Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Veisekasvatuse kordamisküsimused". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
lüps, lüpsi, tõu, lehm, tõud, tõug, konditsioon, lehmad, lihakeha, konstitutsioon, aretus, sünnitus, laktatsioon, seemendus, piison, lihatõud, seaduspärasus, vasikas, udara, kodustamine, põlvnemine, aasia, jakk, aberdiin, etappid, talli, kehaehitus, klassifikatsioon, piimatõud, veisetõug, kehamassi, looteline, kehaosad, konstitutsiooni1.3.Alamperekond:kaugaasia veised(Bibos) Liik:banteng Kodustatud:baali kari Liik:gaur Kodustatud:gajaal 1.4.Alamperekond:piisonid Liik:euroopa piison ameerika piison Kodustatud:puudub 2.Perekond:Aasia pühvlid(Bubalus) Liik:india pühvel e arni Kodustatud:india veepühvel Filipiini pühvel Kodustatud:puudub
viimased tarvad surid välja 17. Sajandil, ta oli suure kehaga, raske pea ja tugev massiivne kael, sügav rinnak, pikk kere. 3. Veisekasvatuse olukord maailmas ja Eestis Valdav osa veiseid arengumaades, kus toimib ekstensiivne veiseliha tootmine. Arenenud maades toimib intensiivne veiseliha tootmine. Eestis on veiste arv pidevalt vähenenud. 2010 seisuga 240 tuhat veist, lihatõugu veiste arv on samas kasvanud. Piimatootmine koondunud suurtootjate majapidamisse. 4. Tõu mõiste ja kujunemine Tõug on ühte liiki kuuluvate loomade suur rühm, kellel on ühesugune põlvnemine, välimik ja majanduslikult kasulikud omadused. Tal peab olema kindel leviala. Tõude kujunemine 1. Etapp toimub aretuskomponentide valik ja paaride valik vastavalt aretuseesmärgile. Toimub plaanipärane ristamine ja ristandite hulgast valitakse sobivad loomad, et kujundada uut tõurühma. Etapi lõpuks saadakse suur ja sarnaste jõudlusomadustega loomade massiiv. 2
Veise kodustamise ajaks võis olla u 6-2 tuhat aastat eKr . Kodustamise kolleteks on Kirde-Aafrika ja Edela-Aasia Niiluse, Tigrise ja Eufrati jõe aladel. 2. 1) Perekond:veised, 1.1 Alamperekond:veised, liik:ürgveis, kodustatud vorm: koduveis. 1.2 Alamperekond: jakid, liik: jakk, kodustatud vorm: kodujakk. 1.3 Alamperekond: kaguaasia veised, liik: banteng, kodustatud vorm: baali kari, liik: gaur, kodustatud vorm: gajaal. 1.4 Alamperekond: piisonid, liik: euroopa piison, ameerika piison, kodustatud vorm: puudub. 2) Perekond: aasia pühvlid, liik: inda pühvel, kodustatud vorm: india veepühvel, liik: filipiini pühvel, kodustatud vorm: puudub. 3)perekond: aafrika pühvlid, liik: kahverpühvel, kodustatud vorm: puudub. 3. Veisekasvatuse olukord maailmas ja Eestis. Valdav osa veistest asub arengumaades, seal elab suurem osa rahvastikust maal ja tegeleb põllumajandusega. Vajalik piima ja liha toodang
Veiste kodustamine ja põlvnemine. Kodustati 6-2 aastatuhat e.m.a. Kirde-Aafrika ja Edela-Aasia. Niiluse, Tigrise ja Eufrati jõe aladel. P-Aafrika ja Sahara kõrb. Veiste ulukeellased:Tarvas ehk ürgveis, Jakk,Kaugaasia veised (Banteng ja Gaur),Piisonid (euroopa ja ameerika), aasia pühvild ja aafrikapühvlid. Veisekasvatuse olukord maailmas ja Eestis. Maailmas: Veised: 1338, Pühvlid 158,6 (milj)Eestis: Veiseid: 240 tuhat, kellest 200 piimav ja lihav 40,5 Tõu mõiste ja kujunemine. Tõug on ühte liiki kuuluvate koduloomade küllalt suur rühm, kellel on ühesugune põlvnemine, välimik , maj kasulikud om ja ühesugused nõuded keskkting suhtes. Tal peab olema kindel levila e. Areaal. (peab olema isoleeritud teistest populatsioonidest ja ei tohi toimuda sugulsaretus) Veisetõugude klassifikatsioon. Aluseks lihajõudlus ja piimajõudlus (piimatõud,lihatõud, komb. Tõud). Arenguastme j:primitiivsed tõud, üleminekutõud ja aretustõud. Piima- ja lihatõud
Veisekasvatus KOKKUVÕTE arvestuseks *Koduveisel piimas umbes 4-5% rasva. *Eestis veiseid umbes 260-280 000. Nendest lihaveiseid ca. 70 000. *EHF (Eesti Holsteini tõug) – SUURIM PIIMAJÕUTOODANG. maailmas enimlevinud, Hollandi friisi tõug ristatud Eesti maatõuga *EPK (Eesti punane veisetõug) *EK (Eesti maatõug) *Koduloomadel, erinedes ulukloomadest on hästi välja arenenud inimestele vajalikud organid nt. piimanäärmed, HEA VEREVARUSTUSEGA UDAR, nõrk lihastik tagab ainult liikuvuse ja võime sööta. Lihaveistel tugev lihaskude, piim ainult järglastele. Tänu parematele keskkonnatingimustele koduloomade kasvukiirus on suurenenud, varasem suguküpsus ja majandusliku kasutamise küpsus.
