidab, et kui õpilast õpetada tema võimekuse 
tasemel, tekib tal automaatselt ka motivatsioon. Sest igaüks on huvitatud arenemisest, kui talle 
luuakse jõukohased tingimused 
 
4) ​Tasemeõpe: Loogiline oleks oodata, et tasemegruppides tunnevad nõrgemad õpilased ennast 
paremini. Nad õpivad koos kaaslastega, kes tunnevad ainet sama hästi kui nad ise, ega võrdle 
ennast õppimise käigus pidevalt nendega, kes aines kiiremini edasi liiguvad. Kui tasemegruppe 
moodustada, siis nii, et nõrgemad saavad õppimisel samaväärselt või rohkem toetust kui 
tugevamad. Neil olgu vähemalt sama palju juhendatud õppimise tunde ning nende õppimist 
juhendagu vähemalt sama kogenud õpetajad kui tugevamate gruppi. Nii on neilegi loodud 
parimad tingimused arenemiseks . 
 
5)​ Õpetaja palk 
Uus valitsuskoalitsioon on lubanud tõsta õpetajate palka 120 protsendini riigi keskmisest. Enne 
eelmisi valimisi lubasid sama kõik erakonnad , kuid varsti loobusid. Nii hakkaski õpetaja palk 
Eesti keskmise suhtes taas langema. Õpetajalt oodatakse aga aina enam: lisaks ainetunni 
läbiviimisele nähakse õpetajas ka elementaarse viisakuse õpetajat ja õpilaste eraelu murede 
kuulajat. Õpetaja on koolis võtmeisik. Iga õpetaja soovib oma tööd teha täie pühendumisega. 
Õpetajaskond paraku aga vananeb, kooli tulevad tööle üksikud noored, kes vajavad küpsemiseks 
aega. Õpetajaid on aasta-aastalt üha keerulisem leida. See tekitab olukorra, kus tuleb tööle võtta 
ka ajutisi töötajaid. 
See ei peaks ega tohiks nii olla. Õpetajaameti populaarsust on vaja tõsta ja seda ei saa teha 
praeguse palganumbri juures, kui õpetaja töötasu ei küündi riigi keskmisenigi. 
 
6)​ Eestis ollaks kinni traditsioonides ning paljuski lähtutakse põhimõttest, et “teeme nii, nagu on 
alati tehtud”. 
 
NÄITEKS: Soome plaanib 2020. aastaks kaotada koolides õppeained ning minna üle 
teemaõppele, kus ühendatakse ühtlasema maailmapildi tekkeks näiteks geograafia ja ajalugu või 
bioloogia ja keemia.  
 
NÄITEKS: Romaani “Rohtaed” peategelane Juulius töötas õpetajana. Ometi polnud ta 
õpetajatööd alustades kuigi silmapaistev ega suutnud õpilaste silmi särama panna. Nagu tegelase 
mõtetest selgub , tundis ta ka ise, et pole selleks tööks sobilik, kuid ei kujutand end ka midagi 
muud tegemast. Mida rohkem hakkas mees ametit hindama , seda enam muutas ka õpilaste 
suhtumine. Seega peab õpetaja õpetama kirega, et sütitada ka õpilastes huvi õppimise vastu.  
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
Õnn ja õnnelikkus  
 
Vana-Kreeka filosoof Platon (400 eKr) 
Platon paneb oma dialoogis “Euthydemos” Sokratese selliselt mõtlevatele linnakodanikele 
tõestama, et rikkusest, tervisest, ilust, heast asjadega varustatusest, lugupidamisest ja isegi 
eluaegsest vedamisest õnneks siiski ei piisa. Sokrates esitab lihtsa küsimuse: kas raha teeb ka siis 
inimese õnnelikuks, kui ta on nii rumal, et ei oska rahaga midagi peale hakata? – Loomulikult 
mitte. Kas sama ei kehti ka asjadega varustatuse, ilu, tervise, vedamise ja lugupidamise puhul? – 
Küllap vist. Ka neid asju tuleb osata õigesti kasutada, et õnnelik olla. Täiesti idiootse käitumise 
puhul hävitaks inimene nii oma ilu, tervise kui ka lugupidamise. Ka vedamisest tuleb osata kinni 
hakata. Järelikult, ütleb Sokrates, on õnneks vaja veel niisugust teadmist, mille abil kõik need 
suurepärased asjad inimese kasuks pöörata. Me oleme harjunud uskuma, et kui meil ainult oleks 
raha, küll me oskaksime siis sellega juba õnnelikud olla. Nii nagu Sokratese vestluskaaslased, ei 
pane me tähelegi, et me vaikimisi eeldame endas selle teadmise olemasolu, mis oskab rikkust, 
ilu, tervist ja soosingut õigesti ära kasutada. 
 
Platon kutsub sellist teadmist, mida õnne jaoks vaja on, tarkuseks. Ta läheb isegi nii kaugele, et 
ütleb: kui see tarkus on olemas, siis pole raha, tervist, ilu ja soosingut enam vajagi. Tark saab 
õnnelikuks ka ilma nendeta, samal ajal kui nende asjade omanik ilma tarkuseta õnnelikuks ei saa.  
 
On arvatud, et inimene polegi midagi muud kui oma sotsiaalsete rollide summa või teatavate 
käitumis- ja mõtlemisharjumuste kogum. Inimese loomust seletatakse mitte Jumala ega looduse, 
vaid kultuuri kaudu.  
 
 
 
Vana-Kreeka filosoof Aristoteles (384-322 e.m.a) 
 
Aristoteles pidas õnne jaoks oluliseks teatud isikuomadusi, mis kujunevad harjutamise käigus 
ning nimetas neid loomutäiusteks. Ta eristas intellektuaalseid ja eetilisi loomutäiusi. Tarkus ja 
arukus on intellektuaalsed loomutäiused. Eetiline loomutäius on oskus järgida kuldset keskteed 
asjades, mis iseenesest pole ei head ega halvad. Näiteks on julgus kuldne kesktee hulljulguse ja 
arguse vahel. 
 
Utilitarist John Stuart Mill (1806-1873) oli Inglise filosoof 
 
Moraalselt õige on selline käitumine, mis kõige rohkem soodustab ühiskonna heaolu. 
Õnn​(heaolu) seisneb naudingutes, kuid viimaste seas tuleb eristada kehalisi ja intellektuaalseid; 
viimased on seejuures väärtuslikumad. Mill väitis, et naudinguid ei saa võrrelda ainult 
kvantiteedi alusel, nagu seda tema arvates tegi Bentham: mõnedel naudingutel on lihtsalt kõrgem 
kvaliteet​ - nimelt intellektuaalsetel naudingutel. 
 
 
 
Õnnelikkus ja filosoofia 
 
1) Platoni dialoog “Euthydemos”, kus ta räägib Sokratesega - õnnelik saab olla ainult tark, 
et teada, mida hea tervise, ilusa välimuse või vedamisega üldse peale hakata. Rumal 
hävitaks kõik hea oma käitumisega varem või hiljem.