Põhjavee kaitse Eestis (0)

Põhjavee kaitse
Referaat
Koostas:
Klass:
Sissejuhatus
Põhjavee all mõistetakse maakoores sisalduvat vaba vett, mis võib koguneda kaevudesse ja imbuda pinnaveekogudesse. Põhjavesi on olnud senini meie majanduse peamine joogi- ja olmeveeallikas. Niipalju kui tehnika ja majanduse praegune tase ennustusi teha lubab, jääb ta selleks ka edaspidi.
Eestis saadakse suurem osa põhjaveest settekivimite ülemistest kihtidest, sealt, kus on soodsad tingimused sademe- ja pinnavee maasse imbumiseks, s.t. kus toimub intensiivne veevahetus. Intensiivse ehk vaba veevahetuse vöö, eriti aga selle ülemine veerikkaim osa (paksus ca 50-100m), on ühtlasi ka kõige rohkem mõjutatav inimtegevusest.
Põhjaveevaru all mõistetakse seda põhjavee hulka, mida on rajatavas veehaardes võimalik toota ratsionaalsel viisil etteantud tarbimisreziimil nii, et see ei mõjutaks negatiivselt ökoloogilist olukorda.
Põhjaveevaru arvutakse hüdrogeoloogiliste tööde ja põhjavee tarbimise käigus saadud andmete alusel. Veevaru arvutuse tulemused on aluseks põhjavee kasutamisel , veehaarete projekteerimisel ja väljaehitamisel ning veemajanduse arengukavade koostamisel.
Põhjavett, mis asub esimese vettpidava eralduskihi peal, nimetatakse surveta ehk vabapinnaliseks põhjaveeks. Vabapinnalise põhjavee korral võib põhjavee ülemine pind, sõltuvalt sademetest, aastaajast jm., muutuda.
Kui põhjavesi on tunginud vettpidavate kihtide vahele, siis muutub ta tavaliselt surveliseks põhjaveeks. Surveline põhjavesi avaneb sügavates puurakevudes, kusjuures pinda, milleni ta tõuseb nimetatakse survepinnaks. Ta on atmosfääri rõhku ületava surve all, ta täidab mingi piirkonna, kusjuures piirkond ei muutu ajas.
Õiguslikud põhimõtted
Eesti Vabariigi Põhiseaduse järgi on loodusvarad rahvuslik rikkus, mida tuleb
kasutada säästlikult. Igaüks on kohustatud säästma elu– ja looduskeskkonda ning
hüvitama kahju, mis ta on keskkonnale tekitanud.
Euroopa Liidu veepoliitika raamdirektiiv käsitleb veekaitset reoainete heidete
piiramise ja keskkonnakvaliteedi standardite rakendamise abil. Põhjavee osas on
keskkonnastandardite summana käsiteldav vee hea seisundi nõue.
Üldeesmärk on säilitada põhjavee hea ( kvantitatiivne ja kvalitatiivne) seisund,
tagada põhjavee säästlik kasutamine ning kaitse. Seda eesmärki aitab saavutada
Veeseadus , mis kohustab kõiki isikuid vältima vee reostamist ja liigvähendamist,
veekogude ja kaevude risustamist ning vee–elustiku kahjustamist.
Nende üldpõhimõtete järgimine ja kontroll on lihtne ainult esmapilgul, sest
igasugune inimtegevus mõjutab keskkonda ning ajaloo vältel on majanduskasv
toonud kaasa keskkonna reostumise , mille jäljed põhjavees püsivad pikka aega.
Põhjavee hea seisundi tagamiseks on vastu võetud hulk õigusakte, eestkätt vee
seisundit negatiivselt mõjutavate tegevuste ohjamiseks nii tööstuse kui ka
põllumajanduse valdkonnas. On kehtestatud keskkonnanõuded ohtlikele
tegevustele ja objektidele. Põhjavee kaitseks rakendatakse vett mõjutavate tegevuste
eelneva kooskõlastuse nõuet (erinevad keskkonnaload, keskkonnamõju hindamine
ja keskkonnaaudit ).
