Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Teater Eestis". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
kitzberg, majas, näitemäng, onupoeg, hennoste, kanti, nõudmine, piletite, sakslase, bremen, klaveril, jumestuse, sõbraga, vanemuine, näitekirjandus, eduard, vilde, sündisid, draamateosed, sünniaastaks, kirjanduslugu, koolileEesti teatri ajalugu Eesti rahvusliku teatri sünniajaks peetakse aastat 1870, mil Vanemuise seltsi majas kanti 24. juunil ette Lydia Koidula näitemäng "Saaremaa onupoeg". Kuna nõudmine piletite järele oli väga suur, siis korrati etendust järgmisel päeval. See oli esimene kord, mil nähti eesti keeles ettekantud näitemängu omaenese rahva elust. Elukutselisi näitlejaid ei olnud ja seepärast mängisid kaasa Lydia vend ja tema sõbrad tol ajal ei peetud sündsaks, et laval esineksid naised. Ehitati esimesed tõelised teatrihooned. Eesti kutselise teatri sünniaastaks sai 1906. aasta, mil Tartus Vanemuise teatrimajas mängiti August Kitzbergi näidendit "Tuulte pöörises.
külalisesinemistega ja hootise kohaliku taidlusega. August von Kotzebue eestvedamisel ehitati 1784. aastal Tallinnasse asjaarmastajate teater. Tallinna Linnateater ehk Tallinna saksa teater oli esimene kutseline teater, mis avati 1809. aastal. Esimene eestikeelne etendus Häbi sel, kes petta tahab lavastati 1819. aastal. Eesti rahvusliku teatri sünniks peetakse 1870. aastat, kui Vanemuise Seltsis etendati Lydia Koidula "Saaremaa onupoega". "Saaremaa onupoeg" on sakslase T. Körneri naljamängu "Der Vetter aus Bremen" töötlus, Lydia Koidula on selle Eesti oludele ja ärkamisaja ideedele kohandanud. Lisaks on Lydia Koidula sellele etendusele kirjutanud laulud ja viisid ning saatis etendust klaveril. Peale selle muretses ta veel parukate, kostüümide ja jumestuse eest. Etenduses mängisid kaasa Koidula vend ja tema sõbrad. Siis ei peetud sündsaks, et laval esineksid naised. Lydia Koidulalt pärit olid ka näidendid "Kosjakesed ehk Maret ja Miina", mis
millele hiljem lisandus ka näitemängud.Vanemuise seltsis etendati Lydia Koidula "Saaremaa onupoega". Esmalt veel vähenõudlikuma maitsega kui baltisaksa teater, piirdudes külakomöödiate ja romantiliste draamadega, ehkki mõlemad vahendasid piiratult ja varjatult ka ühiskondlikke hoiakuid. Eks teose lavastamise inspiratsioon tulenes baltisakslastelt, nemad selle kultuuri osa esmalt meile tõid -"Saaremaa onupoeg" on sakslase T. Körneri naljamängu "Der Vetter aus Bremen" töötlus. Lydia Koidula on selle Eesti oludele ja ärkamisaja ideedele kohandanud. Lisaks kirjutas ta etendusele laulud ja viisid ning saatis etendust klaveril, peale selle muretses veel parukate, kostüümide ja jumestuse eest. Etenduses mängisid kaasa Koidula vend ja tema sõbrad. Siis ei peetud sündsaks, et laval esineksid naised. Lydia Koidulalt pärit olid ka näidendid "Kosjakesed ehk Maret ja Miina", mis esietendus 1870. aastal ning 1871
Teater hävis tules 1855. aastal ja pärast ülesehitamist on ta veel kaks korda maha põlenud. Praegune Eesti Nukuteater on kerkinud kolm korda põlenud Saksa Teatri varemetel. 1819. aastal lavastati esimene täiesti eestikeelne etendus "Häbi sel, kes petta tahab". 1865. aastal asutas Johann Voldemar Jannsen Vanemuise Seltsi. 1870. aastat peetakse Eesti rahvusliku teatri sünniks. Vanemuise Seltsis etendati Lydia Koidula "Saaremaa onupoega". See oli sakslase T. Körneri naljamängu "Der Vetter aus Bremen" töötlus, Lydia Koidula kohandas selle Eesti olude ja ärkamisaja ideedega. Ta kirjutas etendusele laulud ja viisid ning saatis etendust klaveril. Lisaks pidi ta veel parukate, kostüümide ja jumesuse pärast muretsema. Etenduses mängisid kaasa Koidula vend ja tema sõbrad. Sel ajal ei peetud sündsaks, et laval esineksid naised. 1871. aastal loodi Estonia Selts. 1873. alustas Koidu Selts näiteringi
