Vanade eeposte ülevaade+ Jevgeni Onegini kokkuvõte (0)

Pilet nr 5
1. Ülevaade vanadest eepostest ( eepos – lugulaul maailma loomisest, jumalate ja kangelaste tegudest).
„ Beowulf “ on 7. või 8. sajandil loodud anglosaksi eepos , mis rajaneb iidsetel lugulauludel.
„Beowulf“ on kirjutatud anglosaksi alliteerivas värsis. Selle rida jaguneb kaheks poolvärsiks, millest kummalgi on kaks rõhku.
Beowulf pole ajalooline isik, kuid eeposes on kajastusi ka tegelikult asetleidnud sündmustest. Teose on ilmselt kirja pannud ristiusu vaimulik suuliselt levinud kangelaslaulude alusel. Eeposes on palju mõistatuslikku. Siin puuduvad jumalad, sündmused keerlevad paari-kolme episoodi ümber.
Kangelane Beowulf on Lõuna-Rootsis elanud noor sangar, kes asub Taani kuninga kutsel võitlusse veealuse koletise Grendeliga ja tapab selle; Grendeli eest tuleb kätte maksma tema ema, kelle Beowulf samuti tapab. Beowulf saab kuningaks. Viiekümne aasta pärast aga asub rüüsterünnakutele Beowulfi maa ja rahva vastu lohe; kuningas võitleb temega, kuni lohe hukkub ja rahvas vabaneb. Beowulf saab kätte ka lohe varanduse, kuid ise sureb haavadesse.
„Beowulfil“ on sarnasusi teiste germaani muistendite ja islandi saagadega (saaga – muinasgermaani pärimustele tuginevad proosa- või värsivormilised jutustused kuningatest, kangelastest, sugukondadest, ajaloosündmustest ja rahva elust). „Beowulfis“ esineb islandi eepikaga võrreldes vähem paganlikke seiku, seal kohtab koguni ristiususümboolikat, nagu peategelase märtrisurm rahva õnne nimel.
„ Rolandi laul“, prantsuse rahvaeepos 11. sajandist, kirjeldab Rolandi kangelassurma mauride ja frankide vahelises lahingus, frankide lüüasaamise põhjustaja Ganeloni reetlikkust ning Karl Suure kättemaksu Rolandi ja 12 peeri langemise eest. Süžee aluseks on ajalooline fakt – Karl Suure Hispaania -sõjakäik, mis lõppes mauride võiduga. Teost iseloomustavad lakoonilisus sündmuste esitamisel, karm stiil ja heroiline , ülev tõsidus. Armastusteema puudub, varasema kirjandusega võrreldes kohtab siin vähe muinasjutupärasusi. Lahingustseenid on küll kangelaslaulule omaselt paisutatud, kuid samas mõjuvad kangelased psühholoogiliselt usutavana. Võitlust ei näidata mitte ainult prantslaste, vaid ka mauride vaatepunktist; isegi reetur Ganeloni kujutatakse vapra sõjamehena. Roland , rüütlivooruste ja ülluse eeskuju, oli keskajal populaarne kangelane. Roland on uhke ja iseteadev, ta usub õiglusse ning edusse ja ihaleb sangarlikkust; egoism , ahnus ja julmus jäävad talle võõraks. See kõik tegi temast igaühele lähedase rahvuskangelase. Rüütlivaprust ülistav ja õiglast valitsejat idealiseeriv teos aitas kaasa prantslaste rahvustunde kujunemisele.
12. sajandist pärinev hispaania kangelaseepos „Laul minu Cidist “ kajastab maa omapärast saatust varasel keskajal. Mauride vallutuste tulemusena algas Pürenee poolsaarel sajandite pikkune rekonkista – maa tagasivallutamine. Kangelaslaulude Cid oli ajalooline isik – kõrgaadlik Rodrigo Diaz de Vivar. Õukonnaintriigide tõttu sattus ta Kastiilia kuningaga vastuollu ning saadeti maalt välja, kuid võidud lahingutes tegid tast kangelase ja tõid lõpuks ka leppimise kuningaga.
Hispaania kangelaslaulu iseloomustab realistlik joon, ülevuse puudumine. Kirjeldused on konkreetsed ja asjalikud. Tähtis osa on eeposes perekonnatemaatikal ja igapäevasel eluolul. Neis seikades pole üleloomulikkust, kuigi võib esineda humoristlikke liialdusi. Kuigi Cidi -lugudes ei rõhutata kuskil hispaania rahvuse ideed, on „Laul minu Cidist“ saanud hispaani rahvuseeposeks. Teoses võib tajuda teatud aristokraatiavastast hoiakut: Cidi uhked tiitlitega väimehed osutuvad pelgureiks, Cid ise aga on demokraat , käitumiselt lihtne ja suuremeelne; sõjameestega suhtleb ta sõbralikult ja usalduslikult.
Cidist pajatavad kroonikad ja tema eluloo motiivid on pakkunud ainet hilisemale kirjandusele, näiteks Pierre Corneille ’ tragöödiale „Cid“, mille süžee aluseks on hispaania rahvuskangelase noorpõlve kangelasteod.
