20. saj kunst (0)

20 sajandi kunst
Sajandivahetuse kunst : uusromantismi ideoloogia - Osad jäid truuks positivistlikule filosoofiale ning usule teaduse ja tehnika progressi , paljud kirjanikud ja kunstnikud hakkasid aga pooldama uuromantilist ideoloogiat . Uuromantikud uskusid, et maailm on müsteerium, mida teaduslik mõtlemine ei suuda haarata. Selline mõtlemine põhjustas pettumist kaasajas ja arvamus, et teadus ja tehnika areng pole muutnud ühiskonda humaansemaks ega inimesi õnnelikumaks. Parateadused olid populaarsed . Kunst muutus omaette väärtuseks. Sümbolism – põlgab nähtava maailma erapooletut jäljendamist, järelikult realismi ja impressionismi. Käsitleti nn suuri teemasid nagu sünd, surm, erootika, armastus, üksindus, elu. Teemasid lahendati süžeede abil, mis olid tähtsamad kui see, kuidas seda kujutati. Rõhutati, et elu on müsteerium. Prantsuse sümbolismi eelkäijaks oli Chavannes . Kuulsamad : Redon (fantaasiarikas, mütoloogia jne; Ophelia ); Toorop (juugendliku stiiliga; Kolm pruuti); Vruble (kuulsaim vene sümbolist; inimhinge sismine traagika kujutamine; Istuv deemon); Rodin ( skulptor ; Suudlus ; Mõtleja).
Juugend : Tunnused: pikaks venitatud kujutised, looduse motiivid, ornamentika. John Ruskin ülistab keskaja käsitööd, tema ideedest tekib rühmitus Prerafaeliidid (ülistavad Rafaeli -eelset aega) (W.Morris; E. Burne -Jones). Arts &Crafts Movement – loodi esemeid, mis olid vabad klassitsismi ja eklektika eeskujudest. Esemed pidid olema lihtsad, funktsionaalsed ja materjaliehtsad nagu keskajal. Tulemuseks olid kallimad alternatiiv -esemed tehasetoodangu kõrval. Glasgow koolkond ( Macmurdo ja Macintosh). Ornamentikat peeti oluliseks ühtse stiili loomisel. Kuulsad : Gaudi (Güelli park); Klimt (Juudit); Beardsley (Salome Ristija Johannese peaga); Saarinen (Helsingi rongijaam). Pont -Aveni koolkond (lõid süntetismi).
Rahvusromantism ja sümbolism Põhjamaades: kujunevad rahvusriigid, rahvad otsivad oma iseseisvusele õigustust oma ajaloost ja kultuuri omapärast. Taheti väljendada rahva ajalugu, rahvaluulet, mütoloogiat. Kuulsad: Sonck ( Sampo kaitsmine); Gallen -Kallela ( Kullervo needmine); Roerich ( kuulus rühmitusse Mir iskusstva, Meretagused külalised); Munch ( Elutants ). Kujutati: põhjamaa looduse omapära, müütide kangelasi jne.
Postimpressionistid I: kunstnikud, kes on mingil etapil järginud impressionismi põhimõtteid. 1)Van Goch : ekspressiivse suuna rajaja; Tähisöö; Päevalilled. 2) Gaugain: kunst peab endas kandma olulist hingelist sõnumit, midagi vaimset, müstilist ja salapärast. Seda salapära lootis Gaugain leida primitiivsest ja eksootilisest kultuurist. Lõi süntetistliku stiili. Kollane Kristus; Ta matete. 3) Cezanne : tahtis ühendada impressionistlikud värvid klassikalisele kunstile omase vormikindlusega. Mitme vaatenurga kasutamisega lõhkus aluse tsentraalperspektiivilt, mis oli seni Euroopas loogiline kasutada. Motiivid olid ülikitsad (natüürmordid, maastik , staatilised figuurid). Suplevad naised; Sinine vaas.
Postimpressionistid II: puäntillism: loodust anti edasi korrapäraste punktitaoliste värvilaikudega (nimetatud ka neoimpressionismiks). Rajajaks on Seurat (eesmärk väljendada tõetruult nähtava maailma värve; Grande -Jatte saar). Kasutas nn värviringi. Suur mõjutaja on Signac (tee Portrieux-s). Nende meetodid täiendasid teineteist ja nende teosed hakkasid meenutama mosaiike. Henri de Toulouse –Lautrec: ühendab oma töödes ilmekalt üksikasjade täpse jälgimise juugendliku üldistusega; (Jane Avril). Nähti uue kunstisuuna algust: nabiidid (prohvetid). Sinna kuulusid Serusier; Bonnard; Vuillard. Rühmitus järgis Gauguini õpetust.