.................................................................4 1.1. VEISTE KODUSTAMINE JA PÕLVNEMINE. .............................................................................................................. 4 1.2. VEISTE ULUKEELLASED ............................................................................................................................................... 5 2. VEISEKASVATUSE OLUKORD MAAILMAS JA EESTIS .....................................................8 3. VEISTE ARETUS ....................................................................................................................9 3.1. VEISETÕUD........................................................................................................................................................................ 9 3.1.1. TÕU MÕISTE JA KUJUNEMINE................................................................................................................................ 9 3.1.2
täitsid Eestile eraldatud piimakvoodist 93%. Eestile kvoot oli 646,4 tuh t sellest tarnekvoot 633,4 tuh t ja otseturustus 12,9 tuh t. Tarnekv. täideti 593,0 tuha t.- 94% ja otseturustusk. 7,4 tuh t ehk 57%.Veiseliha osatäht. kogu lihatoodangus oli tõusnud - 28%. Veiseliha tootmine suurenes lihaveisekasv.edendamise tulemusena. PRIA andmetel oli lihatõugu veiste arv 30. 06. seisuga 21,8 tuh, mis on 8,6% kogu veiste arvust. 4. VEISETÕUGUDE KLASSIFIKATSIOON. Arenguastme järgi jaotatakse tõud: 1. primitiivsed e. kohalikud tõud- on aretustööga oluliselt muutmata. saadud nn. rahvaselektsiooni tulemusena. Suguloomadeks valitud juhuslikult paremaid loomi. Enamasti väikesekasvulised, madala toodanguga, hästi kohanenud kk,vastupidavad. on aretuskomponendiks uute tõugude loomisel. 2. ülemineku ehk parandatud tõud - kujunemisjärgus. enamasti kohalikud tõud, mida on parandatud teiste tõugudega. Eesti veisetõud 20.saj. sajandi I poolel. 3
1. Perekond veised (Bos). 1.1 Alamperekond veised (Bos); liik ürgveis e tarvas (Bos taurus primigenius). Kodustatud vorm koduveis. 1.2 Alamperekond jakid; liik jakk; kodustatud vorm kodujakk. 1.3 Alamperekond kaguaasia veised (Bibos); liik banteng; kodustatud vorm baali kari. Liik gaur; kodustatud vorm gajaal. 1.4 Alamperekond piisonid; liik euroopa piison, ameerika piison. 2. Perekond aasia pühvel (Bubalus); liik india pühvel ehk arni; kodustatud vorm india veepühvel. Liik filipiini pühvel. 3. Perekond aafrika pühvlid (Syncerus); liik kahverpühvel. Koduveiste ulukeellasteks peetakse ürgveist ehk tarvast. Tarvas oli levinud laial territooriumil ja kodustati mitmes kohas. Ta oli suurt kasvu, raske pea, tugeva massiivse kaela ja sügava rinnaga, pika kerega, sirge seljaga ja jämedate jalgadega. Tarvast põlvnevad kõik kodustatud veised, k
tumedapealine lambatõug, kuid veidi kõrgema viljakusega. Jõudluskontrolli programmi tulemuste põhjal 2010. aasta kohta võib öelda, et eesti valgepealist tõugu uted olid heade sigimisnäitajatega, sest uttede tiinestumine oli 89,1 % ning uttede viljakus oli 1,61 talle poeginud ute kohta. Viimasel kahekümnel aastal on eesti valgepealist tõugu uttede viljakus olnud kõigil aastal kõrgem kui eesti tumedapealistel uttedel. 4) Eesti lambatõugude parandajad tõud. Eesti tumedapealise tõu parandajad: Suffolk – lai, sügav rind, arenenud kintsud, viljakad. Oksforddaun – suure tailiha sisaldusega rasked lihakehad, jäme vill (Taani). 2 Eesti valgepealise tõu parandajad: Teksel – suured, väga heade lihaomaduste ja lihavormidega, suur villatoodang ja kvaliteetne vill. Dorset – lihakeha kvaliteedi tõstja tailiha hulga suurenemise läbi, head emaomadused, talledel hea kasvukiirus, pikk innasessioon.
