Vincent Van Gogh (4)

Vincet Willem van Gogh .
Vincet Willem van Gogh sündis Hollandis Groot-Zundertis Breda lähedal 30.märtsil 1853 .aastal paljulapselises protestandi pastori perekonnas. Külas veedetud lapsepõlv jättis temasse kogu elu kestva armastuse looduse, eriti töötavate inimeste vastu. Kümneaastase poisikesena tegi ta esimesed pildid natuurist ja kopeeris meelsasti talle meeldinud graafilisi lehti .
Kuna tulevase kuntsniku isa teenis pidevalt väikestes kogudustes , kannatas perekond pidevalt puudust. Sellepärast tahtis isa väga aidata oma vanemat poega Vinceti heale järjele.
Lootusetu ja ühepoolne armumine pansionaadi omaniku tütresse kutsus Vincetis esile sügava depressiooni. Esialgu tulid, firmaomanikud talle vastu ja viisid ta 1874 .aastal üle Pariisi, lootes ,et miljöövahetus noormehele soodsalt mõjub. Prantsusmaal kohtus Vincet Millet ´ ja Corot ´iga , kes jäid ta sõpradeks surmani. Lõpuks ei suutnud noormees sealgi rahu leida ning kaotas 1876. aasta aprillis töökoha.
Lühikest aega töötas van Gogh inglise pansionaadis õpetajana, aga 1876.aasta juulist alates jutustaja abilisena. 1877 . aastal astus Vincent Amsterdami ülikooli teoloogiafakulteedi ettevalmistusosakonda, kuid loobus peagi ja eelistas kuulata Brüsselis spetsiaalset kursust misjonäridele. Ta pühitseti vaimulikuks.
Vincent van Gogh oli tasakaalutu inimene , kes ei osanud mõõtu pidada. Ta oli põikpäine, suhtlemises kaasinimestega umbusaldav ja lausa talumatu . Kuid samas oli tal kirglik natuur, ta oli erakordselt heasüdamlik ,siiras ja osavõtlik. Ta kannatas koos kõigi kannatajatega ja oli üks enda põlvkonna väheseid kunstnikke, kes ei unustanud sotsiaalseid vastuolusid ning meenutas Suurt Prantsuse revolutsiooni.
Kaastundest kannatajate vastu lahkus noormees kodust, jagas abivajajatele kogu enda raha, riided, vara , tüüfuse puhkedes ei lahkunud haigevoodite juurest. Juba pole aasta pärast vallandas kiriku juhtkond van Goghi kui ebasobiva töötaja. Need sündmused saavad tema elus määravaks. Rida ebaõnnestumisi põhjustab 1879 .-1880. aasta talvel järjekordse, eelmisest sügavama vaimse kriisi, millest väljumiseks otsis Vincent abi joonistamisest.
Kunstile pühendas van Gogh 1880.aastal, siit algas erakordselt lühike, vaid kümme aastat kestnud kunstnikukarjäär.
1881.-1883. aastani elas van Gogh Haagis, kus tema esialgseks patrooniks on kauge sugulane, kunstnik, maastikumaalja ja animalist Anton Mauve. Sel perioodil valmisid ta esimesed õlimaalid. Laadilt on need maastikumaalid ja žanrimaalid sünged, maalitud heletumeda põhimõttel pruunides toonides. Hiljem tõi Vincent juba iseseisvaid kompositsioone.
“ Mida kaugemale ma jõuan, seda enam tunnen , et figuure joonistada on hea.“ Kirjutas Vincent vennale 1881.aastal.“ Kaudselt tuleb see kasuks ka maastiku maalimisel. Kui joonistad palju nii, nagu oleks see elusolend – aga tegelikult see ju nii ongi -, sünnib kõik ümbritsev nagu iseenesest.“
1883.aastal naasis Vincent vanemate juurde Etteni pastoraati ja seal veedetud kaks aastat sdaid otsustavaks ta kunsti kujunemisel. Ta maalis loodust ja lõi suuri figuraalkompositsioone, kasutades selleks valdavalt tumedaid värve, et edasi anda rusuvat atmosfääri, mis ümberringi valitses. Kõigis piltides paistis sügav kaastunne rõhutud inimeste vastu.
tänu venna Theo majanduslikule abile suutis Vincent maalida, loobudes selle nimel kõigest peale hädavajaliku ja kulutades raha peamiselt lõuendite, värvide ja modellide peale. Kaks kodulinnas veedetud aastat olid loominguliselt viljakad , kuid isiklik elu ei laabunud ka seal: ema ootamatu haigestumine , vastamata armastus, mis van Goghi enesetapu äärele viis, isa surm – kõik see jättis temasse uskumatu jälje, tema niigi nõrka psüühikasse.
1885.aasta detsembris lahkus van Gogh kodulinnast ja sõitis Pariisi. Ta sukeldus Prantsusmaa pealinna kunstielu tähtsamatesse sündmustesse, külastas kõige rikkalikumaid kunstimuuseume, kus nägi enda lemmikut Millet´ töid, avastas Delacroix ´ ja Veronese. Van Gogh tutvus imperssionistide töödega, vanade jaapani meistrite joonistuste ja puugravüüridega.
