Vincent van Gogh (0)

Tallinna Nõmme Gümnaasium
Kätriin Vossi
Vincent van Gogh
Referaat
Tallinn 2013
SISUKORD
ELULUGU 3
REALISM 5
KOHTUMINE IMPRESSIONISMIGA 6
MAALIKOMPOSITSIOON 7
VÄRVIKASUTUS 8
STRUKTUUR JA KONTUUR 9
PÄEVALILLED 10
KASUTATUD KIRJANDUS 11

ELULUGU

Vincent van Gogh kes on üks olulisemaid moodsa kunsti teerajajaid - ekspressionistide e. väljenduskunstnike peamine eelkäija sündis 30. märtsil 1853 . aastal Hollandis Põhja-Barabanti provintsis Groot-Zunderti külas. Talle pandi sama eesnimi kui aasta varem surnult sündinud vennale . Van Goghide suguvõsa teadaolevad juured ulatuvad 16. sajandisse. Meesliini esindajad olid valdavalt näitlejad või pastorid, kes kuulusid nn Groiningeri parteisse, reformitud hollandi kiriku vabameelsesse tiiba.
Vincenti isa oli karm vaimulik, kellega pojal kunagi häid suhteid ei tekkinud. Kuigi ta koolis just halvasti ei õppinud, saatis isa ta ikkagi neljaks aastaks internaatkooli. Sealt on ilmselt pärit tema esimesed ängistavad kogemused. Kaks aastat hiljem jättis ta keskkooli pooleli ning suundus peagi Haagi kunstikaupmehe õpilaseks. Seal tutvus ta akadeemilise kunstiga aga ka Barbizoni koolkonna maalijate töödega. Peale koolituse lõppemist suunati ta Londoni galeriisse, kus õnnetu esimene armastus teda endasse ja vaid temale omase fanaatilisusega religiooni poole pöörduma pani. Seal otsustas isa sekkuda ja saatis ta Pariisi galeriisse tööle. See ei toonud aga oodatud rahu, sest kaastöötajatel oli raske taluda Vincenti konfliktset iseloomu. Näiteks suhtus ta halvakspanuga kunsti kui kaupa ja seetõttu näitas välja ka vaenulikkust galerii klientidesse, mis tõi kaasa vallandamise.
Edasi tulid teoloogiaõpingud ülikoolis ja misjonäride kooli kursused , mis mõlemad taas pooleli jäid. Ta tundis ennast tõelise hädavaresena. Ometi oli tal erakordne võime inimestele kaasa tunda, ennast suisa nende nimel ohverdada. Kui ta Belgia söekaevanduspiirkonnas misjonärina töötas, andis ta vaestele oma vähest toitu, riideid ja isegi voodi. Selline elu muserdas noort Vincenti. Tollest ajast tekkis tal huvi inimeste igapäevaelu  jäädvustamise vastu. Alguse sai tema kümneaastane kunstnikutöö.
Oma kunstnikutee alguses püüdis Vincent tegelikkust võimalikult täpselt edasi anda. Ta lihvis oma joonistamisoskust detailideni välja. Ometi ei huvitanud teda akadeemiline kuiv maalimislaad. Tumedate piirjoonte rõhutamise asemel püüdis ta kujutatavat edasi anda elutruult. Maalides  mehi ja naisi nende raskes igapäevatöös soovis noor kunstnik panna pildile enda kaastunde, väljendada läbi pildikeele enda emotsioone. Tolle aja maalid on valdavalt tumedates, maalähedastes toonides. Kuna tema kõhutäis sõltus sageli teiste inimeste heldusest, maaliski ta palju just lihtrahvast.
Ta töötas kümme aastat suure intensiivsusega, luues väga omapäraseid teoseid, kasutades ekspressiivseid värve ning jooni, mis kõik inspireeris hiljem foviste ja ekspressioniste. Oma elu ajal müüs van Gogh aga ainult ühe maali. Tema viimane äng ja depressioonid muutusid aina ägedamaks ning kunstniku viimased eluaastad möödusid vaimuhaiglas, kus ta kogu aeg maalimist jätkas. Lõpuks asus ta Põhja-Prantsusmaale Auvers-sur-Oise’i, et olla oma pühendunud venna Theo läheduses. Pärast viimast loovuspurset, mil ta maalis 70 päevaga iga päev ühe teose, tulistas ta end kõhtu. Van Gogh suri saadud haava kaks päeva hiljem.