Fovism ja ekspressionism : 1903 aastal astutati Sügissalong, mis eksponeeris 20 sajandi alguse uuendusi, korraldati ka mälestusnäitusi suurte postimpressioniste loomingust. 1905 aastal toimus seal näitus, keda hakati kutsuma foovideks (metsikud). Foovid : puhtad segamatud värvid hoogsate erineva suurusega laikudena. Värvid olid sageli vastupidised looduses esinevatele värvidele. Keskne kuju oli Henri Matisse (eelkõige tähtis väljendus, tööd on tasakaalukad, harmoonilised ja dekoratiivselt kaunid ; Tants). rühmituse liikmed: Dufy (Lipuehtes tänav, Le havre ); Derain ( Westminsteri sild ); Vlaminch (Deraini portree); Rouault (Salongis). Foovidega algab Euroopas ekspressionism. Saksamaa rühmitus Die Brücke, kuhu kuulusid Kirchner (Marcelle); SchmidtRottluff (Kaks pead); Nolde ( Prohvet ). Tegeleti palju graafikaga. Ekspressionistlikku graafikat nagu maalikunstigi iseloomustab kirglik tunneteväljendus. Austrias Schiele (Autoportree). Prantsuse ekspressionistid väljendasid rahulikku õnnetunnet, rõõmu. Saksa ekspressionistid aga rahutust, ühiskonna kriitikat, parema ühiskonna igatsust. Ekspressionistid kujutasid kõike dramaatilises valguses. Inimesi ja esemeid deformeeriti.
Kubism : lähtekohaks on Cezanne-i looming. Mõju avaldas ka neegriplastika. Rajajad olid Picasso ja Braque (Tütarlaps kitarriga ). Picasso: ( Avignoni neiud)algne looming oli reaalne ja traditsiooniline, mõju avaldas aga Barcelona juugendlik sümbolistlik maailm. Sinine Periood: õnnetud, muserdatud inimesed, hallikas-sinine koloriit. Silma torkab ka inimese anatoomia tugev moonutamine. Järgnes Roosa Periood suht melanhoolne meeleolu, kujutab palju artiste. Cezanne-i mälestusnäituse mõju on tuntav. Algab Cezanne-i Periood, mis kasvab üle kubismiks. Hakkab moonutama pildi konstruktsiooni. Püüe kujutada eset korraga mitmest küljest (Braque tegi sama). Analüütiline kubism: looduslik materjal säilitati, aga nende aineringi oli piiratud (majad, puud, naturüümordid nõude, muusikariistade jne esemetega). Sida loodusega jäi järjest väiksemaks. Maailm hakiti kildudeks ja tükkideks, et pilt uuesti kokku panna. Peamine väljendusviis ei olnud värvid, vaid pind, jooned, vormid. Tulemuseks olid kollaažid. Juan Gris ( Kitarr noodilehega) lõi sünteetilise kubismi: kunstnik kombineeris pildile enne vormid ja värvid ning alles siis viis sisse mingi motiivi, tavalislet natüürmordi. Seda iseloomustavad sageli suuremad geomeetrilised pinnad, selgemad kontuurid ning erksamad ja puhtamad värvitoonid. Noorte kubistide looming erines vanadest tegijatest. Robert Delaunay (Ringid) hakkas jälle kasutama väga eredaid ja puhtaid spektrivärve. Fernard Leger ( Kettad ) lähtud kõige järjekindlamalt Cezanne-i ütlusest, et maailma võib käsitleda geomeetriliste kujunditena. Tema maalidel on tüüpilised tumedat värvi silindrid ja torud. Oma loominguga püüdis ta väljendada „inimeste ja masinate ühtekuuluvust“. Ka skulptuuris leidis kubism pooldajaid. Constantin Brancusi (Lind ruumis) oli originaalseim. Teda ei huvitanud nähtuste pealispind ja objektide individuaalne väljanägemine, vaid ta püüdis leida iga objekti „olemuslikku“ põhivormi. Kuulsad: Arhipenko; Lipchitz (Kümblev naine). Kubistlikku skulptuuri iseloomustab geomeetriliste vormide harrastus.
