Vincent Van Gogh referaat (0)

audentese spordkool otepää filiaal
Vincent van Gogh
referaat
Gerda Rand
XI klass
Otepää
2008
Lapsepõlv
Vincent Willem van Gogh sündis 30.märtsil 1853.aastal Hollandis Põhja – Brabanti provintsis Groot-Zunteri külas. Talle pandi sama eesnimi kui aasta varem täpselt samal päeval surnult sündinud vennale . Tal oli veel kaks venda ja kolm õde Van Goghide suguvõsa teadaolevad juured ulatuvad 16.sajandisse. Meesliini esindajad olid valdavalt näitlejad ja pastorid , kes kuulusid nn Groningeni parteisse, reformitud hollandi kiriku vabameelsesse tiiba. Vincenti isa Theodorus oli vaimulik, keda peeti karmiks, väikeseks protestantlikuks paavstiks, samas kui ema Anna Cornelia, Haagi õukonna raamatuköitja Carbentuse tütre kohta öeldi kehastunud inimlikkus. Vincent veetis kogu oma lapsepõlve Hollandi lõunaosas asuvas Põhja-Brabanti provintsis. Piirkonda iseloomustasid avarad viljaväljad ja laiad liivased nõmmed, kus van Gogh meeleldi hulkus. Kunstnikuna kaebles ta hiljem korduvalt, et suurenev industrialiseerumine ja põllumajanduse massiivne pealetung muudavad maastikku põhjalikult. Vincenti isal oli väike kogudus Zunderti külas, 30 kilomeetri kaugusel flaamlaste asutatud suurlinnast Antwerpenist. Seal läks Vincent 1860.aastal ka külakooli. Umbes kahtesadat last õpetas üksainus katoliiklasest õpetaja. Ehkki õpitulemustele polnud midagi ette heita, võttis isa Vincenti ja tema õe Anna ometigi 1861.aasta sügisel koolist ära ja hankis neile eraõpetaja. Oktoobris 1864 saadeti Vincent 30 kilomeetri kaugusel asuvasse internaatkooli. Kodust lahkumine puututas teda tõenäoliselt sügavalt, sest veel täiskasvanunagi meenutas kunstnik seda ängiga. Pärast algkooli lõpetamist 1886.aasta suvel siirdus Vincent vastavatud Tilburgi keskkooli. Tema joonistamisõpetaja oli Antwerpeni ja Pariisis kunsti õppinud ning kunstnikuna üsna edukas Constantijn C. Huysmans , kes julgustas Vincenti süstemaatiliselt õpingutega tegelema. Vähem kui kaks aastat hiljem, märtsis 1868, jättis Vincent keskkooli pooleli .
Viimased 15 kuud lapsepõlvekodus Zundertis veetis ta üksinda looduses uidates. Loodusest sai tema jaoks pelgupaik , kus ta tundis end kindlalt, samal ajal kui lapsepõlvest jäid Vincentile ahistavad mälestused. Hiljem meenutas ta vend Theole: „Mu noorusaeg oli sünge, külm ja igav.”
