tstuslikult; levinud on ka nende kasvatus kalatiikides. Kaladel on ka rekreatsiooniline ja esteetiline vrtus: populaarne on nii ldine kalapk kui ka sportkalapk, esteetilist vrtust omavad kalad niteks akvaariumites. Kalu on austatud ja kasutatud ka paljudes kultuurides nii jumaluste kui ka ususmbolitena, samuti on kalu kajastatud arvukates raamatutes ja filmides. Kalade vlimust iseloomustab piklik keha ning lpuste ja paaris- ning paaritute uimede olemasolu. Keha jaguneb peaks (ninamikust tagumise lpusepiluni), kereks (viimasest lpusepilust prakuni) ja sabaks (prakust keha lpuni). Kaladena ksitletakse tavaliselt klasse sstikkalad, srsuud, khrkalad, luukalad, vihtuimelised ja kopskalad.
Kala ja kalatooted Kalad on kõigusoojased veeloomad, kelle keha on enamasti voolujooneline. Keha katavad soomused. Eristatakse pea-, kere- ja sabapiirkonda. Liigitatakse keha kuju, soomuste, uimede arvu, suu asetuse järgi ning kas on luu või kõhrkala. Samuti liigitatakse selle järgi, kas on merevee, magevee või siirdekalad. Elupaiga vee omadused määravad kala maitse. Liigitatakse ka selle järgi, kuidas söögiks valmistatakse (suuruse järgi ning rasvasuse järgi). Lahjadel kaladel on kogunenud peaaegu kogu rasv maksa, kalaliha vähese maitsega ja kuiv. Rasvasteks kaladeks on näiteks forell, lõhe, tuunikala. Rasvased kalad on tumedama lihaga ja
mäestikueelsele tasandikule, kus see moodustas madalates veekogudes pakse punase liivakivi lasundeid Gröönimaal, Teravmägedel ja Põhja-Euroopas, mida nimetatakse "vana punane liivakivi" (inglise keeles Old Red). Kalade ajastu Tooniandvateks kujunesid Devoni ajastu meredes mitmesugused kalad, millest erilise grupi moodustasid rüükalad, kes selle ajastu lõpul ka välja surid. Devoni keskel ilmusid esimesed, primitiivsed kahepaiksed loomad, kellel uimede asemel hakkasid arenema jäsemed, mistõttu neid ka tetrapoodideks (neljajalgseteks) on nimetatud. Nende eellasteks peetakse kopskalu. Üks vanimatest tetrapoodi luutüki leidudest pärineb Eesti alalt, kuuludes perekonna Livonia esindajale. Devoni kivimid Eestis Devoni kivimite paksus Eestis võib kohati ulatuda 500 meetrini, kõige paksemad ladestud on just Kagu-Eestis. Devoni ladestu kogupaksus on kuni 450 m (Kagu-Eestis). Devoni ladestu maavaradest on
Kahepaiksed on esimesed maismaa selgroogsed, nende sigimine on siiani suuresti seotud veega. Kalad ja kahepaiksed jätavad tavaliselt oma munad ja neist koorunud vastsed saatuse hoolde. Kaladest eristab neid peamiselt jäsemete olemasolu ja kopsuhingamine . Kalade keha katavad soomused ja lima. Kalad ujuvad uimede ja saba abil ning hingavad lõpustega. Kahepaiksed aga elavad nii vees kui maal. Nad koevad munad vette ning seejärel nende munadest arenevad kullesed. Nagu see nimigi ütleb teile, on ogalik ogaline kala. Soomuste asemel katavad keha kilprüüna asetsevad luuplaadikesed. Värvuselt on ogalik üldiselt hallikas-hõbedane. Ogalik võib elada nii mere- kui ka magevees. Ogalikud on segatoidulised, kes söövad igasuguseid selgrootuid, aga ka veetaimi, kalamarja ja kalamaime. Looduses
..............................................................................2 SISSEJUHATUS........................................................................................................................ 3 1.Kalade kehakuju.......................................................................................................................4 2. Kalade välisehitus................................................................................................................... 8 2.1 Uimede ehitus................................................................................................................. 10 2.2 Meristilised tunnused ja nende tähtsus............................................................................11 2.3 Kehakatted...................................................................................................................... 12 3.Kääbused ja hiiglased kalade hulgas.........................................................................
· kõige sagedamini esineb A, D, B ja E-vitamiine · inimorganism omastab kalaliha kiiremini ja täielikumalt kui loomadeliha · see on tingitud ühelt poolt soodsama valkude koostisega, teisalt aga kaotab kalaliha keetmisel 10-30% niiskust (loomaliha 50%) Kalade liigitus: Kalad liigitatakse sugukondadesse järgmiste näitajate järgi: · keha kuju (piklikovaalsed, lamedad...) · soomuste olemasolu (suured või väikesed) · uimede arv, asetus, kuju · suu kuju ja asetus · luu- ja kõhrkalad. Elukoha ja toitumise järgi liigitatakse: · merekalad (elavad meredes, ookeanides) · mageveekalad (elavad jõgedes, järvedes) · riimveekalad (rannikulähedastes mereosades) · siirdekalad (elavad meredes aga koevad jõgedes ja vastupidi) Kalatooted: Pool- ja kulinaartoodete valmistamine: · suurendab kalakaupade sortimenti · kergendab tööd · kiirendab toidu valmistamist.
