“Üksinduse poeetika prantsuse kirjanduses” Kuigi prantsuse luuletaja Francois Villon (u 1431 – u 1465) elas hiljem kui itaalia vararenessansi suurkujud Dante, Boccacio ja Petrarca, oli tema looming renessansi ideest veel puutumata. Hoolimata ümbruse keskaegsusest paistab luule ometi silma oma aja piire ületava individuaalsusega, mis teeb temast moodsa prantsuse luule eelkäija. Villoni poeetilise pärandi moodustavad kaks luuletsüklit:”Värsid” ehk “Väike testament” (1456) ja “Suur testament” (1461). Keskaegse kirjanduse jaoks ei olnud isikuväärtust ega idividuaalsust. Villoni kirjanduses see isiklikkus aga sünnib. Tema roll oma teostes mitte lihtsalt vaataja, vaid tegutseja, tema meenutab tihti iseenda oma teostes. Nimelt „Suures testamendis“ ballaadis, mis oli pöördunud tema sõprade poole, Villon räägib iseendast, oma individuaalsest elusaatusest, aga selle teose kaudu me saame näha tüüpilise inimese eluteed, kes on pärit...
Eesti nüüdiskirjandus Janek Kraavi Loeng nr 1 (13.02.2008) Aeg ja taust Ajaloolis-kultuuriline situatsioon hakkab muutuma 80ndate keskpaigast, mil võimule tuleb Gorbatsov. Uus noor läänele väga imponeeriv poliitik hakkab ellu viima uuenduste poliitikat. Hakkab vana, väsinud kokkukukkumise äärel olevat süsteemi reformima. See poliitika kukub aga läbi ja ennekõike seepärast, et see juht hakkab neid novaatorlikke ideid ellu viima vana süsteemi raames ja need ideed ei jõua selles kontekstis praktikasse. 80ndate keskpaigast hakkab stagnatsioon taanduma ja õhus on midagi uut. Eestis Nihked Nõukogude Liidu asjajamises hakkavad Eestis olulist rolli mängima ja võimenduma. Siin tunnetatakse seda teravamalt. 80ndate ...
Kirjandus- ja teatriteaduse alused Kirjandusteaduse alused 1. Kirjandusteaduse mõiste ja uurimisobjekt Kultuur (ld k cultura) kultus, rituaalne elu, millest tekivad kõikvõimalikud tekstid. Kirjandusel on analüütiline, kriitiline, aga ka säilitav, konservatiivne roll. Kirjanduse mõiste on ajalooliselt muutlik. Kirjandus (ld k literatura) oli algselt seotud kirjatähe (ld k littera) mõistega ja tal oli tehniline sisu. Kirjandus uuris tähestikku, grammatikat, teksti, haritust ja õpetatust. Viimase uurimine osutus kõige püsivamaks. Keskajal oli kirjandus seotud kirjavaraga (ld k scriptum). Autonoomne kirjanduse valdkond tekkis 18.-19. sajandi vahetusel ning see areng oli seotud esteetika tekkimisega. Tekkis ilukirjanduse (pr k beller lettres) mõiste. Kirjandus on väljamõeldis (ingl k fiction), mille vastandnähtuseks on mitte- väljamõeldis (ingl k non-fiction). Väljamõeldis on vale (lie) või poeetiline kujutelm (poetical imagery). Hiljem ...
Sisu: 1. Ilukirjanduse olemus, tähtsus ja seosed teiste kunstiliikidega..................+2 3. Kirjanduslikud rühmitused (4)..................................................................+3 4. Saaremaalt pärit kirjanikke..........................................................................4 5. August Kitzbergi draamalooming.............................................................+4 "Kauka jumal".........................................................................................+5 6. Betti Alveri looming + 1 luuletus peast....................................................+6 7. Edvard Vilde draamalooming...................................................................+6 "Pisuhänd"...............................................................................................+7 8. Fjodor Tostojevski elu ja looming + "Idioot"...........................................+8 Lühike sisukokkuvõte "Idioot"..............
1. Ilukirjanduse olemus, tähtsus ja seosed teiste kunstiliikidega Ilukirjandusliku teksti kaks tavapärast esitusviisi on seotud ja sidumata kõne. Seotud kõnet nimetatakse poeesiaks ehk luuleks, sidumata kõne proosaks. Poeesia keel on rütmistatud, proosa keel on lähedane kõnekeelele. Igal kirjandusteosel on kindel teema nähtuste ring, mida teoses käsitletakse. Teema valikul peab kirjanik arvestama lugejatega. Ühelt poolt peaks kirjandusteos olema huvitav ja aktuaalne, teiselt poolt sisaldama ka üle aegade ulatuvaid mõtteid. Kirjanduses on välja kujunenud rida traditsioonilisi teemasid, mis käsitlevad inimese ja eluga seotud keskseid nähtusi, nagu armastus, võitlus, sõprus, töö, kodumaa, loodus, ühiskond jt. Pikemates teostes käsitletakse enamasti mitut teemat, mis jagunevad pea- ja kõrvalteemadeks. Kõrvalteemasid arendatakse lühemalt ning nende ülesanne on peateemat toetada. Teema käsitlemiseks vajab kirj...
annaabi.ee 
