Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "10. kl eesti keele eksamiks kordamine". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
kass, fraas, täishäälik, tegusõna, täishääliku, osastav, kesksõna, laiend, põhisõna, ugri, osastava, tegevusnimi, indoeuroopa, käsk, fonotaktikashäälik, nimisõna, keeleüksus, sõnatüve, minevik, sõi, öeldis, häälikud, lõpud, häälikusüsteem, edastamine, polüseemia, homonüümia, jook, silbid, silbis, omadussõnad, tegusõnadHääliku pikkus iseloomustab nimelt ainult üksiku hääliku pikkust, aga välde iseloomustab silbi kui terviku pikkust. Väldet määrab pearõhulises silbis. Välde iseloomustab rõhulisi silpe. Sisehääliku näide: p[äe|v]a, l[u|g]u, h[o|b]une, kirjan[ik], kirjan[ik]u. 6 Sõna on esimeses vältes, kui sõna sisehäälikute hulgas on ühe lühike täishäälik ja üks lühike kaashäälik, seega sõna saab olla esimeses vältes, kui sisehäälikuid on kaks. Näide: l[u|g]u (I), l[u|k]u (II). Sõna on teises vältes kui üks sisehäälikutest on pikk või on lühikesi täishäälikuid ja lühiesi kaashäälikuid mitu. Näide: l[u|k]u (II), p[adj]ad (II), k[ool]is. Kõik ühesilbilised sõnad on kolmandas vältes. Näide: sai, õun, lill jne. Sõna on kolmandas vältes, kui sõna sisehääliku hulgas on ülipikk kk, pp, tt või ülipikk ff või ss
6. Häälikute liigitus! · Häälikud jagunevad täishäälikuteks ja kaashäälikuteks · Kaashäälikud jaguenvad omakorda ahtushäälikuteks ja sulghäälikuteks · Täishäälikud on helilised ja kaashäälikud on helitud häälikud · Täishäälikud: a, e, i, o, u, õ, ä, ö, ü · Ahtushälikud: j, l, m, n, r,v · Kaashäälikud: s(z), h, f, s, (z) · Sulghäälikud: k(g), p(b), t(d) 7. Vokaali mõiste, vokaalide moodustamine! · Vokaal- täishäälik · Vokaalid moodustatakse väljahingamisel, aga koos häälepaelte vibreerimisega · Nt: a, e, i, o, u, õ, ä, ö, ü 8. Konsonandi mõiste, konsonantide moodutsamine! · Konsonandid- kaashäälikud ( sulghäälikud ja ashtushäälikud) · Hääldamisel moodustatkse õhu kopsudest väljumisele takistus 9. Konsonantide liigitus! · Sulghäälikud- on need häälikud, mille hääldamisel on õhutakistus täielik Nt: k, p, t, g, b, d
tähendust. · Homonüümia on nähtus, mille puhul kahel keelemärgil on samakõlalised tähistajad. · Sünonüümia on nähtus, mille puhul ühel tähistataval on mitu erinevat tähistajat. · Konsonandid on sulg- ja ahtushäälikud. · Foneetika on teadus, mis uurib häälikute füüsikalisi omadusi. · Fonoloogia on teadus, mis uurib häälikuid kui keeleüksusi. · Foneem on hääliku kujund. · Silp on väikseim kõnes esinev hääldusüksus. · Silbi tuum on täishäälik või täishäälikuühend. · Lühike on silp, millel puudub lõpp ja tuumas on üks täishäälik. · Pikk on silp, millel on olemas silbi lõpp või mille tuumas on kaks täishäälikut. · Kõnetakt on keele väikseim rütmiüksus. · Esimene välde on see, mis esineb ainult lühikestes rõhulistes silpides. · Teine välde on see, mis esineb ainult pikkades rõhulistes silpides. · Kolmas välde on see, millel on eriline rõhk, millega hääldatakse rõhulist pikka silpi.