Põhjavee hulga säilitamine
Põhjavesi on loodusliku veeringe osa. Veeringe peamised elemendid – sademed ja
aurumine , sõltuvad otseselt ilmastikust. Inimene suudab põhjavee bilanssi ja
veetaset lokaalselt muuta veehaaretega, kaevandustest ning karjääridest vee
eemaldamisega ning maade kuivendamisega. Inimmõju lõppedes taastub
põhjaveekogus mõne aastaga.
Mõju ökosüsteemidele
Kaevandustest ärajuhitava vee ja maaparanduse mõju veest sõltuvatele
ökosüsteemidele on olnud läbi aegade täheldatav laialdastel aladel, tänaseks on
tendents kunagise olukorra osalisele taastumisele (kaevanduste sulgemine,
maaparandussüsteemide amortiseerumine).
Veehaarete intensiivne veevõtt sügavatest survelistest veekihtidest ja sellest tulenev
survepinna alanemine ei ole mõjutanud ülejäänud veekihtide ja põhjaveest sõltuvate
elupaikade seisundit. Veehaarete veevõtt pole Eestis teadaolevalt kaasa toonud
veest sõltuvate elupaikade kahjustamist, välja arvatud Kvaternaari veekihte
kasutava Vasavere veehaarde mõju vahetus läheduses asuvatele Kurtna järvedele.
Joonis 28 Kurtna–Vasavere piirkonnas ristuvad erinevad huvid
Maavarade kaevandamise, põhjaveevõtu ja looduskaitse erinevate huvide konflikti
ilmekaks näiteks on olukord Kurtna maastikukaitsealal. Seal asuvad (joonis 28)
Eesti parim põlevkivivaru; suur ehitusliiva maardla Pannjärvel; arvestatav
turbavaru; Ida–Virumaa parima kvaliteediga ja suur põhjaveevaru Kvaternaari
veekihtides; olulise puhkeväärtusega Kurtna maastikukaitseala koos Natura 2000
võrgustiku Kurtna järvede loodusalaga.
Inimmõju põhjavee kvaliteedile
Inimtegevuse mõju põhjaveele algas koos alepõllunduse levikuga ning jätkus
asulate ning tööstuse tekkega. Ohtlikumad reostusallikad on vedelkütuse ja
kemikaalide hoidlad ning tööstusjäätmete prügilad. Põhjaveele on ohtlikud ka
lekkivad kanalisatsioonirajatised, reostunud vee juhtimine põhjavette, väetiste ja
mürkkemikaalide kasutamine ning muud tegevused, millega kaasneb vees
lahustuvate ohtlike ainete teke või keskkonnaavariide võimalus.
Põhjavesi võib reostuda mikroobidega (ka tõvestavate bakteritega), kui heitvesi
(kuhu on sattunud fekaale), lautade virts või läga pääsevad põhjavette. Poorses
keskkonnas liikudes puhastub põhjavesi mikroorganismidest suhteliselt kiiresti.
Põhjavee reostus õlisaaduste ja fenoolidega
Põhjavee reostus erinevatest allikatest pärit õlidega on väga levinud. Kirde–Eesti
põlevkiviõlitööstuste ja jäätmemägede ümbruses on põhjavesi reostunud
põlevkiviõli ja fenoolidega, Kohtla–Järvel ning Kiviõlis kokku ligi 10
ruutkilomeeril.
Lisaks maapinnalähedase Ordoviitsiumi veekihi reostumisele, on Kohtla–Järvel
reoained kohati levinud ka allpool paiknevasse Ordoviitsiumi–Kambriumi veekihti.
