Filosoofia Aniik-Kreekas (0)

Filosoofia Antiik-Kreekas
Kreeklased nimetavad üldiste probleemide üle juurdlemist filosoofiaks (ehk tarkusearmastuseks) ja sellega tegelevaid inimesi filosoofideks. Filosoofia kasvas välja maailmakorralduse teket ja jumalate põlvnemist puudutavast religioossest arutelust . Filosoofiaks loetakse mõtlejate ideid sestpeale, kui nad ei pidanud maailma enam konkreetsete jumalate kujundatuks, vaid asusid seisukohale, et see toimib mõne üldise loodusliku ja mõistusega tabatava põhimõtte järgi.
Selle sammu astus esimesena 6.saj. eKr Mileetose filosoof Thales , kelle arvates oli kõige aluseks vesi – maailm oli tekkinud veest ja ujus vee peal. Järgnevalt pakuti välja üha uusi seletusi algaine kohta, nende seast olulisim on Demokritose jt atomistikakoolkonna mõtlejate teooria aatomitest, mille kohaselt koosneb maailm tühjusest ja selles liikuvatest ning omavahel põrkuvatest jagamatutest algosakestest ehk aatomitest.
Vana-Kreeka tuntumad filosoofid olid Sokrates , Platon ja Aristoteles .
5. saj. eKr Ateenas elanud Sokrates ei ole endast maha jätnud ühtegi teost ning tema mõtteid teame tema õpilase Platoni kirjutatud dialoogide kaudu. Sokratese arvates oli filosoofia peamine mõte mõista hüve ja vooruse olemust. (Hüve – see, mis on olemuselt hea, voorus – see, mis aitab hüveni jõuda.) Milles vooruse olemus Sokratese arvates seisnes, pole täpselt teada. Filosoofi arvates oli oluline teada, mis voorus on, sest ainult nii saab inimene käituda vooruslikult.
Sokrates võttis sõna ka riigivalitsemise teemadel . Talle ei meeldinud demokraatlik riigikord , sest valitsemises osalesid ka täielikud võhikud. See tekitas Sokratesele tõsise probleemi – ta anti noorsoo rikkumises süüdistatuna kohtu alla (mõned tema õpilastest olid Ateena demokraatia vastu relvaga välja astunud ) ja mõisteti surma. Sokrates lõpetas elu enesetapuga. Sokratese kuulsaim õpilane Platon rajas Ateena lähedale oma filosoofiakooli – Akadeemia. Platon sõnastas oma vaated paljudes dialoogides, milles kujutas Sokratest vaidlemas sofistidega (5. saj. eKr tegutsenud filosoofide koolkond). Platon tuli välja õpetusega ideedest (kõigi meeleorganitega tajutavate asjade ja nähtuste täiuslikud vasted), mis tema arvates on muutumatud ja reaalsed , samas kui meeltega tajutav maailm on ideede muutlik ja ebatäiuslik koopia. Ideede olemust võis tabada üksnes mõistuse abil. Platon kujundas ka tervikliku õpetuse riigist. Riiki pidid valitsema filosoofid, sest ainult nemad teavad, mis on õige. Täiusliku riigi eesmärk on kasvatada vooruslikke kodanikke.
Platoni õpilane Aristoteles oli vanaaja mitmekülgseim ja erakordselt laia silmaringiga õpetlane. Tema tööd käsitlesid loodusteadusi, füüsikat, loogikat, kirjandust, muusikat, ajalugu, riigikorraldust, moraali ja maailmakorra üldisi põhimõtteid. Ta võttis kokku oma eelkäijate teadmised, süstematiseeris neid ning kujundas nende alusel oma põhjendatud ja sageli originaalsed seisukohad. Väga olulised olid Aristotelese saavutused loogika vallas – oma eelkäijate töid kasutades lõi ta tervikliku õpetuse selle kohta, kuidas teha korrektseid ja vältida vigaseid järeldusi. Aristotelese õpetus avaldas järeltulevatele põlvedele erakordselt suurt mõju.
Aristotelese arvates oli inimene riiklik elusolend – st ilma riikliku ühiseluta ei ole inimene õnnelik. Samas oli õnnelikuks eluks vaja leida kesktee äärmuste vahel – Aristoteles ei hinnanud ei aristokraatide võimu (rikkad rõhuvad vaeseid) ega ka demokraatlikku riigikorda (vaesed omavolitsevad rikaste kallal), tema arvates pidi võim olema keskmise jõukusega kodanike käes.
Paljud filosoofid tegelesid ka matemaatikaga. 6. saj. eKr edendasid seda Pythagoras ja tema õpilased. Pythagorase arvates põhines maailmakorraldus arvulistel suhetel . Ta püüdis mõista arvude olemust ja uuris sellest tulenevalt matemaatilisi probleeme. Tema õpilased arendasid õpetust edasi, levitades seda ühtlasi kogu Kreekas. Kreeklased olid esimesed, kellele matemaatika oli loogilistel üldistustel põhinev terviklik süsteem, mitte lihtsalt arvutusalaste näpunäidete kogum. Alles Kreekas sai matemaatikast teoreetiline teadus.
Klassikalise Kreeka meditsiinialased teadmised võtab kokku mahukas teos, mille autoriks on hiljem peetud 5.-4. saj. eKr elanud kuulsat arsti Hippokratest. Teos sisaldab haiguste sümptomite ja kulgemise kirjeldusi ning püüab haigusi põhjendada looduslike, mitte jumalike põhjustega. Teosesse on kirja pandud ka tänapäevani kehtiv arstide ametitõotus – nn Hippokratese vanne –, mis kohustab arste igas olukorras võitlema patsientide elu ja tervise eest.
Varasemal ajal avaldus kreeklaste huvi oma mineviku vastu eeskätt ammusest Mükeene ajajärgust jutustavas kangelaseepikas (Homerose eeposed eriti). Peagi hakati eeposte põhjal kirjutama seda perioodi proosavormis käsitlevaid ajalooteoseid. Lähema ajaloo sündmusi hakkas esimesena uurima ja üles kirjutama Herodotos (5. saj. eKr). Talle on omistatud aunimetus ajaloo isa. Herodotose teos „ Historia “ keskendub peamiselt Kreeka-Pärsia sõdadele, kuid lisab ka pika ja põhjaliku eelloo. Lisaks kirjeldab ta üksikasjalikult paljude Euroopa, Aasia ja Aafrika rahvaste kombeid.
2