poolt. Väikesel lestal saab pea ka kääridega kätte, kuid siiski on targem lõigata see otsast terava noaga. Ettevaatust: lesta küljelt ulatub välja terav luu, mille torkehaav paraneb väga visalt. Pead maha lõigates tuleks ka seda luud kärpida. Eemalda selgroole jäänud veri. Seejärel pese lesta külmas vees väga hoolikalt, et lima eralduks. Suuremat lesta saab ka fileerida: tee kalale kaela tagant kaarega, piki selgroogu sisselõiked ja lõika fileed uimede poole lahti. Nuga olgu lühema teraga ja veidi painduv. Seljalt saab kindlasti kaks fileed, kõhupoolt on veidi tülikam fileerida. Seega vähemvilunul tuleb ilmselt leppida kolme fileetükiga. Kuidas puhastada kilu / räime? Soolata, röstida ja suitsutada saab puhastamata kilu. Muu toidu valmistamiseks eemalda kilult pea, sisikond ja saba. Kuikala on hästi värske, katseta kääridega rookimist, seisnud kala puhasta väikese majapidamisnoaga. Räimi roogitakse nagu kilusid
Liigi sees on väiksemad süstemaatilised üksused. (Subspecies) alamliik lisatakse kolmas ladinakeelne nimi kahest nimest koosneva liiginime taha. Tegelikult peaks alamliigil olema oma geograafiline eraldatus, ta levib kindlal alal ja erineb teistest naaberaladel erinevatest alamliikidest. Alamliik on ta sellepärast, et täielikult ei ole ristumine teiste sama liigi isenditega välistatud. 3. Kalade kehaehitus, kehaosad, määramistunnused (meristilised ja plastilised). Uimede nimed, uimekiirte tüübid, lõpuspiid, küljejoonesoomused. Kalade kehaosad: pea, kere, saba ja uimed. Kala on kohastunud liikumiseks veekeskkonnas, mis avaldab takistust rohkem kui õhk. Kiiresti liikuvatel kaladel on seetõttu voolujooneline kehakuju. Samal ajal on vajalik ka 3 maskeerumine vaenlaste või toiduobjektide eest seetõttu on kehakuju ka vastav eluviisile. Põhjakaladel on lamendunud või usjas kehakuju
Tänapäev 9. Joonisel on kujutatud delfiinide evolutsiooni maismaaimetajast mereloomaks. Selgita, millised protsessid pidid tõenäoliselt toimuma, et veisesarnasest loomast sai delfiin! Jäsemed kadusid, tekkisid uimede moodi asjad. Saba muutus, keha on voolujoonelisem, puudub eraldi pea vms. 10. USA fundamentaalkristlased keelduvad uskumast evolutsiooni, nad väidavad, et Jumal lõi kõik elusolendid korraga ("kreatsionism"), kuidas põhjendad kreatsionistile, et tegelikult toimus evolutsioon (4 põhjendust!) Tänapäevased liigid on põlvnenud varasematest, tõendid: kivistised, sarnasused organismide ehituses, lootelises arengus, rudimendid, liikide sarnane DNA ja kehavalgud. 11
Kahepaiksed ja roomajad Üldine informatsioon: bio.edu.ee/loomad Kahepaiksed Klass: kahepaiksed. Kõigusoojased. Uimede asemel jäsemed. Hingavad kopsude ja naha kaudu. Toituvad selgrootutest ja talvituvad pinnasesse kaevunult. Elutsükkel: maismaaloomad, kes sigivad vees. Areng on moondega: muna – vastne/kulles – täiskasvanud. Selts päriskonnalised: Sugukond: konlased Sugukond: kärnkonlased Sugukond: mudakonlased Selts sabakonnalised: o Sugukond: salamandrilised Konlastel on enamasti kaks värvust: pruun (rohukonn, rabakonn) ja roheline (tiigikonn, veekonn, järvekonn).
seemnerakud (niisk). Kudemise ajal väljutatakse muna- ja seemnerakud vette. Seega on kaladel kehaväline viljastumine. Viljastunud marjateradest arenevad suure rebukotiga vastsed, kes mõne aja pärast muunduvad oma liigikaaslaste sarnasteks maimudeks. Areng maimudest suguküpsete kaladeni kulgeb erinevatel liikidel erineva kiirusega. Kalade välimus Kalade välimust iseloomustab piklik keha ning lõpuste ja uimede olemasolu. Keha jaguneb peaks (ninamikust tagumise lõpusepiluni), kereks (viimasest lõpusepilust pärakunii) ja sabaks (pärakust keha lõpuni).Kaladena käsitletakse tavaliselt klasse süstikkalad, sõõrsuud, kõhrkalad, luukalad, vihtuimelised ja kopskalad. Millised tegurid mõjutavad Eesti kalastikku? Nii nagu mujalgi maailmas mõjutab ka Eesti kalastikku põhiliselt inimtegevus. Selle tulemuseks on nii liigirikkus kui ka enamiku
kaltsiumi ja fosforit. Kala siseorganismides leidub A ja D vitamiine. Kalad sisaldavad : Valke 9-27% (suurem osa täisväärtuslikud) Rasva 0,3-35% (sisaldab enam küllastumatu rasvhappeid) Mineraalained kuni 3% Ekstraktiivaineid 1,5-8% Vitamiinidest A, D, B-grupi vitamiine ,E,K Süsivesikuid 1% (glükogeen) Kalade liigitus Kalad liigitakse sugukondadesse järgmiste näitajate järgi: -keha kuju (pikklikovaalsed, lamedad jne); -soomuste olemasolu (suured või väikesed soomused); -uimede arv, asetus ja kuju; -suu kuju ja asetus; -luu-ja kõhrkalad. Elukohad ja toitumise järgi liigitakse kalad : -merekalad elavad meredes ja ookianides; -mageveekalad-elavad jõgedes ja järvedes; -riimveekalad-elavad rannikulähedastes mereosades; -siirdekalad-elavad meres, koevad jõgedes ja vastupidi. Rasvasuse alusel saab kalad jaotada 4 rühma: 1. lahjad kalad rasva all 2% -tursk, luts, koha, haug; 2. keskmise rasvasusega -2-5%-koger ,karpkala ,nurg, latikas, tint; 3
Värvideks kasutasin kollast, rohelist, oranzi ja punast. Kõike seda tegin ma esimesel poolaastal. Teisel poolaastal hakkasin ma tegelema uurimistöö kirjaliku osaga. Selleks, et seda tööd valmistada olen otsinud informatsiooni internetist. Uurimistöö sisu Ümarmudila välimus Ümarmudil on pisikese või keskmise suurusega kala , kes on umbes 15-25 cm pikk .Ta on pruunika värvusega nagu muda , mõned kohad on tal heledat tooni . Tal on uimed peagu läbipaistvad . Uimede otsad on sakilised .Ümarmudilal on suured silmad . Ka esineb isastel elusast peast süsimust värvus. Mudilatele iseloomulikult on kala rinnauimed kokku kasvanud imilehtriks ja elus kala hoiab selle abil end isegi niiske käe küljes kinni. Segi võib teda ajada musta mudilaga, kuid temal esineb kõrge, terava tipuga esimene seljauim, mida ümarmudilal ei ole. Ka on must mudil väiksem, ümarmudila keskmine pikkus on Euroopas 22 cm.(1) Foto 1 ümarmudil autor: Arne Kuilman Elupaik
Narva jõkke. Päras kudemist silmud enamasti surevad. (Sõõrsuud; Kõhrkalad ja sõõrsuud) (Pilt1, sõõrsuud) 4 Kõhrkalad Kõhrkalad (Chondrichthyes) kuuluvad keelikloomade hõimkonda. Nad on luukaladega võrreldes algelisema ehitusega. Kõhrkalu iseloomustab kõhreline skelett, tõeliste soomuste ja ujupõie puudumine, küljeveenide, arteriooskuhiku, paariliste uimede ja keeritskurru esinemine. Soomuste asemel on neil nahahambad. Tuntumad kõhrkalad on haid (hailised) ja raid (railised). Valdav osa kõhrkalu elab meredes. Üle poolte liikidest on röövtoidulised. Kõhrkalade munad on toiduks paljudele väiksematele kaladele. Enamik kõhrkalu on keskmise suurusega või suured kalad (kõhrkalade hulka kuulub ka maailma suurim kalaliik vaalhai). Suu asub pea alaküljel, pea külgedel on silmad ja nende taga viis paari lõpusepilusid
töödeldakse marja joodi sisaldavate desinfitseerivate preparaatide – jodofooridega (kommertsnimed Actomar, Bufodine). Traditsiooniline vahend marja desinfitseeri miseks (eriti Saprolegnia vastu) on olnud malahhiitroheline (lahus vahekorras 1 : 100 000), mis on aga kantserogeense toimetõttu praegu Euroopa Liidus keelatud. KOORUMINE JA EELVASTSETE ARENG Koorumine toimub 300–370 kraadpäeva pärast viljastamist. Eelvastsete kõhu all on rebukott, eraldi uimede asemel on keha ümbritsev läbipaistev ja kiirteta uimekurd, suu ja lõualuud ei ole lõplikult välja kujunenud ja toidu haaramiseks sobivad. Marjaterast koorunud rebukotiga eelvastsed on esialgu väheliikuvad ja lebavad haudeaparaadi põhjal. Nad toituvad endogeenselt – rebukotis olevatest toitainetest. 500 kraadpäeva pärast viljastamist, kui suurem osarebukotist on imendunud, muutuvad vastsed aktiivseks ja algab nn üles ujumine. Vastsed tõusevad aeg- ajalt pinnale ja
Lõheroosa karotenoidid antioksüdant Kalade toitainetesisaldus Vett 50-85% Valku 9-27% (enamus täisväärtuslik asendamatud a.h.) Rasva oomega-3 rasvhapped (0,3-35%), oluline närvisüsteemine, vereringeks, ajule Vitamiinid A,D,B-rühma, E, K Mineraalid 3% - J,P,Ca,K, Fe Süsivesikud 0,5-1% Kalade liigitus Sugukondade järgi: - Keha kuju - Soomuste olemasolu, - Uimede arv - Asetus ja kuju jne Elukoha ja toitumise järgi: - Merekalad - Mageveekalad - Riimveekalad (ranniku lähedal meres) - Siirdekalad (nt elavad jões ja koevad meres või vastupidi) Rasvasuse järgi - Lahjad kalad (alla 2%) nt: tursk, luts, koha ja haug - Keskmise rasvasusega (2-5%) nt: karpakala ja latikas - Rasvased kalad (5-15%) nt: kilu ja siig - Eriti rasvased (üle 15%) nt: lõhe ja angerjas NB
kaitsevärvuseks. Mõned põhjakalad võivad kiiresti muuta mustrit ja värvust vastavalt põhja iseloomule. Keha katavad ja kaitsevad soomused. Kala nahas paiknevad limanäärmed eritavad lima, mis teeb kala libedaks ning see kaitseb teda ja samuti läheb kalal vees edasi liikumiseks sel viisil vähem energiat. Ujumisel aitavad kala uimed, küljejoon, ujupõis ja paindlik keha. Kehaga painutab ta end ühele ja teisele poole koos uimede kaasabiga, millega ta vees edasi liigub. Uimi kasutab kala ka manööverdamisel ja tasakaalu hoidmisel. Soojades meredes kasutavad kalad uimi ka ,,lendamiseks". Nad sirutavad uimed välja, mis võivad olla 15-50cm pikad ja liuglevad nii läbi õhu kuni 400m. Küljejoone abil tajub kala vee liikumist ja võnkumist. Pime röövkala tunneb aga küljejoone abil kala liikumist ning saab nii saaki püüda. (Loomade elu, 4 köide; Eesti Entsüklopeedia 5; Bioloogia põhikoolile I) 2