Suured reostuskolded paiknevad endiste sõjaväelennuväljade ja kütuseterminaalide
ümbruses. Tapa lennuväljal on 16 km2 suurune ala olnud petrooliga reostunud,
Ämari lennuvälja ümbruses – 2,4 km2. Suured katlamajade kütusehoidlate avariid
on toimunud Tapal (Veduridepoo), Rakveres (Moonaküla), Kärdlas (Ümarmäe),Arukülas jm.
Põllumajanduse mõju põhjaveele
Põhilised põllumajanduslikud tootmisalad asuvad põhjavee toitealadel. Hoolimata
tootmise vähenemisest on maapiirkondades suurim põhjavee kvaliteedi mõjutaja
endiselt põllumajandus.
Reostus orgaanilise aine ja mikroorganismidega. Sõnnik ja silomahl võivad
loomafarmide ümbruses, põldudel hoidmisel ja laotamisel reostada pinna- ja
põhjavett tõvestavate mikroorganismide, orgaanilise aine ja vees lahustuvate
lämmastikühenditega.
Sageli esineb kaevude vee reostumist loomafarmide, silohoidlate ja sõnnikupatareide
ümbruses. Reostunud põhjavesi haiseb, suurenenud on NH4
+-, Fe2
+- ja
orgaanilise aine sisaldus.
Otsene risk inimeste tervisele on värskes sõnnikus esinevad tõvestavad mikroorganismid ,
mis levivad koos reostunud veega ja võivad veekeskkonnas säilida
kaua.
Kõige ohtlikum on värske vedelsõnniku laotamine reostustundlikele aladele
(karstialad ja alvarid , kaevude ümbrus). Tõvestavate mikroorganismide esinemise
korral sõnnikus tuleb olla eriti ettevaatlik.
Näiteks lubatakse Inglismaal haigusjuhtude esinemisel loomafarmis, selle sõnniku
laotamist pollule alles pärast kahte kuud. Lisarisk on ka olmereovee lisamine vedelsõnnikule.
Värske sõnniku laotamisel kaitsmata põhjaveega aladel võib laotamisele järgnev
vihmasadu mikroobid kiiresti kaevudesse ja veekogudesse uhta.
Põhjavee kaitstus
Aladel, kus vettandvad liivakivi või lõhelise lubjakivi kihid avanevad otse
maapinnal või õhukese pinnakatte all, pääseb reostus kiiresti põhjavette – need on
kaitsmata põhjaveega alad (kasutatakse ka sõna tundlikud alad). Samas võib paksu
savipinnase kihiga kaetud põhjaveekihist saada puhast põhjavett ka reostuskolde
kõrvalt – need on kaitstud põhjaveega alad.
Kaitstud ja kaitsmata põhjaveega aladel tuleb põhjaveekihi kaitse vajadusest
ning majanduslikest kaalutlustest lähtudes rakendada erineva rangusega kaitsenõudeid.
Eelnevast kerkib küsimus, miks ei võiks jagada kogu Eesti territooriumi kaheks
osaks: kaitstud põhjaveega ala ja kaitsmata põhjaveega ala ning vastavalt kehtestada
ka kahes kategoorias keskkonnanõuded keskkonnaohtlikele rajatistele,
põllumajandustootmisele, prügilate rajamisele ja muule põhjavett mõjutavale
inimtegevusele.
See pole majanduslikult mõistlik lihtsal põhjusel: kõik inimtegevused ja erinevad
reoained pole põhjaveele ühtviisi ohtlikud. Näiteks sõnnikureostuse eest vett kaitsev
pinnasekiht ei kaitse bensiini eest.
Põhjavee loodusliku kaitstuse määrab põhjaveekihti katva suhteliselt vettpidava
pinnasekihi paksus, selle koostis, filtratsiooniomadused, pinnaseosakeste reoaine
sidumisvõime ja keemiline aktiivsus.
Reostuse leviku ulatuse määravad reoaine keemiline püsivus või lagunemisaeg
koostoimes “reoaine – mikroorganismid – pinnas”. Siiski, mida paksem ja savikam
(vettpidavam) on kattekiht, seda kindlam on põhjavee kaitstus igat liiki reoaine
puhul.