Sissejuhatus Teater Vanemuine Vanemuise majad Ajalugu Vanemuine püstitas viimase 20 aasta publikurekordi Kokkuvõtte Kasutatud kirjandus Sissejuhatus Mina tegin oma referaadi Vanemuise teatrist. See asub Tartus ja on üks eesti suurimatest teatritest. Teater Vanemuine Teater sai nime vana-eesti laulujumala Vanemuise järgi. Eesti rahvusliku teatri sünniks peetakse 1870. aastat, kui Vanemuise Seltsis etendati Lydia Koidula "Saaremaa onupoega". "Saaremaa onupoeg" on sakslase T. Körneri naljamängu "Der Vetter aus Bremen" töötlus, Lydia Koidula on selle Eesti oludele ja ärkamisaja ideedele kohandanud. Lisaks on Lydia Koidula sellele etendusele kirjutanud laulud ja viisid ning saatis etendust klaveril. Teater on oma lummava salapäraga ikka inimesi köitnud. Eesti vanim kutseline teater Vanemuine soovib noorsootöö kaudu kasvatada tarka ja teadlikku publikut. Koostöös lasteasutuste ja -organisatsioonidega, huviringide ja -koolidega saame anda
ja 20. sajandil ning selle roll eesti teatri kujunemisloos. August von Kotzebue rajab 1784. a saksakeelse asjaarmastajateteatri Tallinnas. Teater tegutses 1784-1795 ja uuesti alates 1798. 1788 aastal kõlab teatrilaval esimest korda eesti keel, Kotzebue laulumängus "Isalik ootus". 1809 aastal luuakse Tallinnas saksa kutseline teater, mis hiljem kannab nime Tallinna Linnateater ja Tallinna Saksa Teater. 1819 aastal on laval Tallinna Saksa Teatris esimene läbinisti eestikeelne näitemäng: näitleja Peter Andreas Steinsbergi lühinäidend "Häbi sellel, kes petta tahab". Eduard Berent, pikka aega Tallinna Saksa Teatri direktor (1869-1896), samuti Tartu suveteatri juht (1870-1891). 1904 tulekahju, uus baltisakslaste teatrihoone valmib 1918 ( = praegune Vanemuise väike maja). Tallinnas avatakse uus saksa teatri hoone 1910 (= praegune Draamateater). 4. Rahvusliku teatri sünd ärkamisajal. Koidula teater. 1865 aastal luuakse tartus selts "Vanemuine"
EESTI TEATRI SÜND EVELI SOIKA JWG KEVAD 2015 Esimesed märkmed eesti teatrist · 1205. aasta Läti Henriku ladinakeelses Liivimaa kroonikas on kirjas: Suurest mängust, mida Riias peeti. Selsamal talvel pandi keset Riiga toime väga hästi korraldatud prohvetimäng, et paganahõimkond usu näitliku esituse varal võiks õppida ristiusu algmeid. Selle mängu sisu selgitati tõlgi kaudu väga hoolikalt nii juures olnud vastristituile kui ka paganaile. Etendusel oli kaks eesmärki: tutvustada emotsionaalses vormis ristiusu algeid ja demonstreerida ristisõdijate üleolekut kohalisest relvajõu kasutamisel. Etendused Tallinnas 17. saj andsid Tallinnas teatrietendusi Kesk-Euroopast tulnud rändnäitlejate trupid. Teatritegemist soodustas Martin Lutheri algatatud usu-uuendus ehk reformatsioon. 1784 - Tallinna asjaarmastajate teater August von Kotzebue juhtimisel. Kasutades tõlgi abi, tõi ta 1789. a näidendis ,,Isalik ootus" publiku ette esimese e
Sissejuhatus Nagu kõigil rahvastel on eestlastel oma igivanad mängud ja rituaalid, mis keskendusid aastaringi ja ühiselu pöördepunktidele. Kuid iseseisva kunstivormina tõid teatri siinsetele aladele sakslased, ja pikka aega toimis see hõredalt ja piiratult üksnes baltisaksa kultuurikeskkonnas. Läti Henrik mainib küll juba ristisõdijate korraldatud vaatemänge, ometi puuduvad meil andmed, nagu oleks keskaegne teater oma mitmesugustes vormides siin laiemalt levinud. Renessansiteatrit esindasid teadaolevalt üksnes harvad ladinakeelsed koolietendused, ja 17. sajandil piirdus teatritegemine mujalt tulnud rändtruppide juhuslike külalisesinemistega ja hootise kohaliku taidlusega. Baltisaksa teatri peamiseks keskuseks jäi alati Riia. Alles noore ja energilise August von Kotzebue juhuslik tulek Saksamaalt Tallinna pani mänguharrastuse 18. sajandi lõpul siin hoogsamalt käima, mis 1809 viis viimaks kutselise teatri loomiseni. Kummati
väärnähtusi. Seda iseloomustab poleemiline ja kriitiline vaatenurk ning aktuaalsus. Följeton keskendub ühele teemale, on mahult lühike, sõnastuselt leidlik ja vaimukias. Kirjanduslikke följetone on kirjutanud näiteks August Gailit (1891-1960) ja August Alle (1890 -1952). Eesti ajakirjanduse traditsiooniliseks följetoni vormiks on humoristliku põhilaadiga veste, Tuntud vestekirjanikud on Eduard Vilde (1865 -1933), august Kitzberg (1855 -1927), Oskar Luts (1887 -1953) jt. Haiku - jaapani väike loodusluuletus, mis koosneb kolmes värsist (silpide arv värssides vastavalt 5+7+5) ja sisaldab aastaajale osutavat sõna. Homonüümid - samakõlalised, kuid erineva tähendusega sõnad. Huumor- Heatahtlik nali Hümn- Kiituslaul, milles ülistatakse mingeid sündmusi, nähtusi või isikuid. Idee - kirjandusteose peamine mõte, mis järeldub tekstist.
