Le corps et le sang de l'amour (Armastuse ihu ja veri) (0)

Le corps et le sang de l' amour
,,Je t'aime. Armastan Sind,” lausus ta ning lahkus, sulgedes enda järel massiivse eebenmusta ukse.
Jäetud üksinda sesse avarasse ning sel õhtul õdusalt hämarasse tuppa, vajus ta mõtteisse. Arvatakse, et sõnad teevad imet . Tegelikult on nad sageli mannetuimad veenmisvahendid. Nad annavad vaid ähmaselt edasi seda võimsat tunnete ja ihade voogamist, mis on nende taga. Kui keel enam ei sega, hakkab süda kuulama ...
,,Kuid minu lemmel oligi vaid üks tiib ,” hüüdis ta, lootes, et äraläinu veel kuuleb , ning alustas oma monoloogi jäädvustamisega koltunud paberile , mõistes, et teda niikuinii enam keegi ei kuule ega mõista, vähemasti antud momendil , ,,ma rohkem ei hõlju, mul on raske. Kuid minu hingel oligi vaid üksainsam keel, millega Sa armutult pooltoonides mängisid. Ainult et vastuseks oli – vaikus . Sa teadsid, kuidas ühendada need peened niidiotsad, et pealtnäha kuldne õmblus püsiks ja pimestaks oma elujõulise säraga kõiki, kuid Sa ei vajanud seda olekut, mida nimetasid õndsuse ülimaks avaldumisvormiks. Mõistsid, et teiste jaoks elamine on tühine, ja jätsid mind üksinda ebaõiglaselt.”
Kristalne täitmata veinikarahvin kukkus järsust küünarnukilükkest põrandale ning purunes , killud libisesid mööda ruuget põrandat. Ta tõstis pilgu ning kiikas aknast välja, justkui neurootiliselt maniakaalne idioot, kes otsib oma öhe kadunud ohvrit. Pelgalt sõnad, mida mälu vaimusilma püüdis manada, olid ainsaks urjaks. Mõtisklenud viivuks, otsustas ta kirjutada teise kirja, ainult lahkunu jaoks.
,,Armastus toimib raku tasandil, selles on minu avastuse olemus,” alustas ta kindlameelselt, ,,sellesse on koondatud kõik seadused, nii energia jäävuse seadus kui ka mateeria jäävuse seadus. Nii keemia, füüsika kui matemaatika . Molekulid tõmbuvad teineteise poole keemilise läheduse tõttu, mille määrab ära armastus. Isegi kirg , kui soovid. Metall tahab hapniku juuresolekul kirglikult oksüdeeruda. Ja pane tähele kõige tähtsamat, see keemiline armastus küünib endast lahtiütlemiseni! Teineteisele andudes lakkab igaüks olemast tema ise, metallist saab oksiid ja hapnik pole enam üldse gaas . Seega antakse armastuse nimel ära oma looduslik olemus... Aga stiihiad ? Kuidas pürib vesi maa poole, täites iga nõokese, täidab maa iga prao, kuidas limpsavad lained merekallast! Oma kõige täiuslikumas toimes tähendab armastus loobumist iseendast, oma olemusest selle nimel, mis on armastuse objekt. Kui Sa siiani ei mõistnud minu andumust, siis saan süüdistada vaid ennast, kuid tõtt ei suudeta pesta maha nagu ka kuriteost veriseid käsi. Mõlemad kummitavad ja painavad kõiki süüdlasi. Oleme aga patused alates sünnimomendist, ilma et suudaksime sellega võidelda. Milleks siis kordame endale, et püüdleme pidevalt vooruslikkuse poole, jättes siivutused, patud ja kõlvatused keelatud ürjete nimistusse? Õiglased väärtused on kõik, mida tõepoolest vajame, et veeta see sünni ja surma vaheline moment enese ning teiste jaoks üllalt ja rüütellikult. Ainus, mida inimkond püüdnud järjekindlalt teha, on taplus vikatimehega igavese elu nimel, teades, et finaal on alati üks. Mina pühendasin oma keha, vaimu ja hinge armastusele Sinu vastu, laskmata ennast häirida ühiskonna väidetavatest ettekirjutistest, jaburatest normidest, mis piiravad nende endi eneseteostust. „Ce qui me rend folle, c'est que je ne sais à quoi tu penses quand tu es comme ça. Mind teeb hulluks, et ma ei tea, millele Sa mõtled, kui Sa niiviisi vaikid,” laususid kord mulle, andes teada, et püüad minu vabadust kergelt piirata. Sa ei mõistnud, et ka vaikides tunnen end Sinuga kui paradiisiranna viimses ehakumas. Jah, see võib tunduda Sulle du dernier ridicule, ülimalt naeruväärne, kuid ma armastan Sind. Je t'aime.”
Täiskuukiirgus valgustas eredalt selle toa veripunaste linadega kaetud baldahhiinvoodit. Ta avas silmad ning nägi, et oli üksi ses kildudega kaetud põrandaga avaras toas. Lootus sureb viimasena. L'espoir meurt pour la dernière fois.
Dan Glošin
12. reaalklass
18. oktoober 2009