Vetikad Tallus vetikate keha Kõik vetikad fotosünteesivad. Neil on kloroplastid (kollased, punased, rohelised). Jaotuvad: 1)Mikroskoopilised (üherakulised) 2)Makroskoopilised (lehtadru) Paljunevad talluse tükikeste või eoste abil. Üherakulised rohevetikad: 1) Koppvetikas ---- eoste abil 2) Klorella ------eoste abil 3) Pleurokokk ----------- pooldumise teel, ei taha vett 4) Kerasviburlane ------- pooldub Pleurokokke päris vees ei kohtagi, nad on kohastunud eluks õhu käes. Kui pleurokokk vette panna, siis ta koguni hukkub. Nii leidub neid kivimüüridel, niisketel vundamentidel ja mujal, kus on piisavalt õhku, niiskust ja valgust. Kõige tavalisemaks kasvukohaks pleurokokkidele on aga vanad puud nii metsas kui ka linnaparkides. Hulkraksed: 1) Keermikvetikas - vabalt hõljuv vetikas...nendega saab ilma ennustada. 2) Vesijuus - kinnitub veekogu põhja
Bioloogia Tallus organismi algeline hulkrakne keha, mis pole eristunud varteks, lehtedeks ja juurteks. Hulkraksetel vetikatel pole eristunud organeid. Vetikarakkudes on kloroplastid. Vetikad fotosünteesivad nagu taimed. Vetikaid on mitmesuguse suuruse, kuju ja värvusega. Vetikad paljunevad peamiselt eostega ja suguliselt, harvem vegatatiivselt. Enamik vetikatest elab veekogudes. Nad kas hõljuvad vees või kasvavad veekogu põhjas. Vetikaid jaotatakse üherakulisteks ja hulkrakseteks ning pigmentide sisalduse järgi rohe-, pruun- ja punavetikateks. Kõige mitmekesisema ja arvukama hõimkonna moodustavad rohevetikad. Koppvetikas, klorella ja pleurokokk on üherakulised, kuid nad on erinevad ehituse, eluviisi ja paljunemise poolest. Enamik
VETIKAD 8 klass 1 · Vetikad fotosünteesivad nagu taimed. · Vetikatel puudub taimedele iseloomulik ehitus. Neil puuduvad juured, varred, lehed. · Vetikate hulkrakseid kehi nimetatakse talluseks. · Vetikarakkudes on kloroplastid. · Vetikate kloroplastid on mitmesuguse kuju, suuruse ja värvusega. 2 · Vetikad võivad olla nt. kollakad, pruunikad või isegi tumepunased. · Kõigis vetikarakkudes, kus on kloroplastid, toimub fotosüntees. 3 · Paljud vetikad on mikroskoopilised. · Kuid on ka palja silmaga nähtavaid vetikaid. Nad võivad olla isegi nii suured, et nende pikkust mõõdetakse meetrites. 4 · Vetikad paljunevad eostega ja suguliselt, harvem vegetatiivselt. 5 · Enamik vetikatest elab veekogudes. · Vetikad kas hõljuvad veekihis, moodustades taimse hõljumi, või on veekogu põhjas ja
VETIKAD · Vetikad fotosünteesivad. · Vetikate hulkrakset keha nimetatakse talluseks. · Vetikarakkudes on kloroplastid, milles on pigmente. · Paljud on mikroskoopilised, neist väikseimad üherakulised. · Paljunevad eostega, suguliselt ja harvem vegetatiivselt. · Vetikad moodustavad taimse hõljumi või on kinnitunud veekogu põhja, kividele, veeloomadele. · Võivad kasvada mullas, puutüvedes, kaljudel jm. · Neile annab värvuse klorofüll. Üherakulised ja koloniaalsed rohevetikad · Enamik üherakulisi ja koloonialisi rohevetikaid elab veekogudes (põhiliselt magevetes), kuid neid kasvab ka mullas, samblas, lumel, puukoortes jne. Ikka seal kus on piisavalt valgust. Koppvetikas · Elab väikestes veekogudes (isegi lompides). · Ta munakujulise keha eesmises peenemas osas on kaks viburit.