Kunstiliselt ei saavutanud järelromantismi-aegne looming eriti kõrget taset. Nimetamisväärne on Jaan Bergmann, kes tõi eesti luulesse ajaloolise ballaadi (nt "Ustav Ülo"). Proosakirjanduses tõusis esile Eduard Bornhöhe eelkõige oma ajalooliste romantiliste jutustustega "Tasuja", "Villu võitlused" ja "Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimsed päevad". Järelromantism hääbus lõplikult realismi tulemisega eesti kirjandusse 1990ndate aastate alguses. Bornhöhe looming (iseseisvalt): Hennoste vana 9. kl õpik lk 100 102. Jakob Hurt Jakob Hurt sündis 22. juuli 1839 Himmaste külas ja suri 31. detsembril 1906 / 13. jaanuaril 1907 Peterburis. Hurt oli eesti rahvaluule- ja keeleteadlane, vaimulik ning ühiskonnategelane. Hurt õppis Himmaste küla- ja Põlva kihelkonnakoolis, pärast seda läks ta Tartu kreiskooli ja gümnaasiumis ning õppis veel usuteadust Tartu ülikoolis. 1886. aastal sai ta Helsingi ülikoolis kraadi
Lydia Koidula Referaat Juhendaja: Siiri Meidla Koostas: Annie Leesment Abja 2008 Sissejuhatus Lydia Emilie Florentine Jannsen, kirjanikunimega Lydia Koidula (oma kirjanikunime sai ta Carl Robert Jakobsonilt ja see tähistas koidu aega) on meie esimene naiskirjanik ja ka luuletaja, jutukirjanik, näitekirjanduse ja teatri rajaja, veelgi ajakirjanik ja ühiskonna- tegelane. Ülim väärtus on siiski tema luuletustel, mille üllas patriotism ja sügav loodustunne on need toonud meie tänapäeva lahutamatuks elusisuks. Lydia Koidula sündis 12. detsembril 1843 Vändra asulast umbes üks kilomeeter lõuna suunas, Suure-Jaani poole viiva maantee ääres. Koidula lapse- põlvekoduks oli kunagise Vändra kihelkonna köstrimaja, mille juurde kuulusid saun, laudad, ait. Maja oli väga ilus- maja ees asetsesid lillepeenrad, kõrval oli ka tiik ning samuti oli suur aed, kus kasvas palju õuna-, pirni-ja
Ajaloo vallas tõusis tegijate hulka ka 1909 Hurda mälestuseks asutatud Eesti Rahva Muuseum, koguti tarbeesemeid, ehteid, eestikeelseid trükiseid. Kirjandus Kirjandus oli rahvusromantiline, Koidula luule ja draamateosed. Proosas oli ülipopulaarne Bornhöhe 1880ndatel lisandunud romantilised jutud ja "Tasuja", samas anris ka Andres Saal. XIX sajandi lõpul hakati kirjutama realistlike romaane - Vilde. Tuntud luuletaja Liiv ja tuntud tegija draama alal Kitzberg. Murranguks oli 1905 "Noor-Eesti" kirjandusliku rühmituse asutamine - Suits, Tuglas, Aavik. Loosungiks "Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks!" Muusika Rahvuslik helikunst sai alguse koorilauludest. Esimesed mitteprofessionaalsed heliloojad olid Cimze seminari kasvandikud Kunileid-Soebelmannid, vennad. Sajandi lõpus olid tegijateks, konservatooriumi haridusega kutselised heliloojad. 1900 asutas Aleksander Läte esimese kutselise sümfooniaorkestri.
