4 pr töö - lihtsustatud õppekava (0)

Lihtsustatud õpe

Autor: Anna Veeber

Põhikooli lihtsustatud riiklikus õppekavas (§ 2) on kirjas: “Lihtsustatud, toimetuleku- ja hooldusõppe korraldamisel lähtutakse „Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse” § 15 lõike 2 alusel kehtestatud põhikooli riiklikus õppekavas (edaspidi põhikooli riiklik õppekava) sätestatud põhihariduse alusväärtustest, õppe- ja kasvatuse eesmärkidest, õppimiskäsitusest, hindamispõhimõtetest, nõuetest õpikeskkonnale ning õpilaste ja vanemate teavitamise ja nõustamise korraldusest, võttes arvesse käesolevas määruses esile toodud erisusi ning õpilaste arenguvajaduste rõhuasetusi.”

Mainitud „Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse” § 15 lõike 2 on öeldud:
“Põhihariduse standard kehtestatakse põhikooli riiklikus õppekavas ning lihtsustatud, toimetuleku- ja hooldusõppel olevate õpilaste jaoks põhikooli lihtsustatud riiklikus õppekavas. Üldkeskhariduse standard kehtestatakse gümnaasiumi riiklikus õppekavas. Põhikooli riikliku õppekava, põhikooli lihtsustatud riikliku õppekava ja gümnaasiumi riikliku õppekava (edaspidi koos riiklikud õppekavad) kehtestab Vabariigi Valitsus.”
Lihtustsatud õpe on põhikooli lihtsustatud õppekava variant (vastava määruse lisa 1), mis on mõeldud kerge vaimse alaarenguga õpilastele. Nendeks on RHK-10 järgi isikud, kes on võimelised saavutama

• “täieliku sõltumatuse eneseteenindamisel (söömine, pesemine, riietumine, puhtuse pidamine);
  
• samuti praktilised ja koduse tegevuse oskused;
  
• nende oskuste kujunemise tempo on tunduvalt aeglasem normist.”
  

Ja kelle “põilised raskused ilmnevad

• tavaliselt koolihariduse omandamisel paljudel on probleeme eriti lugemise ja kirjutamisega.
  
• kerge vaimse alaarenguga isikute tõhusal abistamisel õppimises võib täheldada nende võimete tunduvat arengut ja puudulikkuse kompenseerumist.
  

Enamus neist on potentsiaalselt võimelised

• praktiliseks tööks, nagu poolkvalifitseeritud või kvalifikatsioonita käsitsitöö.
  
• teataval kergel määral olev alaareng ei kujuta endast probleemi sotsiokulturaalses kontekstis lihtsate abstraktsioonide tegemisel.
  

Kui kaasneb ka märgatav emotsionaalne ja sotsiaalne ebaküpsus võivad nad mitte toime tulla

• nõudmistega, mida esitab abielu,
  
• laste kasvatamine ,
  
• võivad avalduda raskused kultuuritraditsioonide järgimisel.”
  

http://www.kliinikum.ee/psyhhiaatriakliinik/lisad/ravi/ph/70vaimne_alaareng.ht m
Lähtuvalt sellest on lihtsustatud õppe sihiseaded järgmined:
“1.1 Lihtsustatud õppe põhiülesanne on suunata kerge intellektipuudega õpilase arengut ja aidata kujuneda isiksusel, kes tuleb eluga toime võimalikult iseseisvalt, teeb võimetekohast tööd, määratleb end oma rahva liikmena ja riigi kodanikuna.

1.2 Lihtsustatud õppele kohaldatakse Põhikooli riiklikus õppekavas sätestatud õppe- ja kasvatuseesmärke ning pädevusi.” ehk Põhikooli riikliku õppekava § 3 ja § 4 kirjas olevaid. Nendeks on:

§ 3. Põhikooli sihiseade

(1) Põhikoolil on nii hariv kui ka kasvatav ülesanne. Kool aitab kaasa õpilaste kasvamisele loovateks, mitmekülgseteks isiksusteks, kes suudavad ennast täisväärtuslikult teostada erinevates rollides : perekonnas, tööl ja avalikus elus.
(2) Põhikoolis on õpetuse ja kasvatuse põhitaotlus tagada õpilase eakohane tunnetuslik, kõlbeline, füüsiline ja sotsiaalne areng ning tervikliku maailmapildi kujunemine.
(3) Põhikooli ülesanne on luua õpilasele eakohane, turvaline, positiivselt mõjuv ja arendav õppekeskkond, mis toetab tema õpihimu ja õpioskuste, eneserefleksiooni ja kriitilise mõtlemisvõime, teadmiste ja tahteliste omaduste arengut, loovat eneseväljendust ning sotsiaalse ja kultuurilise identiteedi kujunemist.
(4) Põhikool toetab põhiliste väärtushoiakute kujunemist. Õpilane mõistab oma tegude aluseks olevaid väärtushinnanguid ja tunneb vastutust tegude tagajärgede eest. Põhikoolis luuakse alus enese määratlemisele eneseteadliku isiksusena, perekonna, rahvuse ja ühiskonna liikmena, kes suhtub sallivalt ja avatult maailma ja inimeste mitmekesisusse.
(5) Põhikool aitab õpilasel jõuda selgusele oma huvides, kalduvustes ja võimetes ning tagab valmisoleku õpingute jätkamiseks järgneval haridustasemel ja elukestvaks õppeks. Põhikooli lõpetanud noorukil on arusaam oma tulevastest rollidest perekonnas, tööelus, ühiskonnas ja riigis.
(6) Teadmiste, väärtushinnangute ja praktiliste oskuste omandamine ja arendamine toimub kogu kooli õppe- ja kasvatusprotsessi, kodu ja kooli koostöö ning õpilase vahetu elukeskkonna ühistoime tulemusena.
(7) Eesti kool seisab eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise ja arengu eest, seepärast pööratakse põhikooli õpetuses ning kasvatuses erilist tähelepanu eesti keele õppele.

§ 4. Pädevused

(1) Riikliku õppekava tähenduses on pädevus asjakohaste teadmiste, oskuste ja hoiakute kogum, mis tagab suutlikkuse teatud tegevusalal või -valdkonnas tulemuslikult toimida. Pädevused jagunevad üld- ja valdkonnapädevusteks.
(2) Üldpädevused on aine- ja valdkonnaülesed pädevused, mis on väga olulised inimeseks ja kodanikuks kasvamisel. Üldpädevused kujunevad kõigi õppeainete kaudu, ent ka tunni- ja koolivälises tegevuses ning nende kujunemist jälgitakse ja suunatakse õpetajate ning kooli ja kodu ühistöös.
(3) Üldpädevused on:
1) väärtuspädevus – suutlikkus hinnata inimsuhteid ning tegevusi üldkehtivate moraalinormide seisukohast ; tajuda ja väärtustada oma seotust teiste inimestega, loodusega, oma ja teiste maade ning rahvaste kultuuripärandiga ja nüüdisaegse kultuuri sündmustega, väärtustada loomingut ja kujundada ilumeelt;
2) sotsiaalne pädevus – suutlikkus ennast teostada, toimida teadliku ja vastutustundliku kodanikuna ning toetada ühiskonna demokraatlikku arengut; teada ning järgida ühiskonnas kehtivaid väärtusi ja norme ning erinevate keskkondade reegleid; teha koostööd teiste inimestega erinevates situatsioonides ; aktsepteerida inimeste erinevusi ning arvestada neid suhtlemisel;
3) enesemääratluspädevus – suutlikkus mõista ja hinnata iseennast , oma nõrku ja tugevaid külgi; järgida terveid eluviise; lahendada iseendaga , oma vaimse ja füüsilise tervisega seonduvaid ning inimsuhetes tekkivaid probleeme;
4) õpipädevus – suutlikkus organiseerida õppekeskkonda ja hankida õppimiseks vajaminevat teavet; planeerida õppimist ning seda plaani järgida; kasutada õpitut, sealhulgas õpioskusi ja - strateegiaid , erinevates kontekstides ning probleeme lahendades; analüüsida enda teadmisi ja oskusi, tugevusi ja nõrkusi ning selle põhjal edasiõppimise vajadust;
5) suhtluspädevus – suutlikkus ennast selgelt ja asjakohaselt väljendada, arvestades olukordi ja suhtluspartnereid, oma seisukohti esitada ja põhjendada; lugeda ning mõista teabe- ja tarbetekste ning ilukirjandust; kirjutada eri liiki tekste , kasutades kohaseid keelevahendeid ja sobivat stiili; väärtustada õigekeelsust ning väljendusrikast keelt;
6) matemaatikapädevus – suutlikkus kasutada matemaatikale omast keelt, sümboleid ning meetodeid erinevaid ülesandeid lahendades kõigis elu- ja tegevusvaldkondades;
7) ettevõtlikkuspädevus – suutlikkus ideid luua ja neid ellu viia, kasutades omandatud teadmisi ja oskusi erinevates elu- ja tegevusvaldkondades; näha probleeme ja neis peituvaid võimalusi; seada eesmärke ja neid ellu viia; korraldada ühistegevusi, näidata initsiatiivi ja vastutada tulemuste eest; reageerida paindlikult muutustele ning võtta arukaid riske.”

Toon välja ka Põhikooli ja gümnaasiumisedauses välja toodud põhariduse alusväärtused ja põhimõtted, millest lähtutakse ka lihtsustatud õppe puhul:

“ § 3. Üldhariduskooli alusväärtused

(1) Üldhariduskoolis toetatakse õpilase vaimset, füüsilist, kõlbelist, sotsiaalset ja emotsionaalset arengut. Luuakse tingimused õpilase võimete tasakaalustatud arenguks ja eneseteostuseks ning teaduspõhise maailmapildi kujunemiseks.
(2) Peetakse oluliseks väärtusi, mis tulenevad Eesti Vabariigi põhiseaduses, ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioonis, lapse õiguste konventsioonis ning Euroopa Liidu alusdokumentides nimetatud eetilistest põhimõtetest.
(3) Uue põlvkonna sotsialiseerimine rajaneb eesti kultuuri traditsioonide, Euroopa ühisväärtuste ning maailma kultuuri ja teaduse põhisaavutuste omaksvõtul. Üldhariduse omandanud inimesed suudavad ühiskonnaga integreeruda ning aitavad kaasa Eesti ühiskonna jätkusuutlikule sotsiaalsele, kultuurilisele, majanduslikule ja ökoloogilisele arengule.

§ 4. Põhikooli ülesanne

(1) Põhikoolil on nii hariv kui ka kasvatav ülesanne. Põhikool aitab kaasa õpilase kasvamisele loovaks, mitmekülgseks isiksuseks, kes suudab ennast täisväärtuslikult teostada erinevates rollides: perekonnas, tööl ja avalikus elus ning valida oma huvide ja võimete kohast õpiteed.
(2) Põhikooli ülesanne on luua õpilasele eakohane, turvaline, positiivselt mõjuv ja arendav õppekeskkond, mis toetab tema õpihuvi ja õpioskuste, eneserefleksiooni ja kriitilise mõtlemisvõime, teadmiste ja tahteliste omaduste arengut, loovat eneseväljendust ning sotsiaalse ja kultuurilise identiteedi kujunemist.

§ 5. Gümnaasiumi ülesanne

(1) Gümnaasiumil on nii hariv kui ka kasvatav ülesanne. Gümnaasiumi ülesanne on noore ettevalmistamine toimima loova, mitmekülgse, sotsiaalselt küpse, usaldusväärse ning oma eesmärke teadvustava ja saavutada oskava isiksusena erinevates eluvaldkondades: partnerina isiklikus elus, kultuuri kandja ja edendajana, tööturul erinevates ametites ja rollides ning ühiskonna ja looduskeskkonna jätkusuutlikkuse eest vastutava kodanikuna.
(2) Gümnaasiumis on õpetuse ja kasvatuse põhitaotlus, et õpilased leiaksid endale huvi- ja võimetekohase tegevusvaldkonna, millega siduda oma edasine haridustee. Gümnaasiumi ülesanne on luua tingimused, et õpilased omandaksid teadmised, oskused ja väärtushoiakud, mis võimaldavad jätkata tõrgeteta õpiteed kõrgkoolis või gümnaasiumijärgses kutseõppes.