Futurism : kujunes välja Itaalias. Noortele tundus itaalia ülirikkalik kunstipärand koorma või tõkkena kaasaega sobiva kultuuri loomise ning arenenud Lääne-Euroopale lärelejõudmise ees. Uudsus muutus erilise kultuse objektiks . Mineviku asemel oli neile tähtis tulevik ja sellepärast nimetasid nad oma loomingut futurismiks. Oma plaane esitati nn manifestidena, mida kanti ette rahvakogunemistel ja levitati ajakirjanduses. Futuristlike manifestide tähtsaim autor ja ettevõtmiste peakorraldaja oli Marinetti. Vana kunst on kõlbmatu ja muuseumid on surnuaiad. Masinaajastu olemuseks on dünaamika, liikumine ning kunsti ülesandeks on väljendada liikumist. 1910 aasta manifestis nõuti maalikunstis loobumist nt aktimaalist. Teiseks kästi kasutada võimalikult tervaid või kriiskavaid värvikombinatsioone, mis mõjuvad jõulisemalt. Kuulsad: Giacomo Balla (Koer keti otsas); Carlo Carra (Anarhist Galli matused); Umberto Boccioni ( Inimkeha dünamism). Liikumise edasiandmiseks leiti kaks viisi: 1)kujutada liikuva objekti mitut järgnevat asendit 2) teine toutub rohkem kubismile. Skulptuuris Boccioni; arhitektuuris Sant’ Elia (lennujaam ja raudteevaksal). Teine futurismi levikoht peale Itaalia oli Venemaa (ühiskonnal ja vaimuelul oli kõige rohkem ühist). Radikaalne kirjanike, kunstnike ja teatriinimeste rühmitus kujunes Moskvas. Siin vastanduti Peterburi „mõõdukale ja vanamoelisele euroopalikkusele“ ning püüti ühendada Vene küla kõige algelisema kultuuri jooni kõige uuenduslikuma Lääne kunstiga. Sellele seltskonnale meeldisid kubismi ja futurismi ideed, mis jõudsid enam-vähem üheaegselt Moskvasse ning segunesid seal kubofuturismiks. Futurismi ideed, eriti uuenemise kui omaette väärtuse rõhutamine ja kõikide kunstiliikide, kogu kultuuri uuendamispüüded mõjutasid avangardse kunsti arengut rohkem kui futuristlikud teosed.
Abstraktsionismi teke ja levik: alates postimpressionismist oli looduse otsene kujutamine tahaplaanile jäänud. Abstraktne – selline, kus pole võimalik ära tunda midagi meid ümbritsevast reaalsusest. Vassili Kandinsky : peetakse abstraktsionismi rajajaks. Ta on öelnud, et toetub maalikunsti eelnenud arengule (postimpressionism, Matisse-, Picasso looming), kuid leidis, et tema loominguga jõuab see areng lõpule. Kandinsky arvates on puhas kunst sarnane muusikaga, kus helid samuti midagi ei kujuta. Maalikunstnik peab kompositsiooni looma vaid värvidest ning skulptor puhastest abstraktsetest vormidest . Kandinsky ümber kogunes (Saksamaal) rühmitus Sinine Ratsanik , selle liikmetest on kuulsamad Klee (Senecio); Macke (Tüdrukud puude all); Marc (Võitlevad vormid), kes nagu Kandinsky rõhutasid puhaste , kujutamise koormast vabastatud värvide väljenduslikku jõudu. Liikmeid huvitasid mitmesugused müstilised õpetused, mida nad püüdsid väljendada ka kujutavas kunstis. Taheti luua täiesti uus loodusest sõltumatu objekt, mis vastaks nende tunnetele. Sinine Ratsanik pani aluse abtraktsionismi ekspressiivsele suunale. Samal ajal kui Saksamaal sündis ekspressiivset tüüpi abstraktsionism , arenes Prantsusmaal kubismist teist tüüpi konstruktiivne või geomeetriline abstraktsionism. Kupka, Legeri ja Delaunay tööd koosnevad peaaegu ühesuunalistest toon-toonis värvilaikudest. Neis oli kasutatud puhtaid spektrivärvusi ja kindla vormiga kujuneid, nt risttahukaid või konstsentrilisi ringe . Mondrian (toetub Platonile , mille järgi nähtav maailm on tegelikkuse juhuslik ja kaootiline pealispind või vari. Selle taga asub tõeline või oluline tegelikkus. Mondrian on rangem kui Kandinsky. Loomingu põhielemendid on vertikaalsed jooned ning värvidest punane, sinine kollane (koos neutraalsete valge-halli- mustaga ). Mondirani nimetas sellist meetodit neoplastitismiks (teine suund Kandinsky ekspressiivse abstraktsionismi kõrval). Kazimir Malevitš (Must ruut). Nimetas oma laadi suprematismiks, leidis, et on viinud täiuseni Cezanne-ist alanud arengu. Suprematismiga pidi olema lõpp kogu senisel maalikunstil ning see pidi asenduma uut tüüpi kunstiga, mis ei tegele tavaliste esemete ja tavalise ruumiga. Suprematism pidi võimaldama tajuda esemetust, eimiskit ja universaalset ruumi.
