Üksinduse poeetika prantsuse kirjanduses (0)

“Üksinduse poeetika prantsuse kirjanduses”
Kuigi prantsuse luuletaja Francois Villon (u 1431 – u 1465) elas hiljem kui itaalia vararenessansi suurkujud Dante , Boccacio ja Petrarca, oli tema looming renessansi ideest veel puutumata. Hoolimata ümbruse keskaegsusest paistab luule ometi silma oma aja piire ületava individuaalsusega, mis teeb temast moodsa prantsuse luule eelkäija. Villoni poeetilise pärandi moodustavad kaks luuletsüklit:”Värsid” ehk “Väike testament ” (1456) ja “Suur testament” (1461).
Keskaegse kirjanduse jaoks ei olnud isikuväärtust ega idividuaalsust. Villoni kirjanduses see isiklikkus aga sünnib. Tema roll oma teostes mitte lihtsalt vaataja, vaid tegutseja, tema meenutab tihti iseenda oma teostes. Nimelt „Suures testamendis “ ballaadis, mis oli pöördunud tema sõprade poole, Villon räägib iseendast, oma individuaalsest elusaatusest, aga selle teose kaudu me saame näha tüüpilise inimese eluteed, kes on pärit ühiskonha põhjakihtidest. Julgesti ja väga impessiivselt, mis varem polnud võimalik kohtuda keskaegses lüürikas, Villon räägib oma kaasaegse osatu inimese tragöödiast, tema kannatustest ja kindasti üksindusest . Tundub ka, et selle üksinduse meeleolu mõjutas tegelase õnnetu armastus ning masendav saatus.
Europa renessansi ja humanismi kriisiperioodi kuulub oma esseloominguga uusaegse Prantsusmaa esimene väljapaistev filosoof Michel de Montaigne (1533-1592). Michel de Montaigne pärines aadlitiitli omandanud jõuakast Bordeaux’ kaupmeheperkonnast. Ta sai suurepärase hariduse, õppides ülikoolis juurat ning omandes laialdased teadmised eriti antiikse Rooma kirjandusest ja filosoofiast. Teda mõjutasid tugevasti nii stoistlik (Seneca) kui ka platonistlik (Plutarchos) moraalififilosoofiline mõtteviis. Prantsusmaal ususõja vallandanud religioosne fanatism masendas teda. Olles tõmbunud oma mõisa üksindusse, kirjutaski ta just sel ajal oma „Essed“. Need teosed on kirjutatud vabs mina-vormis mingil kindlal teemal.
Oma katstuses „Üksindusest“ Montaigne annab lugejale selge pilti, ja tema arvamus on arusaadav : tema näeb üksindust positiivsena. Tema kirjutab: „Kanname oma ahelaid kõikijal kaasas: pole täieliku vabadust, aina pöörame vaate selle poole tagasi, mille oleme maha jätnud; me mõtted on seda täis. «...» Nii tuleb seda siis tagasi juhtida ja koju tuua iseendasse: see on tõeline üksindus , mida võib nautida niihästi linna rahvamurrus kui kuningate õukonnas; kuid laudsamalt on see nauditav siiski eralduses.“ Montaigne (1984: lk nr 334)
Samal ajal Montaigne’i seisukohal tõeline üksindus kui nauding on kõikidest sõpradest, lähedasest, perekonnast loobumine : „Nüüd aga, kui võtame ette elada ükski ja olla ilma seltsist, siis tehkem, et rahuldus oleneks meist endist; vabastagem end kõigist sidemeist, mis meid kinnitavad teiste külge, saavutagem enda üle see võit, et võiksime meeleldasa elada ükski ja elada lahedalt.“ Montaigne (1984: lk nr 334) Montaigne annab meile teada, et kui inimene on solitaarne, pole ta kehv ja vaene. Vastupidi, on ta enesejõukas ja sõltumatu. Filosoofi jaoks on arukas mees pole midagi kaotanud, kui ta ise on endal alles: Tema tsiteerib Tibullusi: „In solis sis tibi turba locis (Üksildates kohtades ole ise endale rahvahulgaks)“ Montaigne (1984: lk nr 335). Montaigne’i mõttes üksindus on vabadus.