§ 6. Õppe korraldamise põhimõtted

Õppe korraldamisel lähtuvad riik, koolide pidajad ja koolid järgmistest põhimõtetest:
1) kvaliteetne üldharidus on võrdväärselt kättesaadav kõigile isikutele, sõltumata nende sotsiaalsest ja majanduslikust taustast , rahvusest, soost, elukohast või hariduslikust erivajadusest;
2) õpilaste liikumisel ühelt kooliastmelt, õppevormilt või haridustasemelt teisele ei ole riiklikest õppekavadest lähtuvaid takistusi;
3) kool lähtub oma tegevuse korraldamisel riiklikes õppekavades väljendatud ühiskonna ootustest, õpilaste vajadustest ja huvidest, arvestades võimaluse korral õpilaste ja vanemate ettepanekuid ja piirkonna eripära;
4) õpilaste vajadusi ja huve arvestatakse kooli õppekava kujundamisel ning individuaalsete õppekavade rakendamisel.
Samas on põhikooli lihtsustatud õppekavas (1.2) kirjas, et rõhuasetus on järgmistel oskustel:
“1) õpilane peab lugu iseendast, kodust ja perekonnast, suudab majandada ennast ja oma perekonda;
2) õpilane armastab kodumaad ;
3) õpilane teadvustab ennast ja kaasinimesi ning nende erinevusi, oma ja teiste rahvaste
kultuurilisi erinevusi;
4) õpilane tunneb ja järgib võimetekohaselt õigusnorme ja demokraatia põhimõtteid;
5) õpilane hoidub eetiliselt valedest ahvatlustest ja ettepanekutest;
6) õpilane tunneb terveid eluviise ning püüab neid järgida;
7) õpilane teab loodushoiu peamisi seisukohti ja püüab tegutseda keskkonda säästes;
8) õpilane eesmärgistab, kavandab ja hindab oma igapäevast tegevust;
9) õpilane oskab tuttavates situatsioonides valida, nõu küsida, otsustada ja vastutust kanda;
10) õpilane on valmis koostööks;
11) õpilane osaleb võimetele vastavas täiendusõppes;
12) õpilane mõistab lihtsat teavet, oskab teavet hankida (sh Internetist);
13) õpilane valdab järgmisi elementaaroskusi: vaatlemine , kuulamine ja kõne mõistmine,
kõnelemine; lugemine, kirjutamine, arvutamine;
14) õpilane mõistab töö vajalikkust , valdab baasoskusi, suudab tööaja jooksul alluda
töödistsipliinile, on valmis endale otsima sobivat tööd;
15) õpilane omab kujutlust maailmast kui tervikust.”
Samuti on olulised õppe- ja kasvatustegevuse põhimõtted, mis mõneti erinevad Põhikooli riiklikus õppekavas esitatega.
“2. ÕPPE- JA KASVATUSTEGEVUSE PÕHIMÕTTED
Lihtsustatud õppes lähtutakse järgmistest põhimõtetest:
2.1. Lihtsustatud õppes lähtutakse põhimõttest, et igaühel peab olema võimalus saada haridust vastavalt oma võimetele. Õppekorralduses ja õppesisu valikul arvestatakse õpilaste võimeid ja teisi individuaalseid iseärasusi.”
See on väga positiivne.
2.2. Lihtsustatud õppes peetakse oluliseks samu humanistlikke seisukohti, mida püstitab põhikooli riiklik õppekava. Tähelepanu pööratakse sallivusele erinevuste suhtes, kaaslaste erivajaduste mõistmisele; oma võimaluste ja piirangute teadvustamisele.”
Need põhimõtted on samad, mis ilma erivajadusteta õpilaste õpetamisel.
Aga järgmised lõiked on mõeldud juba lihtsustatud vaid õpe õpilastele. Eriti hea ja oluline on § 2 lõige 3:
2.3. Taotletakse iga õpilase arengu toetamist: lapse arengupuuete ületamiseks või vähendamiseks rakendatakse temale sobilikke eripedagoogilisi meetodeid. Selle aluseks on iga lapse arengutaseme ja -võimaluste hindamine. Vajaduse korral koostatakse õpilasele individuaalne õppekava, milles esitatakse vähendatud või ka kõrgendatud nõuded õpitulemustele. Sellisel juhul kohaldatakse eeldatavate õpitulemustena õpilasele koostatud individuaalses õppekavas sätestatud õpitulemusi.”
2.4. Lihtsustatud õppe sisu on valdavalt suunatud praktiliste oskuste ja teadmiste omandamisele.
Kooli õppekava koostatakse nii, et õpilased omandaksid igapäevases elus toimetulekuks vajalikud teadmised ja oskused, väärtushinnangud ja toimimisviisid. Lihtsustatud õppe väljundiks on praktilist tööd väärtustav ja kutseõppeks valmis olev ühiskonna liige. Taotletakse õpetamist, kasvatamist ja arengu toetamist valdavalt praktilise õppeviisi (harjutamise) kaudu. Reegleid ja teooriaid käsitletakse minimaalselt, nende ülesandeks on üldistada ja teadvustada praktiliselt
