Thales (1)

Thales

Thalest peetakse traditsiooniliselt Euroopa esimeseks filosoofiks ning ühtlasi Ioonia koolkonna varaseimaks esindajaks . Thales oli pärit Väike- Aasia rannikul asunud linnriigist Mileetosest, kust on pärit ka kaks teist varast kreeka mõtlejat—Anaximandros ja Anaximenes. Linna järgi on tema ja ta õpilased saanud nimeks Mileetose koolkond. Thales oli Mileetose kodanik, Examyese ja Kleobuline poeg, kes pärines Boiootia kadmeialastest. Herodotos ütleb, et Thales oli foiniikia päritolu, ja hilisemad autorid seletasid seda nii, et ta kuulus suursugusse perekonda, mis pärines Kadmosest ja Agenorist. Oli ka pärimus, et Thales oli foiniiklane, kes oli saanud Mileetose kodanikuks. Herodotos oletab foiniikia päritolu tõenäoliselt seetõttu, et Thales olevat kasutusele võtnud Foiniikiast pärit uuendusi meresõidus. Isa nimi ei ole semiitlik, vaid viitab pigem kaaria päritolule. Kaarlased olid joonlaste poolt peaaegu täielikult assimileeritud. Monumentidel leiame kreeka ja kaaria nimesid vaheldumas samas perekonnas, kuna aga nimi Thales on muidu tuntud kreeta nimena. Nähtavasti oli Thales puhtalt mileetose päritolu, kuigi tõenäoliselt kaaria verega segatud .
Mileetos oli õitsev kaubalinn kus suure osa populatsioonist moodustasid orjad ning pidevalt toimus kibe võitlus rikaste ja vaeste vahel. Sarnane olukord valitses Thalese ajal enamikes Väike-Aasia linnades. Mileetoses toimusid 6. ja 7. sajandil suured majanduslikud ja poliitilised muutused, mille käigus võim kandus üha enam sugukondlikult aristokraatialt kaupmeestest koosnevale aristokraatiale.
Thales olevat ennustanud 585.a. aset leidnud päikesevarjutuse. Siiski pole tõendeid tema erilistest geniaalsetest võimetest päikesevarjutuse ennustamisel— Mileetos oli Lüüdia liitlane ning Lüüdial olid kultuurilised sidemed Babülooniaga, kus teati, et päikesevarjutused tekivad tsükliliselt umbes 19 aasta tagant. Ei babüloonlased ega Thales teadnud , miks selline tsükkel esineb. Samuti olevat ta olnud üks esimesi insenere , kes sai hakkama vägitükiga—ta juhtis eemale Hylase jõe vood , et kuningas Kroisos ( Lüüdia kuningas) saaks selle ületada.
Andmed Thalese kohta on väga napid. Teada on, et ta olevat rännanud Egiptuses ja nõnda toonud kreeklastele teadmised geomeetriast. Ta oskas arvutada laeva kaugust rannikust kahe punkti kaudu maal; samuti püramiidide kõrgust nende varju pikkuse põhjal. Egiptusest olevat ta kaasa toonud ja seejärel ka rangelt sõnastanud väite, et poolringi piirdenurk on täisnurk( Thalese teoreem ), seetõttu nimetatakse täisnurkse kolmnurga kohal olevat poolringi Thalese ringiks.
Säilinud pärimuste kohaselt pidas Thales algaineks (oleva archeks) vett. See võib esmapilgul olla raskesti mõistetav. Aristotelese tõlgitsuste kohaselt on vesi see substants , millest on tekkinud kõik muu. Thales võis tugineda tähelepanekutele selle kohta, kuidas kõik elav vajab oma olemasoluks vett: taimed ei kasva ilma veeta, loomad surevad joogita, seeme vajab idanemiseks niisket keskkonda jne. Kuid sel juhul torkab silma, et väide ise ja põhjendus ei taha hästi haakuda. Tollest põhjendusest ei saa tuletada nimelt väidet, et kõik asjad tõepoolest sõna otsese mõttes veest moodustuksid. Pigem jääb neist põhjendustest mulje, et vesi on kõige oleva olemasoluks vajalik tingimus ja sellisena alus, mis valitseb tervikuna oleva üle.
Niisugune väide aga eeldab, et olev tervikuna on elav—argument viitab just vee hädavajalikkusele kõige elava elusana olemaolemise jaoks. Üks teine Thalese ütlus paistab sellist eeldust seletavat; nimelt „kõik on tulvil jumalaid“. Esmapilgul võib see tunduda müütilisse käsitlusse tagasilangemisena, kuivõrd me ei tea, kas ta oma kujutletavat vedela algaine maailmakujundavat jõudu ning toimet selgesti eristaski jumaluste tegevusest. Kuid—sõna „jumal“ kasutamine muutüübilises, näiteks teoreetilises arutluses, võib kanda hoopis teistlaadi tähendust. Antud juhul paistab Thales väitvat, et maailm tervikuna on hingestatud ja elav, et hingestatus on tegelikult ulatuslikum kui see esmapilgul näib olevat. Nii olevat Thales mõnede allikate kohaselt omistanud ka magnetkivimile hingestatust, kuna tal on omadus panna rauast asju liikuma. Seega seondub liikumapanemine hingestatusega. Ja kuna teatud klassil näivalt elututel esemetel on võime panna teisi asju liikuma, siis tuleb neid tegelikult pidada elusateks asjadeks.
Thalesest teatakse liiga vähe, et tema ideid rahuldavalt rekonstrueerida, kuid tema järeltulijad, kellest teatakse palju enam, on suure tõenäosusega saanud mõjutusi just Thaleselt.
Thalese väide, et kõik on tekkinud veest, tuleb vaadelda kui teaduslikku hüpoteesi, kuid kindlasti ei ole see rumal seisukoht. Tema teadus ja filosoofilised seisukohad on küll veidi tahumatud, kuid annavad tõukejõu mõtlemiseks. Tema tähtsus filosoofilistes arutlustes seisneb erinevuses müüdist. Ei apelleeri ta ju oma arutlustes enam mitte jumalustele vaid looduslikele faktoritele. Samal ajal pole see arutlus niivõrd filosoofiline kui ehk „ proto -loodusteaduslik“. Tema filosoofiliseks komponendiks on küsimuse asetamine maailma kui terviku (ja mitte mõne selle üksiknähtuse) kohta.