„Nibelungide laul“ on kuulsaim teos keskaegsest saksa kirjandusest. 13. sajandi algusest pärineva eepose lõi tundmatu rändartist. Ta ei jutusta suurtest ajaloosündmustest, vaid esiplaanile tõusevad tegelaste isiklikud probleemid: armastus ja abielu, solvumine ja kättemaks, rüütellikkuse ilmingud. Sarnanedes rüütliromaanile on ta võrreldes teiste Euroopa kangelaslugudega kõige traagilisem. See oli ka esimene trükki jõudnud keskaegne eepos, ilmudes 1757. aastal.
Arvatakse, et eepose otseseks aluseks on olnud kaks lühikest eepilist laulu, kuhu lisandusid süžee hargnedes uued tegelased ja episoodid.
Eepos pakub ideaalpilti rüütlikultuuri elust, kuid kannab ka rahvuslikke jooni. Eri ajastud , paganlik ja kristlik maailmavaade tekitavad eeposes huvitavaid kontraste.
„Nibelungide laul“ koosneb 39 episoodist, mida nimetatakse avantüürideks, s.o seiklusteks, ja jaguneb mõtteliselt kahte ossa .
Esimese osas jutustab Madalmaade kuningapoja Siegfriedi traagilisest saatusest. Siegfried , kuulnud kuninga Guntheri õe Kriemhildi ilust , sõidab talle kosja. Kuid Gunther nõuab, et Siegfried aitaks omakorda temal kosida Islandi kuningannat Brünhildi, kes on seni kõik oma kosilased kahevõitluses tapnud . Siegfried nõustubki, teeb ennast võlukuue abil nähtamatuks ja võitleb ise Brünhildiga. Tasuks saab ta Kriemhildi. Peagi aga lähevad Brünhild ja Kriemhild omavahel tülli ja viimane paljastab Brünhildile tema kosimise saladuse. Solvatud kuninganna vannub kättemaksu, mille teostajaks saab Guntheri vasall Hagen . Kavalusega uurib ta välja, et Siegfried on haavatav ainult abaluu kohalt, ja laseb tema riietele sinna märgi õmmelda. Siis meelitab Hagen kangelase jahile ning tapab ta reetlikult.
Eepose teine pool räägib Kriemhildi kättemaksust. Ta on abiellunud hunnide kuninga Etželiga ja kutsub oma vennad kaaskonnaga külla. Hagen, keda on hoiatatud sõitmast, läheb siiski teistega koos. Kriemhildi ässitusel puhkeb pidusöögi ajal tüli, mis lõpeb tapatalgutega. Kõik burgundi kangelased hukkuvad, viimasena Hagen. Ta keeldub avaldamast omal ajal Kriemhildilt röövitud Nibelungide aarde peidukohta Reini põhjas, ehkki Kriemhild lubab talle aarde vastu elu.
Kui selgub , et tapatalgutes on süüdi Kriemhild, surmab vana väepealik Hildebrand ka tema.
Üks eepose iidseid allikaid on kahtlemata olnud muinasjutud. Nende motiivid seostuvad peamiselt Siegfriedi ja Brünhildiga. Muinasjutuline on Siegfriedi üleinimlik jõud, mida näitavad tema lahing 12 hiiglase ja 700 vägilasega, võitlus lohega , haavamatus, imepärane mõõk jm, ning Brünhildi tugevus – ta lennutab oda, mida kolm meest vaevalt liigutavad. Ka kosimisvõitlus on muinasjutupärane. Mütoloogilise motiivina esineb eeposes näkkid hoiatus Hagenile.
Siegfriedi ja Kriemhildi armastuslugu on peetud keskaegses saksa kirjanduses üheks ilusamaks.
„Lugu Igori sõjaretkest“ on tundmatu autori poolt loodud eepos 12. sajandist. Vene eepos meenutab mitmes suhtes samaaegseid Lääne-Euroopa kangelaslugusid. Tähtsal kohal on sõjameheau ja patriotismi rõhutamine, sündmusi ja nendes osalejaid hüperboliseeritakse ehk liialdatakse. Eepos räägib noore valitseja Igori sõjaretkest polovetside vastu, kaotusest ning põgenemisest. Tundmatu autor hindab küll Igori vaprust, kuid samas mõistab hukka tema muutlikku meelt ja üksinda sõjakäigule minegut, kuna kaotusega tõi vürst Venemaale suurt kahju. Selle hukkamõistuga on antud hinnang ka Kiievi-Vene vürstide omavahelistele tülidele. Väärtuslikud on autori kõrvalpõiked põhisüžeest: ta tutvustab vürstisuguvõsasid, annab sündmustele hinnanguid, ennustab Venemaa saatust, kutsub üles ühinema. Teoses kajastub igatsus Venemaa ühtsuse järele.
Teisalt esindab „Lugu Igori sõjaretkest“ hääbuvat suulist malevaeepost. Tekstis leidub rohkesti paganliku rahvaluule kujundeid ja motiive , seal esineb vanavene jumalaid ning päike, kuu, pimedus ja valgus omandavad sümboli tähenduse. Kogu loodus on eeposes hingestatud, looduse sissetoomisega saab autor otsekui võimendada Igori tegusid .