Põhjavesi on kaitsmata: karstialadel; alvaritel (pinnakatte paksus on alla 1 m);
aladel, kus pinnakatteks on kuni 2 m paksune moreen (k=0,01–0,5 m/ööpäevas);
aladel, kus levib alla 20 m paksune liiv või kruus (k=1–5 m/ööpäevas).
Oigusaktides nimetatud kaitstuse kategooriad on maaratletud konkreetse piirangu voi
soodustuse kehtestamiseks ja pole automaatselt ule kantavad erinevatele reoainetele
ja veekihtidele.
Põhjavee isepuhastumine
Pinnases astub reostunud vesi kontakti pinnaseosakeste, mineraalide ja
mikroorganismidega. Osa reoaineid seotakse pinnaseosakeste poolt, osa astuvad
keemilistesse reaktsioonidesse ja moodustavad lahustumatuid ühendeid, mis jäävad
kivimi pooridesse, kolmas osa ühendeid lagunevad vabadeks ioonideks, veeks ja
gaasideks. Kõigi nende protsesside tulemuseks on vee puhastumine, mida
nimetatakse isepuhastumiseks.
Reostunud põhjavesi puhastub reostunud ja puhta vee segunemisel, reoaine
lagunemisel või sidumisel mulla või pinnaseosakeste külge.
Reostunud vee segunemisel puhta põhjaveega väheneb reostusainete kontsentratsioon.
Kui tegemist on olnud ühekordse reostusega, siis toimub lahjenemine
maapinnalähedases veekihis peamiselt igaaastase sademevee infiltratsiooni arvel.
Puhastumist lahjenemise läbi saab kiirendada reostunud vee väljapumpamise abil.
Põldudelt lähtuva reostuse kontrolli all hoidmisel on oluline osa mullaviljakusel
ja mulla puhastusvõime säilitamisel. Mullakiht on võimeline siduma ja lagundama
suures koguses taimetoitaineid. Ka paljud ohtlikud ained lagunevad mulla
mikroorganismide toimel suhteliselt kiiresti.
Reoained lagunevad pinnases ja põhjavees erineva kiirusega. Orgaanilised ained
lagunevad hapniku kaasmõjul. Sealjuures kasutavad protsessis osalevad
mikroorganismid vees lahustunud hapniku kõrval ka vees lahustunud ioonides
olevaid hapnikuaatomeid. Selline isepuhastumine toimub nii heitvee , virtsa kui
ka lahustunud õlikomponentide esinemisel põhjavees. Kui orgaanilist ainet on
põhjavees palju, toimub reostuskoldes anorgaaniline lagunemine. Selline
puhastusprotsess on kiirem looduslähedaste orgaaniliste ainete puhul.
Looduslikus aineringes esinevatest lämmastik– ja väävliühenditest võib põhjavesi
puhastuda kiiresti oksüdeerumis–redutseerumisprotsesside ja puhta veega
lahjenemise ning hajumise toimel. Seevastu kloriidioonist põhjustatud reostus saab
väheneda ainult hajumise ja lahjenemise tulemusena, mis võib suurte põhjavette
sattunud soolakoguste puhul võtta pikka aega.
Kõige ohtlikum on põhjavee reostumine püsivate ohtlike ainetega. Kuigi
taimekasvatuses kasutatavatest pestitsiididest eelistatakse neid, mis seotakse
mullaosakeste poolt ja lagunevad suhteliselt kiiresti, püsivad ebasoodsate asjaolude
(näiteks suur sadu paealal vahetult pärast pritsimist) kokkusattumisel põhjavette
sattunud mürkkemikaalid seal kaua.
Põhjavee puhastamine
Enne põhjavee puhastamist tuleb kõrvaldada edasise reostuse oht: likvideerida
reostuskolle või renoveerida (sulgeda) ohtlik objekt keskkonnanõuetele vastavaks.
