Vabariigi Valitsuse moodustamine ja peamised ülesanded (0)

Tallinna Ülikool
Vabariigi Valitsuse moodustamine ja peamised ülesanded
Referaat
2016

Sisukord

Sissejuhatus 3
Vabariigi Valitsus 3
§ 87. Vabariigi Valitsus 4
Poliitilise riigijuhtimise funktsioon 4
Haldusfunktsioon 5
Valitsuse moodustamine 5
Vabariigi President 6
Vabariigi Presidendi institutsioon 6
Vabariigi Presidendi valimised 7
Vabariigi Presidendi ülesanded 8
Ministeeriumite moodustamine 11
Ministrid 12
Vabariigi Valitsuse ministrid 12
Riigikantselei 14
Kokkuvõte 15
Kasutatud kirjandus 15

Sissejuhatus

Võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõtte kohaselt kuulub valitsusele täidesaatev riigivõim. Valitsuse peamine ülesanne on ellu viia riigi poliitikat. Poliitikat viiakse ellu põhiliselt läbi ministeeriumide ja teiste valitsusasutuste, mida nimetatakse ka riigiaparaadiks. Eesti Vabariigi Valitsuse õigused on sätestatud Eesti Vabariigi põhiseaduse VI peatükis.
Töö täpseks korraldamiseks annab valitsus välja õigusakte – määrusi ja korraldusi. Neid õigusakte saab välja anda ainult seaduse alusel ja seaduste täitmiseks.
Küsimus, kas ministeeriumi poliitiline ja igapäevane juhtimine peaksid olema eraldatud ning viimase eest vastutama kantsler , on vaidluse objektiks. Ministeeriumi kantslerid ja üldpädevusega riikliku regionaalhalduse asutuste – maavalitsuste – juhiks olevad maavanemad on praktikas seatud tugevasse sõltuvusse ministri (maavanemate puhul regionaalministri) ning valitsuse soosingust. Koostöö mittelaabumisel on nii kantslereid kui ka maavanemaid võimalik põhjendusi esitamata ametist vabastada, samuti on kantslerite ja maavanemate ametiaeg piiratud viie aastaga. Pärast maavanema ja kantsleri staatuse muutmist ongi nende tegelik roll muutunud. Enamik nimetatud ametnikest kuuluvad mõnda erakonda ja on ametisse nimetatud eelkõige valitsuskoalitsioonis osalevate erakondade otsusel .

Vabariigi Valitsus

Täidesaatva riigivõimu mõistesse kuulub ka piiratud ulatusega õigusloome ja õigusemõistmine . Seaduste rakendamiseks, on neid sageli vaja täpsustada või konkretiseerida. Seda tehakse Vabariigi Valitsuse ja ministrite määrusega. Täidesaatev võim jaguneb kahe funktsiooni vahel, milleks on valitsemine ja haldus. Vabariigi Valitsusele kuulub koordineerimis- ja järelevalvefunktsioon täidesaatva riigivõimu asutuste üle. Vabariigi Valitsuse töökorraldus on sätestatud Vabariigi Valitsuse seaduses.

§ 87. Vabariigi Valitsus

-viib ellu riigi sise- ja välispoliitikat;
-suunab ja koordineerib valitsusasutuste tegevust;
-korraldab seaduste, Riigikogu otsuste ja Vabariigi Presidendi aktide täitmist;
-esitab Riigikogule seaduseelnõusid ning ratifitseerimiseks ja demonstreerimiseks välislepinguid;
-koostab riigieelarve eelnõu ja esitab selle Riigikogule, korraldab riigieelarve täitmist ning esitab Riigikogule riigieelarve täitmise aruande;
-annab seaduse alusel ja täitmiseks määrusi ja korraldusi;
-korraldab suhtlemist teiste riikidega;
-kuulutab loodusõnnetuse ja katastroofi korral või nakkushaiguse leviku tõkestamiseks välja eriolukorra riigis või selle osas;
-täidab muid ülesandeid, mis põhiseaduse ja seadustega on antud Vabariigi Valitsuse otsustada.
Vabariigi Valitsuse funktsioonid võib jaotada kaheks: poliitilise riigijuhtimise ning administreerimise funktsioonideks.