haudeaparaadid) Sugukalad: Paljundamisiga on 4-6 aastat. Emaste viljakus on 5000 -8000 marjatera.Sugulist küpsemkist mõjutavad pärilikkus,valgusreziim, temperatuur, toitumine.Suhteline viljakus=marjateri 1 kg kehakaalu kohta. Kalade vastsete ja noorkalade areng ja toitumine pärast marjaterast koorumist. Koorumisjärgne areng jaguneb eelvastse- (rebukott on imendumata) ja vastse- (vabalt ujuv, välja kujunemata uimede ja soomusteta kala) perioodiks. Marjaterast koorunud rebukotiga eelvastsed on esialgu väheliikuvad ja lebavad haudeaparaadi põhjal. Nad toituvad endogeenselt rebukotis olevatest toitainetest. 500 kraadpäeva pärast viljastamist, kui suurem osa rebukotist on imendunud, muutuvad vastsed aktiivseks ja algab nn üles ujumine. Vastsed tõusevad aeg-ajalt pinnale ja haaravad suutäie õhku, et täita ujupõit. Seejärel hakkavad nad normaalselt ujuma ja lähevad üle
haudeaparaadid) Sugukalad: Paljundamisiga on 4-6 aastat. Emaste viljakus on 5000 -8000 marjatera.Sugulist küpsemkist mõjutavad pärilikkus,valgusreziim, temperatuur, toitumine.Suhteline viljakus=marjateri 1 kg kehakaalu kohta. 7. Kalade vastsete ja noorkalade areng ja toitumine pärast marjaterast koorumist. Koorumisjärgne areng jaguneb eelvastse- (rebukott on imendumata) ja vastse- (vabalt ujuv, välja kujunemata uimede ja soomusteta kala) perioodiks. Marjaterast koorunud rebukotiga eelvastsed on esialgu väheliikuvad ja lebavad haudeaparaadi põhjal. Nad toituvad endogeenselt rebukotis olevatest toitainetest. 500 kraadpäeva pärast viljastamist, kui suurem osa rebukotist on imendunud, muutuvad vastsed aktiivseks ja algab nn üles ujumine. Vastsed tõusevad aeg-ajalt pinnale ja haaravad suutäie õhku, et täita ujupõit. Seejärel hakkavad nad normaalselt ujuma ja lähevad üle
tiigiinventari, eluskalaveokite ja selgrootute siirutajate vahendusel. VHSi viiruse võib kalamajandisse sisse tuua ka kala marjaga. Haiguse peiteperiood sõltub vee temperatuurist, viiruse virulentsusest ja kala organismi resistentsusest ning on tavaliselt 715 päeva. Vikerforellid haigestuvad nii magedas kui ka soolases vees.VHSi kõige tüüpilisemad kliinilised tunnused on naha tumenemine, punnsilmsus, kõhu ümbermõõdu suurenemine, päraku väljasopistumine, lõpuste aneemia, uimede lagunemine, närvisüsteemi kahjustusest tingitud liikumishäired (kala pöörlemine ümber oma pikitelje), söödast loobumine ja reaktiivsuse vähenemine. Lahangul leitakse verevalu meid lõpustel, siseelundites ja eriti skeletilihastes. Neerude tagumine kolmandik on tugevalt suurenenud. Maks on kaetud tumepunaste laikudega või on kollase värvusega. Eristatakse haiguse ägedat ja kroonilist vormi. Ägeda vormi korral
hülgeliigid ja ka vaalaliigid, ei ole taastunud minevikupüükidest (SeaWeb). Tegeletakse ka hai- ning delfiinijahiga. Loomade tapmine spordialana või müümine delikatesstoiduna on vähendanud korralikult suuremate veeimetajate hulka kõigis Maa ookeanivetes. 2013 2014 hooajal tapeti Jaapani Taiji delfiinijahil üle 800 delfiini. Teine ulatuslik ning julm meetod on haide uimepüük, mis tapab keskmiselt 100 millionit haid aastas. Tegevus kujutab endast elus haidelt uimede küljest lõikamist ning seejärel isendi tagasi elukeskkonda laskmist, kus nad surevad aeglaselt ja piinarikkalt. Suremispõhjusteks võivad olla teiste loomade poolt ära söömine, nälgimine või uppumine, sest hapniku omastamiseks peab vesi läbi lõpuste liikuma ning selleks peab hai edasi liikuma. (Stop Shark Finning) 9 KOKKUVÕTE Maa on terviksüsteem, mille kõiki osasid ühendab vesi
Kui kalad toituvad looduslikust toidust, on neil seedetrakti häireid harva. Tiigikaladel esineb neid aga sageli. Pikaajaline söötmine ühekülgse söödaga, näiteks linaseemneõlikoogiga, põhjustab karpkalal muutusi sooltoru limaskestas, mille tõttu halveneb sööda omastatavus ja väheneb kala talvekindlus. Riknenud söödad võivad aga isegi ühekordsel söötmisel põhjustada kalade haigestumise. Karpkalade rõuged Karpkalade rõuged on kala kehapinna ja uimede epiteelkoe kahjustusega kulgev haigus, kusjuures kahjustatud epiteelkude kerkib mõnevõrra kõrgemale ja omandab mustjasvalge või matjalt helesinise värvuse. See haigus oli Euroopas tuntud väga ammu. Esimesed andmed pärinevad 1563. aastast. Rõuged on seega kõige vanem kalade haigus, mille kohta on kirjalikke teateid. Kahekümnenda sajandi alguses ei olevat olnud Saksamaal ühtegi karpkala kasvandust, kus rõugeid ei esinenud
