Nick Drake'i kirjand (0)

Essee Nick Drake 'ist
Juba raamatu esimestes ridades oli tunda autori südamelähedast lähenemist Nick Drake'i elule. Tundus, et justkui raamat räägiks otse reaalsest karmist maailmas, mitte ilust läbi lillede, vaid isegi tegelase mõtteist kogu universumile.
Autor jagas peatükkide vahel imepäraseid vaateid loodusest ja algul tundmatust argipäevaelust. Autori sõnakasutus meile maailma maalides valgus idee vabalt laiali, paitades meie meeli ,ning haaras sellest järsku kinni ja tõmbas ilmvõimatu jõuga tagasi endasse. Tahtmata seda tegeliku maailmaga jagada, ent mitte lasta endale haiget teha asjaosalistel, kes ei oskaks seda tõeliselt hinnata kõigi tema endi vigadega. Seda maailmapilti sai ainult viivuks jälgida, tekkis tunne, nagu autor ei julgenud oma tundeid endast välja lasta.
Öeldakse, et seadused on rikkumiseks – nii arvas ka raamatu tegelane sügaval sisimas enda sees. Eluaeg peale surutud õppimist ja tunnet, et pead ennast oma perele pidevalt tõestama oli loo sisus mitmeid kordi välja toodud. Teatud hetkel ei tahtnud enam Nick kellelegi kuuletuda ja teha seda, mis teda ennast selle käigus rüüstas. Ta tahtis ise oma rada kõndida, mitte jätkata seda elu, mis talle oli ette kõnnitud. Ta soovis ise omi vigu teha ja nendest tulenevalt õppida iseseisvalt ilma teiste asjaosaliste abita. Tahtmiseks oli tal läbi muusika vabaks saada ja minema lennata millegi parema poole.
Ennast vabaks lasknud perekonna väärikusest, koolist ning laialdasest tutvusringkonnast sai ta aru, et maailm lõppes sealt otsa, kust ta lendu tahtis tõusta. Ta lootis muusikat teha ilma piirideta ning lasta oma hing vabaks selle käigus. Kuid ta mõistis, et elus polegi seda enamat , mida otsitakse, selle laskis ta lahti koos nendega, mida ta heaks enam ei pidanud. Ning talle jäi ainuüksi tühjus, millega ta lõpuks elada ei tahtnud.
Juba üksindusega leppides andis ta elu raskustele alla ning üritas vaikselt oma vigu parandada. Juhuslikult, tahtes oma olemist paremaks muuta, tarbis ta narkootikume, mis tundus talle loomulik ja õige, oli sellel hetkel vale. Kuid alateadlikult oma ebaõnnestumist sisendades neelas ta peoga ohtlikke tablette alla, mida ei võinud lubatust rohkem võtta. Ning lõpuks ta ei leidnud enam midagi, millest haarata, et ennast tagasi tõmmata. See sündmus jäigi viimaseks , mida ta mäletas enne, kui ta keha krampi tõmbus ja ta süda tukslemise lõpetas.
Tegelane ei kartnud vaadelda enda ümber kiirelt arenevat maailmapildi liikumist tundide kaupa. Ta kirjutas laule sellest, kuidas tavapärased sündmused teda seesmiselt mõjutasid ning mis mõttearendusi see temas esile tõi. Sest eelkõige jäävad meile need asjad meelele, mis puudutavad meid endid sügavuti.