Vincent suhtus oma eesmärki saada kunstnikuks suure otsustavuse ja tõsidusega. Peamiselt õppis ta ise, kuid traditsiooni kohaselt harjutas ta suure meistrite , peamiselt Jean-Francoise Millet` ja tolle õpilase Israelsi töid jäljendades. Ta otsis professionaalset tuge Brüsseli kunstiakadeemiast ning hiljem isiklikus ateljees oma nõolt, Haagi koolkonna väljapaistvalt esindajalt Anton Mauve`ilt. 1885.aasta sügisel astus van Gogh Antwerpeni kunstiakadeemiasse. Kursused olid väga kasulikud tänu juhendamisele ja elava modelli järgi maalimisele. Kopeerimiskogemusest hoolimata oli tema vormikeel algusest saadik ülimalt isikupärane. Samal ajal oli van Goghile omane portreerida lihtsaid asju, mida ta leidis kodukandi askeetlikust maastikust, vaeste igapäevaelust ja lihtsaimatest esemetest. Tema värvipaletil domineerisid tumepruunid toonid, piltidele olid iseloomulikud paksud ja rasked sügavmustad viirutused.
Struktuur ja kontuur
Struktuur-osade tervikuks liitmine - on van Goghi hilisloomingu keskne märksõna. Maalikunstis on väiksemaid struktuuriosad pintslitõmbed, millest alles üheskoos moodustub pilt. Van Goghi töödes, näiteks „Tähises öös”(1889), köidetakse need struktuuriosad meisterlikult kokku: looklevatest joontest saavad tähed öises taevas, pintslikaartest küpressiladvad, viirutatud kaartest mäeharjad ning geomeetrilised vormid muutuvad majadeks külas. Nende osade summana sünnib tähistaevast valgustatud öine maastik , dünaamiline, kuid hoolikalt läbimõeldud pintslitõmmete tervik. Tugevad kontuurid rõhutavad graafiliste kujutiste piire. Van Goghi töödes on kontuuridel algusest peale kindel ülesanne ja seda mitte üksnes joonistuste juures. Kuigi impressionistid loobusid kontuuridest ja lõid maalitava objekti loendamatute värvitäpikeste abil, mis alles vaataja silmis tervikuks sulavad, säilitas van Gogh kontuurid. Ta kasutas jooni, et siduda erinevat värvi täppidega kaetud pinnad konkreetseks kujutiseks. Kontuurjooni rõhutatakse maalikunstis eelkõige siis, kui üksikud värvipinnad ei ole teostatud segatud, vaid puhaste värvdega. Suurtele värvipindadele annab just kontuur kuju ja liikumisintensiivsuse. Van Gogh kasutas kontuure igas oma loomefaasis.
Van Goghi värvikasutus
Värv on maalikunstis peamine, ebatavaliselt mitmekülgne ja väljendusjõuline vahend, mille abil tekitatakse vaatajas erinevaid muljeid. Van Goghi käes oli värv meisterlik väljendusvahend, mille võimalusi-erinevaid pealekandmisviisi, segamist ja vormimist-ta oma lühikese loomeperioodi jooksul ka kasutas. Ehkki van Gogh ilmutas õpiaastate jooksul kunstiteooria vastu huvi, näib tema värvikasutus olevat siiski pigem isiklike katsetuste ning vanade meistrite ja kaasaegsete jälgimise tulemus, sest ta rääkis alatasa õige värvi leidmisest kui võistlusest. Erandiks oli komplementaarvärvide kasutamine, mita ta uuris Eugene Delacroix `tööde ja kujutiste põhjal ning mis mõjutas teda üha rohkem. Kolmest põhivärvist-punasest,kollasest ja sinisest-ühe kõrvutamine kahe ülejäänu seguga loob erilise helenduse ja maksimaalse kontrasti.