REALISM

Kujutavas kunstis tähendab realism ümbritseva tõetruud kunstilist esitust . Realistlik kunst kuulutab, et kujutab igapäevaelu sellisena, nagu see on. Oma esimestel kunstnikuaastatel püüdis van Gogh tegelikkust võimalikult täpselt joonistada. Ta kirjutas vanematele „Saavutan midagi üksnes siis, kui joonistan põhjalikkuse ja tõsidusega, peegeldades asju nii, nagu need tegelikult on ...“
Ta samastas tõetruu kujutamise võime tuntuse ja sedakaudu parima karjäärivõimalusega. Sellel perioodil püüdles ta tõepoolest lakkamatult täiuslikuma joonistustehnika poole igas väikseimaski detailis.
Kuid van Gogh avastas üsna varsti, et tehnilisest koostööoskusest ja tõelisuse kujutamisest talle ei piisa. „ Kui ma vaid suudaksin väljendada seda, mida ma tunnen,“ kirjutas ta Theole. Van Gogh püüdles lihtsate asjade kujutamisel suurema väljendusjõulisuse poole: näidates piltidel mehi ja naisi igapäevatöid tegemas, puhkamas või melanhooliasse langenuna, kaasnes sellega kaastunne ja süüdistus. Ääretu viletsus , lihtsad inimesed, nende tingimusteta vagadus, tagasihoidlikud esemed ja ümbritsevad maastikud kuulusid tema pildikeelde hiljemgi.
Varasele loomeperioodile iseloomulikuna võib välja tuua ka ainesega haakuvad lihtsad toonid kunstniku värvipaletis – maalähedased toonid, tihtipeale liialdatult tumepruunid -, samuti tema õpetajalt Mauve ’ilt pärineva valguse ja varju põhimõtte, millega kaasnes kirgaste värvide puudumine.
Samalaadne iha jõulisema väljendusrikkuse järele ilmnes tema joonistusstiilis: ta loobus kontuuride rõhutamisest ning panustas ruumi, volüümi ja elutruuduse rõhutamisele. Ta püüdis maalida elusaid inimesi, paludes naabritel poseerida või vaadeldes neid töötamas. Tema vähenõudlik eluviis ja alaline majanduslik sõltuvus teistest olid määravad faktorid , miks kunstnik tundis südamest kaasa lihtrahvale, keda ta maalis. Van Goghi realistlikud tööd on näiteks „Kuduja avatud akna ees“ ning „Angelus (Õhupalve)“.

KOHTUMINE IMPRESSIONISMIGA

Van Goghi Pariisis viibimise ajal nimetas iga uuendusmeelne kunstnik end impressionistiks. Mõiste impressionism tuleneb Claude Monet ’ maalist „ Impressioon . Päikesetõus“, mida eksponeeriti 1874 . aasta grupinäitusel. Vanamoodsate vaadetega kunstikriitikud kasutasid seda sõimusõnana rühma kunstnike kohta, kes olid rahulolematud kunsti arengu suhtes, vastustasid akadeemilist ning püüdsid luua elusamat kunsti. Uuendajad taotlesid õigupoolest tõelisuse täiuslikku kujutamist ning olid seeläbi omal kombel kunstitraditsioonidele truud. Nende arvates pidid värvid ja vormid olema edasi antud nii, nagu me neid näeme, mitte nii, nagu neid on ratsionaalse mõtlemise toel maalima õpitud. Impressionistide saavutuseks oli kindlate kontuuride hägustamine ning särava valguse ja varjude kirevuse püüdmine pildile. Samuti ei seganud nad enam paletil värve, vaid kandsid selle lõuendile väikeste täppide või joontena. Taotletus visuaalne tervikmõju tekkis alles läbi optilise efekti vaataja silma võrkkestal.
Kuigi impressionistid ülistasid kodanlikku elu, avaldas stiil van Goghile tugevat mõju ja et van Goghi vend Theo kauples ka impressionistide töödega, oli Vincentil lihtne selle suuna juhtivate kunstnikega isiklikult tutvuda. Eriti imetles ta Edgar Degas’ akte ja Claude Monet ’ maastikke, kuid kõige märkimisväärsem mõju oli neoimpressionistide, näiteks Georges Seurat ’ töödel. Seurat’ viljeldav puäntillism kujutas endast impressionismi poolteaduslikku edasiarendust ja tähendas imeväikeste punktikeste väga tihedat lõuendile kandmist, et suurendada seeläbi värvide intensiivsust. Pariisis võttis van Gogh uue maalimise viisi omaks ja katsetas kõikides žanrites. Kummatigi püüdis ta algusest peale impressionistlikest võtetest kaugemale minna, üritades värvide kaudu edastada vaatajale oma tundeid. Van Gogh võrdles samasuunaliste pintslitõmmete kõrvuti paigutamist „sõnadega kõnes või kirjas“. Van Goghi impressionistlikeks teosteks on näiteks „Keisrikroonid vaskvaasis“ ning „Puud ja alustaimestik “.