Montaigne ei poolda inimeste kinnisust ega eraklust. Vaid tema arvates, üksiolek on inimeste eest pagu, et mõelda ja analüüsida oma elu; see on koht, kus on võimalused ennesearenguks ja oma „Mina“ rikkastumiseks. „ Tuleb varuda endale tagakamber, mis oleks täiesti omaette , täiesti segamatu, kuhu paigutame oma tõelise vabaduse ja seame sisse oma peamise varjendi ja üksindusnurga. Selles tuleb pidada igapäevaseid vestlusi iseendaga ja olla nii omaette, et ükski kokkupuude või ühendus muuga ei leiaks aset; mõtiskella ja naerda seal, nagu poleks naist, poleks lapsi ega vara, nagu poleks maja ega teenreid, et juhul, kui tuleks nad kaotada, poleks meile uudiseks olla neist ilma. Meil on sissepöördumisvõimeline hing; ta on, mida anda ja kuidas võtta: ärgem kartkem känguda ses üksinduses igavesse jõudeolekusse.“ Montaigne (1984: lk nr 335)
Samas ei püüa Montaige lugejale sugugi peale suruda oma mõtteviisi . Inimesed on erinevad, igaüks peab ise leidma oma tee õnnele.
Molière (1622–1673) on klassitsistliku draama suurim esindaja. Esialgu töötas ta ümber itaalia farsse, kohandas neid ja lisas originaalseid elemente, seejärel asus looma juba algupäraseid näidendeid. Oma esimese näidendi „Arutu“ („L'Étourdi ou les Contretemps“)  lavastas ta 1653. aastal. Elu viimasel poolteisel aastakümnel, viibides taas Pariisis, lõi Molière 30 lavateost. Temast kujunes parim prantsuse komöödiakirjanik.
„ Misantroop ” arendab seltskonnakriitikat armukadeduse teema kaudu. Selles kõiki klassitsistlikke norme järgivas värssnäidendis toob Molière lavale don Juanile risti vastandliku peategelase – õlisa aadliku Alcetste’i. Kui don Juan kohanes pahega, tehes nii „nagu teised“, siis Alceste , vastupidi, ei tee nimme seda, mida teevad teised, isegi kui ta seeläbi täiesti ükski jääb ja endale lõpuks inimesevihkaja kuuluse saab. Peategelane Alceste pole inimesepõlgur sõna otseses mõttes, vaid vihkab seltskonda pahede pärast, mida seal kultiveeritakse. Molière oma teostes kasutas tegelaste tüpiseerimine : inimesi ei kujutatud niivõrd individuaalsestena kuivõrd pandi nad kehastama mingit kindlat karakterit ehk iseloomujoont (ideed). “Misantroopi” näitel Alceste on pessimist.
Üksinduses ja vabaduses kasvanud Alceste ei tunnista silmakirjalikkust, ta hindab loomupärast lihtsust ja otsekohesust. Õnnetuseks armub ta koketsesse seltskonnadaami Célimène’i, kes esindab just kõike seda, mida Alceste ei suuda taluda. Järgnev komöödia on tegelikult traagiline, sest oma naiivsusele vaatamata pole hea Alceste sugugi naeruväärne. Sümpaatne on koguni tema iseteadlikkus, mis teeb teda ükikuks tema ümbritsevas ühiskonnas. Kui seniseid Molière’i tegelasi iseloomustas nende pahede suurus, siis Alceste’i ülemäärased voorused . Ta on tark ja osav, seltskonnast alati üle. Alceste on Molière’i loomingus ainus kuju, kes hindab tavalisest elutarkusest kõrgemaid väärtusi. Alceste’i jaoks üksindus on võimalus iseennasele kindlaks olla, on võimalus sõna- ja mõttevabadusele.
Vaatamata Alceste’i üksindusest kogu teose jooksul, näidendi lõpp tundub täiesti tüüpiliseks: Célimene jääb üksikukuna ka.
Molière lähenes oma eluvaadetes renessansile, mis idealiseeris täiuslikku, mitmekülgset ja vaba inimest, kuid tema ideaaliks jäi siiski tasakaal. Ta kangelastel puudusid ülimad voorused, sest Molière oli oma olemuselt realist. Ta ei tunnistanud teatrit, mis irdub kaasajast, kritiseeris lavakujude skemaatilisust ja kunstlikult väljamõeldud stseene. Tema püüe lavalise tõe poole oli ilmne, ehkki ta klassitsistlikud tegelased jäid paratamatult samuti üsna ühekülgseks ja staatiliseks. Molière tegi oma teostes nalja tõsiste ja oluliste asjade üle, sest hindas kõrgelt komöödia ühiskondlikku rolli. Kirjandus barokist romantismini (2006: lk nr 21)
Gustave Flaubert ( 1821 -1880) kuulub 19. sajandi prantsuse realismi klassikute hulka, kuid teisalt võib tema teostes juba täheldada realismi muutumist: lisandunud on naturalismi elemente, filosoofilist-psühholoogilisi otsinguid. Nagu impressionistid, läks ta sageli välja loodusesse, kuid kasutas looming allikana isiklikke elamusi ja muljeid. Flaubert oli tundeerak, kes leidis, et “kunstniku mission on sõnnikuhunnikul roose kasvatada”.