Van Gogh ei tundnud ennast Pariisis uustulnukana, vaid võrdsena võrdsete seas. Hiljem on Pissaro pojale rääkinud:“ ma teadsin, et van Gogh kas läheb hulluks või jätab meid kõiki kaugele seljataha . Kuid ma ei osanud aimatagi, et ta teeb nii ühte kui teist. „
Sel perioodil tegi Vincent kaks olulist avastust. Tema jaoks muutus maali juures kõigeolulisemaks valgus. Ta hakkas segama põhitoone täiendtoonidega, külmi soojadega ja saavutas hämmastavaid tulemusi. Enda eelistusteni jõudis ta jaapani puugravüüride kaudu, avastades Idamaade kunsti sügavuse palju varem kui teiste avangardistlike voolude esindajad.
Pärast tutvumist impressionistide ja jaapani puulõikega kujundas ta täiesti uue, täiesti isikupärast maalimislaadi .
Elanud üle mitu pettumust isikliku õnne otsimisel , jõudis ta järeldusele, et kunstnikul ei tohigi perekonda olla. Tema elu mõte ei seisnenud perekonnas ja naise eest hoolitsemises, vaid ta leppis juhuslike suhetega .
1888.aasta veebruaris lahkus Vincent kärarikkast Pariisist ja asus elama Lõuna-Prantsusmaale väikesesse Arles ´i linnakesse. Seal maalis ta suurepäraseid maastikke linnast ja selle lähiümbrusest.
Gauguini küllatulek ja ühine töötamine looduses tõi ilmsiks kahe kunstniku erinevad temperamendid ja nende erinevad vaated kunstile. Van Goghi tervis ja vaimne seisund halvenesid 23.detsembril õhtusel jalutuskäigul kuulis Gauguin selja taga kiirustavaid samme , ta pöördus kiiresti ja suutis viimasel hetkel teda žiletiteraga ründava Vincenti eest kõrvale põigata. Gauguin läks ööbima hotelli. Samal õhtul haavas van Gogh meeltesegaduses iseennast ja lõikas ära enda vasaku kõrva.
Haiglast sai Vincent välja 1889.aasta jaanuaris, kuid haigus andis ikka veel tunda. Veebruaris nõudsid linnakodanikud, et van Gogh paigutatakse uuesti haiglasse. Sellel perioodil maalis kunstnik suurepäraseid maale nagu „Mees piibuga“(1889) „Autoportree ära lõigatud kõrvaga“ (1889), samuti „ Tool piibuga „ (1888).
1889.aprilli keskel, saanud teate vend Theo abiellumisest, otsustas Vincent üksindusest piinatuna, meeleheitel ja haige kunstnik minna vabatahtlikult ravile Saint-Remy vaimuhaiglasse. Viibides terve aasta haiglas ja kasutades sealset suhtelist vabadust, jätkas van Gogh hullusehoogude vaheaegadel maalimist.
1890. aasta mais vabanes kunstnik haiglast ja jäi elama väikesesse Auvers-sur-Oise´i külakesse Pariisi lähedal. Selle maanurga loodus andis talle uut loomingulist jõudu. Van gogh maalis varahommikust kuni hiliste õhtutundideni, luues elu kahe viimase kuu jooksul 70 maali ja 32 joonistust. Kontrast Põhja- ja Lõuna-Prantsusmaa looduse vahel teravdas ta nägemist ja meeli. „ Ma… märkan , et lõunas viibimine aitab mul palju paremini siinset loodust näha ja mõista,“ tunnistas van Gogh.
Auvers-sur-Oise´is maalitud tõid iseloomustas rahutus. Kõik värises ja leegitses, pintslitõmbed olid sageli nagu tuleleegid. Tähelepanuväärne oli aga see , et van Gogh püüdles kindla sünteesiva käsitlus viisi poole – rahutust ümbritsevad tugevad, julged kontuurid. Vormikujutlus oli robustne , jõuline ja nurgeline. Vincent deformeerus loodust: loodus on talvine ainult lähtekohaks, uue kunstiliselt usutava ja mõjuva realiteedi loomiseks. Värvid muutusid heledamaks ja lemmikuks sai helekollane.
Vincent van Gogh suri 29.juulil 1890.aastal, Auvers-sur-Oise´i vaimuhaiglas, kus ta end püstolilasuga haavas ja selle tagajärjel suri.
Kogu elu unistas Vincent , et tal oleks paartuhat franki – summa, mis võimaldaks rahulikult maalimisele pühenduda. Kakskümmend aastat pärast van Goghi surma müüdi ta maalid :
„ Oise pärast vihma“ ja „ Punased viinamarjad Arler´is“ 33 000 kuldrubla eest I. Morozovile, tuntud vene kollektsionäärile. Selle summa väikesest osast oleks piisanud , et pikendada van Goghi, 19. sajandi ühe suurema kunstniku loovat elu mitme aasta võrra.
Impressionistide maalidega võrreldes ei jäta Vincent van Goghi jämedakoeliste esemetega maalid nii reformeeritud muljet. Aga seda enam köidab ta vaatajat tundelisuse ja kirgliku sooviga tajuda loodust kogu selle värvirõõmus ja see sellisena inimestele tagasi anda. Tema kunst ei kingi vaatajale üksnes rõõme , see tungib inimestele hinge, võib leegitseva tulega inimsüdant põletada.