soomustega. Värvuselt on ta sinakas- või rohekasmust, küljed ja kõht on hõbevalged. Särg on tavaliselt 10...20 cm pikkune ja kaalub kuni 10...150 g. ROOSÄRG. (lamedam kui särg, seljauim kõhuuimest tagapool) Roosärg on ilusa välimusega kala. Tema keha on kuldkollase läikega ja üsna kõrge. Selg on kalal pruunikashall, silma vikerkest oranzkollase värvusega. Iseloomulikuks on osade uimede erepunane värvus. Tavaliselt kasvab roosärg kuni 36 cm pikkuseks ja 1,1 kg raskuseks, kuid on püütud isendeid, kes on kaalunud ka üle 2 kg ja nende vanuseks on soomuste aastarõngaste järgi määratud üle 20 aasta. Roosärg on mageveekala, kes suudab elada ka madala soolsusega vees. Toiduks on roosärjele noored taimevõrsed, rohevetikad, putukavastsed. TEIB. (sale, süstjas, selja ja pärakuuim ühesuurused) SÄINAS. (pärakuuime väliserv sirge)
kasvatamisega. Kogu tootmistsükkel kestab kolm suve. Vikerforelli juurdekasv oleneb temperatuurist, alla 6 kraadi juures juba tähtsusetu. Seega kasvuperiood u pool aastat aprillist oktoobrini. Tsükli vältel sorteeritakse kalad vastavalt kasvule ja paigutatakse ümber. Sumbakasvatuses toimub vaid kevadine 500-700g kalade asustamine ja sügisene kaubakala väljapüük. Koorumisjärgne areng jaguneb eelvastse- (rebukott on imendumata) ja vastse- (vabalt ujuv, välja kujunemata uimede ja soomusteta kala) perioodiks. Marjaterast koorunud rebukotiga eelvastsed on esialgu väheliikuvad ja lebavad haudeaparaadi põhjal. Nad toituvad endogeenselt – rebukotis olevatest toitainetest. 500 kraadpäeva pärast viljastamist, kui suurem osa rebukotist on imendunud, muutuvad vastsed aktiivseks ja algab nn üles ujumine. Vastsed tõusevad aeg-ajalt pinnale ja haaravad suutäie õhku, et täita ujupõit. Seejärel hakkavad nad normaalselt ujuma ja lähevad üle
Nende perekonda kuulub umbes 90 liiki. Seepiad elavad väga soolaste merede pelagiaalis. Seepia elutseb madalates merevetes. Ta eelistab liivase põhjaga piirkondi. Päeval lesib merepõhjas kivide vahel peidus. Tema värvus maskeerib teda suurepäraselt. Öösel ujub välja jahti pidama. Ta püüab seepia kalu ja vähilaadseid. Tänu arenenud silmadele on ta võimeline hästi enda ümbrust nägema. Näeb ka endast tahapoole. Seepia liigub pikkamööda edasi keha külgedel paiknevate uimede abil, mis lainetades teda edasi viivad. Kombitsad on ujumise ajal ettepoole suunatud. Kui saak vastavas kauguses paikneb, sirutab seepia enda ette välja kaks pikka kombitsat, haarab nendega saagist ning tõmbab suhu. Tindikalaks nimetatakse seepiat sellepärast, et ta kaitseb ennast vaenlaste eest tindinäärme nõrega, mille ta paiskab hädaohu korral välja. Tint omandab seepiale sarnase kuju ja peibutab vaenlast. Hariliku seepia värvus on poolläbipaistvast valgest kuni piimjasvalgeni
mehaanilsed omadused, võrgulina rakenduskoefitsient ja taglastuselementide (ujukid, ankrud, lipp jne) tehnilsed näitajad. Võrgulina optimaalset silmasuurust A mingi püügiobjekti püügil võib leida valemiga: A = kp * Lp, mm (9.1) Kus: kp kala kehakuju arvestav koefitsient ja Lp püütava kalaliigi keskmine isendipikkus,mm Koefitsiendi kp suurus sõltub püügi põhiobjektiks oleva kalaliigi keha kujust, tema uimede ehitusest ja ka soomuskatte tugevusest. Määratakse tavaliselt eksperimentaalselt, katseliselt kas looduses või laboratoorsetes tingimustes aga viimasel ajal ka vastavate arvutimanipulatsioonide abil. Näiteks on saadud, et makrelli puhul on see koefitsient 0.1, heeringaliste puhul 0.11-0.12, tursa puhul 0.13 ahvena puhul 0.14 ja lesta puhul 0.16. Niidi diameeter (d, mm) ei mõjuta nakkevõrgu puhul mitte ainult selle tugevust ja vastupidavust vaid mõjutab oluliselt ka püügi efektiivsust
hästi arenenud, kuid mõnedel on suu varustatud peale selle veel ogakeste ringiga. Peaaegu kõik tagalõpuseste alamklassi esindajad elutsevad meredes. Nende levik haarab ka maakera külmi meresid, kuigi enamik liike elab kas soojades või parasvöötme meredes. Osa tagalõpusesi elutseb liivasel või mudasel merepõhjal, kusjuures mõned elavad madalas vees, nii et mõõna ajal võib neid leida vahetult veepiiril vetikatihnikutes. Mõned bentilised liigid võivad siiski arenenud uimede abil tõusta põhjast kõrgemale ja läbida ujudes väikesi vahemaid. Teised tagalõpusesed kuuluvad tüüpiliste pelaagiliste loomade hulka. Sigides vahel tohutul hulgal, etendavad nad tähtsat osa mere aineringes, sest nad on toiduks mitmetele töönduslikele loomadele. 8 Alamklass: kopsteod Kopsteod on evolutsioonis tigude klassi ühisest tüvest kõige enam kõrvalekaldunud alamklass. Kõik kopsteod on kohastunud eluga kas maismaal või magevees.