SINIVETIKAD. ÕPIOBJEKT 20.02.2013 1. Sinivetikad ilmusid Maale vähemalt 3,5 miljardit aastat tagasi. 2. Prokarüoodid on eeltuumsed organismid. Prokarüoot rakutuumal puudub membraan, rõngaskromosoomid asetsevad tuumapiirkonnas. Rakutuumas puudub tuumake. Kahekordse membraaniga organellid raku sees puuduvad. Sisemembraanistik (tsütoplasmavõrgustik, Golgi kompleks, lüsosoomid) puudub. Enamikel esineb rakukest (täiendavalt ka veel limakapsel). Ribosoomid paiknevad rakus vabalt.
Koppvetikas on aktiivselt liikuv 15-20 mikromeetri suurune ainurakne vetikas. Vetikarakku ümbritseb erinevalt loomarakust õhuke rakukest. Kestal võib olla ka veniv ümbris, mis on sarnane bakterite kapslitega. Paljude üherakuliste vetikate rakud on selle lima abil ühendatud. Koppvetika liikumisvahenditeks onviburid. On ka liikumatuid vetikaid, kellel viburid puuduvad. Raku sees paikneb tuum. Seega on vetikad tuumsed organismid. Vetikarakus on kromatofoor, kus paikneb klorofüll. Seega on kromatofoor sarnane organell kõrgematel taimedel olevale kloroplastile. Koppvetika kromatofoor paistab mikroskoobis kopakujulisena. Selle järgi ongi koppvetikas oma nime saanud. Lisaks on koppvetika rakkudes punane silmtäpp, mille abil võtab loomake vastu ärritusi ning liigub valgustatuma koha poole vees.
Koppvetikas (Chlamydomonas) Koppvetikad on üherakulised mageveeasukad. Neid võib sageli kohata väikestes järvesoppides, tiikides, aga ka päris pisikestes lompides. Koppvetikad on ühed Eesti tavalisemad vetikad, kusjuures neid võib sageli esineda massiliselt. Kui vetikad veekogudes ohtralt paljunema hakkavad, siis öeldakse, et vesi õitseb. Koppvetikas on rohevetikaperekond, kuhu kuulub ligi 500 liiki. Liikide eristamisel on olulised üksiku vetikataime kuju, suurus ja mitmed teised mikroskoobi abil nähtavad tunnused. Ilma mikroskoobita ei ole võimalik koppvetikaliike määrata ja ka siis suudavad neid liigini määrata vähesed spetsialistid. Koppvetika välimuses torkab esmalt silma tema roheline värvus, mis kinnitab kuuluvust taimeriiki. Roheline
Sissejuhatus Vetikad on üle 30000 liigi. Kõige rohkem on rohevetikaid (umbes 7000 liiki). Arvatakse, et ürgsetest rohevetikatest põlvnevad teised taimed. Vetikad on looduses esmase orgaanilise aine tootjad. Veekogudes algab neist enamik toiduahelaid. Näiteks toitub vetikatest vesikirbud, sõudiklased jt kes on omakorda toidukas kalaldele. Lisaks sellele eritavad vetikad fotosünteesi käigus keskkonda hapnikku. Vetikate poolt on toodetud ligikaudu 90 % atmosfääri hapnikust. Vetikad moodustasid 500-600 miljonit aastat tagasi kogu taimeriigi - nad vohasid kõigis veekogudes ajal, mil veel ei olnud maismaataimi (ega üldse kõrgemaid taimi). Samal ajal täitsid nad ka tähtsat ülesannet - varustasid Maa atmosfääri hapnikuga, luues sobiliku keskkonna paljude hilisemate organismide jaoks. Ehitus
annaabi.ee 
50 punkti
~ 2 lehte
22 laadimist
2 arvamust 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid