Õpistrateegiad (1)

ÕPISTRATEEGIAD
ÕPISTRATEEGIA MÕISTE
Õpistrateegiad on õpitud tegevuskavad, mida kasutatakse teadmiste,
oskuste omandamiseks, töötlemiseks, kasutamiseks; eriti oma õppimise juhtimiseks
aga ka kontrollimiseks.
Õpistrateegiateks ehk kognitiivseteks strateegiateks nimetatakse erinevaid viise, kuidas
õppija hangib, säilitab ning taaskasutab teadmisi ja oskusi.
Nimetatud strateegiad sisaldavad informatsiooni hankimist, valimist ja organiseerimist, valitud materjali kordamist, uue materjali seostamist varem õpituga, informatsiooni säilitamist ning taaskasutamist.
Enda õpistrateegiate analüüsimist ja nende kohandamist nimetatakse ka
metakognitiivseks strateegiaks, mis sisuliselt tähendab õppima õppimist. Sellised õppijad suudavad ise oma õppimist kontrollida ja hinnata. (T. Marandi, 2005)
Iga õppija kuulub vastavalt oma kalduvustele teatud õpitüüpi ja võib arendada oma õpitehnikaid ja -strateegiaid, millega on võimalik võõrkeeletunnis võimalikult individuaalselt arvestada.

ÕPISTRATEEGIATE LIIGID
Õpistrateegiaid on uuritud alates 1970ndate aastate keskpaigast ning on selgunud, et õppijad kasutavad kuni 200 erinevat õpi- ja suhtlusstrateegiat. Selle põhjal, kuidas me erinevat informatsiooni tunnetame, millisel kujul me seda töötleme ja millises vormis me seda erinevates olukordades edastame ja kasutame, eristatakse tervikule ja osadele keskenduvaid ning kujundlikult ja verbaalselt mõtlevaid inimesi. Need õppija taju iseärasused mõjutavad tema poolt kasutatavaid õpistrateegia valikuid . ( http://www.e-uni.ee )
OSADELE KESKENDUJA
Seda tüüpi õppijad tajuvad olukordi erinevate väikeste osade kogumina, keskendudes enamasti ühele või kahele osale. Teadmisi kalduvad nad koguma üksteisele järgnevate sammudena, püüdes neid omavahel loogiliselt seostada . Neil on hea analüüsivõime ning nad võivad kerge vaevaga probleemi osadeks jaotada, mis aitab kiiremini selle põhjusteni jõuda, samuti märkavad nad kergemini erinevusi ja sarnasusi . Neile võib tekitada probleeme terviku üksikosade ületähtsustamine ja teistega mittearvestamine. Keeleõppes sobivad nad täitma analüütilisi keeleülesandeid, probleeme võib esineda üldlugemise ja soravusharjutustega.
TERVIKULE KESKENDUJA
Sellised õppijad tajuvad olukordi tervikuna, saades kergesti probleemidest üldpildi koos ümbritsevate seostega. Teadmisi kalduvad nad omandama sisemisi seoseid nägemata ning tervikust arusaamine sünnib ühe hoobiga. Nad leiavad kergesti lahendusi, kuid neil on probleeme oma otsuste põhjendamisega. Neil võib ette tulla raskusi terviku osade eristamisega, mis raskendab näiteks probleemi lahendamisel probleemi põhjuste mõistmist ja takistab lahendusele jõudmist. Keeleõppes valmistavad seda tüüpi õppijatele probleeme detailse lugemise ja otsinguülesanded. Nad tulevad hästi toime üldlugemise ja üldkuulamise ülesannetega. Seda tüüpi õppijatele võivad kerged olla ka vaba kirjutise ülesanded, mis ei nõua konkreetse keelematerjali kasutust
VERBALISEERIJA
Info põhjal kujunevad neil peamiselt sõnalised assotsiatsioonid . Nad saavad enam infot kätte tekstidest ja suusõnalistest juhistest. Verbaalse mõtlemisega inimesed on aktiivsed, neid mõjutavad enam välised ärritajad, mistõttu nad eelistavad stimuleerivat keskkonda. Keeleõppes tuleks selle tüübi õppijatele pakkuda suhtlusülesandeid, infolüngaga ülesandeid. Teretulnud on tegevuste vaheldumine . Nende jaoks on sobiv mitmesugustel tugisignaalidel (märgid, pildid, skeemid ) põhinev tekstiloome .
KUJUTLEJA
Info põhjal kujunevad neil põhiliselt pildilised assotsiatsioonid. Nad jätavad kergemini meelde pilte, jooniseid, diagramme , graafikuid, demonstratsioone. Visuaalse mõtlemisega inimesed on passiivsemad, nad alluvad enam sisemistele kujutluspiltidele ning eelistavad staatilisemat keskkonda. Keeleõppes sobib selle tüübi puhul kasutada mõtteskeemide loomist, kirjeldusi, tegevuste mitmekesisusega ei tohiks üle pakkuda. Tihti võib kujutlejate leksika olla rikas ja emotsionaalne. Suulisest lihtsam võib olla kirjalik tekstiloome. ( http://www.e-uni.ee )
SÜGAVAD JA PINNAPEALSED STRATEEGIAD
Eristatakse ka sügavaid ja pinnapealseid strateegiad – esimesed soodustavad materjali põhjalikku omandamist, teised on suunatud pigem kiirele hakkamasaamisele. Õppimine on motiivide ja strateegiate kombinatsioon. Iga kombinatsioon määrab erineva lähenemise õppimisele. Motiiv määrab ka ära strateegia läbi õppija personaalsete vajaduste. Selle käsitluse järgi on pinnapealse õppija motiivideks vältida ebaedu , teha võimalikult vähe tööd ning saavutada tasakaal töötegemise ja läbikukkumise vältimise vahel. Pinnapealse õppija strateegiateks on faktide pähe õppimine ja reprodutseerimine.
Sügava õppija motiivideks on seevastu teadmisjanu ning soov õpitavast aru saada, mis paneb teda lisamaterjale otsima ja lugema, arutlema ning reflekteerima. (Triin Marandi, 2005)
Õpistrateegiate kasutus on seotud õppijate:

