Doris Kareva luulekogu "Hingring" (1)

Retsensioon
Doris Kareva „ Hingring ”
Doris kareva on aastaid olnud tähelepandavalt küps luuletaja. Ta on poeet , kes ülistas kannatlikult, luuletus luuletuse haaval armastust kui elu ülimat sihti. Eriti püüdles ta hingesiiruse, valguse ja selguse poole. Keskseks teemaks „Hingringis” on armastus – „sest armastus on kõiges, kõikjal, kõik”. (lk 87)
Kareva luulet on kindlasti kergem kaugelt ülistada, kui lähedalt uurima hakata. Ikkagi peaks heitma põgusa pilgu, kuhu ja mis suunas ta oma luuletustes aastate jooksul liikunud on.
„Hingring” algab arusaamisega inimesest kui universiumi keelest, kui keelpilli keelest, mis kuidagi helisema pannakse: „Kõik me oleme keeled, universiumi unes ”. (lk 3)
Luuletaja kirjutab armastusest nii tundepuhtalt, mida ta mõtestab suurima inimliku lähedusena: „Iga ta suudlus on elukeelne”. (lk 56)
Doris Kareva luulet lugedes tabab mind alatihti ülev kurbus , kuid „Hingringis” mõjub see rahulikumalt ning eemalolevamalt. Raskustest tuleb luuletaja välja üsna tugevana, tõdedes ikka ja jälle: „Valgus, millest me võetud, ei hävi”. (lk 50)
Tema luules vastanduvad aina päev ja pimedus, hetk ja igavik, tõde ja vale, valgus ja vari. Esile tõusevad ka põlised küsimused – elu ja surm, ajaline ja igavikune. Ühel toel sai esile tõsta teist.
Kareva luules on väga vähe ebakindlushetki: „Võib-olla valu võlujõud vaid lõi sus viivuks helisema”. (lk 23)
Rohkem on ta luules kõrgemate teadmiste sära. Tegeletakse vaid sellega, mis on omane ja lähedane: „Ilmub, kaob, tuleviku saladust,
tahtmatut, tabamust”. (lk59)
Värsiridades on järjestikku palju ühe ja sama tähega algavaid sõnu:
„läbi lootusetu lumma.” (lk 9)
Ühe ja sama tähega algavad sõnad vähendavad natuke luule jutustavust, samal ajal suurendab selle laulvust. Kareva värsside üheks algallikaks võib pidada muusikat ja selle rütme. Osa värsiridu saab mõtteliselt kanda üle nootidesse.
Rohkesti on luules toetavaid liitsõnu: hirmking, saatusekelluke, leekkeel, armastussurm, helkpilklev, peegelpuhas. Seesugused sõnad annavad minu arvates luulele erilise maigu juurde.
Mind hakkasid luuletuses häirima korduvad sõnad: Linn, müütiline mõjuvõimas – linn (lk 27)
Tüüpiline tekstinäide kahelt realt leiab usu, lunastuse, lootuse ja lohutuse, koos koma ja mõttekriipsuga: „ainult nõnda saab sõlmida
usku ja lunastust
lootust ja lohutust” (lk 89)
Uudsena tundus mulle et sellise silmapaistva luuletaja luules leidub võõrsõnu: „Tuhaks saab valu ja viha ja iha imperatiiv .”(lk 86) ning arhailisi sõnu: „Uus hoop lõi mul pimeda jõuga harda karika kildudeks käest”. (lk 16)
Kareva iga luuletus on minu jaoks kui katse, kuidas edasi anda teade „kokkupakitud” vormis, et sõnade sisse tuleks maksimaalne vägi.
„Hingringi” kujunduses on kasutatudillustratsioone, mis tavalises olukorras on inimmeeltega raskesti tabatavad. Luulekogus ilutsevad mõningad pilkupüüdvad fraktaaliad.Iga luuletuse kohta on seal erinev „pildikene.” Kareva luuletuses „Müsteerium” on fraktaalpildil hästi palju ringikesi. Need näivad kui erineva suurusega mullikesed, mis on ringis ja muutuvad järjest pisemateks.
Ma võrdlen Doris Kareva luulet templiga, kus kohtuvad inimlik ja jumalik , hing ja universum .
Minu arvates on paljudel inimestel Doris Kareva luulest midagi õppida. Kas või sedagi , kui pühendunult ta armastusest, sellega kaasnevast kirest, elust ja surmast kirjutab, mida ümbritseb valgus pimeduse taustal.