Poliitilise riigijuhtimise funktsioon

Põhiseaduses kasutatud väljend „täidesaatmine“ viitab otseselt seaduste täitmisele. Poliitilise riigijuhtimise funktsioon väljendub esiteks poliitika elluviimises (§87 p 4). Elluviimisega saab poliitikat oluliselt mõjutada. Teiseks on Vabariigi Valitsuse ülesandeks poliitika kujundamine. Põhiseaduse sõnastuse kohaselt ei ole Vabariigi Valitsusel pealtnäha sellist funktsiooni. Siiski on kogu maailmas poliitika alternatiivide analüüsi ning väljatöötamise ülesanne traditsiooniliselt täidesaatval võimul. Põhiseaduses väljendub poliitika väljatöötamise funktsioon vähemalt kahel moel:
• seadusalgatus (§87 p 4). Seaduste ettevalmistamine ongi eelkõige valitsuse ülesanne, sest Vabariigi Valitsusel on kasutada aparaat , mis Riigikogul puudub. Eelnõude ettevalmistamisega mõjutatakse aga seadusandlust põhjapanevalt. Riiklik poliitika kajastubki eelkõige seadustes ;
• riigieelarve eelnõu koostamine (§87 p 5). Riigieelarve koostamine on seatud üldise seadusandliku funktsiooniga, kuid eelarve kui ühe kõige poliitilisema dokumendi koostamine näitab selgelt Vabariigi Valitsuse poliitilist rolli. Poliitilist võimutäiust Vabariigi Valitsusel ei ole, otsused peab tulenevalt demokraatlikust olulisuse printsiibist kinnitama Riigikogu. See, et Vabariigi Valitsusel otsuste lõpliku langetamise õigust pole, ei tähenda siiski seda, et tema mõjujõud poliitiliste otsuste langetamisel väike oleks. Kuna Vabariigi Valitsus on paika pandud Riigikogu enamuse poolt, on tõenäoline, et Riigikogu kiidab suurema osa Vabariigi Valitsuse ettepanekutest heaks.

Haldusfunktsioon

Administreerimisel on põhiseaduslikud ülesanded sätestatud §87 punktides 2, 3, 6, 7 ja 8. Nende punktide kohaselt Vabariigi Valitsus suunab ja koordineerib valitsusasutuste tegevust, korraldab seaduste, Riigikogu otsuste ja Vabariigi Presidendi aktide täitmist, annab seaduse alusel ja täitmiseks määrusi ja korraldusi, korraldab suhtlemist teiste riikidega ning reageerib loodusõnnetustele ja katastroofidele. Kuna Vabariigi Valitsus on kollegiaalorgan, kuhu kuuluvad poliitikud, pole otseste administratiivküsimuste lahendamine siiski tema ülesanne. Administreerimisfunktsiooni täidavad enamasti ministeeriumid oma valitsemisala piires. Vabariigi Valitsusel on täita eelkõige jagaja ja järelevalvaja roll.