• motivatsiooniga,
  
• kognitiivse stiiliga,
  
• mitme keele õppimise kogemusega,
  
• rahvusega,
  
• kultuuritaustaga,
  
• sooga,
  
• vanusega jne.
  

1.Mälustrateegiad – mõtteliste seoste loomine, kujutiste, piltide ja heli kasutamine,ülevaatlik kordamine, liikumise ja aistingute kasutamine.
Meeldejätmise muudab jõukohaseks mõtteliste seoste loomine, st kõik uus, mis omandatakse, viiakse seosesse sellega, mida juba varem teatakse . Mõtteliste seoste loomiseks on palju tehnikaid, millest võõra keele meeldejätmiseks on olulisemad

• asendussõna kasutamine,
  
• veidrate ja kummaliste seoste loomine õpitavate sõnade vahel ehk mingi õpitava sõna või tema esinemisolukorra ere kujustamine, mis aitab seda hiljem meenutada,
  
• teksti organiseerimine ,
  
• olulise teabe esiletoomine ,
  
• sõnade rühmitamine.
  

Meeldejätmist hõlbustab materjali kordamine erinevates leksikaalsetes ja grammatilistes seostes ning liialduse, huumori, groteski kasutamine, eriti neis kohtades, kus on oht segi ajada ja unustada.
2.Kognitiivsed ehk tunnetusstrateegiad - mõtlemise, taju, tähelepanu jne strateegiad:

• info vastuvõtt,
  
• teabe edastamine ,
  
• analüüsimine, selgitamine,
  
• info struktureerimine,
  
• harjutamine /kasutamine.
  

3. Kompensatsioonistrateegiad – eesmärgiks on kompenseerida õppija lünklikke teadmisi:

• kehakeel,
  
• parafraseerimine ,
  
• abi otsimine,
  
• sulgumine emakeelde/võõrkeelde,
  
• koodivahetus jne.
  

4. Metakognitiivsed ehk õppimisprotsessi kõrvalt jälgimise ja analüüsimise strateegiad, mis aitavad

• juhtida õpilase õppeprotsessi,
  
• suunata õppeprotsessile tähelepanu,
  
• õppeprotsessi koordineerida,
  
• õppeprotsessi planeerida ,
  
• õppeprotsessi hinnata.
  