omandatut. Praktilised oskused konkretiseeritakse õpitulemustes. Praktiliste oskuste omandamisel toetutakse emakeeles ( suhtlemine , teabe hankimine ), matemaatikas jt ainetes omandatud teadmistele ja oskustele. Seosed eri ainevaldkondade vahel kujunevad üldõppe või selle elementide rakendamise , õpetust läbivate teemade, õppeülesannete, -meetodite ja -viiside abil.
2.5. Lihtsustatud õppes suunatakse õpilast omandama sotsiaalseid kogemusi: täitma ülesandeid koostöös, eeskuju järgi, näidise põhjal ning sõnalise selgituse alusel. Õpilaste aktiviseerimine eeldab nende psüühilisele arengule vastavate tegevuste valikut, jõukohast õpitegevust, konkreetset ja arusaadavat eesmärgiseadet, õpilaste tegevuse pidevat stimuleerimist ja edusammudele hinnangu andmist. Oluline on õpetaja ja õpilaste emotsionaalne kontakt ühistegevuses, õppe jõukohasus, heatahtlik ja toetav miljöö. Õpioskuste kujunemist soodustavad õpetaja ja
lastevanemate sagedased kontaktid (ühised nõudmised, samalaadne abi).
2.6. Kooli õppekava rakendamisel ja arendamisel arvestatakse konkreetse kooli ja klassi õpilastega.Tähtis on koostöö eripedagoogiga, aineõpetajatega, lapsevanematega, kutseõppe korraldajatega, valla või linna esindajatega, vajaduse korral spetsialistidega väljastpoolt kooli ja õpilastega.”
3. ÕPPE JA KASVATUSE RÕHUASETUSED NING TAOTLETAVAD PÄDEVUSED
3.1. Õppe ja kasvatuse rõhuasetused 1.–2. klassis
3.1.1. Õpilaste juhtivaks tunnetusprotsessiks on taju, mõtlemine on kaemuslik-praktiline, areneb kaemuslik-kujundilise mõtlemise suunas, tegevusega kaasnev kõne on vähene. Õppetöös on eelistatud üldõpetuslik tööviis või üld- ja aineõpetuse kombineeritud variant. Soovitatav on õppimine praktilise tegevuse ja didaktilise mängu kaudu. Õppematerjal esitatakse õpilastele jõukohases mahus , õpilaste tegevust verbaliseerib valdavalt pedagoog .
3.1.2. Õpetuse põhitaotluseks on õpilase rolli mõistmine ja vastavate alusoskuste omandamine koostegevuse ja matkimise tasandil: kuulamine, vaatlemine, matkimine , tegutsemine näidise järgi, võrdlemine, rühmitamine, adekvaatne reageerimine korraldustele, osalemine dialoogis , produktiivse tegevuse tulemusele orienteerumine , tegevusse lülitumine ning ühelt tegevuselt teisele ümberlülitumine, oma välimuse ja õppevahendite korrashoid , omandatud praktilise tegevuse (toimingute) struktuuri ettekujutamine. Õpilased omandavad elementaarse lugemis-, kirjutamis - ja arvutamisoskuse.
3.1.3. Rõhuasetus on oma mina teadvustamisel (MINA ise) ning MINA – MEIE suhetel: kontakt ja koostegevus täiskasvanuga (pedagoogiga), koostegevus klassikaaslastega, osalemine õpitud süžeemängudes ja dramatiseeringutes.
3.1.4. Õpilaste koolivalmidus ja võimed on erinevad. Seetõttu varieeritakse vastavalt õpilaste individuaalsetele iseärasustele õppeülesandeid, materjali keerukust, abi osakaalu ja oskuse omandamiseks kuluvat aega.
3.1.5. Väärtuskasvatuses kasutatakse ülesandeid, kus on vaja hinnata käitumisakte põhimõttel ÕIGE – VALE, motiivi TAHAN kõrval õpitakse lähtuma ka motiivist ON VAJA.
3.1.6. Õpetaja olulisim ülesanne on toetada õpilase eneseusku ja käitumist õpilase rollis.
3.2. Taotletavad üldpädevused 1.–2. klassis
2. klassi lõpuks õpilane:
1) tunneb end oma pere liikmena, oma klassi ja kooli õpilasena;
2) eristab oma-võõrast-ühist;
3) hoiab korras oma koolitarbed ja välimuse, hoiab puhtust;
4) märkab ilu;
5) kuulab ja vastab küsimustele;
6) kontakteerub ühistegevuses teiste inimestega, palub abi ja osutab ise abi kaaslastele;
7) osaleb klassi ühistegevuses (sh õpitud süžeemängudes);
8) käitub tuttavas situatsioonis viisakalt;
9) hindab käitumisakte õige/vale-, meeldib / ei meeldi- tasandil;
10) oskab looduses käituda õpitu ulatuses ning hinnata oma ja teiste käitumist looduses õige/valepõhimõttel;
11) täidab ülesanded koostegevuses, eeskuju, näidise ja omandatud oskuste piirides suulisekorralduse järgi;
12) selgitab mõisteid ööpäev ja aastaajad ;
13) leiab paberilehelt ja raamatu leheküljelt vajaliku teabe (suunamisel);
14) vaatleb esemeid ja märkab nende erinevusi;
15) eristab objekte ja nende kujutisi kuju, suuruse ja värvuse järgi; tajub ruumisuhteid esemete ja kujutiste ning nende osade vahel;
16) võrdleb ja rühmitab esemeid ja kujutisi erinevate tajutavate tunnuste alusel;
