Thales (0)

Thales ( u 624 eKr – 547 eKr ). Θαλής ο Μιλήσιος, (u 630/635 - 543)
Thalest peetakse traditsiooniliselt Euroopa esimeseks filosoofiks ning ühtlasi Ioonia koolkonna varaseimaks esindajaks . Thales oli pärit Väike- Aasia rannikul asunud linnriigist Mileetosest, kust on pärit ka kaks teist varast kreeka mõtlejat—Anaximandros ja Anaximenes. Linna järgi on tema ja ta õpilased saanud nimeks Mileetose koolkond.
Mileetos oli õitsev kaubalinn kus suure osa populatsioonist moodustasid orjad ning pidevalt toimus kibe võitlus rikaste ja vaeste vahel. Sarnane olukord valitses Thalese ajal enamikes Väike-Aasia linnades. Mileetoses toimusid 6. ja 7. sajandil suured majanduslikud ja poliitilised muutused, mille käigus võim kandus üha enam sugukondlikult aristokraatialt kaupmeestest koosnevale aristokraatiale.
Thales olevat ennustanud 585.a. aset leidnud päikesevarjutuse. Siiski pole tõendeid tema erilistest geniaalsetest võimetest päikesevarjutuse ennustamisel— Mileetos oli Lüüdia liitlane ning Lüüdial olid kultuurilised sidemed Babülooniaga, kus teati, et päikesevarjutused tekivad tsükliliselt umbes 19 aasta tagant. Ei babüloonlased ega Thales teadnud, miks selline tsükkel esineb. Samuti olevat ta olnud üks esimesi insenere , kes sai hakkama vägitükiga—ta juhtis eemale Hylase jõe vood , et kuningas Kroisos ( Lüüdia kuningas) saaks selle ületada.
Andmed Thalese kohta on väga napid. Teada on, et ta olevat rännanud Egiptuses ja nõnda toonud kreeklastele teadmised geomeetriast. Ta oskas arvutada laeva kaugust rannikust kahe punkti kaudu maal; samuti püramiidide kõrgust nende varju pikkuse põhjal. Egiptusest olevat ta kaasa toonud ja seejärel ka rangelt sõnastanud väite, et poolringi piirdenurk on täisnurk( Thalese teoreem ), seetõttu nimetatakse täisnurkse kolmnurga kohal olevat poolringi Thalese ringiks.
Säilinud pärimuste kohaselt pidas Thales algaineks (oleva archeks) vett. See võib esmapilgul olla raskesti mõistetav. Aristotelese tõlgitsuste kohaselt on vesi see substants , millest on tekkinud kõik muu. Thales võis tugineda tähelepanekutele selle kohta, kuidas kõik elav vajab oma olemasoluks vett: taimed ei kasva ilma veeta, loomad surevad joogita, seeme vajab idanemiseks niisket keskkonda jne. Kuid sel juhul torkab silma, et väide ise ja põhjendus ei taha hästi haakuda. Tollest põhjendusest ei saa tuletada nimelt väidet, et kõik asjad tõepoolest sõna otsese mõttes veest moodustuksid. Pigem jääb neist põhjendustest mulje, et vesi on kõige oleva olemasoluks vajalik tingimus ja sellisena alus, mis valitseb tervikuna oleva üle.
Niisugune väide aga eeldab, et olev tervikuna on elav—argument viitab just vee hädavajalikkusele kõige elava elusana olemaolemise jaoks. Üks teine Thalese ütlus paistab sellist eeldust seletavat; nimelt „kõik on tulvil jumalaid“. Esmapilgul võib see tunduda müüdilisse käsitlusse tagasilangemisena, kuivõrd me ei tea, kas ta oma kujutletavat vedela algaine maailmakujundavat jõudu ning toimet selgesti eristaski jumaluste tegevusest. Kuid—sõna „jumal“ kasutamine muutüübilises, näiteks teoreetilises arutluses, võib kanda hoopis teistlaadi tähendust. Antud juhul paistab Thales väitvat, et maailm tervikuna on hingestatud ja elav, et hingestatus on tegelikult ulatuslikum kui see esmapilgul näib olevat. Nii olevat Thales mõnede allikate kohaselt omistanud ka magnetkivimile hingestatust, kuna tal on omadus panna rauast asju liikuma. Seega seondub liikumapanemine hingestatusega. Ja kuna teatud klassil näivalt elututel esemetel on võime panna teisi asju liikuma, siis tuleb neid tegelikult pidada elusateks asjadeks.
Thalesest teatakse liiga vähe, et tema ideid rahuldavalt rekonstrueerida, kuid tema järeltulijad, kellest teatakse palju enam, on suure tõenäosusega saanud mõjutusi just Thaleselt.
Thalese väide, et kõik on tekkinud veest, tuleb vaadelda kui teaduslikku hüpoteesi, kuid kindlasti ei ole see rumal seisukoht. Tema teadus ja filosoofilised seisukohad on küll veidi tahumatud, kuid annavad tõukejõu mõtlemiseks. Tema tähtsus filosoofilistes arutlustes seisneb erinevuses müüdist. Ei apelleeri ta ju oma arutlustes enam mitte jumalustele vaid looduslikele faktoritele. Samal ajal pole see arutlus niivõrd filosoofiline kui ehk „ proto -loodusteaduslik“. Tema filosoofiliseks komponendiks on küsimuse asetamine maailma kui terviku (ja mitte mõne selle üksiknähtuse) kohta.
Kasutatud kirjandus
http://wiki.zzz.ee/index.php/Thales
http://lepo.it.da.ut.ee/~avramets/ioonia.ht m