vokaalid, on kõik L, m, n, r, j, v, h, s, k/g, p/b, t/d, f, s, z, z. helilised A, e, i, o, u, õ, ä, ö, Helilised Helitud (h ja s) ü. L, m, n, r, j, v. Võõrhäälikud Sulghäälikud e klusiilid F, s, z, z. k/g, p/b, t/d. (C täishäälik ehk vokaal, V- konsonant ehk kaashäälik) Täishäälikuühend e diftong: nt auto. Rõhuliite reegel: k, p, t, g, b, d, f, h, s, s, z, z + KI (ülejäänud häälikutega -gi) Liide on alati sõna lõpus (nt poistegagi, kellelegi) Võõrhäälikud: f, s Võõrtähed- f,s,c,q,w,x,y,x,z Foneetika on teadus, mis uurib häälikuid ja nende füüsilisi omadusi. Palatalisatsioon-peenendus naaberhäälikute mõjul. Näiteks kass-kas, kõdu-kõdi,
Algvorm – tüvekuju, millest lähtutakse vormimoodustusreeglite esitamisel. Eesti käändsõnadel on kokkuleppeliselt algvormiks ainsuse nimetav ja pöördsõnadel ma-tegevusnimi e supiin Vormihomonüümia – ühe vormi tähenduslik mitmeti tõlgendatavus (samal vormil on mitu tähendust), nt loog : loo ja käskiva kv vorm looma verbist või pood : poe ja käskiva kv vorm pugema-verbist; lugevat (v-kesksõna osastav ja kaudse kv vorm > päritolult seotud). Kategooriaks nimetatakse morfoloogiliste tunnustena vormistuvaid üksteist välistavate grammatiliste tähenduste klasse, nt arvukategooria, käändekategooria, ajakategooria, pöördekategooria jne. Markeeritus ja markeerimatus –grammatiliste tunnustega varustatus v tunnuse puudumine. Mõisted on teineteisega otseseoses: mis on keeles tavaline, loomulik, on vormiliselt markeerimata e
1. Silp Silp on kõnes esinev väikseim hääldusüksus. Igas silbis peab olema tuum. Silbi tuumaks võib olla täishäälik või täishäälikuühend. Ema: E=tuum. Silbi tuumaks ei saa olla kunagi olla rohkem kui kaks täishäälikut. Peale selle silbil võib olla algus ja lõpp, nendeks on kaashäälikud. Lendas: E,a=tuum L,d algus ja N, s lõpp Kui silbil ei ole lõppu, siis nimetatakse seda silpi lahtiseks, kui on lõpp siis nimetatakse seda kinninesilp. Silbid jagunevad lahtisteks ja kinnisteks silpideks. Peale selle jagunevad silbid lühikesteks ja pikkadeks.
* veaohtlikud!!! (kärbsed kärbes, jalgsi jalg, peatselt, jõudsin jõudma, kuldsed kuld, heitsid heitma, õudne õudse) k, p, t, g, b, d, f, h, s, s, z, z + KI (ülejäänud häälikutega -gi) Liide on alati sõna lõpus (nt poistegagi). 4.Sõnaliigid Muutuvad sõnad: Käändsõnad (saab käänata 14nes käändes): a) Nimisõnad (asjad, olendid, abstraktsed mõisted, nt poiss, kass, laud, armastus) b) Omadussõnad (omadused, nt kole, ilus) c) Arvsõnad (põhi- ja järgarvud, nt kuus, kuues) d) Asesõnad (viitavad isikutele, olenditele ja asjadele, asendavad täistähenduslikke sõnu, nt sina, see, keegi) e) Pöördsõnad e tegusõnad e verbid (väljendavad tegevusi, nt elama, minema) Muutumatud sõnad :neid ei saa käänata ega pöörata a) Määrsõnad (väljendavad tegevuse viisi kuidas?, aega millal
ära ärge(m) ärgu. Algvorm tüvekuju, millest lähtutakse vormimoodustusreeglite esitamisel. Eesti käändsõnadel on kokkuleppeliselt algvormiks ainsuse nimetav ja pöördsõnadel ma-tegevusnimi e supiin. 12) Vormihomonüümia ühe vormi tähenduslik mitmeti tõlgendatavus (samal vormil on mitu tähendust), nt loog : loo ja käskiva kv vorm looma verbist või pood : poe ja käskiva kv vorm pugema-verbist; lugevat (v-kesksõna osastav ja kaudse kv vorm > päritolult seotud). 13) Kategooriaks nimetatakse morfoloogiliste tunnustena vormistuvaid üksteist välistavate tähenduste klasse, nt arvukategooria, käändekategooria, ajakategooria, pöördekategooria jne. Samasse abstraktsesse mõistevaldkonda kuuluv tähendus; esinemine üksteisega vastanduvalt; väljendumine sarnasel viisil (nt tegumoetunnus verbisufiksi abil). Grammatilist tähendust, mida morfoloogiline