kevadised räimed palju lahjemad kui sügised ) ja sõltub ka isendite suurusest. Tervisliku toitumise seisukohalt on kalarasv kõrgelt hinnatud, sest sisaldab oomega -3 rasvhappeid. 14 Kalade liigitus ja elukohad Kalad liigitakse sugukondadesse järgmiste näitajate järgi: · -keha kuju (pikklikovaalsed, lamedad jne); · -soomuste olemasolu (suured või väikesed soomused); · -uimede arv, asetus ja kuju; · -suu kuju ja asetus; · -luu-ja kõhrkalad. Elukohad ja toitumise järgi liigitakse kalad : · -merekalad elavad meredes ja ookianides; · -mageveekalad-elavad jõgedes ja järvedes; · -riimveekalad-elavad rannikulähedastes mereosades; · -siirdekalad-elavad meres, koevad jõgedes ja vastupidi. Tuuralised on kõige hinnalisemad kalad, kellel on kõhreline skelett, st,et kalal ei ole kaetud soomustega, vaid luukilbi ribadega
), vee läbivool 1,5-3,0 l/min. Marja arenguks optimaalne veetemp. 20-240, alampiir 10-120, ülempiir 26-280).Weissi aparaat. Karpkala vastsed kinnituvad pärast koorumist kadaka- okstele, mida pannakse sumpadesse 9) ARENG Pärast koorumist on eelvastne, vastne ja maim. Eelvastseperiood lõpeb rebukoti imendumise ja välistoidule üleminekuga. Vastseperiood algab soomuskatte tekkimisega ja uimede väljakujunemisega. Tekkima hakkab soomuskate. 14. 16. elupäeval (pikkus 18 mm) ning kujuneb välja 22-25 mm pikkuses. Joonis 2. Loote areng 10)ASUSTAMINE Varakevadisel asustamisel ei tohi transpordiks kasutatud vee ja asustatava veekogu temperatuuride vahe olla üle 2-3 kraadi. Vastsed asustada hajutatult tiigivette suuremad võib ühes kohas.Kalade arv pinnaühiku kohta sõltub kalade vanusest ja kasvatamise intensiivsusest
Haid ja raid Toes koosneb täielikult kõhrest Liiguvad kiilesti (kõhr kerge) Head meeleelundid Puudub lõpusekaas (hingamiseks peavad ringi ujuma) Puudub ujupõis o Koaankalad: Skelett koosneb peaaegu täielikult luust Tänapäeval neist olemas kopskalad ja vihtuimsed kalad. o Luukalad: Lihaseliste uimede asemel kergemad ja efektiivsemad kiirelised uimed Oli olemas lõpusekaas- selle liigutamisel saavad vett läbi lõpuste pumbata Tekkis ujupõis- (kala saab vees madalamale ja kõrgemale laskuda) efektiivne ujuvuse tagamisel Karpkala, haug o Paljunemine on kehaväline ja toimub kudemine. o Vanus: Haug- 10- 20/25 a Ahven 20 a
selgrootute siirutajate vahendusel. VHSi viiruse võib kalamajandisse sisse tuua ka kala marjaga. Haiguse peiteperiood sõltub vee temperatuurist, viiruse virulentsusest ja kala organismi resistentsusest ning on tavaliselt 715 päeva. Vikerforellid haigestuvad nii magedas kui ka soolases vees.VHSi kõige tüüpilisemad kliinilised tunnused on naha tumenemine, punnsilmsus, kõhu ümbermõõdu suurenemine, päraku väljasopistumine, lõpuste aneemia, uimede lagunemine, närvisüsteemi kahjustusest tingitud liikumishäired (kala pöörlemine ümber oma pikitelje), söödast loobumine ja reaktiivsuse vähenemine. Lahangul leitakse verevalumeid lõpustel, siseelundites ja eriti skeletilihastes. Neerude tagumine kolmandik on tugevalt suurenenud. Maks on kaetud tumepunaste laikudega või on kollase värvusega. Eristatakse haiguse ägedat ja kroonilist vormi
neid põhimõtteliselt ei kasutata. Kasutatakse restaureerimisel ja eriviimistlusel. Loomsed liimid: Terve rida loomse päritoluga liimaineid saadakse kollageeni hüdrolüüsimisel kuuma veega. Sõltuvalt sellest, millisest toorainest liim saadakse, eristatakse järgmisi liimisorte: · Nahaliim e. tisleriliim toornaha jäätmete keetmisel vees · Kondiliim e. puusepaliim kontide, kõhrede hüdrolüüsimisel kuuma vee või auruga · Kalaliim kalanaha, uimede, ujupõite, peade keetmisel · Kaseiinliim · Albumiinliim Kunstlikud liimained - Modifitseeritud tselluloosid kuuluvad kunstlike polümeeride klassi. Nende saamiseks töödeldakse loodusliku päritoluga tselluloosi mitmesuguste keemiliste ühenditega. Kui nendeks keemilisteks rühmadekson metüülrühmad , saadakse metüültselluloos, kui aga karboksürühmad, saadakse karboksümetüültselluloos. Naha koostis:
*Marja kleepuvuse eemaldamiseks võib karbamiidi asendada 1 l täispiimaga. Sel juhul võib ära jätta ka tanniini kasutamine. Marja küpsemine *Alla 19 kraadisel t-l annab 90-100% süstitud kaladest marja ja puudub trombi oht. *Kõrgemal t-l tekib trombioht (põhjuseks võib olla ka O2 puudus. Areng *Pärast koorumist eelvastne, vastne ja maim. *Eelvastseperiood lõpeb rebukoti imendumise ja välistoidule üleminekuga. *Vastseperiood algab soomuskatte tekkimisega ja uimede väljakujunemisega. Tekkima hakkab soomuskate 14. 16. elupäeval (pikkus 18 mm) ning kujuneb välja 22-25 mm pikkuses. Asustamine *Varakevadisel asustamisel ei tohi transpordiks kasutatud vee ja asustatava veekogu temperatuuride vahe olla üle 2-3 kraadi. *Vastsed asustada hajutatult tiigivette suuremad võib ühes kohas. Asustustihedus *Kalade arv pinnaühiku kohta. Sõltub kalade vanusest ja kasvatamise intensiivsusest.
Alamselts: sead ja pekaarid - Silinderja keha, lühikese kaela ja suure peaga. Ninasõõrmeid ümbritseb kõhreline ketas – kärss. Enamikul liikidel silmahambad kasvavad väljapoole ja mooduatavad kihvad. N. Metssiga, tüügassiga, kaeluspekaari. Alamselts: jõehobud - pooleldi veelise eluviisiga. Varvastel ujulestad. Silmad, kõravd ja ninasõõrmed paiknevad pealael. N. jõehobu, kääbusjõehobu Alamselts: vaalalised - jäsemed taandarenenud, muundunud uimedeks. Uimede sees jäsemeluud kõik olemas. Hammasvaalalised: jõevaallased (N. susu, järvevaal), delfiinlased (N. halldelfiin), narvallased (N. narval), kašelotlased (N. kašelot), nokisvaallased (N. jäme-nokisvaal). Kiusvaalalised: silevaallased (N. Grööni vaal), hallvaallased (N. hallvaal), vaguvaallased (N. 22 EESTI IMETAJAD 65 liiki, 8 seltsi, 20 sugukonda, Arvukamalt närilisi – 21 liiki
113 SURNUD MARJA EEMALDAMINE SIFOONIGA 114 VASTSETE KOORUTAMINE 115 116 Karpkala vastsed kinnituvad pärast koorumist kadaka- okstele, mida pannakse sumpadesse 117 Areng Pärast koorumist eelvastne, vastne ja maim. Eelvastseperiood lõpeb rebukoti imendumise ja välistoidule üleminekuga. Vastseperiood algab soomuskatte tekkimisega ja uimede väljakujunemisega. Tekkima hakkab soomuskate 14. – 16. elupäeval (pikkus 18 mm) ning kujuneb välja 22-25 mm pikkuses. 118 119 Karpkalavastsed on tõusnud ujuma 120 VASTSETE TRANSPORT Pikaajaline polüetüleenkottides (2500-3000 tk/l) Alla 2 tunni puhul 10-15 tuh. tk/l 121 VASTSETE TRANSPORT Lühiajaline ( 1600-2000 tk/l)
Taimsed liimid Loodulikud liimid on valmistatud nt, munavalgest, taimemassist, tärklisest, vaigust või kaseiinist. Loomsed liimid Terve rida loomse päritoluga liimaineid saadakse kollageeni hüdrolüüsimisel kuuma veega. Sõltuvalt sellest, millisest toorainest liim saadakse, eristatakse järgmisi liimisorte: · Nahaliim e. tisleriliim toornaha jäätmete keetmisel vees · Kondiliim e. puusepaliim kontide, kõhrede hüdrolüüsimisel kuuma vee või auruga · Kalaliim kalanaha, uimede, ujupõite, peade keetmisel Kunstlikud liimained Modifitseeritud tselluloosid kuuluvad kunstlike polümeeride klassi. Nende saamiseks töödeldakse loodusliku päritoluga tselluloosi mitmesuguste keemiliste ühenditega. Sünteetilised liimid - Fenoolliimid- saadakse fenoolide ja aldehüüdide (peamiselt formaldehüüdi) polükondensatsioonil. esimene sünteetiline liim (vineeriliim) Epoksüliimid- eelisteks on hea
