Kooli hirm. (0)

Kooli hirm.
Esimesed hommikused päikesekiired jooksevad võidu, et tuua rõõmu ja valgust, paidates oma pehme soojuse ja säraga.Kergelt, tõstsin siis uniselt pea, ning kissitasin silmi, et harjuda valgusega .
Tüdruku juuksed olid sasitud ning meik üpriski laial, kuid viivuks ta tõusis. Kadri pani ennast valmis, jõi viimse tilga teed ja hakkas minema. Kõik oli veel hästi kuni tüdruk jõudis kooli õue. Mitte üksgi hing ei teretanud teda. Tüdruk ei saanud aru hetkel, mis toimub. Miks kõik teda salgavad?
Ta liikus aegalaselt garderoobi poole, kuid siis tuli võimukas tüdrukute punt. Korraks lõi mulle miski hirmu nahka, kuid see kadus sama kiiresti, kui see tulla jõudis.
Ma võtsin oma jope seljast asetasin selle nagile, vahetasin ka välisjalanõud siseomade vastu, aga siis tuli Liisa . Hetkel polnud see tähtis.
"Asja juurde asudes, kelleks sa end õige pead? "Küsis Liisa minult range alatooniga.
"Mida, misasja?"
"Ära teeskle, et sa ei teaks sellest mitte midagi, sa tead väga hästi, me teame väga hästi, kõik teavad väga hästi! "kõlab süüdistav noot, Liisa huulilt.
"Räägi asjast !"
"Sa oled lihtsalt üks haige tüüp, mõistad? "
Kadri pruunides silmades peegeldub hirm, ning pärlendavad pisarad .
Klassijuures oli aga poistepunt, nad jõllitasid mind silmanurgast, see oli enesest mõistetav.
Tüdruk peatub hetkeks, sest nagisevast koridorist kostavad tõtakad sammud.
"Värdjas! "röögib kellegil madal, kuid tugev hääl teiselpool koridori.
Kõik vaatasid mind väga kurja ja metsiku pilguga, mis tekitas minus aina nõrkust.
Kell helises ning oli aeg minna tundi, enne tunni algust öeldi mulle samamoodi jubedusi, mis näpistas mu sees. Tunnis ma ei suutnud süveneda töösse, istusin täiesti üksinda, ilma sõpradeta ja kõigeta. Mu sees valitses vaid tühjus ning üksindus. Minu täiuslik klass on osutunud õudus unenäoks.
Päev möödus kiiresti, kuid kohutavalt, see kõik oli minu sisse kogunenud nii oligi, kuni nädal aega. Mu hinded ei olnud just mitte kiidu väärt, kõik see painas mind. Ma olin liiga nõrk, et vastu astuda kogu oma klassile. Pole tahtmist millegi jaoks, koolis käimis tahe on minus kustunud, elu jõudki hakkab tasapisi kaduma.Ma olen katki ja lõhutud.
Vihasena tõmbasin aknale ette kardinad , et takistada valguse pääsemist tuppa , ning haarasin siis ette järgmise paberilehe, mis praegu veel puhas on, kuid mille ülesandeks saab tüdruku tunnete endale võtmine, sest tüdruk ei taha enam midagi tunda, mitte kunagi. Ohates haarab ta kätte pliiatsi ning langetab selle siis paberile.
"Ma ei jaksa kanda seda enam enda õlul. Pool minust on surnud "Kritseldasin ma paberi lehele.
Mis siis saab, kui ma poetan sellest kõigest kellelegi? Miks keegi ei taipa? Mu hinded on korrast ära, ma ise olen nõrk ja jõuetu. Kas see tõesti välja ei paista?
Ühel hommikul vihma kallas justkui oavarrest , ma pidin jälle vastutahtmist kooli minema, kõik see vaid oli minu sisse kogunenud, ma ei julgenud seda mitte kellegagi jagada. Kõik olid nii rõõmsad koolis väljaarvatud mina, isegi mu parim sõbranna oli minu endi vastu.
Kell tirises ja oli aeg minna klassi. Õpetajat polnud veel tulnud ning kõik sõimasid mind nagu alati. Mu pinalit loobiti mööda klassi ning töövihikutega tehti sama. Looduse vihikust rebiti lehed välja ja hiljem visati see prügikasti, ma üritasin sellest kõigest mitte välja teha ja lootsin õpetaja tulekut klassi. Õpetaja ei olnud pärast kümmet minutit saabunud. Mulle öeldi otse näkku jubedusi, mis tegid tohutult haiget.
"Tead, me mõtlesime, et sul poleks üle-üldse mõtet meie klassiõde olla, niikuiniigi rikud meie klassi mainet, kuna sa oled tühine, tühine kõigi jaoks. Me kõik vihkame sind! Said aru? "ütles mulle Karin.
"Lisaks sa haised, oled kuulnud midagi pesemisest? Heh, vaevalt küll, kuid nüüd on sellejaoks just nimelt õige aeg. "
Siis astus klassi õpetaja, ta kuulis seda kõike pealt, vähemalt mulle tundus nii.
"Nii, mis siin õige toimub“ , küsis rangelalatooniga õpetaja.
Klassis valitses vaikus .
"Ma küsisin, või pean ennast kordama ? "
"Liisa, alustame sinust. On sul Kadri vastu midagi ?"
Liisa suu oli lukus.
Õpetaja küsitles kõiki, paar õpilast saadeti ka direktori juurde.
"Kas te arvate , et Kadri tahab veel siin koolis käia? Mis teil arus oli? Te olete üks tore klass, te peaksite kokku hoidma! Nüüd, pärast tunde palute kõik Kadrilt siiralt vabandust . On selge ? "
"Jah! " , vastas terve klass ühest suust .
Päev jõudis lõpule, kõik palusid minult siiralt vabandust, kuid peab tunnistama, et ka mõni oli ükskõikne. Paar õpilast kinkisid isegi ühe sooja kallistuse. Ma pean tõdema, et pärast seda kõike, on raske neile andestada .See kõik jääb mu südamesse igaveseks . Ma lihtsalt ei suuda seda kõike neile andestada, kui palju haiget nad mulle tegid nii vaimselt kui ka füüsiliselt, kuid ma üritan tasapisi.