MAALIKOMPOSITSIOON

Van Gogh tundis sageli, et ta ei vastaks ilmaski kunstnikule esitatavatele nõudmistele, nähes end näiteks eelkõige figuuride kujutajana, mida peeti aga alaväärtuslikuks žanriks. Kehva majandusliku olukorra ja perekonna napi toetuse tõttu koges ta tihti, et teda koheldi „kui suurt räpaste käppadega pulstunud koera “. Siiski olid Goghi uuendused järgmise kunstnikepõlvkonna jaoks määrava tähtsusega, eriti just kompositsiooni küsimustes.
Kui van Gogh Haagis kunstnikuna alustas, konstrueeris ta Düreri näidetele tuginedes lihtsa perspektiivraami ning karjutas sellega. Pariisis toetus ta osaliselt impressionistide kogemustele, näiteks taandas või tõstis esile teatud värve, võttis jaapani gravüüridest mõjutatuna mõningal määral üle perspektiivi vaheldumise ning servade meelevaldse ühitamise ning isegi kopeeris aeg-ajalt Andro Hiroskige värvilisi puulõikeid.
Ebatavalised vaatenurgad mis tulenesid sellest, et van Gogh kasutas objektide kujutamisel perspektiivraami, ning diogonaali rõhutamine meenutavad suuresti jaapani puulõigete perspektiivi. Ornamentaalse pinna kasutamine sügavusmõõtme vastandina võimaldas – nagu aasia eeskujude puhulgi – valida nii tasapinnalise kui ka ruumilise kompositsiooni. Van Goghi loomingus on sügavusmuljet rõhutava kompositsiooni erandlikuks näiteks „Öine kohvik “ aastast 1888. Vincent kirjutas Theole oma püüdlusest väljendada punast ja rohelist värvi kasutades puruvaeste joobunud ööhulguste armetuid inimlikke kirgi. Niisiis kasutas ta emotsioonide väljendamiseks värve ning andis perspektiiviga liialdades pildile sügavusmulje, mis pidi edastama kohviku külgetõmbejõudu. Van Goghi sõnutsi oli öine kohvik koht, kus inimene võib oma elu hävitada, hulluks minna ja kuritegusid sooritada . Äärmiselt järsud struktuurijooned loovad tugeva ruumilise mulje, millel pildi ülesehitus põhinebki. Spontaanselt mõjuv värvivalik tulenes hoolikalt läbimõeldud kompositsioonist. Selle meistritöö efektsus on tingitud põhjalikult kavandatud maalistruktuuri ja kiire teostuse silmapaistvast koosmõjust.

VÄRVIKASUTUS

Värv on maalikunsti peamine, ebatavaliselt mitmekülgne ja väljendusjõuline vahend, mille abil tekitatakse vaatajas erinevaid muljeid . Van Goghi käes oli värv meisterlik väljendusvahend, mille võimalusi – erinevat pealekandmisviisi, segamist ja vormimist – ta oma lühikese loomeperioodi jooksul ka kasutas. Ehkki van Gogh ilmutas õpiaastate jooksul kunstiteooria vastu huvi, näib tema värvikasutus olevat siiski pigem isiklike katsetuste ning vanade meistrite ja kaasaegsete jälgimiste tulemus, sest ta rääkis alatasa õige värvi leidmisest kui võitlusest. Erandiks oli komplementaarvärvide kasutamine, mida ta uuris Eugene Delacroix ’ tööd ja kirjutiste põhjal ning mis mõjutas teda üha rohkem. Kolmest põhivärvist – punasest, kollasest ja sinisest – ühe kõrvutamine kahe ülejäänu seguga loob erilise helenduse ja maksimaalse kontrasti. 1885. aasta septembris Theole saadetud kirjas räägib Vincent komplementaarvärvidest, näidates oma teadlikkust nende mõjust. Nuenenis pidas ta puhaste värvide kontrasti oma piltidel siiski liiga julgeks. Selleaegsetele talupojamaalidele olid iseloomulikud tumedad ja segatud maalähedased toonid, mille valik sõltus kujutavatest objektidest . Kui van Gogh oli Pariisipäevil seotud impressionismiga, tähistas see tema loomingulises arengus suurt edasiminekut. Ta kasutas valdavalt heledat paletti ning killustas objektid imeväikesteks värvitäppideks ja -joonteks, mis muutusid alles vaataja silmis tervikuks nagu näiteks õlimaalil „Õngitseja ja paadid Clichy silla juures“, kus van Gogh soovis oma tundeid edasi anda värvivaliku kaudu. Arles ’is otsis ta aga jällegi värve, millel oli tähendus ka iseseisvana. Näiteks maalil „Suaav“ aastast 1888 kasutas van Gogh varjudeta pindadel puhtaid värve ja rõhutas äärejooni, järgides Jaapani värvilisi gravüüre ja cloisonnismi. Hilisloomingusse kuuluval maalik „Oliivipuud“ on pintslikaared lühikesed ja teravad , mille tulemusena on puhtad ja tugevad värvid lõuendile kantud kiiresti ja jõuliselt.

