Betti Alveri luuletused (0)

Allikal
Nõnda ma olin ja nõnda mind loodi-
aimajaks hämaral allikal.
Palju, nii palju näis ühtemoodi
tormava taeva ja tähtede all.
Võrdlusi aina võttes kui varnast,
nägin ma varsti, et kõikjal mu ees
Kõigil on midagi omasarnast,
kõigel on kusagil
hõimlane, hõlmaja, paarimees.
Nõnda ma olin ja nõnda mind loodi-
kuni kord allikal küsis mu aim:
Mis on inimsüdame moodi?
Millega sarnaneb inimvaim?
Aga eimiski
Hõlmanud iganes inimvaimu
tormava taeva ja tähtede all.
Inimsüdamest andis aimu
Valgusähvatus allikal.
Lepitus
Kaheks külmaks, kurjusest kaameks õeks
Minu süda ja mõte loodi.
Mida põlgas üks, pidas teine tõeks,
Tõusis üks, jäi teine voodi.
Nad sapiks muutsid maitsvad road
ja sõtkusid taignasse kruusa .
Aga kord kui neil vihaselt välkusid noad,
istus lävele mõtlik muusa .
Vaevalt nägid ta pilgud uurijad
hullund õekseid, kui sündiski pööre:
vaikselt laskusid mõlemad fuuriad
päästma lahti ta kinganööre.
Suvi
Taeva silmad on mu kohal
sügavad ja hellad .
Kõrgel rohelises kuplis
löövad metsakellad.
Suvi sammub üle põllu,
juustes viljakõrred,
mullas kobrutades käivad
suured pulmatõrred.
Mõdupiisku piilab õitest
ristik mesirõske.
Maasikatel magus veri
valgub ühte põske.
Õnnekruusid ääretasa.
Päeva on lukku pannud
roosipuhma õhetusse
mustad murekannud.
Rõkka, kägu ! Homme juba
kustub hääl su nokas
ja meil mõlemal on kurgus
valus odraokas.
Kui ma kauges lapsepõlves
Kui ma kauges lapsepõlves
aabitsat veel lugesin ,
mõnikord siis ema kleiti
vallatades pugesin.
Joostes ringi toas ja õues
kuumas mängu-ahinas
kuulsin nagu kurba kõnet
raske riide kahinas.
Talv mind kattis tormirüüga,
tõukas hangeharjule
ning ma tahaks jälle joosta
tuppa kolde varjule.
Kuid ma väsind lapse kombel
kodu poole piiludes
nõrken oma elu suurtes
tuisukarva siiludes.
Unenägu
Ma leidsin halja künka ja sinna seisma jäin.
Täis valgeid laevu voogas mu jalus Muhu väin .
Just maltsakalda äärel
käis looklev metsatee
ja palmid Sõrve säärel
vahtisid üle vee.
Ning uhkel inimlapsel nii kergelt hingas rind ,
toas laulis kätki äärel suur sinisirje-lind.
Pilvkõrged tõsised kantsid
valvasid lahesuus,
kus ruuged pomerantsid
küpsesid nõtkes puus .
Laul
Kui, kõrvus häbinaer ja hele vile,
sa nagu surnu oma külmas toas
kesköösel kukud sängis kummargile
Ja tunned : „Lõpp!
Vaid unustust! Mul pole tegu muuga !“-
siis keegi koputab su akna taga.
Laul jookseb tuppa laternaga,
toob kaasa elukirjad eksinule
Ja loeb neid ette oma lapsesuuga.
Kuristikulill
Kui viivuks vaibub raske valuvihm,
ööpime pilverüngas varjab taevalaupa
ja kurva kuristiku lillele
päev naeratab
altkulmu äkki kiirte kaupa –
siis loodusel on inimese nägu.
Eks vaata ise!
Õhuvalguse
ja vikervärvid kingib sulle vainult
su oma silma öine süsimust
ning õnnekõrgusega mõõdab ainult
su süda elusügavust.
Looming
Iial ma elava eitamiseksamit
ära ei teinud.
alati alla keskmist oli mu ahtake taip.
Tähti ma tänini päris täpselt ei tunne.
Numbrite lõppu ei leia. Suurimat arvu ei tea
Tähti on Transmodernias peletu palju
Arvude vahel on arterid
eluhoovuse jaoks.
Kuula, kuis kolksab
raskesti rappuval vankril
sumbunud sõnade sumadan.
Aga sinul, oh laulik,
on tuba täis ärevil tähti
Nutused-naerused numbrid su aknal
vaatavad kummuli kuud.
Sügaval silpide sängis
ärkavad äkki su sõnad,
alasti laused kui lapsed,
väetimad vennad ja õed.
Juba nad jooksevad kiviste koskede kohal
huigates,
hullates
unedest hapramal
kiikuval,
kõikuval
Valgusekõrrel
valule vastu,
saatuse sülle
viipama,
viskuma
õuduste õuel
koleda kiuste
päikese poole.
Võta kinni mu käest.
Ei vaibu
Ei vaibu,
ei vaju tuhka
looja läidetud luuleread ,
kui ta ise põrmu ei pilla
oma süttivat
sulepead.
Ikka põleb ära ta paber.
Ikka pakub end paberiks paas,
tulekindel
tahutud kivi,
raudkalju,
räbune räni
ja mõõgateragi
maas.
Ei kivis ole kõlapinda
ega mõõgas midagi head –
seepärast me inimrinda
looja
kirjutas
oma read.
Ainus autor
„Aeg, sina kogenud kriitik ,
loodud lugude lektor !
Ütle, mis imet sa otsid?“
„Vahel hõõguma hakkab valu,
vahel kahetsus, vahel kaotus,
vahel õnn, vahel tume tõde,
vahel hingehäda ja häbi .“
„Kes on see erksam autor?“
„Inimlugude ainus autor
on üleni ergav elu.“
„Mis voorused eeldavad edu?
Või annad sa erru kõik loojad ?“
„Kus iganes eeldavad edu
su enda vooruse vapid
ja süümeta suleproovid-
seal annab ise arhiivi
sind ikkagi ainult elu.
Mitte mina
Su lugu
on läbi.“
Ei tea
Miks oma roosipõõsa, mis lõi haljaks
ja lokkas vallatult mul üle pea,
ma lasin ise röövida nii paljaks?
Ei tea.
Miks keset lapsemeelse armu indu ,
kui andestasid mulle iga vea,
ma kallutasin kahtluse su rindu ?
Ei tea.
Miks müüdava metallisära,
maailma õuduse ja meelehea
koos õnnega ma needsin ära?
Ei tea.
Ja mida, mida,
meeletu ja kiivas,
nii ahastades kogu oma ea
siin otsisin ma põletavas liivas?
Ei tea.