Väiksemate arvude puhul kasutatakse sageli ka Rooma numbreid (4. ehk IV). Rooma numbri järel on punklt ainult siis, kui see on registris või uue peatüki pealkirja ees. Järgarvsõnad käituvad lauses samamoodi nagu omadussõnad ja neid võikski pidada omadussõnadeks. Põhiarvsõnad seevastu käituvad lauses omapäraselt ning sellele tuginebki arvsõnade pidamine omaette sõnaliigiks. Põhiarvsõnade süntaktiline omapära seisneb selles, et kui põhiarvsõna sisaldav fraas on nimetavas käändes, siis põhiarvsõna (v.a üks) laiend on osastavas käändes, aga teiste käänete korral laiend ühildub põhiarvsõnaga. Vrd Toas viibis kolm inimest. Kolmele inimesele siin ruumi ei jätku. 8. Asesõna e pronoomen, sõnaliigi iseloomustus ja näited. Asesõnad on iseseisvad mittetäistähenduslikud sõnad, mis muutuvad käändes ja arvus. Kuna asesõnad asendavad lauses nimi-, omadus- või arvsõna, siis nad jaotatakse nii:
väljenduvad erinevate tunnuste abil. Morfoloogilised kategooriad Käändsõna morfoloogilised kategooriad: kääne, arv, võrdlus, sugu, topik Pöördsõna morfoloogilised kategooriad: arv, isik, aeg, kõneviis, aspekt, tegumood Morfoloogilised kategooriad Kääne e kaasus on käändsõna morfoloogiline kategooria, mis näitab nimisõna(fraasi) süntaktilisi ja semantilisi funktsioone lauses. Eesti keeles on käändekategoorial 14 liiget: nimetav, omastav, osastav, sisseütlev, seesütlev, seestütlev, alaleütlev, alalütlev, alaltütlev, saav, rajav, olev, ilmaütlev, kaasaütlev. Morfoloogilised kategooriad Käändekategooria liikmeid mujal: Vokatiiv kellegi poole pöördumiseks nt leedu keeles Antessiiv 'enne midagi' draviidi keeltes Ekvatiiv 'millegi sarnane' osseedi keeles Aversiiv 'midagi vältiv' warlpiri keeles Benefaktiiv 'millegi jaoks' baski keeles Distributiiv 'millegi (ühe ühiku) kohta' tsuvasi keeles
NIMISÕNAD TEGUSÕNAD SIDESÕNAD nt taevas, kivi, auto nt lendama, laulma nt ja, ning, ega, või OMADUSSÕNAD HÜÜDSÕNAD nt hall, raske, värviline nt aitäh, noh, tere, hallo, ennäe ARVSÕNAD MÄÄRSÕNAD(kuulub tegusõna 1) põhiarvsõna (kui palju?) juurde) 2) järgarvsõna (mitmes?) 1) kohamäärsõna (kus?) nt üks, kolm, kuraditosin, pool 2) ajamäärsõna (millal?) 3) viisi- ja seisundimäärsõna (kuidas?)
Kolmes sõnas esineb mitmuse tunnusena e, mis keeleajalooliselt pärineb hoopiskide-mitmusest: `silm : `silme, `rind : `rinde, `jalg : `jalge. Niisuguseid omastava käände vorme kasutatakse ainult kinnis- väljendeis, nt jalge all, silme ees, mistõttu neid ei loeta paradigmaatilise mitmuse vormideks. Arv de-mitmus on üldine kõikidele sõnadele ja puudub ainult asesõnadel mina ja sina, mille mitmust väljendab tüvevariant meie, teie. de-mitmus esineb kõikides käänetes, v.a osastav, mis kasutab alati vokaalmitmust või formatiivi sid, nt `aasta: `aasta/d, `aasta/te, `aasta/te/sse, `aasta/te/s jne, aga`aasta/i/d. de-mitmuse tunnus liitub alati tüvele ja tal on kolm varianti: d, de ja te, nt ema/d, ema/de, `aasta/te. Variandi valik oleneb osalt konkreetsest vormist, osalt sõnatüübist. Morfeemivariant d esineb alati ja ainult nimetavas käändes, nt ema/d, `aasta/d. Kõigis teistes de-mitmuse käänetes esinevad de ja te,