Valitsuse moodustamine

Kui valitsus on tagasi astunud , siis peab Vabariigi President 14 päeva jooksul määrama peaministri kandidaadi, kellele ta teeb ülesandeks uue valitsuse moodustamise. Põhiseadus ei sätesta, millest lähtudes peab Vabariigi President peaministri kandidaadi valima . Parlamentaarse riigi tavade järgi peaks ta kandidaadiks esitama valimistel kõige rohkem mandaate saanud erakonna liidri või äärmisel juhul valitsuskoalitsiooni moodustamise tahet kindlalt deklareerinud erakondadest enim mandaate saanud erakonna liidri. Valitsus astub ametisse ametivande andmisega Riigikogu ees. Ametivande andmise hetkest tekivad uuel valitsusel volitused ja lõpevad tagasi astunud valitsuse volitused. Vabariigi Valitsuse liikmed ei tohi olla üheski muus riigiametis ega kuuluda tulundusettevõtte juhatusse või nõukogusse. Vabariigi Valitsuse seadus keelab neil olla ka kohaliku omavalitsuse ametis ja tegutseda ettevõtjana või töötada teisel tasustataval ametikohal. Ainsa erandina võib valitsuse liige olla teaduslikul või pedagoogilisel tööl. Kui isik oli Vabariigi Valitsuse liikmeks nimetamisel Riigikogu liige, siis on tal valitsuse liikme kohalt vabastamisel õigus asuda sama koosseisu Riigikogu liikme kohale. Kui isik oli Vabariigi Valitsuse liikmeks nimetamisel riigiteenistuses, siis on tal valitsuse liikme kohalt vabastamisel õigus asuda oma endisele või samalaadsele teenistuskohale.

Vabariigi President

Vabariigi Presidendist räägitakse tihtipeale kui võimude tasakaalustajast ja vahekohtunikust. Erapooletu jõuna peaks Vabariigi President asuma igapäevasest poliitilisest elust mõnevõrra kaugemal ning sekkuma vaid vajaduse korral. ​Vabariigi Presidendi institutsiooni tugevus ja populaarsus sõltub kahtlemata nii Eestis kui ka teistes riikides eelkõige presidendiks valitud poliitiku isikuomadustest. Värvikad ja ambitsioonikad presidendid saavad poliitilisse ellu kindlasti palju enam sekkuda kui nende tagasihoidlikumad ametivennad. ​Rahvas ootab Vabariigi Presidendilt kui institutsioonilt siiski aktiivset sekkumist poliitikasse; nõnda oodatakse näiteks, et riigipea jätaks välja kuulutamata rahva seas pahameelt põhjustanud seadused, sõltumata sellest, kas need on põhiseaduse vastased või mitte.
​Vabariigi Presidendi ülesanded ja õigused ei ole põhiseaduses üks-üheselt välja toodud, pigem varustab põhiseadus presidenti üldiste juhistega. See vaieldavus teeb Vabariigi Presidendist ühe huvitavaima ja vastuolulisima institutsiooni Eesti riigielus.

Vabariigi Presidendi institutsioon

Vabariigi Presidendi institutsiooni asend pole Eesti riigiaparaadis olnud ajalooliselt ühesugune, tema võimupiire on Eesti Vabariigi ajaloo jooksul mitmel korral muudetud. Eesti esimese, 1920. aasta põhiseaduse koostamisel järgiti eelkõige parlamentaarse riigi mudelit. Riigipead kui eraldi institutsiooni toona ette ei nähtudki — riiki esindasid Riigikogu esimees ning valitsusjuhiks olnud riigivanem . Eesti hilisem, 1938. aasta põhiseadus kaldus aga ka rahvusvahelises üldsuses levinud arusaamadele vastavalt pigem presidentaalse riigi mudeli suunas.
Vabariigi Presidendi praegune roll jääb kehtiva põhiseaduse kohaselt nende kahe äärmuse vahele. Uue põhiseaduse väljatöötamisel pärast Eesti riigi taasiseseisvumist kaaluti mitmeid variante riigipea rolli määratlemiseks. Muu hulgas oli arutusel tugeva presidendivõimuga riigi mudel. Arutuste lõpptulemusena jõuti siiski seisukohale, et otstarbekam on saada parlamentaarseks riigiks, kus presidendil on küll teatud, kuid siiski tagasihoidlik roll.
Uue põhiseaduse kohaselt on Vabariigi Presidendil lisaks sümboolsetele funktsioonidele, esindusülesannetele ning formaalsetele siseriiklikele kohustustele rida õigusi ja kohustusi, mis annavad talle poliitilises elus iseseisva sõnaõiguse. Eesti presidendil on päevapoliitikas kindlasti suurem võimalus kaasa rääkida kui enamikul Euroopa konstitutsioonilistel monarhidel, jäädes samas alla presidentaalse põhiseadusega riikide, näiteks Ameerika Ühendriikide presidendi võimutäiusele.