Alustanud kirjutamist küll romantilises laadis, jõudis Flaubert õige pea realistliku vaatenurgi. Kuulsuse saavutas ta juba esimese romaaniga “Madame Bovary ”, mis tõi halastamatult esile romantilise illusioonide kahjuliku toime, kodanliku oleskelu ja mõtteviisi labasuse.
“Madame Bovary” on süzeelt üsnagi lihtne: provintsiarst Charles Bovary noor naine petab oma tavalist ja igavat meest. Romantilisi romaane lugedes üleskasvanus Emma unistab tõelistest tunnetest, suurest armastusest, otsib põgenemist oma üksindusest, milles ta elab. Ta istub igavas kolkas, peab hoolitsema abikaasa eest, keda ta ei armasta, sünnitab tütre, aga ikka tundub kõik tühi ja argipäev hall. Nii pühendubki naine mõtetes raamatufantaasiatele, unistab endale hoopis teistsugune, armastusega täidetud elu, otsib teda, kellega Emma mittekunagi ükikuna tunneb ennast. Seega elab Emma otsekui kaht elu korraga, kusjuures need on oma vastandlikkusele vaatamata lahutamatult seotud. Võiks öelda, et Emma unelmaid kutsub esile banaalne argipäev, unelmad onakorda aga inspireerivad teda leidma samuti banaalset väljapääsu – armukese soetamist.
Proua Bovary ei oota elult mitte seda, mida elu tõesti võib anda, vaid seda, mida tõotavad romaanikirjanikud. Emma usub õnne, kirge ja joovastust, usub neid sõnu, mis talle raamatuis nii kaunid tundsid. Kuid see põginemine iseendast, oma üksindusest,ruumis ja ajas, tõelisuse vältimise vajadus ongi kõige puhtam romatism, seesama tõbi, millest Flaubert ise vaevu oli paranenud. Õnnetut Emmat õudse reaalsusega rutjudes puhastab ta omaenda kirgi.
Sümbolism valitses luules paralleelselt realismiga proosakirjanduses. Luulest levis sümbolism teistesse kunstivooludesse. Luuletajad hakkasid teadlikult hoiduma isiklikkusest, oma tunnete ja mõtete otsesest rõhutamisest. Selle asemel edastasid nad oma mõtteid viimistletud kujundite ehk sümbolite abil. Kirjutati väga metafoorselt ja sugestiivselt. Sümbolite ühesugust mõistmist ei taotletudki. Taheti säilitada hämarat üldmuljet, neutraalsust ja ebaisiklikkust.
Põhimõte “ kunst kunsti pärast” – kunsti eesmärgiks pole maailma parandada, ta peab piirduma iseendaga, nii vastanduti romantikutele.
Sümbolid vihjasid tihti elu mõttetusele, surmale, irratsionaalsetele jõududele, mille mängukanniks inimene on (dekadentlik ehk mandunud kirjandus ja kunst).
Laiemalt võeti kasutusele vabavärss .
Sümbolism sai alguse Prantsusmaal ja Belgias, muutus üleeuroopaliseks 1880. aastatest , täielikult valitses Euroopas XIX-XX sajandi vahetusel (kuni I maailmasõjani, kui valdavaks sai modernism ehk avangardism ).
Napoleon III valitsusajal tekkis nn parnassi liikumine, mis sai nime almanahhi „Kaasaegne parnass” järgi. Parnassiluule tähendas teadlikku eemaldumist romantilisest kirglikkusest ja sotsiaalse mässu vaimust. Luule eesmärgiks ei olnud enam ühiskonna parandamine, ühiskondliku või moraalse ebaõigluse vastu võitlemine. Kaasaegsete sündmuste kajastamist luules hakati pidama halva maitse tunnuseks. Eeskujuks oli antiik. Peanõuded ebaisiklikkus ja neutraalsus. Taotlesid täielikku vormipuhtust - nn puhas kunst. Kirjandus barokist postmodernismini (lk nr 59)
Charles Baudelaire (1821-1867) tegutses parnassiluuletajatega samaaegselt, kuid ei jaganud täielikult nende seisukohti. Võttis osa 1848. a revolutsioonist, pettus järgnenud keisririigis. Teda on mõjutanud E. A. Poe looming. Mõlemad olid vaimselt aristokraadid , kuid tegelikult olid hädas igapäevase viletsusega, surid tunnustamata ja üksilduses. Baudelaire elas boheemlaseelu ja tarbis narkootikume, põdes süüfilist.
Baudelaire on varasümbolist. Taotles vormipuhtust nagu parnaslased. Leidub naturalistlikke elemente, ühiskondlik pool on erinevalt teistest sümbolistidest esindatud .