2. Aleksandr Puškin „ Jevgeni Onegin “.
„Jevgeni Onegini “ peategelaseks on romaaniga sama nime kandev Vene aristokraatia hulka kuuluv noormees . Jevgeni veetis oma päevad Leningradi kõrgseltskonnas, nautides elu hüvesid. Päevad möödusid tal teatrites ja restoranides sõprade seltsis. Siiski, Onegin tüdines kõrgseltskonnast, naistest ning kõigest muust , mis teda seni köitnud oli. Spleen võttis Jevgeni üle võimust.
Onegin tahtis pääseda Leningradi lõpututest pidudest ning tema õnneks lamas surivoodis Jevgeni mõisnikust onu. Viimane oli pärandanud talle oma mõisa, kuhu Jevgeni ka kolis, et saada rahu Leningradist. Kuigi alguses maaelu paelus Oneginit, siis paari päeva pärast valdas teda jälle spleen.
Endisest elupõletajast oli saanud mõisnik, kes hakkas tegelema talupoegade küsimusega ning andis neile lahtisemad käed. See seik peegeldab Venemaa 19. sajandi alguse olusid, kus talupoegade pärisorjusest vabastamise temaatika õhus oli. Onegin kaldus kõrvale ka aristokraatia etiketti nõuetest, mis samuti kohalikele kõrgaadlikele meelepärane ei olnud. Vaatamata mõnele seigale, on Puškini-aegseid olustikuprobleeme käsitletud põgusalt.
Samasse maakohta, kus elab Jevgeni, saabub Saksamaalt ka naabermõisnik ja noor poeet Vladimir Lenski . Onegin ja Lenski hakkavad omavahel suhtlema ja neist saavad head tuttavad. Vladimirile meeldib Olga , kellega ta on juba lapsepõlves peaaegu et paari pandud. Olgal on ka õde, Tatjana . Kui esimene õdedest oli jutukas ja üldse seltsiv , siis Tatjana oli vaikse iseloomuga, ja seda juba lapsepõlvest peale.
Onegin oli Leningradis elanud tormilist elu, kus truudusel polnud kohta. Ta arvas enda naisemeheks mittesobiliku olevat. Tatjana aga armus Oneginisse ning saatis talle siira kirja, avaldades oma tunded. Jevgeni lükkas tema armastusavalduse tagasi, sest ta arvas, et muidu ta kasutaks Tatjana lapsemeelsust ära.
Oma naiste suhtes kogemusterikka elu tõttu suutis Onegin jääda peaaegu kõrvalseisjaks ka Lenski ja Olga armuloos. Noore poeedi jutud sellest, kuidas ta Olgat armastab , tundusid Jevgenile naiivsed. Ta kuulas need ära, kuid tajus , et hajameelne literaat oli lihtsalt hullupööra armunud ega elanud enam reaalses maailmas. Onegin otsustas Tatjana nimepäevaks korraldatud peol, kus ta ka Tatjanaga jälle üle pika aja kohtus, et toob Vladimiri tagasi argipäeva. Terve õhtu tantsis Jevgeni Olgaga ning Lenski oli kõrvale jäetud. Viimane aga ei suutnud seda taluda ja kutsus Onegini armukadedusest ajendatuna duellile. Surma sai Lenski.
Jevgeni oli tapnud oma sõbra ja keeldunud Tatjana armastusest. Ta ei suutnud enam mõisas rahu leida ning pöördus sealt tagasi suurilma elu juurde. Ka Tatjana oli maalt linna lahkunud. Endisest arglikust tütarlapsest oli saanud naine, kes abielus kindraliga. Kindral oli Onegini tuttav ning kui viimane küsis, kes on see ilus naine, siis kindral vastas, et tema abikaasa. Jevgeni ei suutnud uskuda , et maatüdrukust oli saanud elegantne daam . Talle meenus kiri, mille Tatjana oli talle mõisas kirjutanud ning mõistis, et oli ei öeldes teinud vea. Onegin lootis, et Tatjana tuleb tema juurde, kuid seda ei juhtunud – olles kord juba abiellunud, ei saanud ta Jevgeniga koos olla, olgugi et Tatjana tunnistas , et ta ikkagi armastab Oneginit. Jevgeni lahkus Tatjana juurest: „Me siin ei sega mu kangelast, kes lugejal nii tuhiseva taeva all kaob silmist kauaks ... igavesti.“
„Jevgeni Onegini“ puhul on tegemist teosega , mis kuulub Vene kirjandusklassikasse. Puškini eesmärgiks oli kirjutada hinge enneaegsest vananemisest, ükskõiksusest elu ja selle nautimise vastu. Värssromaan ei sisalda läbinisti negatiivseid ja positiivseid tegelasi, igaühel on oma voorused ja puudused. Sellega jõudis Puškin realismi, millele viitab ka teose tegevustiku kujutamine kaasajas. Erakordseks tollastest teostest teeb „Jevgeni Onegini“ intrigeerivaks ka selle lõpp – inimesed lähevad lahku elusatena.