kasutuspiirangud: põhjustaja ei pea olema elus ega aktiivne, tagajärg ei pea olema positiivseks hinnatav. Kujunenud grammatikaüksused võivad edasi grammatikaliseeruda ehk regrammatikaliseeruda: nende ümbermõtestumine toob kaasa nihkeid grammatika süsteemis. Nii on eesti imperatiivi 3. pöördest kujunenud uus kõneviis jussiiv: mina tehku, sina tehku jne. Ka eesti kaudne kõneviis (tegevat) on oleviku kesksõna partitiivivormi regrammatikalisatsiooni tulemus. Kuna kirjakeel on loomult konservatiivne ja grammatikalisatsioon kujuneb ennekõike kõnekeeles, siis tekitab grammatika evolutsiooniline uuenemine enamasti vorme, mis korrektsesse kirjakeelde ei sobi (vä-küsimus, tänu ja läbi tähendusnihked jne). 3 4. Kuidas on tekkinud vokaal õ eesti keelde? Enne 1000 AD. Õ tekkimise põhitingimus: kui esimeses silbis e ja taga a
Wilhelm von Humboldt (raamatust Jaava saare Kaavi keelest) • Isoleeriv – pole mingeid tunnuseid, lõppe (teevad kõik asjad ära sõnajärjega) • Aglutineeriv – lisatakse tüvele osakesi, morfeeme • Flekteeriv (e fleksiooniline)– pakivad tähendusi kokku (bring-brought) • Polüsünteetiline – väga palju erinevaid morfeeme, mis liidetakse kokku, tunnuseks on tavaliselt see, kui ühte sõnasse pannakse kokku mitu tegusõna Morfoloogilise sünteesi astme järgi jagunevad keeled Analüütilisteks – iga sõna lauses koosneb ühest morfeemist (sõnu ei muudeta) Sünteetilisteks – sõnad koosnevad mitmest morfeemist Polüsünteetilisteks – morfeeme on äärmiselt palju 4. Tüpoloogia empiirilisus ja andmete kogumise põhimõtted. Tüpoloog peab usaldama, aga …. Paljusid keeli ei ole uuritud või on uuritud halvasti.
allofoon mingi foneemi variant nt h-foneemi variandid allofoonid - sõnades rüht, piht, tähtis, nahk jne foneem häälik keelesüsteemi üksusena; allofoonide kogum, mis täidab keeles sama funktsiooni. Eesti keeles on üks foneem /h/ minimaalpaar- sama häälikulise koostisega sõnad, mis erinevad ühe hääliku poolest: - kana kala foneemid, tähendus pole sama - tikk-takk-tukk-tokk-tekk- tükk täkk - kann - kann´; kas - kass · s s' · n n' · t t' · l l' (palk); (tall; tal) distinktiivne distributsioon (leidub vähemalt üks minimaalpaar) eri foneemid komplementaarne distributsioon (+sarnasus) sama foneemi allofoonid: ühes kontekstis üks allofoon, teises teine allofoon (nt kanngi ja kangas) 6. Sõna, sõnavorm, lekseem, sõne. Tüüpilised ja ebatüüpilised sõnad. Homonüüm, homofoon, homograaf. Sõna keele kõige olulisem üksus
Foneetiline transkriptsioon: • süsteem suulise kõne häälduslikult võimalikult täpseks ülesmärkimiseks • Keeleteaduses on loodud mitmeid foneetilise transkriptsiooni süsteeme. Üks levinumaid on Rahvusvahelise Foneetikaassotsiatsiooni ehk IPA transkriptsioon (inglise keeles International Phonetic Alphabet), mis on enam-vähem universaalne • Fennougristikas kasutatakse soome-ugri transkriptsiooni, mis sobib paremini soome- ugri keelte fonoloogilise struktuuriga • Foneetilise transkriptsiooni eesmärk on kajastada keele hääldust, mitte fonemaatilist struktuuri Foneem - häälik keelesüsteemi üksusena; allofoonide kogum, mis täidab keeles sama funktsiooni; fonoloogia põhiüksus. Foneem on tähendust eristava funktsiooniga häälik või häälikuühend. Iga foneem realiseerub kõnes mingi häälikuna. Foneemivariant e. allofoon on