Naivism : suhtuvad nähtavasse maailma lapseliku puhtsüdamlikkusega ja püüavad seda jäljendada, kuid ei saa/taha kasutada uusaegse Eurooparealismi vahendeid – tsentraalperspektiivi, anatoomia arvestamist, õhu ja valguse kujutamise võtteid. Naivismi on nimetatud ka primitivismiks. Eeskujuks võeti loodusrahvastse kunsti. Foovid, ekspressionistid ja kubistid said mõjutusi Aafrika neegrite rahvakunstist. Naivism siiski eristub rahvakunstist. Naiivset kunsti on peetud lähtuvaks ainult kunstniku kordumatust isikust ja just sellega seletatakse naivistliku kunsti värskust ja ainulaadusust. Henri Rousseau (Unenägu; Karnevaliõhtu) oli pensionile läinud tolliametnik, kes 1886 aastast oli regulaarselt esinenud žüriivabadel kunstinäitustel. Ta maalidel on ruumikujutus ja objektide suurusvahekorrad ebaloomulikud ning inimeste ja loomade anatoomia kujutamine vigane. Samas on aga kõik detailid maalitud püüdlikult ja täpselt ning ainult objektide omavärvust arvestades. Rousseaule osaks saanud kuulsus aitas märgata ka teisi naiviste. Kuulsad: Pirosmanašvili (Tüdruk õhupalliga); Generalic (Sarviline hobune). Naivismile omaseid tunnuseid on mitmete kuulsate modernistlike kunstnike loomingus. Mõned traditsioonilise kunstihariduse saanud kunstnikud on hakanud teadlikult naivismi jäljendama.
Dada ja metafüüsiline kunst: I MS šokeeris kõiki. Mõned kunstnikud tõmbusid siseemigratsiooni, aga ka neturaalsetesse maadesse kogunes väikesi eri rahvusest mässumeelste, tihti anarhistlike vaadetega kunstnike rühmi. Voltaire -i kabaree (Zürichis 1916), mis korraldas skandaalseid etendusi ühes kohvikus . Pahaaimamatule publikule esitati nn müramuusikat ja seoseta sõnadest poeeme, karjuti näkku solvanguid. Põlati nn keskmist kodanikku. Kunstnike arvates on maailm sõge ja kuritegelik ning „korralikud kodanikud“ olevat seetõttu kuriteo kaasosalised. Neid tuli absurdsusega šokeerida ja endast välja viia, et neid seda taipama panna. Inimestele taheti näidata kaose ja pimeda juhuse kõikvõimsust. Dadaistid eelistasid kolaaže ja montaaže juhuslikest väärtuseta materjalidest . Oluline oli visuaalsete kujundite osalemine etendustes või sõnalise loomingu lisana . Kuulsad: Arp (Naise torso); Duchamp (Trepist alla tulev akt); Picabia (Undiin); de Chirico (Suur metafüüsik). Dadaistlikud meeleolud levisid Šveitsis, New Yorkis , Saksamaal ja Itaalias. Šveitsis oli Voltaire kabaree, New Yorkis oli suurim mõjutaja Duchamp, Saksamaal Schwitters (Juuksenõelapilt). Dada oli lühiajaline nähtu ja lagunes pärast sõda. Seda ei maksa pidada ainult kõike eitavaks mässuks, vaid ka kunsti piiride avardajaks. Itaalias tekkis nn metafüüsiline maalikunst . Selle looja oli Giorgio de Chirico, keda huvitasid sümbolistlik kunst ja sümbolismi teooriad ning Itaalia klassikaline arhitektuur . Temaga liitus endine futurist Carlo Carra.
Sürrealism: vaimseks liidriks Andre Breton (toetudes Freud -I õpetusele, rajas oma arusaamise sürrealismist). Sürrealismi üheks eesmärgiks oli elu ja kunsti piiri kahtlaseks muutmine või kaotamine. Praktikas oli see siiski kunstivool. Kuulsad: Max Ernst (tegi frotaaže); Miro (Hollandi interjöör); Tanguy (Naine peegliga); Dali (Mae West ).