Eesti valgepealine lambatõug, jõudlus, arvukus, lühiajalugu. Aretuse algus 1926. a. Lähtetõugudeks olid eesti maalammas ja ševioti lihalammas. Väiksema kehamassi ning villatoodanguga kui eesti tumedapealine lambatõug, kuid veidi kõrgema viljakusega. 2010. aastal 2646 utte 14 karjast. Heade sigimisnäitajatega, uttede tiinestumine oli 89,1 % ning uttede viljakus oli 1,61 talle poeginud ute kohta. Eesti lambatõugude parandajad tõud. Eesti tumedapealise tõu parandajad: suffolk, oksforddaun Eesti valgepealise tõu parandajad: teksel, dorset, dala Lammaste paaritamine, innasesoon. Innasesoon – ajavahemik, mil uted indlevad. Lihalambal 6 kuu pikkune. Seotud valguspäeva pikkusega. Valguspäeva lühenemise tingimustes augusti algusest detsembri lõpuni. Inna tsüklid pikkusega 16-17 päeva. Inna kestvus keskmiselt 36 tundi. Lammaste innasesoon on seotud käbinäärme hormooni melatoniini sisaldusega veres.
Lihaveiste tõug Aberdiin-angus *Pärineb Sotimaalt Aberdiini-Anguse krahvkonnast. Aretust alustati 18. sajandil. Loomad leplikud, peavad vastu kehvades tingimustes. Sobiv ristamiseks kerge poegimise ja vasikate elujõulisuse tõttu. Keskmise suurusega tõug lehmad 600...700 kg, pullid 1000 kg. Mustad, kuid on ka punakaspruune. Nudid tunnus pärandatakse kindlalt järglastele. Lehmad on küllaldase piimakusega; neil on head emaomadused. Head karjamaa- ja koresöödakasutajad. Pikaealised, taluvad hästi madalaid temperatuure. Nende liha maitseomadusi peetakse parimaks. Aastast 1917 jäi domineerima must karvavärv. Eestisse toodi seda tõugu veised Soomest 1994. Aastal. Limusiin *Pärit Prantsusmaa keskosast Limousini ja Marche`i mägialadelt
Antony van Leeuwenhoek (1632...1723)- Avastas aastatel 1671...1682 täiustatud mikroskoobi abil ainuraksed, sealhulgas spermid. Ta jälgis isegi spermi tungimist munarakku. Middendorff veendus, et tõuomaduste kiiremaks parandamiseks on vaja sisse tuua teistest piirkondadest tõuveiseid ja neid kasutada kohalike veiste ristamiseks. Lähtudes oma veendumustest tõi ta 1862 Hellenurme ja Pööravere mõisatesse Põhja-Saksamaalt 21 angli tõugu veist. Sellega algas eesti punase tõu aretus. Itaallasel Lazzarro Spallanzanil õnnestus esmakordselt 1780 KS teel tiinestada emane koer ja sündisid elusad kutsikad. 2. aretusõpetuse areng XX sajandil 1997 Roslini teadlased teatavad lammas Dolly sünnist, kes on esimene täiskasvanud keharakust kloonitud imetaja Sperma sügavkülmutuse tehnoloogilise lahenduse pakkusid 1964 Trento maailmakongressil jaapanlased Nakase ja Nishikava graanulimeetodi ja prantslased Robert Cassau juhtimisel kõrremeetodi
Eestis on veiseid 235 000 ja piimalehmi 96 000. 2005. aasta andmete järgi oli Eestis lihalehmi 10 000. 2005.aasta andmete järgi on kõike rohkem lihalehmi Prantsusmaal, 4 029 000. (2009) Piima kg on kõige suurem Taanis 8 438 000 kg, Rootsis 8 248 000 kg, Ungaris 8 150 000 kg, Soomes 8 128 000 kg ja Eestis 7 136 000 kg. 4. Veisekasvatuse areng Eestis 16.-17-saj suurem eesmärk saada võimalikult palju sõnnikut. 18.saj anti veistele ainult sooheina ja põhku. Lehm võis anda aastas 500-800kg. 19.saj väga visa arenema piimatoodangu suunas. 1885.a avati tõuraamat ja 1886. aastal see trükiti. 1900-1940 1.karjakontrollühing suutis 1903.a kontrolli alla viia 34 mõisa karja 2500 lehmaga. 8.märtsil 1909 otsustati asutada karjakontrolli osakond, mille liikmeks asusid 19 talupidajat. Asutati ühispiimatalitusi, mis said ajendiks põllumeeste seltside loomisel. Eestis on enamlevinud sügavallapanuga laudad
piima keemilist koostist ja toiteväärtust. Piimatoodangut mõjutavad tegurid: 1) väliskeskkonna tegurid; 2) laktatsioonijärk. Piimajõudluse andmed on vajalikud: 1) tõuaretustöö korraldamiseks; 2) loomade tervise (eriti udara ja jalgade tervise) ja söötmise hindamiseks; 3) piimatootmise tasuvusest ülevaate saamiseks; 4) tulemuslikuks teaduslikuks uurimistööks; 5) Lihajõudlus Lihajõudlust hinnatakse looma kehamassi, tapamassi, tapasaagise ja lihakeha kvaliteedi alusel. 11. Milliste näitajate kaudu hinnatakse piima ja lihajõudlust? Lehma piimajõudlust hinnatakse piimatoodangu, piima rasva ja valgusisalduse ning rasva ja valgutoodangu alusel. Lihajõudlust hinnatakse looma kehamassi, tapamassi, tapasaagise ja lihakeha kvaliteedi alusel. Kehamass: kaudne lihajõudluse näitaja. Suurema kehamassiga loomalt saadakse harilikult rohkem liha. Tapamass: lihakeha mass koos sisemise rasvaga.
Balti kubermangudes ja Venemaal tuleb pidada Peterburi akadeemikut Aleksander Theodor von Middendorffi (1815...1894). A.T.v. Middendorff veendus, et tõuomaduste kiiremaks parandamiseks on vaja sisse tuua teistest piirkondadest tõuveiseid ja neid kasutada kohalike veiste ristamiseks. Lähtudes oma veendumustest tõi ta 1862.a. Hellenurme ja Pööravere mõisatesse Põhja-Saksamaalt 21 angli tõugu veist. Sellega pandi alus eesti punase tõu aretusele. XIX sajandil asutati arvukalt tõuraamatuid. Inglise täisverd ratsahobuse tõuraamat ilmus juba 1793.a. Eesti tõugude esimene tõuraamat anti välja 1885.a. Tõuraamatu asutamine on tõu tunnustamise aluseks. Hoopiski tähtsam on XIX sajand seetõttu, et Brno kloostris avastas Johann Gregor Mendel (1822...1884) pärilikkusõpetuse põhiseadused (1865). Mendeli katsetega loodud vundamendile kerkis 1900. aastal uus teadusharu - geneetika. 2. Aretusõpetuse areng XX sajandil W
andmetel kuulub ka vikerforell Oncorhynchus mykiss. Vikerforelli kasvatamisega alustati Kalifornias 1870-ndatel; ülemaailmne levik algas 1880-90-ndatel, praeguseks esineb kõigil kontinentidel. Eestisse toodi esmakordselt 1895, tõeline kasvatus algas introdutseerimisest 1952, massiliseks muutus 70-ndatel. Tänaseks on täielikult kodustatud, stressi suhtes vähetundlik, harjub kergesti kunstliku toiduga, tal on aretatud tõud. Euroopas on kaks kaubaforelli suurust valge või roosa lihaga portsjonforell (ca 250g) ja punase lihaga lõheforell (üle kilo, tänapäeval eelistatult 2-3 kg). Portsjonforelli tarbitakse rohkem Lõuna- Euroopas, kus on väikese jõeforelli söömise traditsioon, lõheforelli Põhja-Euroopas, kus tuntakse lõhet. Lõheforell konkureerib turul lõhega ja forelli turustamisest rääkides tuleb
lihaveisetõud. Bos primigenius ürgveis ehk Tarvas Vietnami poiss vesipühvliga ratsutamas Tiibeti jakid ratsa-, töö-, villa-, liha- ja piimaloomad Bantengid Birmas riisipõldu harimas ja rohumaal India seebulaadsed veised Aafrikas Beefalo lihaveise pulli poolt paariataud piisonilehm risandvasikaga Täiskasvanud ameerika piisoni ja koduveise ristand beefalo VEISTE TÕUDJA TÕURÜHMAD Tähtsamad lihatõud: Herefordi tõug ... - aretatud Inglismaal, hea kohanemisvõimega ja maitsva lihaga tõug, levinud kogu maailmas. Herefordi tõug on punaka-pruunika värvusega. Pea, kael, rind, kõhualune, jalad ja saba on valged. Pruuni ja valge ülemineku piir on tugevasti liigendatud. Liha on marmorjase mustriga (rasvarakkude kogumid paiknevad hajutatult lihastes lihaskimpude vahel - kõrge kulinaarse väärtusega). Aberdiini-anguse tõug ... - aretatud Sotimaal
