Keskaegsed eeposed (1)

KESKAEGSED EEPOSED
Keskaja alguseks loetakse aastat 476, kui viimane Lääne- Rooma keiser Romulus Augustulus troonilt tõugati ja lõpuks Inglise kodanliku revolutsiooni algust 1640.
Kirik võttis üle ladina keele, antiikkirjandusse suhtus kui paganlikku, ilmaliku kirjanduse loomine algas rahvalauludest.
Keskajal tegi Euroopa läbi hiiglasliku arengu, kujunesid välja ühised kultuuritraditsioonid, tänapäeval tuntud rahvused oma keele ,kirjanduse ja kultuuriga .
Romaani keele ja rahvused kujunesid Rooma riigi põhialadel: Itaalia, Prantsusmaa, Hispaania , Portugal
Germaani keeled valitsesid Saksamaal, Hollandis, Skandinaavias.
Keldi hõimud, iirlased , šotlased britid säilitasid keele ja kultuuri Briti saartel.
Slaavi rahvastest ladina keele ja kultuuriga rohkem seotud poolakad, tsehhid , slovakid, horvaadid
Soomeugrilastest sattusid ungarlased varakult Lääne. Euroopa kultuurisfääri.
Ladinakeelsest kirjandusest väärib tähelepanu kroonikad, kus jutustatakse rahvaste ajaloost, sõjakäikudest ja valitsejate tegudest ( Henriku Liivimaa kroonika)
Vanaiiri kirjandus sisaldab proosat sugukondadevahelistest võitlustest, mütoloogist, nõidusest. Šotlase James Macphersoni "Ossiani Laulud".
Muinasgermaani kirjandus säilinud Euroopa ääremaadel, saartel ja jumalatest ja maailma lõpust. Teise osa moodustavad kangelaslaulud, peategelasteks surelikud, aga jumalikku päritolu..
Vanim ja kuulsaim vanaprantsuse kangelaslugu on " Rolandi laul". Vanim käsikiri pärineb XII sajandist. Sündmustiku aluseks ajalooline fakt: Karl Suure sõjakäik Hispaaniasse mauride vastu.. Kui ta sealt tagasi pöördus, ründasid baskid tema järelväge ja hävitasid selle. Eeposes on sellest episoodist tehtud maailmaajalooline lahing kristlaste ja muhameedlaste vahel. Eepos kajastab rahva tõekspidamisi, taunib feodaalide omavahelist vaenu ja idealiseerib õiglast valitsejat.
Hispaania kangelaseepos on "Laul minu Cidist ", loodud XII sajandi keskel. Taustaks on võitlus mauridega, kes vallutasid 711 kogu Pürenee poolsaare. Järgnes 700 aastane võitlus maa tagasisaamiseks. Paistis silma Kastiliia rüütel Rodrigo Diaz de Vivar – Cid, kes sattus valekaebuse tõttu kuninga viha alla, läheb väikese salga meestega pagendusse ja võitleb mauride vastu. Cidi ajalooliseks võiduks kujuneb Valencia vallutamine . Siis lepib kuningas temaga ära, paneb Cidi tütred mehele aututele meestele, kelle Cid tapab . Eepos lõpeb Cidi tütarde pulmadega oma uute kosilastega.
Võrreldes "Rolandi lauluga" on "Cid" palju ajaloolisem, jutustab reaalsetest sündmustest. Suurt tähelepanu olustikule ja perekonnasuhetele.
Sakslaste kuulsaim eepos on " Niebelungide laul" XIII sajandi algusest. Esiplaanil isiklikud ja sugukondlikud probleemid: armastus ja abielu, solvamised ja kättemaksud, rüütellik daamiteenimine ja vasallikohustuste täitmine.
Laul minu Cidist (hispaania keeles Cantar de Mio Cid) on hispaania kangelaseepos, mis inspireerituna rekonkistast räägib rekonkista kangelase Rodrigo Díaz de Vivari ehk Cidi elust. Erinevalt teistest Euroopa kangelaseepostest on Laul minu Cidist kirjutatud realistlikus laadis, teost iseloomustab sotsiaalsus ning rahvalähedus.
Laul minu Cidist pärineb umbes aastast 1140. Eepose autoriks peetakse arvatavasti Kastiilia ja Zaragoza piirialalt pärinevat huglaari ehk rändlaulikut.
Eepos on kirjutatud ebakorrapärases, enamasti küll 14-silbilistes assoneeruvais ja tsesuuriga 6., 7. ja 8. silbi järel poolduvais värssides.
Eepos räägib Rodrigo Díaz de Vivari ehk Cidi elust, tema väljasaatmisest kuningas Alfonso poolt, tema võitlustest mauridega, Valencia vallutamisest, kuningaga leppimisest, tütarde abielust Cidile vastumeelsete Carrióni infantidega, tütarde häbistamisest viimaste poolt, infantide karistamisest ning Cidi ja tema perekonna au taastamisest. Eepos lõpeb Cidi tütarde pulmadega oma uute kosilastega.
Eepos on kirjutatud küllaltki realistlikult, võimaliku ja tõenäolise piire ei ületata (nt ilmutab Cidile ennast peaingel Gabriel unes).
