Minu moodi usk - essee (1)

Minu moodi usk
Uskuda saab väga paljudesse erinevatesse asjadesse ja olenditesse. Mina ei pea ennast usklikuks inimeseks – ma ei kummarda ühtegi jumalat ega pöördu kellegi poole konkreetselt. Küll aga usun ma nii palju kui võimalik iseendasse, inimeste headusesse, armastusse ning sellesse, et iga kogemus on väga suure väärtusega. Ma usun ka hariduse, teadmistesse, sõprusesse ning ilusasse tulevikku. Minu usus on aga piir reaalselt võimaliku ning unistuste vahel on raskesti hoomatav, peaaegu et olematu. On asju, millesse ma tõesti väga tahan uskuda ning millesse ma mitmeid pettumusi trotsides siiski edasi usun. Samas on ka asju, millesse on lihtsalt tore ja ilus uskuda, ning asju, millesse peab uskuma.
Üks väga tähtis osa minu usus on usk iseendasse. See on just see, millesse peab uskuma, sest vastasel korral ei saa seda teha ka sinu lähedal seisvad inimesed. Eneseusk ei tule alati kergelt. Tegelikult pole see üldsegi mitte kerge, kuna kasvades ning täiskasvanumaks saades kogetakse tihti palju tagasilööke, nurjunud püüdlusi ning tunnet , et ollakse teistest kehvem. Väga suur võit on see, kui sellest kõigest üle olla ja selg sirgu edasi minna, sest kõik siin elus on kogemist väärt ning kõik, mis ei tapa , teeb tugevaks . Muidugi võib see kõik, mis ei tapa, teha ka väga haiget, kuid elu ei olegi ju ainult lust ja naer. „Elu on kogemine ja mina olen kogeja“ – selle Kristo Kiviora mõttetera järgi olen ma siiamaani elanud. Tuleb minna läbi kõigest, kaotamata usku endasse ning tulevikku.
Usk ning arusaam kõigest ümbritsevast on muutuv. Mäletan selgesti aegu, kui olin segaduses ja ei mõistnud, miks minu vanemad ei palveta nii nagu seda tegid inimesed televiisoris . Samuti mäletan, et igakord kui nägin musta kassi teed ületamas, koputasin kolm korda vasakule õlale ning lootsin , et midgai halba ei juhtu. Hiljem lisandus minu ebausulaekasse ka kartus 13. kuupäeva ja reede ees. Siis lähenes minu kolmeteistkümnes sünnipäev, mis sattus olema just 13. kuupäev ning reedene päev. Arvasin kohe et nüüd on kõik - olen elu lõpuni õnnetu. Kuid viis ja pool aastat hiljem ei nimeta ma end üldsegi mitte õnnetuks inimeseks, pigem vastupidi. Praegusel ajal olen väga skeptline ebausu suhtes ning leian, et kergem on sellest kõigest ennast mitte mõjutada lasta.
Mõisted jumal ja kurat on mind senimaani üpris külmaks jätnud. Ma ei usu põrgusse ning karmasse ja samuti ei usu ma mingisse pilve ääre peal kükitavasse mehikesse, kes lõi maailma. Jumalikkus tähendab mulle midagi ülimat ning kõikvõimast ning jumal kedagi sellist, keda kõik kuulavad ning kelle reeglite ja tõekspidamiste järgi oma elu seada tuleb. Minu jaoks pole see aga selline uskumus varaint, kuna mulle ei meeldi kellegi teiste tõekspidamisi uksuda ja järgida. Samuti ei meeldi mulle loogika ja ratsionaalsuse puudumine. See aga paraku puudub minu jaoks enamikes religioonides, millega siiamaani tutvunud olen. Ma ei usu ka imedesse, pigem usun ma juhustesse ja kokkusattumustesse. Imedesse on viivuks alati ilus uskuda, kuid kahe jalaga maa peale tagasi tulles leidub reeglina kõigele seletus.
Minu usus puuduvad reeglid. Puudub ülim olend , kelle poole pöörduda, sest minu usus on ülimaks olendiks inimene ise koos oma heade ja veadega. Et olla õnnelik tuleb kõigest võtta viimast, jättes kõrvale kahtlused ning skeptilise meele. Liiga hulluks muidugi minna ei tohi ning inimene peab endale leidma kindla koha siin elus ning õppima olema õnnelik. Peab uskuma kõike ilusat , kuid seda enam-vähem reaalsuse piiridesse jäädes. Vastasel korral võib kukkumine helesiniselt pilvetupsukeselt olla väga valus . Elus on palju ilusat ning et kõike seda kogeda tuleb olla julge ning endasse ning oma tegemistesse uskuda. Ma pole endale seadnud reeglit, millesse ma võin uskuda ja millesse mitte. Mull on terve elu veel ees ning küll elu mind õpetab. Mingi jõud kuskil, keegi, kunagi on võib-olla et isegi olemas, kuid selle väljaselgitamiseni pean kergemaks uskuda maapeaalsetesse ning reaalsuse piiridesse jäävatesse asjadesse ja nähtustesse.