Tartus ajalehte ,,Eesti Postimees". Need olid esimesed tõeliselt laia levikuga eestikeelsed ajalehed. Janseni ajalehtede eesmärk ei olnud ainult uudiste edastamine, vaid ka lugejate rahvustunde egutamine ja rahva vaimu igakülgne edendamine. Just Jannsen on kirjutanud oma ajalehtedes eestlaste kui rahvuse mõistet. Jannsen on kirjutanud ka laulude tekste, teiste seas Eesti hümni ,,Mu isamaa, mu õnn ja rõõm" sõnad. See laul kanti esmakordselt ette I üldlaulupeol. Rahvusliku liikumise mõõduka suuna juht Jakob Hurt (1839-1907) on rõhutanud: Kui me ei saa saada suureks jõult ega arvult, siis võime saada suureks kultuurilt". J.Hurda eriline teene oli rahvaluule kogunemise algus. Ühtlasi asus ta kogutud rahvaluule trükis avaldama, millega ta pani aluse eesti rahvaluule teaduslikule väljaannetele. Carl Robert Jakobson (1841-1882) asutas oma ideede levitamiseks ajalehe ,,Sakala" Oma
isiklikud kannatused ja Eestimaa kannatused. appi!" koos selle järjega ,,Oheliku onu Kujunditest eelistas Liiv isikustamist, metafoori, jõulunägemine". Realismi kujunemisprotsessis võrdlust. Kasutas palju kordusi ja rahvaluulepärast eesti kirjanduses avardas E. Särgava oluliselt algriimi. Juhan Liivi luule hilisematesse ainevaldkondi. Tema kujutamislaad on asjalik, väljaannetesse on koondatud kokku üle 300 karm ja otsekohene. Kitzberg August (1855 luuletuse ja luulekatkendi. Kirjanduslikuks -1927), eesti näitekirjanik. Eesti realistide suurkujuks tõusis Liiv siiski luuletajana. Liivi vanemasse põlvkonda kuuluv A. Kitzberg on pärit looming tõi pöörde järelromantilisse kirjandusse, Pärnumaa Laatre valla saunikuperest. Ta töötas avades loominguliselt uued võimalused. Liivi Viljandimaal, Lätis ja Tartus ametnikuna. A.
1850. aastate lõpp 1869, juhtiv tegelane J. W. Jannsen Sündmused: 1857 ,,Perno Postimees", Jannsen 1864 palvekirjaaktsioon (Mulgimaa talupojad esitavad keiser Aleksander II-le palvekirja, milles taotlevad eestlaste õiguste laiendamist) 1864 ,,Eesti Postimees", Jannsen 1865 laulu- ja mänguselts ,,Vanemuine" 1869 I Üldlaulupidu 1870-1877, juhtiv tegelane Jakob Hurt Sündmused: 3 1870 esimene eesti näitemäng ,,Saaremaa onupoeg" 1870 Eesti Põllumeeste Selts Tartus ja Pärnus 1870 Tartus algavad eesti üliõpilaste ,,Kalevipoja õhtud", millest kasvab hiljem välja EÜS 1872 Eesti Kirjameeste Seltsi asutamine 1872 Aleksandrikooli peakomitee ja abikomiteede loomine 1878-1880. aastate algus, juhtiv tegelane C. R. Jakobson Sündmused: 1878 ,,Sakala", Jakobson 1879 II laulupidu Tartus 1880 III laulupidu Tallinnas 1881 Eesti seltside nn suurmärgukirja esitamine Aleksander III-le
Pinna ja Theodor Altermann. "Estonia" uus hoone valmis 1913. aastal. Veidi varem (1911) oli avatud Pärnu "Endla" teatrihoone. Teatrite professionaliseerumine sai stiimuliks näitekirjandusele. Ajakirjandus 1896. aastal ostsid rahvusmeelsed Tartu haritlased K. A. Hermannilt ajalehe "Postimees". Toimetaja Jaan Tõnissoni juhtimisel sai "Postimehest" tähtsaim eesti ajaleht, mis koondas enda ümber võimekaid kultuuritegelasi, nagu August Kitzberg, Anna Haava ja Karl August Hindrey. Tõnisson toonitas kõlbuse ja vaimuhariduse tähtsust, virgutas isamaalist mõtteviisi ning austust emakeele vastu. Üldpoliitilistes küsimustes oli "Postimees" mõõdukalt liberaalne, pooldades riigi reformimist seaduslikul teel. Tõrjuvalt suhtus ajaleht moodsasse ühiskonnaõpetustesse ja revolutsioonilisse tööstusliikumisesse. Kirjandusküsimustes jäädi konservatiivseteks. 1901
aasta; ● „Eesti rahva ennemuistsed jutud“ 1866. aasta; ● „Kalevipoeg“ – ÕESi toimetistes 1857.–1861. aasta; ○ Rahvaväljaanne, 1862. aasta. Realism eesti kirjanduses: ● Taust: Aleksander III trooniletulekuga 1881. aastal algas reaktsiooniaeg, venestamine; ● Ajakirjanduses Jaan Tõnissoni Postimees Tartus, Tallinnas Konstantin Pätsi Teataja; ● Juhan Liiv, 1865.–1913.aasta; ● Eduard Vilde, 1865.–1933. aasta; ● August Kitzberg, 1855.–1927. aasta. Juhan Liiv, 1865.–1913.aasta: ● Pärit Alatskivi lähedalt; ● Õppis Naelavere külakoolis, Kodavere kihelkonnakoolis; ● Vend Jakob Liivi juures Väike-Maarjas 1882. aastal; ● Virulase toimetuses Tallinnas, Sakala toimetuses Viljandis, Oleviku toimetuses Tartus; ● 1892. aastal otsustas pühenduda vabakutselisena kirjutamisele. ● Looming: ○ 1893