Eesti murded I Läänemeresoome lõunarühma keeled vadja; põhjaeesti; liivi; lõunaeesti; Tallinna keel on nagu soome ja setu keele segu! Eesti keele ajalooline kujunemine Varajase läänemeresoome keele keskmurded – 2500 a eKr?; Hilise läänemeresoome algkeele lõunamurded; Põhjaeesti hõimumurre – tugevad Skandinaavia kontaktid. Eesti-Rootsi asustus on juba viikingiaja alguses (7.,8., 9. saj); Keskpõhjaeesti murded; Põhjaeesti keskmurre; Eesti ühiskeel; Eesti kirjakeel + erinevad jooned teistest eesti murretest: 1920-1930ndad; Muinasaja keskused: Sakala – Lembitu; Saaremaa; Virumaa – soomlaste Viru jmt; Rävala; Harju; Ugandi – keskuseks Otepää; Kirjakeel kujunes välja keskuste vahel: Paide-Põltsamaa; praegune kirjakeel on neile murretele kõige lähedasem. KEEL JA MURRE Mis on keel? Mis on murre? Keel (eristatakse riiklikul tasandil) – murre (maakond) – murrak (kihelkond: surnuaed ja kiri
Foneetilise transkriptsiooni eesmärk on kajastada keele hääldust, mitte fonemaatilist struktuuri: sama foneemi erinevat hääldust kirjutatakse üldjuhul erinevalt, isegi kui sellega ei kaasne tähenduse muutus ja erinev hääldus ei tähenda keele fonoloogia seisukohalt kaht vastanduvat foneemi. Fonemaatilist struktuuri kajastab fonoloogiline transkriptsioon. (Wiki) IPA - http://www.langsci.ucl.ac.uk/ipa/fullchart.html Soome- ugri transkriptsioon- http://heli.eki.ee/kohanimed/pdf/foneetilise_transkriptsiooni_ylevaade.pdf FONEEM- häälik häälesüsteemi üksusena, väikseim tähendust omav keele üksus Struktualistliku fonoloogia alus: minimaalpaar on sõnapaar, mille liikmed erinevad teineteisest häälduslikult vaid ühes punktis ning mille liikmeil on erinev tähendus Kana – kala; kann- kann`; kas- kass Distinktiivne distributsioon (vähemalt üks minimaalpaar)- eri foneemid
Kuidas neid elemente liidetakse-sünteetiline väljendusviis. Keele grammatika on reeglite süsteem, mis määrab*kuidas sõnu ühendatakse*kuidas fraase ühendatakse*kuidas osalauseid ühendatakse [on vanem ja aegunud süsteem] Grammatika ja leksika suhe keeles. Leksikaalne üksus on tervik. Grammatilised sõnad mis fonoloogiliselt on iseseisvad kuuluvad vormiliselt leksikale aga sisult grammatilisse. Sõnaliigid: · Nimisõna ehk substantiiv · Tegusõna ehk verb · Omadussõna e adjektiiv · Määrsõna-adverb · Arvsõna e numeraal · Asesõna e pronoomen · Määrsõna e kvantor Substantiiv ehk sõnaliik millesse kuuluvad sõnadega väljendame entiteete nt esemeid olendeid kohti,-viitab entiteedile Verb-teod ja sündmused; PREDITSEERIB entiteedi tegevuse Adjektiiv- väljendavad omadusi; MODIFITSEERIB entiteedi omaduse abil. ADJEKTIIV- suurus, mõõt, vanus, värv, hinnang On keeli, kus adj. Ei ole. Nt
Türgi keeles võib moodustada koguni kahekord- seid kausatiivverbe. Näiteks tegusõnast öl- 'su- Teine eksootiline nähtus eesti rema' on kausatiivliitega moodustatud tegusõna Eesti keelele on iseloomulik, et mitmed sama kõlaga liited tule- keele tuletuses puudutab öl-dür- 'tapma' (ehk põhjustama suremist, vrd tavad erinevaid sõnaliike. Näiteks esineb liide -u nii nimisõna-
Geminaat häälduses kahte silpi jagunev pikk kaashäälik, nt sõnades kallab, Hüppas, silbiga poolitatud topelthäälik, kaks konsonanti kõrvuti eri silbis. Palatalisatsioon - Palatalisatsioon on nähtus, mis on tingitud moodustuskoha erinevusest ning mille korral konsonant omandab i-lise varjundi Palatalisatsioon toimub eesti kirjakeeles häälikutega l, n, s, t, d automaatselt, kui järgmises silbis on i, seega polegi seda vaja kirjas märkida. Pehmendab. Tall talle. Kas kass. Kott (kota) kott ( koti). Vokaalharmoonia puhul on teatud piirangud täishäälikute esinemisel, esinevad vaid ees- või tagavokaalid Foon häälik. Üks täht näiteks. Foneem hääklikusüsteemi üksus. Allofoonid ühe ja sama foneemide esindajad klusiil sulghäälik (kpt, gbd) vokaal täishääik, heliline (aeiouõäöü ) diftong koosneb kahest ühte silpi kuuluvast erineva kvaliteediga vokaalist (ae,ou,ei, oa jne) Vokaale lahutada