17) viib kokku eseme või kujutluse ja keelelise väljendi, tunneb tuttavaid esemeid kirjelduse järgi;
18) väljendab ennast 3–4-sõnaliste lihtlausetega;
19) kujutab ette ja modelleerib lühitekstis kirjeldatud situatsiooni;
20) loeb jõukohast õpitud teksti lühikeste sõnade ja/või kõnetaktide kaupa;
21) arvutab 20 piires.
Kõige olulisemad eesmärgid on suurendatud .
Seoses esmärkidega on tekkinud üks küsimus. Kuidas saab tagada seda, et õpilanetunneksendoma pere liikmena, oma klassi õpilasena? Seda on raske saavutada. See on ideaal.
3.3. Õppe- ja kasvatuse rõhuasetused 3.–5. klassis
3.3.1. Õpilaste juhtivaks tunnetusprotsessiks on mälu, hakkab kujunema sisekõne, areneb elementaarne verbaalne mõtlemine. Sisekõne kujunemine võimaldab arendada õpitegevuse kavandamist-reguleerimist: orienteerumine ülesandes, planeerimine , algoritmide valik ja kasutamine, enesekontroll . Õpioskuste seisukohalt on oluline õppeülesannete teadvustamine , st oma tegevuse refleksioon.
3.3.2. Põhitaotluseks on kujundada õpilase roll ja õpioskused, häälestada õpilast suhtuma õppimisse positiivselt.
3.3.3. Õppekavaterviku kujundamise aluseks on suhted MINA/MEIE/ KODUKOHT (paikkond).
3.3.4. Lugemine, kirjutamine, arvutamine, orienteerumine tekstis ja tekstiloome, vaatlus - ning võrdlusoskus jne omandatakse tasemel, mis võimaldab neid hiljem kasutada ainealaste teadmiste ning tööoskuste omandamiseks.
3.3.5. Väärtuskasvatuses on esikohal käitumisaktide teadvustamine ja nende hindamine moraalinormidele vastavuse aspektist . Eesmärk on viisakas ja reeglitekohane käitumine tuttavates situatsioonides.
3.3.6. Oluline on kujundada ja toetada õpilase rolli ning valmistada õpilasi ette uute õppeainete (sh tööõpetuse) õppimiseks alates 6. klassist .
3.4. Taotletavad üldpädevused 3.–5. klassis
5. klassi lõpuks õpilane:
1) osaleb jõukohaselt ühistegevuses, abistab kaaslasi;
2) alustab ja jätkab dialoogi;
3) käitub koolis ja avalikes kohtades viisakalt, tunneb ja järgib lihtsamaid kombeid;
4) arvestab teadaolevaid motiive ja tingimusi käitumisaktide hindamisel, väljendab käitumisaktis ilmnenud iseloomuomadusi;
5) kirjeldab oma käitumist konfliktsituatsioonis;
6) hoidub kaaslast kahjustavast käitumisest;
7) väljendab ennast arusaadavalt (sh lühitekstide abil);
8) mõistab omandisuhteid OMA – VÕÕRAS – ÜHINE-tasandil ja käitub vastavalt;
9) eristab fantaasiat ja reaalsust;
10) hoiab puhtust ja korda kodus ning koolis, hoidub loodust kahjustavast käitumisest;
11) täidab ülesandeid eeskuju, näidise ja õpitud oskuse piirides verbaalse korralduse (sh kirjaliku instruktsiooni) järgi;
12) õpib üksi, klassis ning kodus, osaleb ühistöös;
13) kasutab tuttavaid abivahendeid õpiülesannete täitmisel (sh lihtsaid skeeme ja sümboleid);
14) kirjeldab oma tegevust nii tegevuse ajal kui ka tagantjärele;
15) kasutab õpitud enesekontrollivõtteid (resultaadi kontroll, operatsionaalne kontroll);
16) mõistab ruumi ja aja suhteid, väljendab neid kõnes;
17) vaatleb sihipäraselt, võrdleb ning rühmitab objekte ja nähtusi, kui rühmitusalus on antud;
18) eristab tuttavates situatsioonides ja oma tegevuses põhjust, tagajärge ja eesmärki;
19) loeb jõukohast õppeteksti ladusalt, tõlgendab õpitud teksti oma sõnadega, kujutab kirjeldatud objekte ja situatsioone ette;
20) vormistab oma õpiülesanded nõuetekohaselt.
3.5. Õppe ja kasvatuse rõhuasetused 6.–7. klassis
3.5.1. Laste juhtivaks tunnetusprotsessiks on endiselt mälu. Verbaalse mõtlemise areng võimaldab mõista lihtsamaid teooriaid, süstematiseerida praktilisi ja vaimseid kujutlusi.
3.5.2. Põhitaotlus on elementaarse teoreetilise mõtteviisi ja tööharjumuste kujundamine, rollisuhtlemise teadvustamine.
3.5.3. Õppekavaterviku kujundamise aluseks on MINA/MEIE/KODUKOHT-suhted EESTIGA.
3.5.4. Õpilased omandavad ladusa lugemisoskuse ning koostavad kirjalikke lühitekste, mida kasutatakse omandatud teadmiste ja oskuste kinnistamiseks ning süstematiseerimiseks ja õpetaja suunamisel uute teadmiste omandamiseks. Oluliselt tõuseb tööõpetuse osakaal, mis soodustab oma tegevuse struktuuri teadvustamist, praktiliste baasoskuste omandamist ja kestva töö harjumuste kujunemist.