Olulisemad tähised: · Saksa aja suurimaks teatrisündmuseks kujunes I eesti ballett, E. Tubina ,,Kratt", mis lavastati nii Vanemuises 1943, kui ka Estonias 1944. · Algupärandid (mõni neist juba esimesel nõukogude aastal kirjutatud): August Mälgu ,,Lõunatuul" (1942, alg ,,Idatuul"), Hugo Raudsepa ,,Sündmused agulis" (1942 alg ,,Uued rajad") ja ,,Vaheliku vapustused" 1943. · Klassika: Tammsaare, Vilde, Kitzberg, Koidula: Shakespeare, Moliere, Lessing, Kleist, Goldoni, Ibsen jne. Teatrielu Nõukogude tagalas: 1942 moodustati Jaroslavis Eesti NSV Riiklikud Kunstiansamblid (ERKA), kelle ülesandeks oli rinde ja tagala teenindamine. ERKA koosseisu kuulusid sümfooniaorkester, dzässorkester, meeskoor, rahvatantsuansambel, draamatrupp. Esinemised rahvusväeosadele tagalas, väljasõidud rindele, alates veebruarist 1944 Leningradis. Olulisemad jaroslavlased: Muusika G
EESTI KIRJANDUSE AJALUGU 1 1. Eesti kirjanduse tekkimine: rahvaluule, kroonikad, kirikukirjandus, raamatukultuuri teke jne. Eesti kirjanduse päämine määratleja on olnud keel -rahvuskirjandus Muistsete eestlaste kultuurilisest iseolemisest loovad ettekujutuse mitmed ajalooallikad, uurimused, arheoloogia, antropoloogia, lingvistika. Oluline on samuti rahva mälu - see, mida rahvaluule on suutnud aegadest kanda ja traditsioonis hoida. Kirjandusele on eelnenud suuline luulelooming, rahvaluule, samuti jätkub rahvaluule arenemine kõrvuti kirjandusega. Meie rahvaluulel on oluline osa talurahva omaaegse tunde- ja mõttemaailma väljaselgitamiseks. Muud teated eestlaste kohta varasest ajast ühekülgsed - valitsevate klasside esindajate teated, seega on rahvaluulel eriline osa. Rahva pärimused peegeldavad rahva kui terviku vaimsust, eestlaste kultuuriloo oluliseks koostisosaks on rikkalik rahvaluulepärand, milles pe
ei olnud nad Härmaga sugulased). Hiljem võttis ta klaveritunde ka eraõpetajalt. Üldhariduse omandas Härma Tartus, saksakeelses Schultze tütarlastekoolis. Hermanni soovitusel astus Miina Härma 1883. aastal Peterburi konservatooriumi. Sisseastumiseksamid tegi ta klaveri erialale, kuid õppima hakkas orelit Louis Homiliuse klassis. 1890. aastal lõpetas Härma konservatooriumi oreli erialal vabakunstniku I järgu diplomiga. Äraelamiseks andis ta klaveritunde. Nõudmine nende järele, eriti Peterburi rikaste mereväeohvitseride peredes, oli suur. Õpinguaastail asutas ta Peterburi eesti Jaani kiriku juurde oma lastekoori, kellele õpetas lisaks vaimulikele teostele ka erinevate maade ilmalikke lastelaule ning ka eesti rahvalaule, mida ta ise koorile seadis. Härma loomingu põhiosaks on koorilaulud: neid on üle 200 ja paljud neist kuuluvad eesti kooride püsirepertuaari. Koori- ja soololaulude kõrval on ta kirjutanud laululoo (kantaadi)
Stockmani vastu. Suure draamakirjaniku loomingus hakkasid ilmnema üha tugevamad sümbolismi mõjud. Tema viimaste teoste raskuspunkt kandus sotsiaalsetelt konfliktidelt rohkem inimese siseelu vaatlustesse. Äärmiselt keerulise, piinatud ning lõhestatud karakterite kujutamisega kaasneb rohke sümboolika, mis lubab Ibsenis näha sümbolistliku draama esindajat. Sügav humanism, suurte ideaalide vastandamine väikekodanlikule piiratusele, tõe ja õiguse nõudmine iseloomustab ka Ibseni viimase loominguperioodi draamasid: ,,Metspart" (1884), ,,Rosmersholm" (1886), ,,Naine merelt" (1888), ,,Hedda Gabler" (1890), ,,Ehtusmeister Solnes" (1892), ,,Väike Eyolf" (1894) ja luigelauluks jäänud näidendit ,,Kui me, surnud, ärkame" (1899). 1900. aastal tabas kirjanikku insult, Henrik Ibsen, maailma rikkaima ja isikupärasema loominguga draamakirjanik, suri 1906. aastal Oslos. Lääne-Euroopa uue draama kujunemine on seotud Henrik Ibseni loominguga.
