Kaunid ideaalid, karm tegelikkus. (0)

Kaunid ideaalid, karm tegelikkus.
Ernest Hemingwaylt on inimkond pärinud äärmiselt tabava ja illusiooni hajutava mõttetera: „Noore nolgina sõtta minnes, kujutatakse ette, et ollakse surematud. Teised tapetakse – sinuga endaga seda ei juhtu. Kuid siis esimest korda haavata saades , loobutakse sellest illusioonist ning teatakse, et see võib tabada ka sind ennast“. On haavu , mis ei veritse kuid kipitavad see-eest sadu kordi enam.
Sõjal, kui inim ja ühiskondlike suhete kokkupõrkel, on riukalik iseloom ja omapärane huumorimeel. Huumor, mis ühteaegu nii magus-valus, irooniline ning kohati ka julm, dikteerides inimsaatuseid ja nende põimumist. Vastandlikult üldisele arusaamale, ei kujuta sõda endast ainult vastaste konflikte vaid ka konflikti inimese tavaloomuse ning omaduste vahel, mida sõda inimestes välja toob ning seda nii inimeses endas kui ka suhteses teistega .
Karmiks tegelikkuseks on asjaolu, et enamasti õhutab sõda inimestes väärastunud ning avaliku arvamuse kohaselt negatiivseid omadusi, kuid kus on reegel, seal on seda kinnitamas ka erand ning harva, kas või viivuks , laseb sõda inimesel tunda rõõmu enese jaoks püstitatud või vahel ka ootamatutest ideaalidest. Ideaalseks näiteks on siinkohal E. Hemingway teos „Hüvasti Relvad“, milles mina-tegelane leiab armastust ja ilu naiselt , kellelt algselt ei oodanud ta midagi muud kui nö. Lihtsat meelelahutust. Hästi väljendub selles seigas kas sõja iroonilisus, tekitades haavu lüües armastust. Nimelt saab ameeriklasest Itaalia sõjaväelane Henry (nimi-tegelane, reeglina terve kui purikas, sellest ka iroonia ) haavata, ning teda asub hospitalis põetama inglannast vabatahtlik meditsiinitöötaja Catherine . Nad armuvad ning üürikestel hetkedel näib elu ka sõja eesliinil imeline . Seda, kuniks Henry peab taas rindele naasma.
Üürikesel õnnel on aga Sõja silmis kõrge hind ja selle sissenõudmine leiab aset enamasti toorelt ning halastamatult, milles väljendubki Sõja huumorimeele jõhkrus. Sõda valib oma ohvrid pikemalt mõtlemata, kuid üllatuslikult ka nende hulgast, kes ei marsi otseselt rinde ridades, põhjustades sellega alati suuremat valu kui oodata osati.
Itaalia kaitseliin langeb ning ainsaks võimaluseks jääb pageda, mida teevad ka Henry ja Catherine, kuid erinevalt enamikust pagejatest, oli neil sihiks uus elu, mis kasvas selleks ajaks juba Catherine üsas. Nad pagevad Šveitsi mägedesse, kus elavad vaikselt kuni sünnituseni.
Sõda oli läbi saamas ning oma viimase hingetõmbega, otsustas Sõda kaasa haarata hoopis imeilusa inglannast vabatahtliku meditsiinitöötaja, jättes Henry laps kätel, neile vihmas järele vaatama. Seda võib lugeda eksimatult Soja huumorimeele magus-valususeks.
Sõda – osav mängur, mis panustab vähe kuid leiab alati viisi, meelitamaks endas osalejaid panustama kõik. Viimased teevad seda lootuses tunda püsivat võidujoovastust ning ülevaid emotsioone. Karmiks tegelikkuseks on aga fakt, et Sõda, vilunud mängurina, ei kaota kunagi.