1857 ilmus kogu “Kurja lilled”. Kirjeldab naturalistlik-anatoomilistes üksikasjades rusuvat maist tõelust ( tsükkel “Pariisi pildid”). Tõi esimesena luulesse suurlinna võõrandumise teema, kirjutas anonüümsusest ja moraalsest allakäigust. Kirjutas väga julgete kujunditega erootilist luulet.
Ideaalide kättesaamatus, surm ja kaduvus – tsükkel “ Spliin ja ideaal” (spliin – maailmavalu).
Alalhoidlikud süüdistasid teda amoraalsuses, algatati kohtuasi ja ta pidi maksma rahatrahvi.
Edaspidi muutus ühiskonnakriitilisemaks, eemaldus teistest prantsuse sümbolistidest, muutudes isiklikumaks ja hakates kasutama luuletustes kõnekeelt. Viimane tähtsam teos oli “Luuletusi proosas”.
Baudelaire oma teoses „Üksindus“ („La Solitude“) väga teravalt, aga ka selgelt väljendab oma arvamust üksinduse kohta. Tema eitab seda väljendust, et „nilbuse vaim imelikul kombel lööb lõkkele üksinduses“ Baudelaire (2006: lk nr 52). Kuid samal ajal väitab ta, et üksindus on kardetav ainult tegevusetule, lodevale vaimule, keda ta asustab oma kirgede ja kimääridega. Baudelaire tsiteerib Jean de La Bruyère’i : „On suur õnnetus, mitte võida ükski olla...“ Baudelaire (2006: lk nr 53). Sellega autor tahab väljendada oma arusaamatus nendele, kes loobuvad üksindusest, loobuvad iseendast jälgimas teiste arvamust, loobuvad vabadusest ennese väljendamiseks .
Henry-René-Albert-Guy de Maupassant (5. august 1850 – 7. juuli 1893) oli prantsuse novellikirjanik. Maupassanti mõlemad vanemad Gustave de Maupassant ja Laure Le Poittevin olid pärit jõukast kodanlaseperest. Guy kasvas koos emaga seni, kuni oli 13-aastane. Ema oli väga suure lugemusega ja armastas klassikalist kirjandust, eriti Shakespeare'i. 1867 astus Maupassant kõrgkooli ettevalmistuskooli ja tutvus ema pealekäimisel Gustave Flaubertiga, kes oli sündinud 1821 ja sel ajal juba väga tuntud kirjanik. Flaubert jäi kuni surmani (1880) Maupassanti mentoriks.
Maupassant osales Saksa-Prantsuse sõjas (1870–1871), pärast sõja lõppu lahkus Normandiast ja asus Pariisi, kus töötas ametnikuna Mereministeeriumis. Tema peamine meelelahutus ja puhkus oli sõudmine Seine'il, mida tegi pühapäeviti ja riigipühade ajal. 1878 viidi ta üle avaliku halduse ministeeriumi. Sel ajal hakkas ta kaastööd tegema paljudele Pariisis ilmuvatele juhtivatele ajalehtedele. Samuti hakkas ta vabal ajal novelle kirjutama.
1880 avaldas Maupassant oma esimese novelli " Rasvarull ". Seda saatis silmapilkselt tohutu menu. Flaubert nimetas seda meistriteoseks, mis jääb kestma. Sellele järgnesid teised lühijutud: "Kaks sõpra", "Ema Savage " ja "Preili Fifi ". Tema loomeperiood ei olnud väga pikk, kestes 11 aastat, aga Maupassant oli viljakas kirjanik ja praktilise meelega ning sai rikkaks.
Ühiskonna suhtes tundis Maupassant loomulikku vastumeelsust. Ta eelistas eraldiolemist, üksindust ja mõtisklemist.
Üksinduse teemat Maupassant rõhutab oma teostes väga tormiliselt. See on kindlasti kaudselt või ka otseselet seotud tema eluviisiga . Oma novellis mina-vormis “Üksildus” (“Solitude”) Guy de Maupassant avab meile absoluutselt teistsusgune, võrreldes Montaigne’i või Baudelaire’i, vaade inimese üksindusele, vaatleb seda negatiivsena. Tema väljendab oma haledust kõikidele, kes püüab ükinduse eest varjuda. Tema meeles, kõige rohkem inimesed kannatavad igavest üksindusest, ja kõik nende sammud ja kannatused on tehtud selleks, et üksildusest põgeneda. Kõik kippuvad selle juurde, et vähemalt hetkeks ei tunna enda üksikuna. Tegelikult aga, autor räägib, et see on võimatu : kõik me olime ja oleme alati ükiskuna. Maupassanti jaoks õnnelikuna võivad olla ainult need, kes on nõme : need on teadmata, mis on ükildane igatsus.
Kasutatud kirjandus:

