Doris Kareva luulekogu "hingring" analüüs (0)

Retsensioon
Doris Kareva „ Hingring ”
Doris kareva on aastaid olnud tähelepandavalt küps luuletaja. Ta on poeet, kes ülistas kannatlikult, luuletus luuletuse haaval armastust kui elu ülimat sihti. Eriti püüdles ta hingesiiruse, valguse ja selguse poole. Keskseks teemaks „Hingringis” on armastus – „sest armastus on kõiges , kõikjal, kõik”. (lk 87)
Kareva luulet on kindlasti kergem kaugelt ülistada, kui lähedalt uurima hakata. Ikkagi peaks heitma põgusa pilgu, kuhu ja mis suunas ta oma luuletustes aastate jooksul liikunud on.
„Hingring” algab arusaamisega inimesest kui universiumi keelest, kui keelpilli keelest, mis kuidagi helisema pannakse: „Kõik me oleme keeled, universiumi unes”. (lk 3)
Luuletaja kirjutab armastusest nii tundepuhtalt, mida ta mõtestab suurima inimliku lähedusena: „Iga ta suudlus on elukeelne”. (lk 56)
Doris Kareva luulet lugedes tabab mind alatihti ülev kurbus , kuid „Hingringis” mõjub