Vabariigi Presidendi valimised

Sümboolsed riigipead võivad erinevates riikides võimule saada erinevatel viisidel , alates monarhidest, kes oma võimu pärivad, kuni rahva poolt otse valitud presidentideni. Parlamentaarsetes riikides nagu Eesti on levinuimaks mooduseks riigipea valimine parlamendi või spetsiaalse valimiskogu poolt. Eestis on Vabariigi Presidendi valimised jagatud parlamendi ja valimiskogu vahel. Vaid taasiseseisvunud Eesti esimese presidendi valimise kord 1992. aastal oli erinev — kõigepealt sai sõnaõiguse rahvas, kuid kuna ükski kandidaat üle 50% häältest ei kogunud , valis Vabariigi Presidendi Riigikogu.
Presidendivalimistel, mis toimuvad korraliselt iga viie aasta tagant, saab esmalt valimisõiguse Riigikogu. Kui vähemalt 68 Riigikogu liiget saavutab mõne kandidaadi osas üksmeele, on valimised lõppenud ja järgmiseks valitsusajaks riigipea leitud. Riigikogu koosseisu kahe kolmandikulise enamuse kokkusaamine nõuab aga laialdast konsensust — kandidaadiga peaksid nõus olema nii koalitsiooni kui ka opositsiooni esindajad. Seetõttu peetakse vähetõenäoliseks, et kolme Riigikogus aset leidva valimisvooruga president valituks osutub. Järelikult on suur tähtsus valimiskogul, kes valib Vabariigi Presidendi juhul, kui see Riigikogus ei õnnestu.
Valimiskokku kuuluvad lisaks kõikidele Riigikogu liikmetele ka kohalike omavalitsuste esindajad. Tegemist on omamoodi sümboolse koguga terve Eesti elanikkonna esindajatest, sest kohalike omavalitsuste esindajate valimistel osalevad kaudselt ( volikogu valimiste kaudu) ka püsielanikest mittekodanikud . Valimiskogus on ebaproportsionaalselt arvukalt esindatud väiksemad kohalikud omavalitsused , mistõttu nende roll muutub küllaltki oluliseks. Just väiksemate omavalitsuste esindajate toetus võis olla määrav 2001. aasta presidendivalimistel, mil valituks osutus väiksemate omavalitsustega maapiirkondades populaarne Arnold Rüütel. 2006. aastal valiti valmiskogus napi häälteenamusega presidendiks Arnold Rüütli vastaskandidaat Toomas Hendrik Ilves.
Valimiskogus võib üles seada uusi riigipeakandidaate, ka neid, kes Riigikogus toimunud valimistel ei osalenud. Valituks osutub kandidaat, kes saab üle poolte kõigi hääletanute häältest. Kui esimene valimisvoor tulemust ei anna, korraldatakse kahe enim hääli saanud kandidaadi vahel teine hääletusvoor.
Vabariigi Presidendi valimiste praegusele korrale on ette heidetud rahva liigset kõrvalejäämist. Otsevalimised annaksid lihtkodanikele kahtlemata suurema otsustusõiguse. Siiski on senini jäänud valitsevaks idee, mille kohaselt Vabariigi Presidendi kui pigem sümboolsete volitustega riigipea valimiste usaldamine rahvale kätkeks endas ohtu. Vabariigi President võiks rahva mandaadile viidates asuda nõudma endale volitusi, mida talle põhiseaduses pole ette nähtud. Vältimaks presidendi muutumist aktiivseks poliitikuks, püütakse talt võtta võimalus apelleerida otse teda valinud rahva tahtele.