riimiline luule vabavärsiline luule sonett(14 rida) Marie Under " Sinine terass" haiku - Jaan Kaplinski ood (pidulik luuletus, ülistus- või mälestuslaul,) eesti kirjandusse tõi oodi Kristtjan-Jaak Peterson eleegia (kurb laul) - J.Liiv "Helin" pastoraal (karjase laul) - August Alle "Eesti pastoraal" III Dramaatika ehk näitekirjandus tragöödia - "Romeo ja Julia" William Shakespeare komöödia - Ed.Vilde "Pisuhänd" draama - A.H.Tammsaare "Kuningal on külm" , "Kauka Jumal" August Kitzberg jant - O.Luts "Kapsapea" , "Säärane mulk ehk.." Lydia Koidula libretto - "Carmen" Prosper Merimee ,( muusikale ümber kohandatud) dramatiseering - "Nimed marmortahvlil" Albert Kivikas IV Lüroeepika eepos - "Kalevipoeg" F.R. Kreutzwald poeem - " Talgud Lööne soos" Debora Vaarandi värssromaan - Aleksandr Puskin " Jevgeni Onegin" valm - Jakob Tamm " Luik , haug ja vähk" Ilukirjanduse funktsioonid: tegevust arendab, samuti ka eesti keele oskust, enda väljendamist, silmaringi
oma kogemuste kaudu tõe tunnetusele, hindas kunsti, taunis väikekodanlikkust, luule romantiline, täpne vorm ja keeleline puhtus, mitte elulähedane, individuaalsed. Kriitikud nimetasid neid vaimuaristokraatiaks 4. Saaremaalt pärit kirjanikud Kasutanud nn saarlase tüüpi: Lydia Koidula "Saaremaa onupoeg" 1870 Eduard Vilde "Muhulaste imelikud juhtumised Tartu juubelilaulupeol" 1894 August Kitzberg "Püve-Peetri riukad" ja "Püve talu" tegelane S pärit Peeter Hans Leberecht "Valgus Koordis" 1953 sai Stalini preemia Kraavihall- saare mehed kaevasid mandril väikese raha eest kraavi. Maksti laupäeval, kohe jõid maha. Omadega puntras, perest kaugel. Esimesed Saaremaalt pärit kirjanikud olid balti-saksa päritolu kirikuõpetajad. Karja pastor Willmann "Juttud ja teggud" 1782 didaktiline, moraalitsevad lood
1. Kristjan Jaak Peterson (18011822) 18. sajandi lõpus toimunud Suure Prantsuse revolutsiooni mõjul oli muutumas kogu Euroopa vaimuilm ja ühiskond. Senine seisuslik ühiskonnakorraldus hakkas murenema, seisuse asemel tõusis 19. sajandi jooksul määravaks inimesi liitvaks kategooriaks rahvus. Kui K. J. Peterson sündis, oli saksa kirjanduse suurkujusid Johann Wolfgang Goethe saanud 52aastaseks, Venemaal hakkas oma esimesi lauseid ütlema poolteiseaastane Aleksander Puskin, hilisem sädelev poeet, ning Inglismaal omandas tulevane ,,romantismi deemon" ja ajastu kirjandusmoe kujundaja Georg Gordon Byron koolitarkust. Eestlase K. J. Petersoni luuletused aga nägid trükivalgust alles 20. sajandil, rohkem kui sada aastat pärast autori sündi, kui need ilmusid kirjandusliku rühmituse ,,NoorEesti" albumites ja ajakirjas. Enne Petersoni värsiloomingu avaldamist oli Gustav Suits kirjutanud selle kohta ülistava artikli peal
seltsi maja. 1906. alustas Tallinnas kutselise teatrina tööd ,,Estonia", kus mängisid andekad näitlejad Paul Pinna ja Theodor Altermann. ,,Estonia" uus hoone (praegune) valmis 1913. aastal. Veidi varem avati Pärnus ,,Endla" (1911). Teatrite professionaliseerumine sai stiimuliks näitekirjandusele. 1896. aastal osteti K. A. Hermannilt ,,Postimees" ja peatoimetajaks sai Jaan Tõnisson. Tema juhtimisel sai ,,Postimehest" tähtsaim eesti ajaleht. Kaastööd tegid ajalehele A. Kitzberg, Anna Haava, K. A. Hindrey jt. Tõnisson toonitas oma kõnedes alati kõlbluse ja vaimuhariduse tähtsust, virgutas isamaalist mõtteviisi ning austust emakeele vastu. 19. sajandi lõpul hoogustus linnade areng. Linnas elas iga viies eestlane. Aastal 1897 loendati Tallinnas 60 000 elanikku, I maailmasõja alguseks oli see juba kahekordistunud. 1901. aastal hakkas Põhja-Eestis ilmuna teine eesti päevaleht ,,Teataja", peatoimetajaks Konstantin Päts.
