Kalevipoja 15.lugu. (7)

Kalevipoeg
Kalevipoeg ei saanud sadat sammugi veel astuda, kui vana Tühi, Sarvik -taadi kälimees, 70. selli seltsis Kalevipojale järgi tõttas. Tühi-Taat tahtis Kalevipojale kätte maksta kälimehele tekitatud kahju eest. Aga noorem piiga võttis nõiavitsa ning muutis maa, mis Kalevipojast maha jäi mereks ning jalge ette silla. Imestunud sellid jäid veetaha ning Kalevipoeg pääses putku. Segaduses Tühi küsis Kalevipojalt , kas too päästis piigakesed. Kalevipoeg vastas pilkamisi, et tema päästis. Tühi päris veelgi:” Kas Kalevipoeg lõi Sarvik-taadi nagu teiba maasse?” Kalevipoeg kostis pilkamisi vasta, et jah tema torkas kälimehe maasse nagu teiba. Tühi küsis kas Kalevipoeg ka Vanaeide vangistas? Kalevipoeg pilkamisi pajatades, et jah tema vangistas koogiküpsetaja. Tühi pärima kas ka tema võttis mõõga varnast, nõiavitsa ja imekübara ning ka koorma kulda kaasa? Pilkamisi hõiskas Kalevipoeg, et jah tema see oli. Viimaks küsis vana Tühi, kas Kalevipoeg ka kunagi tagasi tuleb? Kalevipoeg vastas sellepeale, et eks ta kunagi tuleb Sarvik-taadiga arveid klaarima. Sellepeale punus Tühi hirmuga tuldud teedpidi tagasi.
Päike hakkas juba loojuma, ning Kalevipojal hakkas ka väsimus peale tikkuma. Videvikul viskas ta lauad maha lagedale, kullakotid künkaäärde ning istus muru peale, kinnitas natuke keha ning heitis magama.
Päikese tõustes tõusis ka Kalevipoeg, kinnitas keha, seadis koorma ning asus koduväravasse teele.
Koduväravasse jõudes astus Kalevipojale vastu võõras, kes kohe juttu ajama asus. “Kust Kalevipoeg lauakoorma sai? Võiks neist ehitada linna, olen meister linnalooja.” Pikapeale mehed sõbrunesid ning hakkasid linna ehitama.
Kalev muretses materiali ning Olevipoeg hakkas linna rajama. Kalevipoeg kandis laudu Peipsi tagant, murdis paasi maapõuest ning kandis kive merekaldalt. Linn ehitati uhke, kust sai koda kuningale, peavarju vanuritele, ning Kalevipoeg kange käega hakkas valda valitsema .
Kalevipoeg andis põrgust toodud piigakesed Alevite varju alla, kus Alevite armas poeg kohe ka noorima kosis ning Sulevipoeg, sugulane, valitses vanema piiga. Kolmas õde, keskmine, aga jäi kosja sobitama.
Tuuslar , kes elas Alutaga, jälgis piigade käekäiku. Kuidas Alevipoeg kosis noorema ning Olevipoeg vanima , kuid keskmine jäi üksi. Tuuletark piilus imelapsi, ning kui keskmine piigakene üksi jäi, ei olnud enam kaitsmas õekesi, kes kaasade seltsis koju läksid, mõtles ta, et õnne tund on talle tulnud. Kargas põsast välja ning sulges piiga suu, et see appi hüüda ei saaks ning viis neidise oma tallu peitu.
Kui nüüd kanged kälimehed kaasade probleemist aru said, saatsid nad kerge jalgse kannupoisi neitsi jälgi otsima . Linnukeelte läkitusel leidis noormees kolmandal õhtul neitsi jäljed ning tormas tulisjalu kodu poole sõna viima. Sulevipoeg ja Alevipoeg tõttasid sõtta, piigakest päästma. Hädaohu ähvardusel tegi tuuletark sortsisõna sünnitusel laia järve vaenlastele vastu. Kahel kangel ei olnd ei lootsikut ega paati võtta, kuid õnnekorral oli Alevipoeg kodunt nõiavitsa kaasa võtnud ning nõidus silla üle vee, ning sellid tormasid Tuuslari talluse . Tapsid Tulletarga, päästsid piigakese ning panid tulekuke Tuuslari talusse.
Olevipoeg, hoonetark, kosis hiljem kolmanda endale kodukanaks, keda kanged kälimehed vargavolist olid päästnud.
Nõnda olid põrgust pääsenud piigakesed kangete meeste kaasaks saanud ning sugu kuulsalt sünnitanud.