Aretusõp. Ajal. Kuni 1900-Avicenna,kes oli tuntuim araabia õpetlane,oluline araabia hobusetõu kujunemisel,ka lambakasv. Peenvillalammaste aretus.bakewell-võttis osa kolme loomatõu aretamisest. Charles ja Collingud-nende aretatud sorthorni veisetõug.Middendorff-huvi veisekasv. Vastu, siit sai alguse eesti punase tõu aretus.Liskun-uuris kranioloogiat,välimikku ja interjööri.Darwinkõige tähtsam aretusõpetuse teooriale,liikide tekkimine.Lamarck- evolutsiooniteooria.Graaf- ovulatsiooniprotsess.Aristoteles-loode areneb ema verest, millele isa annab skeemi.Leeuwenhoek-avastas ainuraksed mikroskoobiga, ka spermid.Hippokrates-nii ema-kui isaspoolel on tähtsus järglase kujunemisel.Buffon- ristamismeetod.Harvey-elusorganismid arenevad munast,mida elustab isase seeme.leiutati siis ka
Lihaveiste kasvatamine on viimaste aastate jooksul näidanud tugevat kasvu trendi, seda seoses euroopa liidu toetustega maastiku hooldusel. Palju on Eestisse tekkinud nn. hobi veisekasvatajaid kellel on veised kõrval hobiks/tuluks ja põhitööna teenitakse leiba mujal. Palju on ka piimalehma farme, kus on leitud, et tootmine ei ole piisavalt tulus ja on hakatud järk järgult üle minema lihaveiste kasvatusele paaritades piimalehmasid lihaveiste tõu pullidega. Siin püüan välja tuua tähtsamad tänapäeva Eestis ja maailmas kasvatatavad lihaveise tõud. Tõukirjeldused toon välja aga mõned eksootilisemad 3 veised, ning püüan tuua välja nende plussid ja miinused. Veel lisaks analüüsin uurimust mis on tehtud mahe veiste ja tavaliste veiste kasvatamisel Eestis. Lihaveised Eestis Lihaveiste kasvatus on Eestis suhteliselt uus valdkond, võrrelduna piimaveiste kasvatusega
Pideva aretustööga e. paremate loomade valikuga populatsioonist on võimalik põllumajandusloomade jõudlust suurendada. Selleks on vaja teada põllumajandusloomade jõudluse kujunemise seaduspärasusi. 1.1.Piimajõudlus Piima annavad kõik imetajad, kuid inimene kasutab peamiselt veise ja kitse piima, vähemal määral ka lammast, hobuste ja kaamelite oma.Piimajõudlus näitab kui suure koguse piima jõuab loom teatud ajavahemikul anda. Piima tootmine on ka kõige tulukam, sest lehm kasutab piima moodustamiseks umbes 50% sööda toitainetest. Veiste piimatoodang ja piima koostisosade vahekord oleneb pärilikest konstitutsioonilistest iseärasustest, tema füsioloogilisest seisundist, tõust ja väliskeskkonna arvukatest teguritest. Piimajõudlus oleneb, piimanäärmete arengust, suguelundite ja hormonaalse süsteemi talitusest, ainevahetuse iseloomust ja looma tervisest, vanusest. Viimase tingimuse põhjuseks on erinev vanus loomadel, millal
oma põhikarja suurendama, on tekkinud juurde palju uusi kasvatajaid, kes on lambakasvatusse teinud suuri investeeringuid. 1.3. Eestis aretatavad lambatõud Eestis on traditsiooniliselt aretatud kahte eestimaist lambatõugu- eesti tumedapealine lambatõug ja eesti valgepealine lambatõug. Viimastel aastatel on alustatud ka erinevate lihalambatõugude nagu tekseli, suffolki, dorseti ja dala lammaste kasvatamist Eestis. Need tõud on eestimaiste lambatõugude parandajad tõud. Kasvatatakse vähemal määral ka teisi tõugusid nagu islandi lambaid, swifteri lambaid, soome maalambaid, gotlandi lambaid, Suurbritanniast pärit swaledale lambaid, muulasid, sinisepealisi leisteri lambaid, kuid nende arvukus ja kasutamine on piiratum. 1.3.1. Eesti tumedapealise ja eesti valgepealise lambatõu väljakujundamise ajalugu. 7