1. Liivimaa kroonikad. Läti Hendriku kroonika; Liivimaa noorem riimkroonika; Liivimaa vanem riimkroonika. Balthasar Russowi kroonika; Chr. Kelch ,,Liivimaa ajalugu" Läti Hendriku kroonika Ainus selline allikas, mis kirjeldab põhjalikult eestlaste muistset vabadusvõitlust. Samas kirjeldab ta ka sõja eelaega alates 1184. Kroonika kirjutatud ladina keeles. Kirjeldab kuidas väinajõe suudmes tegutseb esimene liivimaa piiskop, kes pöörab liivlased ristiusku. 1190 Lübecki ja Bremeni kaupmehed asutavad Saksa ordu ja 1199 astub mängu Liivimaa kolmas piiskop Albert. Hakatakse ehitama Riia linna 1201, aasta hiljem kuulutab paavst sõja Maarjamaaks nimetatud vanal liivimaal. 1204 algab neljas ristisõda ja sellest ajast on Tiit Aleksejev kirjutanud kaks romaani, nt ,,Palveränd". Läti Henrik on oma Kroonikates kirjeldanud võikaid stseene, kus ristirüütlid on langenud võitlusesse paganatega ja juhuslikult võitnud, siis kohtlevad nad neid julmal viisil 1223. Rebisi
Kui eepikat iseloomustab sündmuste objektiivne kujutamine, siis lüürika keskmes on lüürilise minaisiku elamused, hinge- ja mõtteliikumised. Lüürika esineb enamasti luules. Lüürika on ürgne eneseväljenduse vorm. Vanimad teadaolevad lüürilise luule mälestised pärinevad kolmandast aastatuhendest eKr. Euroopalik luule sai teadaolevalt alguse vanades heebrea religioossetes lauludes. Tähelepanuväärsemaks peetakse kreeka soolo- e monoodilist laulu, mida kanti ente lauldes või poollauldes. Alusepanijad: Alkaios ja Sappho (6. saj eKr) sõpruse ja armastuse ülistamine, surma vältimatus. Keskajal muutus lüürika üha religioossemaks, kuid õukonna- ja rändlaulikud viljelesid ka humaansemaid zanre, nagu alba, pastoraal. Lüürika õitsenguperioodiks peetakse renessanssi (Petrarca, Ronsard; soneti tekkimine) ja romantismi (Byron, Goethe). Dramaatika (kr dramatikos e dramaatiline) on draamakirjandus e näitekirjandus. Kuna on
Üldine Teatriajalugu II I Perioodi, riigi või kunstivoolu iseloomustus (eksamil mõne perioodi, riigi, voolu võrdlus; pöörata tähelepanu ka ajaloolistele ja ühiskondlikele taustadele teatri arengus) 1) Lavastajateatri teke Uusaja euroopa teater ei tundnud autori institutsiooni. Teatris oli ainuvaldajaks alati konservatiivne ja traditsioone hoidev näitlejaskond. Uuendusi võeti vastu äärmise vastumeelsusega. Nii Inglismaal kui ka Hispaanias asus näitlejate tsunft ja tema järel ka vaataja nende dramaturgide poolele, kes tagasid etenduse traditsioonilise vormi säilimise. Prantsusmaal juurutati uus lavaline süsteem käsu korras (kardinal Richelieu). Klassitsism oli oma põhiolemuselt kirjanduslik, sest seab dramaturgi kõrgemale näitlejast, näidendi aga lavastusest. Üheks probleemiks muutus vaataja istumine laval see kärpis näitlejate mänguruumi. Kuna tegu oli õukonnateatriga (klassitsism), siis tundus tolleaegsetele, et on lo