Vabariigi Presidendi ülesanded

Vabariigi Presidendi institutsioonile on põhiseaduses pühendatud omaette peatükk. Kui lugeda ainult põhiseadust, tuleb silme ette eelkõige Saksamaaga sarnane olukord, kus president on pigem sümboolsete ülesannetega ning jääb paratamatult liidukantsleri kui valitsusjuhi varju. Reaalset poliitilist kogemust arvestades pole aga Vabariigi Presidendi ülesanded ja õigused Eestis kaugeltki nõnda sümboolsed.
Põhiseaduse järgi on Vabariigi Presidendil erinevaid ülesandeid nii sise- kui ka välispoliitikas. Välissuhtlemises täidab Vabariigi President peamiselt traditsioonilisi esindusülesandeid. Lisaks diplomaatide lähetamisele ja vastuvõtmisele ning välislepingute ratifitseerimiskirjade allkirjastamisele esindab ta Eesti riiki kohtumistel teiste riikide juhtidega. Siin on Vabariigi Presidendi ülesanded jagatud pea- ja välisministriga. Parlamentaarsetes riikides ei ole kuigi tüüpiline, et president kui eelkõige esinduslik riigipea oleks sisulistel ja olulistel kohtumistel aktiivse läbirääkija rollis. Ometi on taasiseseisvunud Eestis just Vabariigi Presidendi pingutused välispoliitilisel areenil küllaltki silmapaistvad olnud — seda peamiselt üldise poliitilise kliima kujundajana ning Eesti kui kultuurse ja suhtlusalti väikeriigi tutvustajana.
Tähtsamad Vabariigi Presidendil lasuvatest ülesannetest seonduvad siiski siseriikliku poliitilise elu küsimustega. Vabariigi Presidendi ülesannetest üks olulisemaid on peaministrikandidaadi kindlaksmääramine. Kuna kandidaadi kinnitamiseks on vajalik Riigikogu häälteenamus , peab Vabariigi President ettepaneku tegemisel tahes-tahtmata arvestama poliitilise olukorraga ja parlamendis valitsevate jõudude tahtega. Nõnda ei pruugi Vabariigi President valitsuse moodustamise ülesannet anda tingimata valimistel kõige rohkem hääli saanud erakonna esimehele — ta peab ka läbi kaaluma reaalsed võimalused Riigikogus koalitsiooni moodustada. Samas on kujunenud riigiõiguslik tava, mille kohaselt pakub president esimesena võimalust koalitsioonikõnelusi alustada valimised võitnud erakonna juhile. Mis puudutab ministreid, siis põhiseadus määrab, et ministrid nimetab Vabariigi President ametisse peaministri ettepanekul. Kuigi president on soovinud paaril juhul ministreid ametisse mitte nimetada, on ta poliitilise surve tulemusena siiski peaministri tahtele allunud.
Mitmete teiste kõrgete ametiisikute ametisse nimetamisel on Vabariigi Presidendil märkimisväärselt suurem vabadus. Paljudel juhtudel (nt õiguskantsler, riigikontrolör) teeb ta ise Riigikogule ettepaneku kandidaadi ametisse nimetamiseks. Sellisel juhul on Vabariigi Presidendil täielik eelvaliku õigus; ametisse saab nimetada vaid tema kandidaate. Mõnel juhul (nt Eesti Panga president, kohtunikud) nimetab isiku küll ametisse Vabariigi President, kuid ettepaneku talle teeb mõni teine institutsioon. Sellisel juhul on Vabariigi Presidendil õigus ettepaneku tegijale ära öelda ja viimane on sunnitud otsima uut kandidaati .
Vabariigi Presidendi riigikaitsealased volitused on küllaltki ulatuslikud — tegemist on Eesti riigikaitse kõrgeima juhiga. Riigikohus on seda sätet tõlgendades leidnud, et riigikaitse kõrgem juht ei saa olla ainult sümboolse võimuga ja seega ei tohiks täidesaatev võim riigikaitsealaseid otsuseid langetades Vabariigi Presidendist mööda minna. Reaalpoliitiliselt on aga ilmselge, et täidesaatev võim kaitseministeeriumi näol suudab riigikaitsealaseid küsimusi lahendada efektiivsemalt, millest tulenevalt ongi riigikaitse juhtimine jagatud mitme erineva organi vahel. Teisalt loob võimu säärane killustatus muidugi probleeme — nii näiteks on Vabariigi Presidendi ja täitevvõimu vahel tekkinud korduvalt lahkarvamusi Eesti kaitseväe juhataja sobivuse üle oma ametikohale. Riigikaitset reguleerivates seadustes on püütud vastutuse jaotust NATO-sse kuuluva parlamentaarse riigi vaimuga rohkem kokku viia. Riigikaitse juhtimise korrastamiseks algatas Vabariigi President Toomas Hendrik Ilves põhiseadusemuudatuse, mis jõustub juhul, kui Riigikogu XII koosseis selle muutmata kujul vastu võtab. Riigikogu XI koosseisus jäi konsensus eelnõu menetlemiseks kiireloomulisena saavutamata ja põhiseaduse muutmiseks tuli valida teine tee: muutmine Riigikogu kahe järjestikuse koosseisu poolt.
Olulise riikliku tähendusega on Vabariigi Presidendi ülesanne Riigikogus vastuvõetud seadusi välja kuulutada ja sellega kaasnev õigus väljakuulutamisest keelduda. Kui Riigikogu seaduse uuesti muutmata kujul vastu võtab, võib Vabariigi President pöörduda Riigikohtu poole, et viimane kontrolliks seaduse vastavust põhiseadusele. Seda õigust on ka võrdlemisi tihti kasutatud. Kujunenud riigiõigusliku tava kohaselt kasutab president vetot vaid juhul, kui president leiab, et Riigikogus vastu võetud seadus on põhiseadusega vastuolus ja on tõenäoline, et ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium jagaks presidendi seisukohta. Reeglina on Riigikogu presidendi kaalutlustele tuginedes seadust muutnud, mõnel juhul on seadus üleüldse uuesti vastu võtmata jäänud ja vähestel juhtudel on tulnud riigipeal Riigikohtusse pöörduda.
Vabariigi Presidendi olulise ülesandena võib veel märkida õigust välja kuulutada Riigikogu erakorralised valimised juhul, kui peaministrile või valitsusele umbusaldust avaldatakse. Sellises olukorras peab Vabariigi President esmalt kaaluma, kas Riigikogus on piisavalt eeldusi uue koalitsiooni moodustamiseks või mitte.
Vabariigi Presidendi formaalsete siseriiklike funktsioonide hulka kuulub näiteks rahvahääletusel vastuvõetud seaduste väljakuulutamine, Riigikogu valimiste väljakuulutamine ja Riigikogu kokkukutsumine esimeseks istungjärguks. Sellistest ülesannetest rääkides on Vabariigi Presidenti iseloomustatud kui „riiginotarit”, kelle formaalse kinnitusega saab mingi riiklik toiming lõpliku ja kindla tähenduse.
Lisaks riiginotari ülesannetele omab Vabariigi President ka sümboolset võimu, näiteks iseseisvat otsustusõigust riiklike teenetemärkide jagamisel või karistatutele armuandmisel. Kuigi säärased otsustused on pigem sümboolse tähendusega ja riigielus märkimisväärset tähendust ei oma, võivad need ühiskonnas suurt vastukaja leida. Nii näiteks tekitas president Lennart Meri 2001. aasta alguse otsus mitte anda teenetemärki endisele Eesti NSV Ülemnõukogu presiidiumi esimehele Arnold Rüütlile, kes hiljem, sama aasta sügisel presidendiks valiti, opositsiooni hulgas tugevat pahameelt. Vabariigi Presidendil on õigus riiklik teenetemärk inimeselt ka ära võtta, kui inimene on pannud toime tahtliku kuriteo või muu teo, mis välistaks teenetemärgi andmise.
Ministeeriumid
Valitsemisalade korraldamiseks moodustatakse ministeeriumid. Igale ministeeriumile nähakse ette teatud valdkond. Ministeeriumi juhib minister: ta on Vabariigi Valitsuse liige ning juhib ministeeriumi. Ministeeriumi struktuuriüksuste tööd juhib kantsler, kes koordineerib ka ministeeriumi valitsemisalas olevate riigiasutuste tegevust ja korraldab ministeeriumi asjaajamist.
Eestis on 11 ministeeriumi. Iga ministeerium täidab seadusest tulenevaid ja Vabariigi Valitsuse poolt antud ülesandeid ning on tema valitsemisalas olevate ametite ja inspektsioonide ning muude riigiasutuste kõrgemalseisev organ.