Aspel, A., 1938. Valik prantsuse esseid (Michel de Montaigne). Üksindusest. Ebavõrdsusest, mis on meie vahel. Tartu: Eesti kirjanduse selts

Alttoa, V., 1984. Renessansi kirjanduse antoloogia. Tallinn : Eesti raamat. (lk nr 323-341)

Baudelaire, C. 2006. Spleen de Paris. Üksindus(„La Solitude“). Milan : La Spiga Languages (lk nr 52-53)

Flaubert, G. 2016 . Madame Bovary. Tallinn : Varrak

Leht, K.; Ojamaa O. 1977. Väliskirjanduse õpik keskkoolile. Tallinn: Valgus

Maupassant. Üksildus (“Solitude”) : http://www.hermitary.com/literature/maupassant.html

Nahkur, A., 2005. Kirjandus antiigist renessansini. Tallinn: Kolibri

Nahkur, A., 2006. Kirjandus barokist romantismini. Tallinn: Kolibri

Nahkur, A., 2007. Kirjandus realismist postmodernismini. Tallinn: Kolibri

Sang , A., 1961. Molière. Misantroop. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus

Talvet , J.,1995. Maailmakirjanduse õpik keskkoolile 1. osa: keskajast valgustuseni. Tallinn: Koolibri

Villon, F., 1997. Testament. Tallinn: Vagabund

Толстой, Л.Н.,1983. Предисловие к сочинениям Гюи де Мопассана. Москва: Художественная литература