1.Lambakasvatuse olukord, lammaste arvukus Eestis, perspektiivid Eestis on traditsiooniliselt aretatud kahte eestimaist lambatõugu- eesti tumedapealine.lambatõug ja eesti valgepealine lambatõug. Viimastel aastatel on alustatud ka erinevate lihalambatõugude nagu tekseli, suffolki, dorseti ja dala lammaste kasvatamist Eestis. Need tõud on eestimaiste lambatõugude parandajad tõud. Kasvatatakse vähemal määral ka teisi tõugusid nagu islandi lambaid, swifteri lambaid, soome maalambaid, gotlandi lambaid, Suurbritanniast pärit swaledale lambaid, muulasid, sinisepealisi leisteri lambaid, kuid nende arvukus ja kasutamine on piiratum. Lambakasvatussaaduste turu situatsioon on selline, et viimastel aastatel on suurenenud lambaliha hind ja ka pargitud lambanahkade hind. Villa hind on jäänud samale tasemele ning pidevalt on probleemiks olnud toodetud villa
talleliha tootmiseks sarnaselt paljude eesrindlike lambakasvatusriikidega (Suurbritannia, Austraalia, Uus-Meremaa). Kolme lambatõu vahelise ristamisskeemi rakendamise eesmärgiks on suurendada lambakasvatajate sissetulekuid, et paremini ära kasutada erinevate lambatõugude potentsiaali. Kolme lambatõu vahelisel ristamisel vajatakse vähemalt ühte suure viljakusega lambatõu isasloomi (selliseks lambatõuks sobib hästi Norra päritoluga dala tõug, kelle viljakus oli 2000. a 2,02 talle 100 poeginud ute kohta või Eestis olemasolev soome maalambatõug). Olemasolevaid eesti tumedapealisi või eesti valgepealisi uttesid tuleks esimeses etapis ristata dala või soome maalamba isasloomaga. Nii saadakse pooleverelised ristandtalled, kelle jäärtalled realiseeritakse lihaks aga utt-talled kasvatatakse üles ja viiakse põhikarja tallede tootjateks. Sellistel pooleverelistel F1 ristanduttedel on suur viljakus tänu ristamise heteroosiefektile.
- L alla 12 kuu vanuste lammaste e tallede rühmad (randmeliiges sinakas) - S kõigi teiste lammaste rümbad (randmeliiges punane) Hinnatakse visuaalselt lihakusklasse ja rasvasusklasse. rasvasusklasside osas eristatakse 1 (väherasvane), 2(kergelt rasvane), 3 (keskmiselt rasvane), 4 (rasvane), 5 (väga rasvane). Lihakusklasside osas eristatakse: E(ekstra), U(väga hea), R(hea), O (rahuldav), P (lahja) Lihakeha saab hinnangu, mis templina lüüakse lihakeha külge ning sellest sõltub hind. 2. Lihakeha mass soovitavad lihakehad tavaliselt 16-20 kg 3. Tapasaagis= lihakeha mass, kg x 100/tapaeelne kehamass. Lammaste tapasaagis varieerub üldiselt 45-50 % piires 4. Lihakeha morfoloogiline koostis e kui palju sisaldab lihakeha erinevaid kudesid kilogrammidel või protsentides. Dissektsioon osadeks jaotamine, mille tulemusena saame teada tailiha koguse lihakehas, kui palju on konte ja rasva. 5
Sigade bioloogilised ja majanduslikud omadused Sigade bioloogilised ja majanduslikud omadused Inimene peab sigu põhiliselt sealiha saamiseks. Sigade kui lihaloomade omadused tulenevad nende organismi eripärast. Sigu hinnatakse paljude tunnuste järgi. Tunnuseid, mis vahetult iseloomustavad jõudlust (reproduktsioonivõime, nuumajõudlus ja lihaomadused), nimetatakse majanduslikult kasulikeks. Peale nende on veel tunnuseid, mis on viimastega seotud, kuid neid hinnatakse tihti silma järgi ja neile ei anta objektiivset arvväärtust (eksterjöör, konstitutsioon, tervis). Sigade majanduslikult kasulikud omadused tulenevad nende bioloogilistest iseärasustest. 1. Sigade suur viljakus. Viljakusest kõneldes eristatakse primaarset viljakust, mis avaldub looma võimes produtseerida teatud hulk valminud sugurakke, ja sekundaarset viljakust, mida näitab looma võimet sünnitada teatud hulk järglasi. Sekundaar