Egiptuses

Egiptuse geomeetria toomine Hellasesse omistatakse Thalesele. Proklos: “Nagu foiniiklastel pandi arvude täpsele teadmisele alus tänu kaubandusele ja tehingutele, nii ka egiptlastel leiutati geomeetria nimetatud põhjusel. Külastanud Egiptust, tõi Thales esimest korda selle teaduse Hellasesse; palju ta avastas ise, paljude teiste teadmiste printsiibid aga osutas ta kätte neile, kes tulid pärast teda; üht uuris ta üldisel kujul, teist meelelisemal.”
On tõenäoline, et ta tõesti külastas Egiptust, sest tal oli Niiluse üleujutuste teooria.
Herodotos toob ära kolm seletust faktile, et Niilus ainukese jõena tõuseb suvel ja langeb talvel, kuid ei maini nende autoreid . Kuid filosoofide arvamused ja paljud hilisemad autorid omistavad esimese seletuse Thalesele. See on võetud Aristotelesele omistatavast raamatust Niiluse üleujutusest, mida tundsid kreeka kommentaatorid, kuid mis on säilinud vaid ladinakeelse kokkuvõttena 13. sajandist. Seal omistatakse esimene Herodotose mainitud teooriatest Thalesele, teine Euthymenesele Massaliast ja kolmas Anaxagorasele. Need nimed on tõenäoliselt võetud Hekataioselt, ja see teeb tõenäoliseks, et Thales tõesti käis Egiptuses.
Thalese seletus on vale: tegelikult põhjustab Niiluse üleujutusi suurvesi lume sulamisest mägedes Niiluse lätete juures ning vihmadest jõe ülemjooksul. Küll aga tekivad sarnastel põhjustel (tuuled ei lase jõeveel merre voolata) Neeva üleujutused. Thalese seletusel on teaduslik iseloom. Võrreldagu seda seletust egiptuse teooriaga: selle järgi tõi üleujutused kuidagi Chnum , jumalik olend , kellel oli väga pikkade sirgete sarvedega jäära kuju.
Plutarchos : “ Egiptlased ütlevad, et Päike ja Kuu ei sõida üle taeva mitte vankritel, vaid laevadel, vihjates nende sündimisele niiskusest ja toitumisele niiskusest. Arvatakse, et ka Homeros peab vett kõikide asjade algeks ja “sünnitajaks”, nagu Thales, kes õppis egiptlastelt.”
Josephus Flaviu: “Kõik tunnistavad üksmeelselt, et esimesed helleni filosoofid , kes mõtisklesid taevastest ja jumalikest asjadest, nagu näiteks Pherekydes Syroselt, Pythagoras ja Thales, olid egiptlaste õpilased ega kirjutanud palju, kusjuures neid teoseid peavad hellenid kõige muistsemateks ning usuvad vaevaga, et nad on tõesti nende kirjutatud.”

Geomeetria

On ka tõendeid, et Thales tegi geomeetrilisi avastusi. Proklos väidab, et Thales tõi Hellasesse Egiptusest geomeetria. Proklos kirjutas 5. sajandil pKr, kuid ta toetus Aristotelese õpilase Eudemose töödele. Teadlased on siiski tõrkunud Eudemose teateid usaldamast.
“Öeldakse, et Thales oli esimene, kes tõestas, et diameeter poolitab ringi.” (Proklos, Kommentaar Eukleidesele 157.10–11)
Proklos: “Me võlgneme vanale Thalesele paljud avastused ja eriti selle teoreemi; sest öeldakse, et ta oli esimene, kes tegi kindlaks ja väitis, et igal võrdhaarsel kolmnurgal on alusnurgad võrdsed, ja nimetas võrdseid nurki arhailises stiilis “sarnasteks”.”
“See teoreem tõestab, et kui kaks sirget lõikuvad, siis tippnurgad lõikepunkti juures on võrdsed – Eudemose järgi avastas selle esimesena Thales.”
“Eudemos Geomeetria ajaloos omistab selle teoreemi [et kaks kolmnurka, mille üks külg ja kaks nurka on võrdsed, on võrdsed] Thalesele; sest ta ütleb, et ta pidi seda kasutama protseduuris, millega ta olevat määranud laevade kauguse merel.”
See, et Thales mõõtis laevade kaugust merel, nagu ka püramiidi kõrgust, ei tähenda veel, et ta pidi nimetatud teoreemi teadma. Tegemist on Aahmesi seqt ’i-leidmise protseduuri rakendamisega. Kuid egiptlased ei kasutanud seda protseduuri niisuguste ülesannete lahendamiseks. Thalese puhul pidi olema tegemist kas analoogia või üldise meetodiga. See, et need teoreemid võivad pärineda Thaleselt, on vähem kaheldav, kui päris “Thalese teoreem”. Kuuendaks konkreetseks geomeetriliseks saavutuseks on paljukiidetud püramiidide kõrguse mõõtmine.
Thales joonistas ringi sisse täisnurkse kolmnurga. Babüloonia ja Egiptuse preestritele oli see teada, kuid Hellasele oli see avastuseks. Põhimõtteliselt uus seisnes selles, et juba Thales hakkas matemaatikat õpetama mitte ainult empiirilises, vaid ka abstraktses vormis. Van der Waerden arvab , et Eudemose tunnistustesse tuleb suhtuda täie tõsidusega ning et nimelt Thales võttis babüloonlaste ja egiptlaste saavutustele tuginedes matemaatikas kasutusele tõestused, andes sellele teadusele loogilise struktuuri. Kaupmees Thales Mileetosest on teadusliku matemaatika tähtsaim eelkäija. Ta hakkas esimesena harrastama matemaatikat mitte ainult omamoodi toiduretseptide koguna, vaid süstemaatiliselt korrastatud teadusena , kuigi ta seda arusaama veel täielikult ei realiseerimud. Pole juhus , et kreeklased , erinevalt babüloonlastest ja egiptlastest, ei tegelnud matemaatikaga enam peamiselt praktilisest, vaid ka filosoofilisest huvist. Egiptuse ja Babüloonia matemaatika tegeleb vara jaotamisega, päranduste ja maksudega, ehitustehniliste arvutustega ja muu maisega. Lahendusmeetodid ei ole meetodid: nad seisnevad üksnes konkreetse ülesande konkreetses lahendamises; ei öelda isegi seda, et analoogsete ülesannete puhul võib toimida analoogselt. Muinasida matemaatika oli väga rikkalik. Oluline uuendus seisneb selles, et Thales esimesena formuleeris eeldusi ja väiteid, eelkõige aga selles, et ta otsis oma väidetele tõestusi. Ta püüdis rajada matemaatilistele väidetele vundamenti. Seejuures tugines ta siiski kaemusele, mille pärast teda peetakse üksnes matemaatikateaduse eelkäijaks. Teised uurijad arvavad , et Thalese tõestustel ei saanud olla loogilist iseloomu ning nad põhinesid peamiselt jooniste murdmisel ja üksteise peale asetamisel. Võimalikud tõestusmeetodid olid: a) üksteise peale asetamise meetod, millest lähtub kongruentsiaksioom, Eukleidese 7. aksioom (“Mis üksteist katab, see on alati võrdne”); b) vastuolutõestus, mis reeglina omistatakse küll Parmenidesele , leidub aga varjatud kujul juba lastel, Homerosel ja kõigis keelelistes antiteesides. Et kreeklased joonistasid oma geomeetrilised kujundid liiva sisse, oli neil selge ettekujutus selle geomeetrilise kujundi ideaalsusest, mille puhul teoreemid pidid kehtima. Egiptlased ja babüloonlased ei olnud ideaalseid objekte kunagi tundnud ; nende jaoks oli ristkülik põld, ring ratas või kaevuäär. Ilma idealisatsioonita aga ei saanud mõeldagi tõestusest – siin tuli teha otsustav samm.
On ka arvamus, et traditsioonilised jutustused Thalese ja Pythagorase avastustest on täiesti ebaajaloolised.