3.5.5. Väärtuskasvatuses on olulisel kohal suhtlusprobleemide lahendamine ning viisakas ja reeglitekohane käitumine erinevates situatsioonides.
3.5.6. Õpetaja olulisim ülesanne on õpilase rolli toetamine lastel ning uute praktilise ja vaimse töö oskuste kujundamine. Tähelepanu vajab teemade ja töövõtete integreerimine eri õppeainetes.
3.6. Taotletavad üldpädevused 6.–7. klassis
7. klassi lõpuks õpilane:
1) lahendab konflikte rahumeelselt;
2) selgitab rahulikult oma seisukohta kaaslastele;
3) täidab ühistegevuses erinevaid ülesandeid, käitub vastavalt rollile;
4) käitub viisakalt, tunneb kombeid;
5) tegutseb vastavalt päevakavale;
6) tunneb tervisliku eluviisi põhitõdesid ja järgib neid;
7) hindab objektiivselt kaaslaste käitumist, saab aru iseloomude ja võimete erinevustest;
8) kirjeldab oma käitumist, hindab seda ja vajaduse korral korrigeerib;
9) mõistab töö vajalikkust;
10) kasutab õpioskusi ja tuttavaid abivahendeid;
11) oskab märgata oma õpiraskusi, küsib raskuste puhul abi ja kasutab seda;
12) täidab õpitud erialal tööülesandeid, kasutab juhendaja abi;
13) valdab omandatud õpitoimingute struktuuri: formuleerib ülesande, kavandab tegevuse, täidab ülesande, kontrollib ja hindab tulemust;
14) teeb vaatluse põhjal järeldusi;
15) kirjeldab oma praktilist ja vaimset tegevust;
16) loeb ladusalt, hangib informatsiooni oma teadmistele vastavast tekstist;
17) loeb lihtsat plaani, kaarti , tabelit;
18) teab inimtegevuse mõju loodusele , hoidub loodust kahjustamast;
19) valdab emakeele praktilist grammatikat, st mõistab ja kasutab süntaktilisi konstruktsioone nende tähendust arvestades.
Suurendatud eesmärgid tunduvad mulle kõige olulisemad, kuid on ka küsitab, kas õpilased saavutavad neid 7. klassi lõpuks. Ma arvan,et pigem 9. klassi lõpuks või isegiveel hiljem. Kuid selle pooletuleb püüelda.
3.7. Õppe ja kasvatuse rõhuasetused 8.–9. klassis
3.7.1. Juhtivaks tunnetusprotsessiks on mälu, kuid verbaalse mõtlemise osakaal tõuseb. Uute teadmiste omandamisel suureneb funktsionaalse lugemise osatähtsus, õpilased omandavad oskuse teha märkmeid ja neid kasutada, täita ülesandeid suuliste ja kirjalike juhendite järgi.
3.7.2. Õpetuse põhitaotlus on õpilase sotsialiseerumine ühiskonnas: valmisolek eluks perekonnas, osalemiseks tööturul, jõukohaseks kutse- ja täiendusõppeks.
3.7.3. Õppekavaterviku kujundamise aluseks on MINA/MEIE/EESTI-suhted MAAILMAGA .
3.7.4. Väärtuskasvatuses on esikohal demokraatia põhimõtteid (tolerantsust) toetava kodaniku kasvatamine, kes oskab ja tahab käituda sotsiaalsetele normidele vastavalt, püüab lahendada konfliktsituatsioone kokkulepete teel.
3.7.5. Õpetaja ülesanne on toetada õpilaste sotsialiseerumist ja toimetulekuoskuste kujunemist (kodus, tööturul, ühiskonnas), soodustada teabe iseseisva hankimise ja kasutamise oskuse kujunemist, mõjutada väärtushinnanguid.
3.8. Taotletavad üldpädevused 8.–9. klassis
Põhikooli lõpuks õpilane:
1) suhtleb vastavalt olukorrale, arvestab partneriga;
2) esitab oma soove, selgitab oma seisukohti, osaleb arutelus ja arvestab teistega ;
3) järgib ühiselu reegleid kodus, koolis ja väljaspool kooli;
4) lahendab lihtsamad eriolukorrad, astub vastu ebasoovitavatele ahvatlustele ning eetiliselt või õiguslikult valedele ettepanekutele;
5) tunnetab end oma rahvuse liikmena ja Eesti kodanikuna;
6) hindab õigesti oma võimeid ning kujutab ette oma toimetulekut elus (sh tööturul);
7) teab nimetada oma peamisi õigusi ja kohustusi, oskab seista oma õiguste eest, lahendab konflikte seadusi ning moraalinorme arvestades;
8) arvestab rühma huvisid ja isiklikku huvi, peab kinni kokkulepetest (sh perekonnas), tunneb vastutust oma tegude eest;
9) loeb, kirjutab ja loob tekste iseseisvaks toimetulekuks vajalikul tasemel;
10) eristab vahendeid tarbekeemias ja füüsikas;
11) kasutab jõukohaseid teabevahendeid, teeb märkmeid (konspekteerib), koostab tarbekirja;
12) täidab korrektselt jõukohaseid ülesandeid individuaalselt ja rühmas;
13) teab kutseõppe ja täiendusõppe võimalusi;
14) mõistab igapäevaelus ilmnevaid inimese ja keskkonna seoseid ;
15) mõistab ülesannete õige tõlgendamise ning enesekontrolli tähtsust, kasutab omandatud töövõtteid;