Ministeeriumite moodustamine

Valitsemisalade korraldamiseks moodustatakse seaduse alusel vastavad ministeeriumid. Igale ministeeriumile nähakse ette teatud haldustegevuse valdkond ja see sisaldab ka valitsemisfunktsioonide täitmist, mis on seotud eelkõige ministri kui valitsuse liikme ülesannetega. Ministeeriumi juhib minister, kes täidab topeltfunktsiooni: ta on Vabariigi Valitsuse liige, kelle põhiülesandeks on riigi poliitiline juhtimine, ning samal ajal juhib ta iseseisvalt ministeeriumi ja täidab haldusfunktsiooni (seaduste rakendamine ja täitev-korraldav tegevus). Kui minister ei saa haiguse või muude takistuste tõttu ajutiselt oma ülesandeid täita, paneb peaminister tema ülesanded selleks ajaks mõnele teisele ministrile. Vabariigi President võib peaministri ettepanekul nimetada ametisse ministreid, kes ei juhi ministeeriumi.

Ministrid

Vabariigi Valitsuse seaduse kohaselt on Eestis (11 ministeeriumi ja koos peaministri, regionaalministri ning nn portfellita ministriga kokku) kõige rohkem 15 ministrit. Kõik täidesaatva võimu valdkonnad on jaotatud ministeeriumide valitsemisaladesse. Minister kannab vastutust parlamendi ees, st peab vastama arupärimistele ja küsimustele, osalema valitsuse ülesandel seaduseelnõude menetlemisel ning muude küsimuste arutelul ja esindama Eestit oma pädevuse piires Euroopa Liidu poliitika kujundamisel.
Minister juhib ministeeriumi iseseisvalt ja ainuvastutavalt. Peaministril ega teistel ministritel ei ole õigust ministri vastutusalasse sekkuda. Kui peaminister leiab, et minister ei lähtu valitsuse kui terviku eesmärkidest, on tal õigus teha Vabariigi presidendile ettepanek minister ametist vabastada.

Vabariigi Valitsuse ministrid

Peaminister Taavi Rõivas
Peaministri ja valitsuse tööd toetab Riigikantselei.
Tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski
Tervise- ja tööminister juhib Sotsiaalministeeriumi.
Sotsiaalkaitseminister Margus Tsahkna
Sotsiaalkaitseminister juhib Sotsiaalministeeriumi.
Haridus - ja teadusminister Jürgen Ligi
Haridus- ja teadusminister juhib Haridus- ja Teadusministeeriumi.
Välisminister Marina Kaljurand
Välisminister juhib Välisministeeriumi.
Keskkonnaminister Marko Pomerants
Keskkonnaminister juhib Keskkonnaministeeriumi.
Maaeluminister Urmas Kruuse
Maaeluminister juhib Põllumajandusministeeriumi.
Rahandusminister Sven Sester
Rahandusminister juhib Rahandusministeeriumi.
Kaitseminister Hannes Hanso
Kaitseminister juhib Kaitseministeeriumi.
Kultuuriminister Indrek Saar
Kultuuriminister juhib Kultuuriministeeriumi.
Justiitsminister Urmas Reinsalu
Justiitsminister juhib Justiitsministeeriumi.
Majandus- ja taristuminister Kristen Michal
Majandus- ja kommunikatsiooniminister juhib Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi.
Ettevõtlusminister Liisa Oviir
Ettevõtlusminister juhib Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ning Välisministeeriumi oma vastutusvaldkondades.
Siseminister Hanno Pevkur
Siseminister juhib Siseministeeriumi.
Riigihalduse minister Arto Aas
Riigihalduse minister juhib Rahandusministeeriumi ja Siseministeeriumi oma vastutusvaldkonnas.