kindlaksmääramine sõltus tegelikult iga mõisniku suvast 1680. aastal Liivi- ja Eestimaale laienenud reduktsiooniga läks suur osa eramõisatest tagasi riigi kätte, mistõttu mõisnike võim talupoegade üle märgatavalt kitsenes: * Algas maade põhjalik hindamine ja kaardistamine * Talupoegade koormised viidi vastavusse talude tegeliku majandusliku kandevõimega * Redutseeritud mõisates seati sisse vakuraamatud, kuhu kanti kõik talupoegade koormised mõisa vastu * Koormiste täpne fikseerimine piiras mõisnike kuritarvitusi Avaliku korra tagamiseks seati Eestimaal ametisse kohalike mõisnike hulgast valitud adrakohtunikud, Liivimaal sillakohtunikud (hiljem kreisifoogtid) Talupoegadele anti õigus ja võimalus kaevata mõisarentnike ja -valitsejate peale, kui need rikkusid kehtestatud seadusi
2. Muinasjutt- "Seitse 2. Värssromaan- 2. Ood- Kristjan Jaak 2. Tragöödia- pöialpoissi ja lumivalgeke" Puskin Peterson "Kuu" Sheakespeare "Vaskratsanik" "Romeo ja Julia" 3. Naljandid ia muistendid- 3. Ballaad- O. 3. Sonett (14 rida)- 3. Draama- A. Leida Tigane "Peremees ja Masing "Päts"; M. Marie Under "Sinine Kitzberg "Libahunt" sulane" Under "Rändav järv" terrass" 4. Följeton 4. Valm - M. Under 4. Haiku- Jaan 4. Jant- O. Luts "Lapse hukkaja" Kaplinski "Säärane mulk" 5. Anekdoot 5. Poeem 5. Eleeqia (kurblaul)- J. 5. Liberto-Merimee Liiv "Sügis" "Carmen" 6
põialpoissi ja lumivalgeke" Jaak Peterson ,,Romeo ja Julia" Puskin ,,Kuu" 3. Naljandid ja 3. Draama- A. muistendid- Leida ,,Vaskratsanik" 3. Sonet(14 rida)- Kitzberg Tigane 3. Ballad- O. Marie Under ,,Libahunt" ,,Peremees ja Masing ,,Päts" ,,Sinine terrass" 4. Jant- O. Luts sulane" 4. Hõljeton- 4. Valm- M. Under 4. Haiku- Jaan ,,Säärane mulk" ,,Lapse hukkaja" Kaplinski 5
elulistel konfliktidel ja pingelisel võitlusel, kuid ei lõpe alati ühe osapoole surmaga nagu tragöödias. Sageli leitakse konfliktist väljapääs, tõustakse uuele elule. Draamast sai näitekirjanduse juhtiv zanr 19. sajandi lõpus 20. sajandi alguses. Kuulsad draamakirjanikud on norralane Henrik Ibsen (18281906), rootslane August Strindberg (18491912), venelane Anton Tsehhov (18601904), sakslane Bertolt Brecht (18981956); eestlased Eduard Vilde (18651933) "Tabamata ime", August Kitzberg (18551927) "Tuulte pöörises", Anton Hansen Tammsaare (18781940) "Kuningal on külm", Juhan Smuul (19221971) "Lea", Enn Vetemaa (1936) "Õhtusöök viiele". draamakirjandus üks kirjanduse põhiliik, mida iseloomustab lavalisus, sündmustiku tihendatus ja põhinemine tegelaste dialoogil ehk kahekõnel. Näidend jaguneb vaatusteks või piltideks ning viimased omakorda stseenideks ehk etteasteteks. Näidendi lavastamisel kasutatakse
- jutustus – kujutab romaaniga võrreldes väiksemat elunähtuste ringi, teose kangelase elu kujutatakse põhiliselt mingil ühel perioodil (Vilde, Bunin); - novell – eepilise kirjanduse väikevorm, tegelasi vähe, keskendutakse ühele tähtsamale sündmusele, lõpeb puändiga (Boccacio, Maupassant, Tšehhov, Valton). Eepika päritolu viib tagasi Vana-Kreekasse eeposte „Ilias” ja „Odüsseia” juurde. LÜÜRIKA: (kreeka k lyra – keelpill, mille saatel kanti ette laule-luuletusi) peegeldab elu inimese elamuste, mõtete, tunnete kaudu, tema sisemaailma kaudu. Lüürika iseloomulikuks jooneks on värsivorm. Värss = luulerida, stroof = salm. Lüürika liigid: 1) ood – pidulik luuletus mingi sündmuse või ajaloolise isiku auks (Peterson); 2) eleegia – nukrasisuline luuletus; 3) pastoraal ehk karjaselaul; 4) epigramm – satiiriline luuletus (Puškin); 5) sonett (it.k sonare – helisema) – 14 luulerida, igas reas 11 silpi, kokku 154 silpi
annaabi.ee 