Implikatsioonilised keeleuniversaalid: · Greenberg 4. universaal: SOV-keeled on üldiselt postpositsioonikeeled · Greenberg 3. universaal: VSO-keeled on alati prepositsioonikeeled Komplekssed implikatsioonilised keeleuniversaalid: · Greenberg 5. universaal: kui domineerib SOV ja peasõnale järgneb genitiiv, siis tõenäoliselt ka adjektiiv järgneb oma peasõnale 6. Sõnaliigid. Avatud ja suletud sõnaliigid. Klassifikaatorid sõnaliigina · Substantiiv nimisõna · verb tegusõna · adjektiiv omadussõna · adpositsioon, prepositsioon ja postpositsioon (vahel, sees, ümber) · abiverb pidama, tegema, olema · determinant määratleja (need, mõned, see) · adverb (hästi, kiiresti, õnneks · proadverb adverbi asendaja (kuidas või sedaviisi) · modaalverb võima, tohtima, saama, pidama, tulema, näima · afiksaalverb ühendverbid (peale käima, üle ajama, juurde lõikama, üles ütlema) · konjunktsioon (ja, või, nagu)
ainus e singular/mitmus e pluural/(duaal) Klass, sh sugu e genus – näitab sõna kuulumist mingisse klassi. maskulinum/femininum/neutrum; elus/elutu; inimene/mitteinimene Kääne e casus – Näitab sõna süntaktilist rolli lauses.Käändeid on keeltes 2-53. Eesti keeles 14 tk, kääne annab sõnadele lauses rolli, eessõnade kasutamise asemel lisatakse sõnade lõppu mingeid morfeeme. Kääne kuulub nimisõna kategooriasse (kuigi need pole rangelt määratletud kategooriad tegusõna ja nimisõna osas). Käänet seostatakse ALATI nimisõnaga. Selleks peetakse ainult sellist gram. kategor. mida on väljendatud nimisõna sees. kui on vähe käändeid on nominatiiv, akusatiiv ja genitiiv - need mida kasutatakse aluse ja sihitise märkimiseks. (esimene vajadus kus keeles vaja on üldse märkida) Koer magab - üks nominaalliige (koer)Koer sööb konti - kaks nom.liiget (koer & kont). Mõlemad koerad on sama lauseliige
Künnis- Kümned- Sugema- Soetama- Soendama- Sugunema- Näide- Nähe- Näitus- Näidens- Näht- Näidis- Kas tegemist on homonüümide või polüseemidega. Selgita. Vene- homonüüm Aed- polüseem Joon- homonüüm Rohi- homonüüm Sulg- polüseem Kaste- homonüüm Lina- polüseem Jalg- polüseem Leht- homonüüm Keelkonnad Eesti keele kuulub uurali keelkonda Uurali keelkond Soomeugri permi ( komi ja udmurdi) Ugri (handi, mansi, ungari) volga (mari ja mordva) läänemeresoome (soome, eesti, karjala, vepsa vadja, liivi ja isuri) Samojeedi Euroopas kõige suurem keelkond on indoeuroopa keelkond, olulisemad alarühmad on 1. germaani keeled (saksamaa, inglise keel, norra, taani, rootsi, islandi) 2. romaani keeled (itaalia, prantsuse, ladina, portugal, hispaania) 3
fraasid omakorda lauseid. Süntaks uurib lause üksuste (fraaside) sisemist struktuuri, nende üksuste omavahelisi suhteid ning seda, kuidas need fraaside sisestruktuur ning fraasidevahelised suhted määravad lause kui terviku tähenduse. Morfosüntaks uurib grammatilisi kategooriaid või keeleüksusi millel on nii morfoloogilised kui süntaktilised omadused; mida saab defineerida nii morfoloogiliste kui süntaktiliste kriteeriumide järgi. 66. Lause, fraas, moodustaja; fraasi määratlemise viisid Kirjakeeles lause = üksus, mis algab suure tähega ja lõpeb punktiga. Suulises kõnes vastab lausele süntaktiliselt ja tähenduslikult terviklik üksus, mida osutab mh intonatsioon (lause lõpus tavaliselt intonatsioon (~põhitoon) langeb = tekivad pikemad pausid). Lause on kõige suurem üksus, millega süntaksis tegeldakse. (Suurem on tekst, sellega tegeleb tekstilingvistika)Lausest väiksem üksus on osalause e klaus (ingl