Karja tervis ja veterinaarprofülaktika 1. Loomade tervise riskitegurid looma ja karja tasandil. Kehatemperatuur ja termoregulatsioon Sisemised e individuaalsed looma riskitegurid: tõug, vanus, suurus, poegimiste arv, laktatsioon, toodangutase, tiinusjärk, söötmistase, immuunsus, eelnev haigestumus, füsioloogiline seisund, stressikindlus. Karja riskitegurid: 1.Keskkond (füüsikalised, keemilised, bioloogilised tegurid) sisekliima (õhu temperatuur, niiskusesisaldus, liikumiskiirus, ventilatsioonimaht, gaaside-, tolmu-ja mikroobidesisaldus, valgustatus, müra), farmi planeering, ehituslikud elemendid. 2
Karja tervis ja veterinaarprofülaktika (4,0 EAP) Eksam Kordamisküsimused 1. Loomade tervise riskitegurid looma ja karja tasandil. Kehatemperatuur ja termoregulatsioon Sisemised e individuaalsed looma riskitegurid: tõug, vanus, suurus, poegimiste arv, laktatsioon, toodangutase, tiinusjärk, söötmistase, immuunsus, eelnev haigestumus, füsioloogiline seisund, stressikindlus. Karja riskitegurid: 1.Keskkond (füüsikalised, keemilised, bioloogilised tegurid) – sisekliima (õhu temperatuur, niiskusesisaldus, liikumiskiirus, ventilatsioonimaht, gaaside-, tolmu-ja mikroobidesisaldus, valgustatus, müra), farmi planeering, ehituslikud elemendid. 2
7. Toorkiud sigade ratsioonis. 8. Emiste reproduktsioonijõudlusnäitajad : viljakus, piimakus ja piimaand, põrsaste sünni- ja võõrutusmass. Emise reproduktsioonijõudlusnäitajate ja söötmise vahelised seosed (fläsing, embrüonaalne suremus). Kuldi reproduktsioonijõudlus. 9. Sigade nuumajõudlusnäitajad : varavalmivus, söödaväärindus ja keskmine ööpäevane massi- iive. 10. Sigade lihajõudlusnäitajad. Sigade lihakeha tailihasisalduse määramise metoodika. LIHAJÕUDLUSNÄITAJAD 1970 Taanis Kontrollnuum 1931 Eestis Kuremaa Seakasvatuse katsejaam (10a) 1957 Eestis Kehtna Seakasvatuse katsejaam Metoodika 1: mõõtmine toimub 2 punktis: (elusa sea pekipaksuse mõõtmine) Viimase roide joonel, 7 cm selja keskjoonest külje suunas: - X1 seljapeki paksus 1 - X2 seljalihase läbimõõt 11. 12
vastureaktsioonina stressoritele, s.t. stressi all kannatav siga peab bioloogiliselt reageerima, et toime tulla ähvardava ohuga. Stressireaktsioon on oma olemuselt nii kaitse- kui ka kohanemisreaktsioon, ta kindlustab kohanemise muutuvate väliskeskkonna tingimustega. Põllumajandusloomadel esinevaid stressivorme – transpordi-, temperatuuri- ja liikumisstress. Geneetilised (tõug, liin, kult ) jt. pärilikud tegurid Tapasigade aretuseks tuleb valida stressikindlad tõud. Geneetiline mõju sealiha kvaliteedile hõlmab tõugudevahelist erinevust, samal ajal ka loomadevahelisi erinevusi sama tõu piires. Halotaangeen (tuntakse ka kui sigade stressisündroomi) võib põhjustada sigadel stressi. Geeni mõju on alates 1960. aastast tihedalt seostatud heleda pehme ja vesise (PSE) liha tekkega. PSE liha teket põhjustab ulatuslik valgu denaturatsioon lihas tänu madala pH- väärtuse ja suhteliselt kõrge temperatuuri koostoimele kohe pärast surma.