Alamselts: sead ja pekaarid - Silinderja keha, lühikese kaela ja suure peaga. Ninasõõrmeid ümbritseb kõhreline ketas kärss. Enamikul liikidel silmahambad kasvavad väljapoole ja mooduatavad kihvad. N. Metssiga, tüügassiga, kaeluspekaari. Alamselts: jõehobud - pooleldi veelise eluviisiga. Varvastel ujulestad. Silmad, kõravd ja ninasõõrmed paiknevad pealael. N. jõehobu, kääbusjõehobu Alamselts: vaalalised - jäsemed taandarenenud, muundunud uimedeks. Uimede sees jäsemeluud kõik olemas. Hammasvaalalised: jõevaallased (N. susu, järvevaal), delfiinlased (N. halldelfiin), narvallased (N. narval), kaselotlased (N. kaselot), nokisvaallased (N. jäme-nokisvaal). Kiusvaalalised: silevaallased (N. Grööni vaal), hallvaallased (N. hallvaal), vaguvaallased (N. sinivaal)
siis üsna peagi selgus, et näiteks raskemetallide kontsentratsioon lihastes on reeglina allpool avastamispiiri. Tulemusena muudeti metoodikat ja raskemetalle hakati ka määrama kalade maksas./4/ Raskemetallisisaldust määrati kala lihastest ja maksast. Lihaskoe kättesaamiseks kala kõigepealt roogiti: eemaldati pea, uimed ja sisused. Seejärel eraldati sisustest maks. Järgnevalt kala fileeriti, s.t. eraldati nn. söödav osa lihased, nahast. Lihasmass puhastati luudest ja uimede basaalkehadest. Ühe keemilise analüüsi jaoks kulub 20 g kalaliha ja 10g maksa, mis tähendas, et nooremate/väiksemate kalade puhul tegime nn. keskmise proovi (pool sampling). Vanematel/suurematel ahvenatel saime teha individuaalse proovi. Vahetult peale bioloogilise materjali eraldamist, proovid sügavkülmutati 260C juures. 14 4. Analüüsi meetod 4.1 Aatomabsorptsioon-spektraalanalüüs (AAS)
Võrdluseks järvedes on euf. vööndi mudahüpik komberdada maal ja ronida väärtus enamasti 2-10 m. Paljud suured puudel. Põhiline kulgemisviis on liikumine jõed läbivad soid, siis on vesi humiinainete kas keha lainete abil (unduleeriv tõttu tume, happeline (madal pH), liikumine)-angerjas või liikumine paariliste toitainete poolest vaene, seega ebasobiv nii uimede abil (ostsillatoorne liikumine)- vetikate kui soontaimede fotosünteesiks. kaladel, kelle keha on paindumatu. Toiteahelad põhinevad allohtoonsel (juurde Liikumisviis oleneb keha kujust. toodaval) (võrdlus: autohtoonne-kohalikul · Kalad rändavad materjalil põhinev) materjalil. HORISONTAALSELT alade vahel, mis on
lahusesse. Seejärel sadestatakse happega välja. Valgud segatakse veega, lisatakse lubjapiima, vesiklaasi. Kasutatakse peamiselt puidu liimimisel. Loomse päritoluga: nahaliim saadakse toornaha jäätmete keetmisel vees. Nahaliim on pikka aega olnud kõige levinum liim puidutöödel.Valmiskujul esineb liim graanulite, helveste või lehtedena. Kondiliim e. puusepaliim e. luuliim saadakse kontide ja kõhrede hüdrolüüsimisel kuuma vee või auruga. Kalaliim saadakse kalanaha, kalaluude, uimede, ujupõite ja peade keetmisel. Albumiinliimid on globulaarsete valkude suurim rühm. kõige enam kasutamist munaliimid. 11.2 Kunstlikud liimained Modifitseeritud tselluloosid kuuluvad kunstlike polümeeride klassi. Nende saamiseks töödeldakse loodusliku päritoluga tselluloosi mitmesuguste keemiliste ühenditega. 11.3 Sünteetilised liimid Fenoolliimid- saadakse fenoolide ja aldehüüdide (peamiselt formaldehüüdi) polükondensatsioonil. esimene sünteetiline liim (vineeriliim)
Alumised on kehaosas ühinemata ja neile toetuvad e. külgedel roided. f. Sabaosas on anad ühinenud jättes enda vahele hemaalhanali, kus kulgeb sabaveen. g. Kolju ehk pealuu: · Silmudel pole luid, seega ka koljut ja lõualuid lõuatud; · Haidel kõhrest kolju; · Tuurlastel luustunud kolju; · Luukaladel tõeline kolju. h. Uimede toes. Roodluud karplastel tugevasti arenenud, mitmeharulised ja teravad. i. Lõhelastel, angerjal ja haugil pehmed, hargnemata. j. Suurema osa kalade lihasmassist moodustavad valged lihased. Need on ehituselt k. sobivad kiireteks kontraktsioonideks, kuid väsivad kiiresti. Aeglasema, kuid püsivama t l. jaoks sobivad punased lihased, mis paiknevad uimede tugiluudel ja pikki kala keha külgi, m. eriti sabaosas
annaabi.ee 
