Impressionism (0)

Illuka Kool
Impressionism
( Claude Monet ja Vincent van Gogh)
Referaat
Koostaja : Mari-Liis Pihlapuu
Juhendaja : Luule Nõmm
Illuka 2011
Kust algas impressionism?
Looduslähedase maalikunsti kõige äärmuslikuma suunaga arenes 1870-ndate aastate Prantsusmaal väljaimpressionism. " Impressioon ", mis tähendab muljet - impressionistid nimelt püüdsid jäädvustada hetkelisi muljeid. Ikka anti kogu pildi pind ühetaolise täpsusega. Tegelikkuses suudab aga inimese silm selgesti näha ainult väikest osa ümbritsevast, kõik muu hajub valguse ja värvi ebaselgesse mängu. Seepärast loobusid impressionistid oma maalidel teravatest piirjoontest ja mustadest varjudest. Nad ei maalinud mitte niivõrd esemeid, kui just neid ümbritsevaid valgust ja õhku. Huvist valguse maalimise vastu töötasid nad otse looduses.
Nad kasutasid heledaid puhtaid värve ja asetasid need lõuendile väikeste komataoliste pintslitõmmetega. Sellised värvilaigukesed andsid õige tooni alles teatud kauguselt vaadates. Varasematel aegadel oli maalide ülesehitus ikka olnud niivõrd läbimõeldud ja tasakaalustatud. Impressionistid haarasid aga nagu juhuslikke lõike ümbritsevast; võis juhtuda isegi nii, et pildi serv lõikas pooleks mõne tegelase või eseme.
Impressionistid ei otsinud mingit eriliselt huvitavat sisu oma teostele, nad maalisid tavalisi esemeid, maastikke, linnavaateid ja oma kaasaegseid inimesi. Et näidata, kuivõrd suur tähtsus on õhu ja valguse lühiajalistel ilmingutel, hakkasid nad maailma samu vaateid erinevatel päeva- ja aastaaegadel, saades nii hoopis erineva meeleolu ja värvikasutusega teoseid. Et nende tööd ametliku kunsti näitustele ei pääsenud, korraldasid nad ise mõned näitused. Impressionistide poolt tehtud uuendusi ei mõistetud enne kui alles paarikümne aasta pärast, kui impressionistid olid juba kõik vanad mehed.
ii tekkisidki üha uued ja uued kunstivoolud . Uued stiilid esinesid kõrvuti ja täiendasid ning mõjutasid teineteist. Selle tagajärjel muutus sõltumatu kunsti üldpilt üha kirjumaks. Sel ajal tekkinud kõiki kunstivoole on raske ühe nimetaja alla panna, seepärast vaatame siin ainult kõige üldisemaid suunitlusi ja tendentse.

• Kõigepealt loosung " kunst kunsti pärast"oli noorte kunstnike protest valitseva kodanluse ja akademistliku salongikunsti vastu. Ühtlasi peegeldus selles kunstnike veendumus , et kunst ei suuda kaasa aidata ühiskondliku elu parandamisele. Siit tulenes ka ükskõiksus teemade suhtes. Pühenduti peamiselt kunstiliste probleemide lahendamisele.
  
• Teiseks süvenes selle ajastu kuntsis subjektivism. Kunstnik pööras järjest vähem tähelepanu objekti tõetruule kujutamisele ja hakkas järjest rohkem väljendama oma suhtumist objekti. Siit jõudis kunstnik oma tunnete ja elamuste ning ideede kujutamiseni. Seega hakkas kunstiobjekt ja kunstniku huvi suunduma välismaailmast kunstniku enda sisemaailma.
  
• Esile kerkisid ka vormiprobleemid. Uuel kujuneval kunstiobjektil puudus sageli traditsiooniline, looduses silmaga nähtav vorm. Oma tunnete väljendamiseks hakati seniseid väljendusvahendeid (pindu, jooni, värvusi, rütme jm) ilmestama, rõhutama ja ka abstraheerima, looma uusi, looduses mitteesinevaid kunstilisi kujundeid.
  

Claude Oscar Monet (1840-1926)

Claude Monet oli üks impressionismi algatajatest, kuid nii nagu teisedki, kujundas ta välja väga omanäolise lähenemise nii teematikale kui stiilile üldse.
Monet oli Le Havre 'i jõuka vürtspoodniku poeg. 19-aastaselt läks ta Pariisi, kuid loobus seal Ecole de Beaux -Arts'is pakutavast klassikalisest haridusest ning valis erakoolide vabama hariduse, mida hindasid kõrgelt ka teised noored uuendusmeelsed kunstnikud .
Monet' raske noorus möödus vaesuses : perekond teda rahaliselt ei toetanud ning ta esimene naine Camille suri traagiliselt 1879. aastal; Monet jäi üksi kahe lapsega. 1883. aastal asus ta elama Pariisi-lähedale Givernysse koos Alice Hoschedega, kes hülgas oma mehe, et Monet'ga olla.
Pisitasa pälvisid Monet' tööd tähelepanu ja neid hakati osta ning 1890. aastal oli ta piisavalt jõukas ostamaks tänapäeval nii kuulsat maaomandit ning palkamaks kuut aednikku.
Oma viimased aastad elas ta tagasitõmbunult, kannatades Alice' ja oma vanima poja surma ning kiiresti kaduva silmanägemise pärast. Oma varastes töödes pooldas Monet vabas õhus maalimist ning maali lõpetamist maalitava juures. Sageli põhjustas see tohutuid raskusi; tuulise ja niiske ilma korral tuli tal maalimispukk kividega fikseerida ning segada värvi vihmamantli varjus. Kui valgus muutus, tuli tal vastavalt kohandada ka maali või alustada uut. Monet' aed Givernys tagas talle võimaluse maalida väljas, aga märksa stabiilsemates tingimustes.
„Minu aed on mu kõige kaunim teos.“
- Claude Monet
Monet'i kunsti mõjutajad
Prantsuse peaminister Georges Clemenceau ( 1841 -1929) oli Monet' sõber ning oli otsustanud säilitada prantsuse rahva jaoks kunstniku maaliseeriad tervikuna . Ta tegi Monet'le ettepaneku maalida memoriaalmaal I maailmasõjas hukkunutele; maali oleks eksponeeritud Pariisis Tuileries' lossi Orangerie's. Monet tundis sõja käigu vastu elavat huvi: rinde kahurikõma kostis ka Givernysse.
Alice Hoschede oli pankrotti läinud kaubamaja omaniku naine. Pärast Camille surma elas ta koos Monet' ja kaheksa lapsega äärmiselt ebakonventsionaalsel moel, abielludes alles 1892. aastal, mil Ernest Hoschede suri. Monet oli kodune türann, kes nõudis pidevat tähelepanu ja segamatut vaikust . Kui töö ei edenenud, läks ka Monet' tuju halvaks.
Roosiallee Givernys
Monet' aed Givernys oli loomeprojekt, mis võttis enda alla pool kunstniku elust – vanemas eas sai aiast peamine maalimisobjekt. See 1920. aastast pärinev maal kujutab teerada roosipuude all; Monet oli seda maalides 80-aastane. Teos annab aimu, kuivõrd vabalt Monet hoolimata hääbuvast silmanägemisest maalis.
Monet' kunstistiil
Erinevad tekstuurid - Nii nagu Monet tundis kogu elu huvi valguse ja selle maalile püüdmise vastu, nii hakkas ta aina enam huvituma erinevatest tekstuuridest. Ta avastas mitmeid viise sobitamaks elus nähtud tekstuure õlimaali tekstuuriga. Sellel maalil on huvifookuses päikeselaigud ning valguse värvimäng lehestikus. Vaistlik maalimine - Paks värvikord ja kummalised värvikombinatsioonid on osaliselt Monet halveneva nägemise tulemus ning väljendab tema võitlust võimaliku pimedaksjäämisega. Teema oli kunstnikule hästi tuttav, nagu ka maalimine kui tegevus, ning tal oli hea värvimälu. Ta palus oma kasutütar Blanche 'il nimetada talle iga värvi nimi, enne kui ta seda lõuendile kandma hakkas.
Roosivõre - Monet' maja kõrval Givernys seisid roosidele toeks suured võred, mis olid aia keskseks elemendiks. Kuigi Monet oli ehitanud aeda kolm ateljeed, on see maal tõenäoliselt maalitud õues roosivõre ees. Maja juures olnud aed oli loomuldasa suhteliselt rangeilmeline; selle iseloomulikem osa on tekstuuri ja värvide vaheline mäng. Vastandiks oli vesiroositiigiga aed, mis pidi rõhutama kumeraid jooni. See on vabam ja sinna valiti taimi lopsaka lehestiku ja varjulisuse tõttu. Valgus, mis veel peegeldub, on pehmem. Monet' ajal jagas aia kaheks sealt läbi sõitev raudteeliin. Värvikontrastid – Monet'l olid põhjalikud teadmised varviteooriast ja ta kasutas neid kogu oma loomingus. „Roosialle Givernys“ maalil on ta kasutanud põhivärvide vastandamist, näiteks kollast ja sinist , et luua optilist värinat. Samalaadselt kasutab ta külmade ja soojade toonide vastandamist.
Jaapani mõjutused – Monet tundis kirglikku huvi Jaapani kunsti vastu, vaimustudes selle peenest lakoonilisest stiilist. Tema maja seinad olid kaunistatud jaapani gravüüridega ning üks uhkemaid asju tema aias oli jaapani stiilis sild .
Vincent van Gogh (1853-1890)
Hollandis sündinud evangeelse kiriku pastori poeg Vincent van Gogh oli tundliku loomuga, intelligentne ja kirglik mees. Kogu ta elu oli pidev tõrjutus.
Varakult hakkas ta tööle oma onu kunstiäris; see amet viis ta Londonisse, kus ta õnnetu armuloo tõttu vallandati. (Ta, samas ka, elas Londonis mõne aja, kus ta avastas enda jaoks Dickensi loomingu. Dickens kirjeldab sageli elutuid esemeid moel, mis loob neist pildi, nagu oleksid nad elus. Samamoodi suutis van Gogh „elustada“ esemeid oma ekpressiivse joone- ja värvikasutusega.) Siis otsustas ta kloostrisse minna, kuid seegi karjäär katkes järsult, kui tema üliagar hoolitsus vaeste eest tema ülemusele ei meeldinud. Meeleheitel van Gogh hakkas maalima, otsides väljundit võimsale emotsionaalsele ja vaimsele pingele.
Ta töötas kümme aastat suure intensiivsusega, luues väga omapäraseid teoseid, kasutades ekpressiivseid värve ning jooni, mis kõik inspireeris hiljem foviste ja ekpressioniste. Oma eluajal müüs van Gogh ainult ühe maali.
Van Gogh kolis Pariisist Arles 'i 1888. aastal, lootes seal eesti leida sugulashingedest kunstnike koloonia, kes püüaksid samuti nagu tema leida harmooniat ja inspiratsiooni valgusest ja värvist, elades lihtsat, loomingule pühendatud elu.
Van goghi unistuse täitumine näis olevat käeulatuses, kui sõber Gaugin temaga liitus. Kuid kahe kunstniku samavõrra raskete iseloomude kokkupõrge tõi kaasa koletuid tagajärgi. Pärast kaklust Gauginiga lõikas Van Gogh omalt ühe kõrva peast ja püüdis seda ühele lõbutüdrukule kinkida. Pärast vaimset kokkuvarisemist 1888. aastal oli van Gogh Arles'i vaimuhaiglas ning hiljem läks ta St Remy haiglasse. Tal oli depressiooni- ja letargiaperioode, millele järgnesid ülima aktiivsuse puhangud. Selle haiguse põhjused pole selged, kuid tegemist võis olla mingi epilepsia vormiga . Tema vaimne äng ja depressioonid muutusid aina ägedamaks ning kunstniku viimased eluaastad möödusid vaimuhaiglas, kus ta kogu aeg maalimist jätkas. Lõpuks asus ta Põhja-Prantsusmaale Auvers-sur-Oise'i, et olla oma pühendunud venna Theo läheduses.
Pärast loovuspurset, mil ta maalis 70 päevaga iga päev ühe teose, tulistas ta end kõhtu. Van Gogh suri saadud haava kaks päeva hiljem. Kui van Gogh oleks ellu jäänud, oleks ta kätte saanud kriitikute tunnustuse ja majandusliku edu, mida talle tema eluajal ei jagunud. Veidi enne van Goghi enesetappu kirjutas kriitik Albert Aurier vaimustunud ülevaate tema loomingust.