Õppija peab mõistma, miks ta just nii õpib ja millised on tema eesmärgid.
5. Afektiivsed ehk tundepuhangulised strateegiad - hõlmavad

• hoiakuid,
  
• motivatsiooni,
  
• väärtusi,
  

ja jagunevad kolme rühma:

• hirmu vähendamisele suunatud strateegiad,
  
• enese julgustamisele suunatud strateegiad,
  
• tundmuste teadvustamise strateegiad.
  

6. Sotsiaalsed strateegiad hõlmavad

• koostööd,
  
• empaatia arendamist ,
  
• info hankimise viise,
  
• toimetulekut võõras keeleruumis.
  

Pinnapealse (surface) õppija motivatsiooniallikas on väline – positiivne või negatiivne
kinnitus . Õppija soovib vajaliku tulemuse või tunnistuse saavutada minimaalsete
kulutustega. Selline õppija tahab täpselt teada, mida eksamil küsitakse ja õpib ära vaid
konkreetselt selle materjali. Tema jaoks on oluline materjali reprodutseerimine, mitte
seoste loomine õpitu erinevate ühikute vahel või õpitule tähenduse andmine. Enamasti
on pinnapealselt õppijate õpiedukus madal ning nad kardavad eksameid. Enamasti nad ei
huvitu kursusest, neile ei meeldi õpetamismeetodid. Pinnapealsed õppijad ei mõista
õppejõu kavatsusi ja ei hinda neid. Milleks meile rühmatöö? Õppejõud tunneb sellise
õppija ära selle järgi, et õppija muretseb juba kursuse alguses, kas on võimalik teha ka
järeleksameid, ta ei saa aru õpitava teoreetilistest alustest ja põhimõtetest, ei suuda
tuua näiteid ega loogiliselt argumenteerida ning unustab kiiresti kõik õpitu.
Sügava (deep) õppija motivatsiooniallikas on sisemine või ka uudishimu. Ta õpib enda
jaoks, mitte tulemuste pärast, püüdes seostada kõike õpitavat omavahel ja ka
praktikaga, otsides analoogiaid ja arutledes. Selline õppija tähtsustab õppimise protsessi
ning teda järeleksamid ei huvita. Õpitu jääb sügavale õppijale kauaks meelde ja ta saab
õpitust sisuliselt aru. Ta suudab õpitut kasutada uutes olukordades ning luua uusi ideid.
Ta on iseseisev õppija, kes suudab endale ise leida vajalikud materjalid ning tegevused.
Saavutuslikud õppijad tähtsustavad produkti . Nende eesmärk on saada häid hindeid ,
tunnistusi, auhindu jne. Õppimisstrateegia valitakse vastavalt sellele, kuidas on võimalik
saada parimaid tulemusi – nad võivad õppida nii pinnapealselt kui sügavuti, olenevalt hea
hinde saamise tingimustest. Nad plaanivad oma tegevust hoolikalt – aega ja ka materjale
ning harjutavad palju enne eksamit . Enamasti sooritavad saavutuslikud õppijad eksamid ja testid edukalt, jõudmata tegelikult õpitava mõistmiseni.
Erineva õpistiiliga õppijad kalduvad kasutama erisuguseid õpistrateegiaid.
Õpistrateegiad on teadlikult läbikaalutud õppeülesannete lahendamise või
toimimise viisid.
• holistlik strateegia
• atomislik strateegia
• registreeriv (info võetakse vastu muutumatuna)
• transformeeriv (muudetakse)
• ratsionaalne (põhineb intellektuaalsel deduktsioonil)
• empiiriline ( argumenteeriv ja kontrolliv)
• metafooriline (võrdluspiltide varal üldistav)
• analüütiline
• intuitiivne
KASUTATUD KIRJANDUS
1.www.koolielu.edu http://www.koolielu.edu.ee/kyllin/materjalid/varia/oppima_oppimine.pdf
2. Triin Marandi, 2005 Õppimine e-kursusel http://kodu.ut.ee/~triinm/oppimine_ekursusel.pdf
3.Kuidas õpetada eriala keelt Metoodika käsiraamat Kristi Saarso, Elle Sõrmus http://www.e-uni.ee/kutsekeel/eestikeel/index.html
7