STRUKTUUR JA KONTUUR

Struktuur – osade tervikuks liitmine – on van Goghi hilisoomingu keskne märksõna. Maalikunstis on väiksemad struktuuriosad pintslitõmbed, millest alles üheskoos moodustub pilt. Van Goghi töödes, näiteks „Tähises öös“ köidetakse need struktuuriosad meisterlikult kokku: looklevatest joontest saavad tähed öises taevas, pintslikaartest küpressiladvad, viirutatud kaartest mäeharjad ning geomeetrilised vormid muutuvad majadeks külas. Nende osade summana sünnib tähistaevast valgustatud öine maastik , dünaamiline, kuid hoolikalt läbimõeldud pintslitõmmete tervik. Tugevad kontuurid rõhutavad graafiliste kujutiste piire . Van Goghi töödes on kontuuridel algusest peale kindel ülesanne ja seda mitte üksnes joonistuste juures. Kuigi impressionistid loobusid kontuuridest ja lõid maalitava objekti loendamatute värvitäpikeste abil, mis alles vaataja silmis tervikuks sulavad, säilitas van Gogh kontuurid isegi Pariisi-päevil tehtud impressionistlikel piltidel. Ta kasutas jooni, et siduda erinevat värvi täppidega kaetud pinnad konkreetseks kujutiseks. Kontuurjooni rõhutatakse maalikunstis eelkõige siis, kui üksikud värvipinnad ei ole teostatud segatud, vaid puhaste värvidega. Suurtele värvipindadele annab just kontuur kuju ja liikumisintensiivsuse.
Van Goghi sõbrad Emile Bernard ja Paul Gauguin pidasid mõlemad end cloisonnismi loojaks, kus värvitasapindu piiravad tumedad kontuurid. Igal juhul saab väita, et van Gogh kasutas kontuure igas oma loomefaasis. Suurepärane näide tema meisterlikust kontuuri kasutamise oskusest on 1888. aastast pärinev maal „Tantsusaal Arles’is“, kontuuride ja tasapindade paeluv eksperiment , mis muuhulgas kujutab endast Bernard’i ja Gauguini kunstiliste katsetuste sünteesi. Sinivioletsel pintslijoonistusel „Vana viinapuuaed“ viib van Gogh maalimisvõimalused äärmuseni. Ta paigutab suletud kontuurid avatud kontuuride taha nii, et ülesehituse tasakaal ja taimestiku dünaamiline liikumine ühinevad ülimalt elusaks lineaarseks pildiks.

PÄEVALILLED

Päevalilled saavutasid 19. sajandi lõpul lõikelilledena suure populaarsuse. Nad sümboliseerisid elurõõmu ja idealismi ning neid kasutati palju ka maalikunstis.
Van Gogh võis päevalilleteemaliste maalidega tutvuda juba Antwerpenis, mil ta uuris flaami barokkkunsti. Ta maalis ainuüksi 1888. aasta augustis kuus päevalillepilti, millest mitmeid kordas ta järgmise aasta jaanuaris.
Päevalillepiltidel on tavaliselt kaksteist kuni neliteist erinevas kasvustaadiumis õit. Lilled seisavad enamasti ümaras kahevärvilises vaasis, mis asub kitsal, maali alumise servani ulatuval pinnal, ning täpsemalt määratlemata taust on lillekimbule väga lähedal. „Päevalill“ on maalitud tasapinnaliselt ja pastoosse värvikasutusega. Tausta jahe türkiissinine värv toob kollase ja kollakaspruuni tooni kuma jõuliselt esile, kontrastsete varjude puudumine võimendab Provence’i suvelillede mõjuvust.
Maali teises versioonis, mis kannab nime „Päevalilled vaasis“ ning pärineb samuti 1888. aastast, kordab van Gogh sama kompositsiooni. Ta maalis seda teemat varieerides ka mitu natüürmorti juba kuivanud ja lõdvalt kimpu seotud lilledest, nagu näiteks „Kaks lõigatud päevalille“. Kaks õit pakkusid suure pinna kasutamiseks vähem võimalusi, kuid sobisid paksult peale kantud värvi tõttu detailide rõhutamiseks pareminigi.

KASUTATUD KIRJANDUS

• Beaujean, Dieter 2005 „Vincent van Gogh. Elu ja looming“. Tallinn: Koolibri
  
• Robert Cumming 1998 „Suuri kunstnikke“. Tallinn: Koolibri
  
• http://kunstiabi.weebly.com/vincent-van-gogh.html (05.01.2013)
  

11