(ae,ou,ei, oa jne) Afrikaat – klusiilialguline frikatiiv, häälikute kombinatsioon (ts, ks) Geminaat – häälduses kahte silpi jagunev pikk kaashäälik, kaks konsonanti kõrvuti eri silbis, nt kal-lab, hüp-pab Palatalisatsioon - konsonant omandab i-lise varjundi . Toimub häälikutega l, n, s, t, d automaatselt, kui järgmises silbis on i, seega polegi seda vaja kirjas märkida. Pehmendab. Tall – talle. Kas – kass. Kott (kota) – kott ( koti). Vokaalharmoonia - esinevad vaid ees- või tagavokaalid Assimilatsioon - häälikute muutumise osaliselt või täielikult sarnasteks Dissimilatsioon – häälikute erinevaks muutumine Klusiil – sulghäälik (kpt, gbd) Vokaal – täishääik, heliline (aeiouõäöü ) Kaashäälikud *klusiil e sulghäälik (täielik sulg, õhuvoolu ligipääs on täielikult suletud) [p t k b d g] *frikatiiv e hõõrdhäälik (ahtuses tekib kahin) [f v s z h]
tekst - tekstilingvistika) väiksem üksus osalause (clause), mis koosneb tavaliselr ühest verbist ja selle juurde kuuluvatest fraasidest fraas koosneb ühest või mitmest sõnast, mis kokku moodustavad ühe terviku ja väljendavad lauses ühte osalist või asjaolu. lausemoodustajateks. fraasi mõiste ei ole kindel suurus; fraaside keerukuse aste on erinev. üks väga vana ja paks mees läks hilissügisesse metsa seenele. mees läks metsa seenele Kuidas kindalks teha, et on fraas, moodustaja? - harutamatus - asesõnaga asendamine Moodustaja - ühest või mitmest sõnast koosnev üksus, millel on teatud funktsioon suuremas tervikus, mille liige ta on. subjekt ~ subjekti funktsioon; Sõnaliigid 1.sõnaliigid - fraas (vt kodus järele) nimisõna substantiiv N loom, kivi, Mart NP omadussõna adjektiiv A, adj hea, kollane, suur asesõna pronoomen PRON mina, selline, mis
MORFOLOOGIA Morfoloogia ehk vormiõpetus uurib sõnade ehitust nende morfoloogilistest osistest morfeemidest lähtudes. Morfeem on väikseim tähendusega üksus. Morfoloogia jagatakse kahte ossa: 1) sõna muutmine ja 2) sõnamoodustamine. Morfeemide järjestuse uurimist nimetatakse morfotaktikaks. Morfoloogilise protsessi all mõeldakse operatsioone, mida rakendades saab kirjeldada vormide moodustamist. Morfoloogiline loomulikkus avaldub selles, et keerulisemat sisu kodeeritakse keerulisemalt ja lihtsamat vastavalt lihtsamalt. Sõnavormide moodustamist käsitlevat vormiõpetuse osa nimetatakse vormi- moodustuseks ehk morfoloogiliseks sünteesiks ja sõnavormidest arusaamist käsitlevat osa morfoloogiliseks analüüsiks. * Sõna Keelesüsteemi tähtsamad struktuuriüksused on lause ja sõna. Morfoloogias selgitatakse sõnade siseehitust, lause on aga sõnadest moodustatud tervik. Sõnad võivad iseseisvalt moodustada lause (kõn
· Dresseeritud loomad · Imikpõrsad · Merinetisid · Väljamõeldud loomad · Ärakesinud koerad · Sellesse klassifikatsiooni kaasatud loomad · Sellised, kes värisevad nagu kardaks midagi · Loendamatud loomad · Need, mis on joonistatud väga peene kaameliarvast pintsliga · Teised · Need kes on äsja lõhkunud väga peene lillevaasi Sõnaliigid Universaalsed sõnaliigid on kolm esimest punkti. · nimisõna ehk substantiiv · tegusõna ehk verb · omadussõna ehk adjektiiv · määrsõna ehk adverb · arväsõna ehk numeraal · asesõna ehk pronoomen · määrasõna ehk kvantor (palju/veidi/veel/mõned jms) · abisõnd (artikkel, pre- ja postpositsioonid, abiverbid, partiklid jm) Sõnaliik ja grammatiline kategooria on omavahel seotud: üldiselt teatud grammatilisi kategooriaid väljendatakse teatud sõnaliigi sõnadega. Substantiivis Verbid Adjektiivid