stressoritele, s.t. stressi all kannatav siga peab bioloogiliselt reageerima, et toime tulla ähvardava ohuga. Stressireaktsioon on oma olemuselt nii kaitse- kui ka kohanemisreaktsioon, ta kindlustab kohanemise muutuvate väliskeskkonna tingimustega. Põllumajandusloomadel esinevaid stressivorme transpordi-, temperatuuri- ja liikumisstress. Geneetilised (tõug, liin, kult ) jt. pärilikud tegurid Tapasigade aretuseks tuleb valida stressikindlad tõud. Geneetiline mõju sealiha kvaliteedile hõlmab tõugudevahelist erinevust, samal ajal ka loomadevahelisi erinevusi sama tõu piires. Halotaangeen (tuntakse ka kui sigade stressisündroomi) võib põhjustada sigadel stressi. Geeni mõju on alates 1960. aastast tihedalt seostatud heleda pehme ja vesise (PSE) liha tekkega. PSE liha teket põhjustab ulatuslik valgu denaturatsioon lihas tänu madala pH- väärtuse ja suhteliselt kõrge temperatuuri koostoimele kohe pärast surma.
Nina nokkimine; Pea või teiste kehaosade kratsimine; Toidu maitsmine selleks mittesobivate vahenditega; köhimine ja aevastamine otse tootele; Käte pesemata jätmine pärast köhimist või nuuskamist; Käte pesemine inventari pesemiseks ettenähtud valamut või vahendeid kasutades; Söömine tootmisruumides. 3. Tapaloomade vedu tapamajja. Hea transpordi- ja tapaeelse pidamise tingimused tagavad, et : · Väheneb verevalumite hulk ja lihakeha korrastamisel väljalõigatavate lohatükkide kogus, · Paraneb liha kvaliteet · Väheneb tööjõuvajadus loomade ajamisel · On tagatud tööliste ohutus · On tagatud loomade heaolu Loomade valuaisting on arenenud suhteliselt hästi. See aga kutsub esile stressi. Liha kvalit. Langust. Veo üldnõuded: · Loomad veetakse sihtkohta viivitamata, kõige lühemat teed pidi ning loomade heaolu tingimusi veo käigus kontrollitakse regulaarselt; · Veovah
Zoolooglise klassifikatsiooni järgi kuuluvad hobused imetajate klassi, pärisimetajate alamklassi, kabiloomade ülemseltsi, kabjaliste seltsi, hobuslaste sugukonda ja hobuste perekonda. Hobused Pärishobused- Equus 1. koduhobune E. caballus 2. Przewalski hobune Equus przewalskii. 124-145cm kõrge. Laia ja sügava kerega ja püstise lakaga. Paks kael. Pikad kattekarvad. 1901 toodi halle loomaaeda. Metsikult oli veel 1950-del. Stepihobuse tõud pärinevad temast. 3. tarpan E. caballus gmelini primitiivne koduhobune. Kuni 135 cm. Trulljas kere, ümarad vormid. Hiirjas vööt seljal. Tagajalgadel naastud puuduvad. Veel 1870-l oli teda veel looduslikult. Tuntumaid pidajaid oli Krahv Samolski loomaaed. Eeslid E.asinus (raamatus olemas) metsikuid eesleid kohtab vaid Aafrikas.Tiinus kestab 12 kuud Iseloomulik on pikk kandeaeg. Suurem pea ja pikemad kõrvad kui hobusel. Ka pikem lande osa. Kere
LRH läheb nii bakterirakku kui ka läbib peensoole, kus see imendub nagu lihtmaolistel loomadel ( tekivad mitsellid). Kuna bakterraku koostises on vaid küllastatud rasvhapped, bakterid küllastavad ( hüdrogeenivad) küllastamatud rasvhapped. Bakterraku koostises on enamasti C16:0... C20:0. Küllastamatud rasvhapped on bakteritsiidse toimega. 9-desaturaas muudab udaras 18:0 rasva ( mis on muidu tahkes olekus) taas vedelaks, see on siis 18:1-ks. Praktikas suudab lehm neid polüküllastamata rasvhappeid ca pool kg, ilma, et ta muudaks kardinaalselt piima koostist. Hüdrogeniseeritud rasvhapped. Küllastamatute rasvhapete biohüdrogenisatsioon mäletsejalistel Loeng 28.10.2008 September-detsember 2008. a. Seeduvuse määramise meetodid 1.) In vivo meetod 2.) In vitro meetod ehk laboratoorne meetod laboratoorses keskkonnas püütakse matkida selliseid protsesse, mis toimuksid analoogselt looma seedekulglas
annaabi.ee 