Thalese kui filosoofi iseloom

Thales kujutas endast omamoodi segu filosoofist ja praktilisest teadlasest. On küll võimalik, et Thalese märkuses magneti elususe kohta elab edasi primitiivne animism, milles hing-fantasmi (inimese varjutaoline teisik , keda tajutakse unenägudes) mõiste laienes kogu orgaanilisele elule ning isegi anorgaanilise maailma jõududele, kuid sel juhul on tegemist vaid jäänusega, sest Thalese näol on selgelt tegemist üleminekuga müüdilt teadusele ja filosoofiale, ning Thales on ikkagi kreeka filosoofia rajaja. Ilmselt on matemaatiliste uurimustega ning nende poolt äratatud teadusliku vaimuga seotud tema katse leida teistsugune, mittemütoloogiline vastus küsimusele asjade viimsetest alustest; teisest küljest, selle kõige vanema kreeka matemaatika elementaarsele iseloomule vastab see, et Thalese füüsika ei jõudnud kaugemale algelisest seisundist. Thalese õpetuse filosoofiline tähtsus seisnes eelkõige selles, et ta esimesena inimkonna ajaloos püstitas küsimuse, mis sai hiljem kogu kreeka filosoofia põhiküsimuseks: “Mis on kõik?” Ainuke kindel ja ainuke tõeliselt tähtis asjaolu Thalese õpetuses on see, et ta mõistis asju ühe algelemendi vormidena. See, et ta peab selleks elemendiks vett, on tema ajalooline eripära, kuid ta on esimene kreeka filosoof sellepärast, et ta esimesena mõtleb ühtsusest erinevuses ning püüab seletada ilmset mitmekesisust ühtsuse alusel. On loomulik, et filosoofia püüab mõista kogetavat paljusust, selle olemist ja olemust, ja mõistmine tähendabki aluseks oleva ühtsuse või esmaalge leidmist. Kuni ei teadvustata selgelt mateeria ja vaimu põhimõttelist erinevust, mõistetakse reaalsust materiaalse ühtsusena nagu Thalesel või ideena. Ühe ja palju vahekorda kogu selle keerukuses mõistetakse õigesti alles siis, kui mõistetakse reaalsuse olemuslikke astmeid ning olemise analoogia õpetust. Thales suutis anda mõistusliku ( ratsionaalse ) vastuse olemise ja saamise probleemile ja ühtsuse ja paljuse probleemile. Sellega vahetub välja müütiline maailmaseletus teaduslik-füüsikalise vaatlusviisi algusega. Taevakehasid ei peeta enam jumalaiks, vaid “hõõguvateks massideks”. Jõud on asjadele immanentsed. Thalese ontoloogiline monism on seotud tema gnoseoloogilise monismiga: kogu teadmine tuleb taandada ühele ühtsele alusele. Thales ütles: “Paljusõnalisus ei ole sugugi mõistliku arvamuse näitaja”. Siin astus Thales välja mütoloogilise ja eepilise paljusõnalisuse vastu. “Otsi midagi ühte tarka, vali välja mingi üks hea, nii sa tõkestad lobisejate tühisõnalisuse”. Niisugune on esimese muinaslääne filosoofi deviis, tema filosoofiline testament .
Ioonias tekib avatud teaduslik kõnelus. Uued mõtlejad vajavad üksteist, et jõuda õigele teele. Uued mõtlejad taotlevad teadmist teadmise pärast, küsimata teadmise praktilise kasu järele. Niiluse üleujutuse seletus on täiesti kasutu, ta on tegelikult kasutum kui egiptuse seletus pikasarvelise Chnumi kaudu. Uurimine võib edasi minna igas suunas ja lõputult, sest ta ei taotle kindlat eesmärki. Ka kõige varjatum teadmine leitakse sel kombel üles, ja nii võib teadmine iseenesest sünnitada uut teadmist. Ratsionaalsust Thalese mõtlemises (vastandina müütilisele maailmapildile) tõlgendatakse erinevalt: a) traditsiooniliste müütiliste kujutluste formaalne ratsionaliseerimine (maailma tekkimise personifitseeriva esituse elimineerimine); b) loodusetõikade seletamine põhjusliku seosega.

Kasutatud materjalid:

• http://webcache.googleusercontent.com/search?q=cache:MdbxXSEyHBEJ:lepo.it.da.ut.ee/~avramets/ioonia.htm+Thales+referaat&cd=3&hl=et&ct=clnk&gl=ee
  
• http://et.wikipedia.org/wiki/Thales#Thalese_kui_filosoofi_iseloo m
  
• http://webcache.googleusercontent.com/search?q=cache:GCk2x1mibO0J:lepo.it.da.ut.ee/~avramets/astronoomiareferaat.doc+Thales+astronoomia&cd=3&hl=et&ct=clnk&gl=ee