Nt. Lapsed kirjutavad kirjandit, Metsas on puravikke. Alus ja öeldis on lause pealiikmed. Sihitis e. grammatiline objekt verbist sõltuv nimisõnafraas partitiivis, genitiivis või nominatiivis, mis väljendab tegevuse objekti, nt. Lapsed kirjutavad kirjandit. Öeldistäide e. predikatiiv verbist olema sõltuv käändsõnafraas nimetavas või osastavas käändes, mis näita, kes, mis või missugune on alusega tähistatu, nt. Peeter on õpetaja, Kass on koduloom, Taevas on sinine, Jüri on meie aktiivsemaid tudengeid. Määrus e. adverbiaal igasugune verbi laiend, mis pole sihitis ega öeldistäide, samuti igasugune adjektiivi ja adverbi laiend, nt. Käisin nädalavahetusel metsas, Tänavune sügis on üllatavalt soe. Täiend e. atribuut nimisõna laiend, nt. sinine taevas, koorega kohv. 6. Mis on eesti lause põhitüübid ja mille põhjal neid eristatakse?
Palju rahvast tuli sööma. Sööma tuli palju rahvast. 50. Süntaks, morfosüntaks Lauseõpetus e süntaks on grammatika osa, mis kirjeldab lausete ehitust missugustest osadest lause koosneb ja missugused on nende osade seosed ja funktsioonid lauseehitus v lauseliigenuds. Lauseõpetust huvitab see, missuguse lauseliikmena sõna saab lauses kasutada, lause struktuur. Fonoloogia + morfoloogia + süntaks = grammatika. 51. Lause, fraas, moodustaja; fraasi määratlemise viisid 52. Lauseliikmed Lauseliikmed - nende määramisel võetakse aluseks grammatiline tunnus. On subjekt, objekt ja verb. · öeldis ehk (grammatiline) predikaat tegusõna (mida tegema?) · alus ehk (grammatiline) subjekt - nimisõna (kes?mis?) · sihitis ehk (grammatiline) objekt - nimisõnaline, omastavas, osastavas või nimetavas käändes, mis väljendab objekti, millele tegevus on suunatud v mis on tulemus.
A P minaNOM lööma temaACC `Ma löön teda' Neis näidetes on lause alus (ja semantiliselt agent) markeerimata käändes (st ilma tunnuseta) ja lause sihitis (patsient) markeeritud käändes (lisatud on lõpp, mis väljendab, et tegu on sihitisega). Kui sellistes keeltes ka mittesihitisliku lause alus (S) on ilma lõputa, s.t markeerimata käändes (nagu on näidetes g ja h), nimetatakse neid keeli nominatiivakusatiivse süsteemiga keelteks. g) Kass magab. S h) The boy is sleeping. S poissNOM on magav `poiss magab' nominatiivakusatiivses süsteemis markeeritakse sihitisliku lause agenti ja mittesihitisliku lause ainsat osalejat (S) ühtmoodi; sihitisliku lause patsienti aga teisiti (markeeritud käändega). Skemaatiliselt: A = S; P Absolutiivergatiivsed dyirbali k (Austraalia) a) uma yabagu buan P A isaABS emaERG nägemaPST
absoluutsed universaalid- omadused, mis esinevad kõigil või peaaegu kõigil maailma keeltel adverb e. määrsõna adverbiaal e. määrus- verbi laiend, mis ei ole objekt ega predikatiiv afektiivne e. emotiivne tähendus- kui lisatähenduses sisalduv tugev emotsionaalne laeng, kutsutakse niimoodi afiks e. seotud morfeem afiksaaladverb e. abimäärsõna afrikaat- kui konsonandi hääldamisel õhuvool katkeb, kuid kulgla taasavanemisel tekib tugev vabanemismüra aglutineerivad keeled- neis on rohkesti muuteelemente, eriti sõnatüvele lisanduvaid järelliiteid. aktant e. kohustuslik nominaalne moodustaja Aktionsart- tegevuslaad
annaabi.ee 
