Ballett Luikedejärv (0)

Luikede järv
Reedel, 8. detsembril 2017 käisime klassi ja saksa vahetusõpilastega Rahvusooper Estonias vaatamas Pjotr Tšaikovski balletti „ Luikede järv”. See oli mu elu teine (Tšaikovski) ballett , millest esimene oli olnud eelmisel kooliaastal vaatamas käidud „Pähklipureja” ning väga positiivse kogemuse tõttu olin üsna elevil, sest teadsin , et ka seekord ma ei pettu. Varasem teadmine, ülevaade nii nimetatu („Luikede järv”) sisust ja muusikapaladest muutsid elamuse ainult veel rohkem nauditatavaks. Tegemist on siiski ühe kõige kuulsama, kui mitte ise kõige-kõigema ballettiga tantsukunsti ajaloos, millest iga vähegi kultuurne ja intelligentne inimene on kuulnud . Olgu need kummitavad palad , ’väikeste luikede tants’ või hoopis Lauri Leesi vene keele õpikutest veeritud tekstid-äratundmismomendid on paratamatud.
Lõpuks sai pilet näidatud, kava ostetud, telefon välja lülitatud ning maha istutud, millele järgnes kerge ootusärevus eeloleva elamuse ees. Minu pilk ei olnud aga köidetud ainult andekate tantsijate ja ilusate tantsude, vaid ka lava ees mängiva orkestri poolt. Jälgides, kes mängis, leidsin end kohati pööramas tähelepanu muusika detailidele, pillidele, mis muidu kuulates võisid taustale jääda. See polnud lihtsalt ilu vaatamine ja kuulamine , vaid balleti, muusika ja kogu selle kunsti läbi elamine, tunnetamine, samal ajal ka analüüsides. Oleksin kui uppunud, vajunud sügavale võlu sisse, unustasin viivuks oma argipäeva mõtted, mured ja lihtsalt nautisin. Lugematul arvul kordi tundsin, kuidas judinad jooksevad mööda selga ning kananahk tekib ihule. Tegemist polnud aga ebaõnnega õhukonditsioonis, vaid ootamatult tugev lummus „Luikede järve” visuaalse ning veel enam musikaalse ilu vastu.
Kealan McLaughlin, kes oli esimest korda prints Siegfriedi rollis, mängis oma osa väga meisterlikult välja, tema solo-tantsunumbrid olid kihvtid ja hästi teostatud. Alena Shkatula, kes tema armastatud Odette ja ka Ottilie rolle tantsis, oli sammuti vapustav . Ei jäänud märkamata, et tegemist oli ka kõige peenema tantsijaga laval, mis tekitas veidi õudust. Sellegipoolest ei jätnud ta tantsulised oskused soovida, sest kõik nägi äärmiselt graatsiline ja kaunis välja. Isiklikust perspektiivist julgen öelda, et paremini tuli siiski välja valge luik. Oleksin võib olla rohkem soovinud mustale luigele isepärast võrgutamist ja müstilisust, kuna paratamatult olen ise, eriti taoliste klassikaliste, idealiseeritud lugude puhul, suur nn pahelisuse austaja, kuna leian, et seal peitub minu jaoks rohkem pinna-alust, teadmatust mida analüüsida enda jaoks. Samamoodi lootsin ma ka, et konkreetse versiooni puhul pole tegemist hea lõpuga, kus kõik õnnelikult elu lõpuni elavad, sest ’armastus võidab kõik’. Enda kergeks pettumuseks oli too täpselt eelnevalt kirjeldatu , kuid ei heitnud meelt, kõik oli siiski kordumatu ja igati meeldejääv.
Jään pingsalt lootma, et minu järgmine võimalus minna Estoniasse balletti, operetti või ooperit ei jääks kaugesse tulevikku. Seniste kogemuste põhjal võin lihtsalt väita, et olen nimetatute suur austaja ning soovitaksin igale inimesele, kellel vähegi huvi on, kuna taolist elamust ei kujuta täismahus ette enne, kui on ise vaatamas ja kuulamas käidud ning ka siis on iga kogemus omapärane ja teistsugune.