Reostuskolle, milleks on sageli vanad mahutipargid, tuleb likvideerida asjatundjate
poolt. Oskamatu tegevus võib põhjustada reostuse leviku suurenemise.
Pärast NL armee lahkumist Eestist (1994) on ohtlikud ained (sealhulgas õlijäägid
mahutiparkides) koristatud endistelt suurtelt sõjaväeobjektidelt nagu: Paldiski
Lõunasadam; Paldiski Põhjasadam; Paldiski tuumaobjekt; Viimsi mereväe
kütusebaasid; Tapa inseneriväeosa; Tallinna Kopli Naftaterminaal; Paralepa
sõjaväelennuväli; Viimsi valla Naissaare sõjaväelinnak ja Pärnu Sauga lennuväli.
Sotsialismiaegsetest reostusohtlikest tsiviilobjektidest on tänaseks enamik
ohutustatud, kuid küllalt palju on jäänud ka lohakile ja unustatud ning ohustavad
endiselt põhjavett.
Pikaajalise reostusega aladel (endised sõjaväeobjektid, asfaltbetoontehased, kütuseterminaalid)
on hooletuse, pahatahtlikkuse või avariide tagajärjel maapinnale või
pinnasesse sattunud ohtlikud ained reeglina jõudnud põhjavette. Reostuskollete
vahetus läheduses koguneb põhjavett avavate kaevude veepinnale vaba naftasaaduste
kiht. Selliste reostuskollete lokaliseerimiseks on esmane tegevus vaba
õlikihi kogumine põhjavee pinnalt. Nii on reostuskoldeid lokaliseeritud näiteks:
• Tapa lennuväljal, kus toimus põhjavee veetaseme alandamine ning
lennukikütuse kogumine veekihi pealt pumpamisväljakute abil;
• Ämari lennuvälja kütusehoidlas, kus pärast mahutite puhastamist ja
likvideerimist ala kraavitati. Kraavidesse kogunev reostunud vesi juhiti
õlipüüdjasse enne alalt väljumist läbi õlipüüdja.
Klassikaliselt tuleb kaevudesse ja puuraukudesse koguneva vaba naftasaaduse
kättesaamise järel põhjavett aereerida või mingil muul moel soodustada lahustunud
naftasaaduste lagundamist bakterite poolt(saavutada bakterite elutegevuseks
sobivad tingimused, kasutada spetsiifilisi baktereid). Keerulisem on olukord, kui
naftasaadused on veest raskemad . Põhjavee kvaliteedi taastamine võib kesta
siis aastakümneid.
Kokkuvõte:
1) Põhjavesi on tähtsaim joogiveeallikas, mida tuleb kaitsta
2) Põhjavett reostavad farmid, keemilised ained, inimesed.
3) Põhjavee reostumise põhjused võivad olla väga mitmesugused. Halvasti ehitatud olme- ja töös-tusheitvee kogunemiskohad (settebasseinid, tiigid, klosetid, siloaugud, virtsabasseinid jne.), kus reovesi saab tungida läbi mahuti seinte või põhja, on ühed ohtlikumad reostusallikaid.
mida peeneteralisem on pinnas ja mida suurem on aeratsioonivööndi paksus, seda paremini on põhjavesi kaitstud reostuse eest.
4) Mida sügavamal veekiht lasub ja mida suurema levikuga ja paksusega on vettpidav kate, seda paremini on vesi kaitstud reostuse eest
5) Sügavate veekihtide ja komplekside üksikutel juhtudel täheldatava reostuse põhjuseks on tavaliselt tehniliselt mittekorras olevad puuraugud
6) Eestis territoorium on põhjavee kaitstuse poolest erinev, esineb nii hästi kaitstud, nõrgalt kaitstud, kui ka kaitsmata alasid
7) Vee omadused muutuvad ekspluatatsiooni käigus enamasti halvenemise suunas