„Ma riskin oma töö nimel oma eluga ja pool mu mõistusest on läinud.“
- Vincent van Gogh (viimases kirjas Theole)
Van Gogh'i kunsti mõjutajad
Thedorus van Gogh, rohkem tuntud kui Theo, oli Vincent van Goghi eluaegne toetaja, julgustaja ja noorem vend. Vennad kirjutasid üksteisele enam kui kuussada kirja ja tänu sellele kirjavahetusele oni van Goghi elust, tunnetest, reaktsioonidest ja kunstiteooriast teada rohkem üksikasju kui mistahes teisest kunstnikust.
See oli Theo mõte, et Vincentist peab saama kunstnik. Tema saatis vennale raha värvide ja lõuendi ostmiseks ning fotosid ja gravüüre, mille üle nad siis arvamusi vahetasid. Vincent suri venna käte vahel 29. Juulil 1890. aastal, Theo suri 6 kuud hiljem.
1886 . aastal koos Tehoga Pariisis viibides kohtus Vincent noorte avangradistlike kunstnikega.
(Vasakult paremale: Henri de Toulouse -Lautrec, Camille Pissarro, Edgar Degas)
(Georges Seurat , Paul Gaugin)
Seurat' ja impressionistid mõjutasid van Goghi tugevasti, kuid tema still jäi alati ülimalt isikupäraseks – van Gogh ei liitunud kunagi ühegi kunstiliikumisega.
Vincent van Gogh'i kunstistiil
Näide: Kollane tool (1888)
Van Gogh maalis selle töö koos teise pildiga „Gaugini tool“ ajal, mil kunstnikud elasid Arles'is van Goghile nii meeldinud Kollases Majas . Hiljem kirjeldas ta 1888. aasta suve kui kõrget kollast nooti – just siis maalis ta oma kuulsa rõõmsameelse „Päevalillede“ sarja. Täiendvärvid – Van Gogh oli kollase tooli rõhutamiseks kasutanud sinist, mis toonitab kollase sära ja tõstab selle lõuendil esile.
Kollane tool – Igapäevast objekti võib vaadelda kunstniku portreena otsustaval eluhetkel. Meeleolu on optimistlik – van Gogh oli veendunud, et kõige julgemadki ambitsioonid on täitumas. Van gogh uskus, et ilmalikud esemed saab värvi abil muuta mingi üldise tõe sümboliks. Kollaselt särav – see on päikese värv – puutool kujutab kunstniku sellel eluperioodil vallanud lootust ja optimismi. Võrsuvad sibulad – uut elu sümboliseerima on van Gogh maalinud idanevad sibulad. Need kujutavad uut elu, mida ta lootis alustada koos Gauguiniga.
Paks signatuur – isikupärane signatuur reedab van Goghi lapselikku meelt . Räägitakse, et ta kirjutab enda perekonna nime asemel enda nime sellepärast, et kõikidel oli raske tema perekonna nime hääldada. Kipakas perspektiiv – vaatepunkt on ebaharilikult kõrge ja nii tundub see olevat vaatajale lähemal ja eriti kutsuv . Van Gogh ei püüagi kipakat perpektiivi realistlikuks korrigeerida . Paks värvikiht – Van Gogh hindas väga Rembrandti töid. Nagu Rembrandtki, kasutas ta paksu värvi( impasto ) ja töötas väga kiiresti, püüdes kärsitult tabada oma hetkelisi tundeid ja tundmusi. Mõlemad kunstnikud maalisid palju autoportreesid, mis kajastavad nende hingelisi läbielamisi. Terrakotaplaadid – Van Goghi paksud kindlad pintslilöögid loovad terrakotaplaatidest väga reaalse mulje. Van Goghile meeldisid lihtsad tarbeesemed , mida ta seostas omaenda vabatahtliku „talupoegliku“ elustiiliga. Paks piirijoon – Van Gogh kogus jaapani gravüüre: paks piirijoon ja lihtne pilt annavad tunnistust nende mõjust. Van Gogh imetles ja püüdis järele aimata jaapani kunstnike väidetavat lihtsat elustiili.
Van Gogh'i tuntumad teosed
Kartulisööjad(1885)
Päevalilled(1888)
Tuba Arles'is(1889)
Tähisöö(1889)