Essee Eesti kirjakeelest (0)

Tänapäeva ühiskond vajab ühtset kirjakeelt, et nii kirjalikul kui ka kõnelisel suhtlemisel ei tekiks infokadu üksteisele võõraste inimeste vahel.
Eestis on riigikogu heaks kiitnud eesti keele arendamise strateegia ( EKAS ), millega määratakse kindlaks eesti keele, kui Eesti vabariigi ainsa riigikeele ja eestlaste rahvuskeele arendamise prioriteetsed suunad aastateks 2004-2010.
Strateegia põhieesmärk on realiseerida põhiseaduse ja teiste õigusaktidega antud võimalus tagada eesti keele kaitse, püsimine, areng ja täisväärtuslik toimimine riigikeelena kõigis eluvaldkondades kogu Eesti riigi territooriumil. Aastaks 2010 peavad peamised keelekasutusvaldkonnad olema valdavalt eestikeelsed, kasutatav kirjakeel peab olema heatasemeline ning arenguvõimeline.
Kahjuks on meie kirjakeelel ning selle kasutamisel palju taustategureid, mis avaldavad negatiivset mõju keelele. Ühena peamistest teguritest võib nimetada võõrkeelte mõju, suhtlus muutub üha mitmekeelsemaks, enamjaolt võetakse kasutusse ingliskeelseid väljendeid. Oluline mõju on ka üldhariduskooli läbinute halvenev ja ebapiisav üldkirjakeele oskus, sellele lisandub veel ülikooli lõpetanute puudulik erialakeele oskus, mis on paljustki tingitud sellest, et kõrgkoolidel on kasin huvi võtta õppekavva eesti keele kursus. Arvestatav mõjutegur on veel paljude spetsialistide ja tudengite mitte-eestikeelne haridustaust.

• keelekasutusvõimaluste laienemisest ( infotehnoloogia areng, publitseerimise lihtsustumine jne) põhjustatud keeleliselt kontrollimata tekstiloome plahvatuslik kasv ja autorkonna heterogeensus,
  
• liigliberaalsete ja hoolimatute keelehoiakute levik ühiskonnas, eriti mitme valdkonna tekstiloojate põlvkonnavahetuse tõttu,
  

Oma ajaloo vältel on eesti kirjakeeles kasutusel olnud ladina tähestik. Eesti keele kirjaviisi on kujundatud hääldusläheduse põhimõtte järgi, selle hääldus ei ole keeruline. Eesti kirjaviisis järgitakse varem kokkulepitud kirjakuju, hoolimata sellest, et suurem osa kõnelejaid hääldab teisiti. Näitena võib tuua selle, et enamik eestlaseid ei häälda sõna alguses h- häälikut, „hoopis hiljuti “ hääldatakse tavaliselt „oopis iljuti“.
Esimesed isamaalised tekstid pärinevad 16. Sajandist. Paar sajandit hiljem ilmus esimene eestikeelne Piibel, mis oli tõlgitud põhjaeesti-keelde. Sellest alates hakkas põhjaeesti keel domineerima, enne seda rivaalitsesid ühiseesti kirjakeele staatuse koha eest kaks keelevarianti: peale põhja-eesti (Tallinn) oli lõunaeesti (Tartu) keel. Järgmise sajandi lõpuks oli lõunaeesti kirjakeel peaaegu väljasurnud.
Viimase paarikümne aasta jooksul on grupp haritlasi kagu-Eestis kõneldavate murrakute põhjal loonud uut kirjakeelt, mida nimetatakse kas lõunaeesti , võro või võro-seto keeleks .