Eeposes ei rõhutata seisuslikke vahesid. Rõhk igapäevasel ja lihtsal, kogu tegevus on seotud tavapärase eluga. Näiteks Cid võtab sõdimist kui igapäevase leiva teenimist. Märkimist väärib fanatismi ja usuvaenu puudumine eepose tegevustikus.
Eepose väärtus ja ilu seisneb paljuski heroilisuse sidumises kõige lihtsa ja igapäevasega.
Hispaanlaste „Laul minu Cidist“ erineb „Rolandi laulust“, kuigi ka siin on tegemist võitlusega mauride vastu. Cidi puhul ei rõhutata tema kangelaslikkust vaid pigem inimlikkust. Teoses puuduvad müütilised ja fantastilised motiivid, sangar on suuremeelne, kuid lihtne inimene, kes trotsib elu raskusi. Pärast intriigi ohvriks langemist vallutas kangelane Valencia, kogus kokku perekonna ning leppis ära oma isandaga. Hiljem vabanes sangar veel halbadest väimeestest ning otsib tütardele uued abikaasad. Saratseenide vastu võitlemine on kangelasele eeskätt leivateenimine. Niimoodi võiks mauri (või koguni vastiku väimehe?) laiba peal seisva Cidi taha uhkete rüütlite asemel kujutada tema naise koos lastega. Selline kujutlus ei seostu küll eriti rahvuskangelasega, kuid annab edasi õige idee – perekond peaks olema olulisem ning vahest just nii tulekski mõista hispaania eepose sõnumit oma rahvale. Pealegi pole see ju mingi mees, kes kõige lähedasemad hätta jätab. Siin saab tõmmata paralleeli Odysseusega ning omakorda vastandada mõlemad Aeneasele, kes hülgas Dido (kuigi tuleb arvestada, et roomlaste kangelane oleks astunud jumalate tahte vastu).
Prantsuse kangelaseepos „Rolandi laul“ jutustab frankide võimsa kuninga Karl Suure truu vasalli Rolandi võitlusest mauridega. Kangelane koos teiste kuninga parimate rüütlitega oli määratud järelväkke varustusvoori kaitsma. Vaenu tõttu Rolandi ja Ganeloni vahel reetis viimane prantslased araablaste kuningale . Nii seisiski käputäis parimaid prantsuse rüütleid äkitselt saratseenide armee vastas ning kui vahvalt aadlikud ka oma mõõku ei keerutanud, olid nad lahingu juba ette kaotanud. Ülistatakse isamaa-armastust ning sõda ristiusu eest. Peakangelane Roland pole üheselt veatu , tema äkilisust ja ägedust püüavad tasakaalustada sõbra Olivier’ mõistlikkus ning tarkus ning reetur Ganelongi on vapper võitleja. Eeposes sisalduvad tugevalt müütilised detailid – langenute arvud prantslaste ja mauride vahel on tugevalt liialdatud. Siin võib näha sarnasust „Beowulfi“ 30 mehe rammuga, mida omas nimikangelane. Üldse on kaks eepost väga sarnased. Mõlemas on väga olulised teemad truudus ja rüütliau. Ganelon reetis prantslased sama äkitselt kui Beowulfi tema rüütlid lohega silmitsi seistes. Mõlemate eeposte peakangelased võitlesid kodumaad kaitstes üleloomulike jõudude vastu. Arvan, et siin peaks kujutlusvõime looma pildikese raskes relvastuses mehest, kel pikad juuksed tuules lehvimas ja võimas mõõk maas lamava vaenlase (Rolandi puhul lausa 30 vaest mauri korraga) kõrile suunatud. Ning tema taga seisaksid parimad prantsuse rüütlid ligikaudu samas poosis. Taolise rahvuskangelase kirjeldusega sobiks Karl Suure vasall paremini kui ükski teine. Teoses pole armastust ega huumorit , ainult rahvuse kaitsmise idee.
Sakslaste „Nibelungide laul“ on taas müütiline, kuna Siegfried tappis Niebelungide aarde omanikud Schilbungi, Niebelungi, „nende seitsesada meest, kes võitlesid samuti tema vastu, ja kaksteist hiiglast, kes olid nendega liidus, ja Albrichi sada kääbust.“ Samas võitleb sakslaste rahvuskangelane hoopis perekondlike põhjuste ajel, teoses leidub nii tooreid „paganateaja“ kui ka daamikultuse mõjutusi. Nimelt peab Siegfried tooma Guntherile naiseks kuninganna Brunhildi, et ise abielluda burgundia kuninga õde Kriemhildi . Pettuse avalikuks tulemisel laseb Brunhild tappa Siefriedi, misjärel tolle naine korraldab oma soole veresauna. Siegfried võitles niivõrd omakasupüüdlikel eesmärkidel, et teda võiks kujutada laibahunniku otsas ja tahaplaanile maalida rea raevunud inimesi, näod rahahimust moondunud ja verised sõjakirved käes (iga hetk valmis kas vaenlase või enda juhi pead purustama ). „Niebelungide aare “ on kujunenud kristluse, arhailiste kommete ja müütide ning pealetungiva daamikultuse koosmõjul ning Siegfriedi eesmärgid näitavad sel ajal oluliseks peetud väärtusi.