16) väärtustab praktilist tööd ja on omandanud valmisoleku kutseõppeks.

Jälle tekib küsimus eesmärgi saavutamise kohta. Kuidas panna õpilast enesekontrolli tähtsust mõistma?

Tooksin välja ka Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse §7, mis räägib hariduse kättesaadavustes. Lähtuvalt sellest peab ka erivajadustega õpilastel, sealhulgas kerge vaimse alaarenguga isikutel, olema võimalus saada haridus elukohajärgses koolis ja peavad olema kvalifitseeritud õpetajad.

“§ 7. Põhi- ja üldkeskhariduse kättesaadavus

(1) Kooli pidamisel tuleb tagada riiklike õppekavade täitmiseks vajalike kvalifitseeritud õpetajate olemasolu, turvalisuse, tervisekaitse ja õppekava nõuetele vastava õppekeskkonna olemasolu ning võimalused õpilase arengu toetamiseks.
(2) Vähemalt 80 protsendil õpilastest, kelle jaoks põhikool on elukohajärgne kool, ei tohi kooli jõudmiseks kuluda rohkem kui 60 minutit.
(3) Igas maakonnas peab olema tagatud üldkeskhariduse omandamise võimalus.
(6) Vald või linn peab tagama võimalused põhihariduse omandamiseks mittestatsionaarses õppes 17- aastasele või vanemale isikule, kes ei ole põhiharidust omandanud ning kelle elukoht asub selles vallas või linnas.
(7) Vanema taotlusel peab vald või linn tagama võimalused põhihariduse omandamiseks elukohajärgses koolis Eesti Vabariiki akrediteeritud välisriigi või rahvusvahelise organisatsiooni esindaja lapsele, kes elab selles vallas või linnas.

(8) Kooli õppekava alusel munitsipaal- või riigikoolis toimuvas põhi- või keskharidusõppes osalemise eest ei tohi nõuda kaasrahastamist õpilaste või vanemate poolt. Koolis korraldatava tegevuse puhul, mis ei ole kooli õppekava osa (edaspidi õppekavaväline tegevus), võib kulude katmine toimuda kooli põhimääruses sätestatud tingimustel ja korras õppekavavälises tegevuses osalejate kaasrahastamisel.”