Riigikantselei

Valitsust ning peaministrit toetab Riigikantselei, mida juhib riigisekretär ning kelle nimetab ametisse ja vabastab ametist peaminister oma korraldusega. Riigisekretär korraldab Vabariigi Valitsuse tööd ja juhib Riigikantseleid.
Riigikantselei toetab valitsuse töö planeerimist, koostab valitsuse tegevusprogrammi ja koordineerib selle elluviimist, valmistab ette ja korraldab valitsuse istungeid ja kabinetinõupidamisi, tagab valitsuse õigusaktide eelnõude põhiseadusele ja teistele seadustele vastavuse, koordineerib Eesti seisukohtade kujundamist ning nõustab ja toetab peaministrit Euroopa Liidu asjades. Samuti korraldab Riigikantselei valitsuse ja peaministri avalikke suhteid ning Euroopa Liiduga seotud riigisisest teavitustegevust, nõustab peaministrit riigi julgeoleku küsimustes, korraldab valitsuse julgeolekukomisjoni tööd ja koordineerib riigi julgeoleku ja riigikaitse juhtimist.
Lisaks nõustab ja toetab Riigikantselei peaministrit Teadus- ja Arendusnõukogu töö juhtimisel ning korraldab avaliku teenistuse tippjuhtide värbamist, valikut ja arendamist . Riigikantselei korraldab ka riigi- ja kohaliku omavalitsuse sümboolikaga seonduvat.

Kokkuvõte

Vabariigi Valitsuse õigused kindlaks määratud põhiseaduses. Valitsuse ülesandeks on valitseda e. realiseerida riigi sise- ja välispoliitikat. Täidesaatva võimu asjaajamise korrashoidmiseks on valitsuse juures riigikantselei, mida juhib riigisekretär. Kantsler on oma valitsemisalas ministri järel tähtsuselt teine ametisik, kelle ülesandeks on korraldada ministeeriumi igapäevast asjaajamist. Valitsuse moodustamine võib aset leida:

• pärast Riigikogu valimist, mille järel on eelmine valitsus oma volitused maha pannud.
  
• pärast valitsuskriisi, mille tagajärjel Riigikogu avaldab umbusaldust peaministrile.
  

Kasutatud kirjandus

• Anne Roos ja Aare Ristikivi „Vabariigi Valitsus“
  www.htg.tartu.ee/~aare/yhisk/ÜÕ2/Valitsus.ppt
  
• Heiki Raudla „Kodaniku raamat“
  http://raulpage.org/kodaniku/kantsler.html
  
• Kodanikuportaal
  www.eesti.ee
  
• Riigi Teataja
  https://www.riigiteataja.ee/akt/111062013007
  
• Taavi Annus „Riigiõigus“ (2006)
  
• www.valitsus.ee
  
• Ülle Madise „Vabariigi Presidendi ülesanded“ (2010)
  http://www.estonica.org/
  
• „Ühiskonna valitsemine ja haldamine “
  http://www.crjg.vil.ee/materjalid/oppematerjalid/yhiskond/Valitsemine+regionaalne+kohtud.pdf