Elu ja postuumne kuulsus
Elu. Kogu kunstnikuelu jooksul kattis Vincenti kulud kunstikaupmehest vend Theo. Nad olid kokku leppinud, et Vincent maksab igakuise rahasaadetiste eest piltidega, mida hiljem müüa õnnestub. Hoolimata Theo abiellumisest ja lapse sünnist ootas Vincenti isegi Auvers-sur-Oise`i kolides 150 franki kuus, mida ta sai kolmes osas. Et ta tellis värvid otse Theolt, jätkus venna rahast toidu ja võõrastemaja eest tasumiseks. Kuigi ta ületas Auvers`is oma varasemat viljakust- maalides keskmiselt üle ühe teose päevas-,mõistis ta üsna pea, et ei olnud kunstnikuna läbi löönud. „Jättes kõrvale kogu ambitsioonikuse,”kirjutas ta Theole ja tolle naisele Jo`le, „ei loobu ma kunstiga tegelemisest.” Ta lõpetas kibeda ettekuulutusega: „Väljavaade näib sünge, ma ei näe enda jaoks õnnelikku tulevikku.”
Van Goghi meelitasidesimesed ebakindlad märgid tema loomingu edukusest: „Punase viinapuuaia” müümine 400 frangi eest Brüsseli näitusel. Samal ajal töötas avalik huvi vastu tema soovile, et tal rahus ja suurlinna Pariisi snobistlikest ateljeedest eemal töötada lastaks. Van Goghi rõhus alaline dilemma: ühest küljest kannatas ta seepärast, et ta polnud iialgi võimeline vennale oma piltidega võlga tasuma , teisalt hoidis ta kunstiturust vabatahtlikult eemale. Majandusliku edu puudumine näib suuresti tulenevalt võimetusest oma kunstnikuisiksust enesekindlalt reklaamida. Ehk oli van Goghi edutu kunstniku prototüüp, kelle looming saavutab läbimurde ja seega ka müügiedu alles pärast surma.
Postuumne kuulsus. Kuigi Vincent van Gogh töötas kunstnikuna ainult kümme aastat, millest kuut tuleb pidada õpiaastaks, on ta täna üks kõige aegade populaarsemaid kunstnikke. Tema kuulsus põhineb osaliselt ta ebatavalisel elul , mis on mitmete kunstnike kohta käibivate klišeede vääriline ja mida juhtis pidev ideaalse eluviisi otsing. Oma eluajal müüs van Gogh ainult ühe pildi-„Punase viinapuuaia” 1890.aastal. Ta pidas ideaalseks kunstnikuks inimest, kelle loodud pildid ei oleks üksnes kalleid näitusi külastava eliidi privileegiks, vaid- tunnetades kunsti sotsiaalset ülesannet- mille põhjal võiks teha arvukaid reproduktsioone, mis „tooksid veidi valgust vaeste kodudesse.”
Van Goghi kui kunstniku dilemma-vajadus saada tunnustatud ja luua kunsti kõigile-lahenes alles pärast tema surma.
Tänapäeval müüakse tema maale, näiteks „Neliteist päevalille,” oksjonisaalides rekordhindade eest ja teisalt leidub paljudes kodudes lihtsaid värvilisi postkaarte tema teostega.
Kõige kallimad tööd:

• „Dr Gachet`portree,” müüdi 1990.aastal 75 000 000 dollariga.
  
• „Autoportree,” müüdi 1998.aastal 71 000 000 dollariga.
  
• „Võhumõõk,” müüdi 1987.aastal 49 000 000 dollariga.
  
• „Päevalilled,” müüdi 1995.aastal 36 225 000 dollariga.
  

Üksildane elu lõpp
Van Gogh ei tunnetanud Auvers`is perekonna lähedust sel määral, nagu oli ilmselt lootnud. Kuigi ta jätkas kirjavahetust Theoga ja külastas teda ning Theo, tema naine Jo ja väike Vincent, kellele kunstnik maal meeleldi loomi näitas, tulid ka talle külla, tundus suhe siiski pingestuvat. Üksikud kirjad sisaldavad murelikke või agressiivseid küsimusi edasise rahalise toetuse kohta. Vincenti vapustas võimalus olla varasemast veelgi vähem majanduslikult kindlustatud. Samuti soovis ta, et Theo ja tema perekond veedaks puhkuse maal tema juures, kuid nad eelistasid Hollandit.
Dr Gachet oli toetanud van Goghi oletust, e tema kannatused on möödas ning et kunstnik vabaneks lõunamaa lõõmava päikese mõjust hoolsalt maalides. Uusi haigushooge ei pidanud tema sõnul järgenema. Vincent otsis probleemidest väljapääsu, pühendudes meeleheitlikult tööle. 1890.aasta juuli alguses sai ta oma haiguse peitlikust rahust teadlikuks ja kirjutas Theole, et võib vaevalt loota hea tervise jätkumist ega teadnud , „mismoodi asjad minu jaoks lõppevad.” Ta valas oma kurvastuse ja üksinduse maastikumaalidesse, nagu näiteks „Viljapõld ronkadega.” Lõpuks ei näinud ta enam maalimiselgi mõtet ja kaebas, et on uue ameti leidmiseks liiga vana. Van Gogh mängis isegi mõttetega astuda võõrleegioni. „Kui mul poleks sinu sõpru,” kirjutas ta Theole, „ sooritaks ma ilma igasuguste süümepiinadeta enesetapu, ja arg, nagu ma olen, teeksin seda lõpuks niikuinii.”
Tunnetades 27.juulil 1890 järjekordse haigushoo lähenemist, pööras Vincent van Gogh püstolitoru enda suunas ning suri kaks päeva hiljem. Theo oli Vincenti viimastel elutundidel tema kõrval ja suri ise seitse kuud pärast venda.
Pärast van Goghi
Pärast van Goghi surma korraldatud arvukad näitused võimaldasid uuel kunstnikepõlvkonnal tema modernistliku loominguga vahetult tutvuda. Tõenäoliselt selle perioodi kuulsaim van Goghi retrospektiiv korraldati 1901.aastal Pariisis Galerie Bernheim Jeune `is, mõjutades paljusid, eriti Prantsusmaa ja Saksamaa hilisemaid silmapaistvaid kunstnikke.
On hämmastav, kui paljud erinevad kunstnikud ja stiilid kandsid silmapasitvat van Goghi pitserit, ehkki noored maalikunstnikud viljelesid mõningal määral erinevaid stiile.
Prantsusmaal mõjutas van Gogh eriti foviste. Foovid maalisid puhaste erksate värvidega ja kasutasid peaaegu täiesti piiritlemata vorme-nad võisid kujutatava täielikult deformeerida-ning taotlesid lihtsustatud joont kui väljendusjõulisuse suurendajat. f ovistide võtmefiguur oli Henri Matisse, kes koos Maurice Vlamincki ja Andre Derainiga lõi maalistiili, mis sarnaselt van Goghi loomingule käsitles värvi objektist eraldi, andmaks edasi valguse –või ruumimuljet.
Paralleelselt prantsuse fovistidega moodustas Dresteni rühm saksa kunstnikke (Ernst Ludwig Kirchner, Karl Schmidt - Rottluff ja Erich Heckel) ekspressionistliku rühmituse Die Brüche( Sild ).
Van Gogh sillutas teed tundepuhanguid kujutava kunsti, stiihiliste värvide ja pintslitõmmete, kujumuutuse abil objektide esiletoomise ja kirglikkuse juurde. Tema piltide elujõulisuse mõju ulatus kaugemale talle vahetult järgnenud kunstnikest.
Francis Bacon , kes parafraseeris mitmeid van Goghi töid, tõlgendas näiteks van Goghi hävinud autoportreed „Kunstnik teel tööle” seitsmeosalises sarjas , mis kujutab erineval viisil õlgkübara ja maalikastiga figuuri.
Van Gogh maalis oma muljetavaldava loomingu peamiselt eraldatuses ja üksinduses, kuid sellest hoolimata leiab uutes kunstnikepõlvedes ikka ja jälle vastukaja tema pürgimus leida kunstiline väljenusviis, mis ületab pelga looduse jäljendamise piirid. Võib öelda, et van Goghi loominuguga algas moodsa kunsti ajajärk.
Sisukord

• Lapsepõlv
  
• Struktuur ja kontuur
  
• Van Goghi värvikasutus
  
• Elu ja postuumne kuulsus
  
• Üksildane elu lõpp
  
• Pärast Van Goghi
  
• Van Goghi teisi pilte
  
• Kasutatud kirjandus
  

Kasutatud kirjandus
Väike kunstiraamat „Van Gogh“ - Dieter Beaujean
Van Goghi teisi pilte