Postimpressionism ja Vincent van Gogh (0)

Postimpressionism
Termini „postimpressionim” lõi kriitik Roger Fry oma Londoni maalinäituse jaoks 1910 -1911. aastal, mille ta nimetas „Manet ja postimpressionism”.
Post tähendab ladina keeles pärast. Postimpressionistlikke kunstnikke ühendab vaid järjekindel, sageli sõjakas taotlus käia oma teed; igaüks neist oli omal kombel üksiklane, ühiskonda sobimatu või ühiskonnast väljaheidetu, kas siis omal tahtel või mitte. Nende kõigi loometeel oli olnud impressionistlik periood ja nende küpsed tööd lähtusid impressionistlikest algetest. Postimpressionism oli puhtprantsuslik nähtus, kuid mõju avaldas ta hiljem kogu Euroopa kunstile. Tuntumad kunstnikud on Paul Gaugin, Vincent van Gogh, Henri de Toulouse -Lautrec ja Paul Cézanne.
Vincent van Gogh
Vincent Willem van Gogh sündis 30.märtsil 1853. aastal Zundertis. Ta oli hollandi maalikunstnik ja tuntud postimpressionist. Ta sündis perekonda, mis oli seotud nii usu kui kunstiga. Tema isa oli protestantlik pastor ja kolm onu kunstikaupmehed. Ta sai täpselt sama nime kui vanem vend, kes oli sündinud aasta varem ja surnud mõni tund pärast sündimist. Veel oli tal kaks venda ja kolm õde.
Alates 1869. aastast tegutses ta kunstikaupmehena mitmes riigis, aastast 1876 õpetajana Inglismaal. Ta õppis ka usuteadust.
Elades suures vaesuses , hakkas ta 27-aastaselt tõsiselt tegelema joonistamisega ja nii pühendus ta järk-järgult oma tõelisele, lõplikule ja saatuslikule kutsumusele, mida ta järgis uskliku fanatismiga. Esimesed 5 aastat oma kunstnikuteest veetis ta Hollandis, tegeldes vaevarikka eneseharimisega ja elades suures ainelises puuduses ning pideva emotsionaalse pinge all.
Kaastundest hakkas ta koos elama ühe prostituudi ja selle lapsega. Nii kunstis kui elus kuulutas ta armastuse sõnumit, kuid tema temperament , tema äärmiselt iseseisev ja egotsentriline loomus tegid võimatuks ta lähedased suhted inimestega, erandiks vaid tema vend Theo.
1888. aasta veebruaris kolis ta Lõuna.Prantsusmaale Arles’i. Ta lootis rajada seal kunstnike kommuuni ja leida seal side kohaliku kogukonnaga. Samal ajal muutus aga tema kunst üha subjektiivsemaks ja isiklikumaks, isegi müstilisemaks. Ta lootis kommuuni kaasasutajaks saada Paul Gaugini, kuid viimane veetis Arles’is vaid lühikest aega ja kahe kunstniku suhtlus lõppes ägeda tülliga. Kuna van Gogh põdes närvihaigust, lõikas ta endal vihahoos otsast ühe kõrva ja saatis selle kingina ühele prostituudile bordellis. Pärast toibumist sai ta aru, et on hulluksminemas ja läks vabatahtlikult 1889. aasta mais Saint-Rémy varjupaika. Seal jätkas ta aga maalimist ning aastaga valmis tal 150 maali.1890. aasta mai lõpus kolis ta Pariisi lähedale Auvers-sur-Oise'i, kus kuu aja pärast, 29. juulil hullumeelsusest tingitud meeleheitekriisi ajal ennast maha laskis . Ta elas 37. aastaseks.
Kõik tema tööd (umbes 900 maali ja 1100 graafilist tööd) valmisid kõigest 10 aasta jooksul.
Looming
Van Gogh kasutas küll impressionistlikku tehnikat , kuid üldiselt oli ta pintslitehnika jõulisem ja rütmilisem, värv omandas sümboolse tähenduse. Oma maali „Öine kohvik ” kohta kirjutas ta, et kasutab „värve”, mis ei ole tõesed realistliku, stereoskoopilise nägemise seisukohalt, vaid värve, mille abil edasi anda kirglikule temperamendile omaseid tundeid. Tema maalide temaatika oli algusest peale seotud maaga ja nendega, kes seda harivad; oluline oli tema huvi sotsiaalsete probleemide vastu.
Kui siiani oli van Gogh maalinud vaid tumedamates, süngetes toonides, siis 1885.aastal kolides Antwerpeni avastas ta Rubensi , kelle mõjul muutus tema palett heledamaks, tema pintslilöök vabamaks , samuti hakkas ta huvituma jaapani puulõikest. Ta oli kiindunud jaapani kultuuri, mis tema loomungus tihti avaldub, nt. ühes autoportrees maalis ta endale pilusilmad.
Van Goghi looming näitab, milline omaette väljendusvõime on värvidel, kui kunstnik püüab oma tundeid ja meeleolusid väljendada eelkõige värvide kaudu. Punase, sinise ja rohelise kõrval oli van Goghi lemmikvärviks kollane – kuldse viljapõllu, päevalillede, lõõmava lõunamaise päikese värv. Tundub, nagu oleks van Gogh meeletult kiirustanud: ta kasutas ägedaid jõulisi pintslitõmbeid ning vahel pigistas värvi lõuendile otse tuubist. Kõik liigub ja võbeleb ta maalidel: tuul raputab küpresse, taevas veereb lõõskav päikeseketas või siravad suured lõunamaised tähed, isegi maapind näib voogavat. Tema tööde väljendusjõust leidsid inspriratsiooni 20. sajandi alguse ekspressionistid.
Van Goghi kunsti hakati kõrgelt hindama alles pärast kunstniku surma, eriti pärast näitust Pariisis 17. märtsil 1901 aastal, kus oli välja pandud 71 tema tööd. Eluajal õnnestus tal ära müüa vaid kaks tööd.