Sammaltaimed (1)

Sammaltaimed
 
Sammaltaimed paljunevad suguliselt ja mittesuguliselt. Mittesuguline paljunemine toimub vegetatiivselt või eostega. Sammaltaimed paljunevad vegetatiivselt ka sigikehakeste abil. Viimane on eriti iseloomulik maksasammaldele. Rohelised läätsekujulised sigikehakesed arenevad nende talluse pealispinnal paiknevates erilistes moodustistes – sigikehakeste mahutites. Maksasammalde tallusel (gametofüüdil) areneb viljastunud munarakust lühikese jalaga eoskupar (sporofüüt). Selles valmivad eosed. Soodsatesse kasvutingimustesse sattudes arenevad neist uued tallusjad gametofüüdid. Lehtsammalde väikesed üherakulised eosed küpsevad eoskupras, mis on harjase abil kinnitunud emastaime (gametofüüdi) latva. Eoskupar koos harjakesega on sporofüüt, mis areneb viljastunud munarakust. Soodsates tingimustes eos idaneb ning moodustub eelniit. Eelniit kinnitub mulda risoididega. Mõne aja möödudes moodustuvad eelniidile pungad, millest kasvavad varre, lehtede ja risoididega taimed (gametofüüdid). Ühtedest eostest kasvavad emas-, teistest – isastaimed.
 
Eestis üks levinumaid samblaliike on turbasammal
 
Turbasammal (Sphagnum) on nii tavaline ja lihtsalt äratuntav, et neid teab ilmselt juba iga koolilaps . Turbasambla liike on Eestis 37, kuid nad on väga sarnased ja nende määramine nõuab mikroskoopi. Turbasamblaid iseloomustavad valkjas või punakas värvus ja kimpudena asetsevad oksad . Valkjas värvus tuleb hästi ilmsiks vaid kuivadel taimedel. Seda seepärast, et valge värv on tingitud rohketest õhuga täidetud rakkudest turbasammalde lehtedes. Kui niiskust on piisavalt, siis imatakse need rakud vett täis. Muidu võib turbasambla värvus kõikuda erkrohelisest kuni tumepunase või pruunini. Vett võib turbasambla taim endasse imeda aga kümme kuni kakskümmend korda rohkem, kui ta ise kaalub. See on võimalik tänu kahele eripärale. Esiteks on tal eelpool nimetatud veekogumisrakud. Need on pikad surnud rakud. Teiseks aga moodustub huvitav süsteem varte ja osade okste ning lehtede vahel. Need on üksteisest täpselt nii kaugel, et vesi jääb nende vahele pidama ja säilib seal kuivemateks perioodideks. Nii pole turbasammaldele ajutised kuivaperioodid ohtlikud, küll aga näiteks kuivendamine. Turvas tekib sellest, et sammaldel pole juuri ja nad kasvavad pidevalt ülemisest otsast ning alumises osas samal ajal kõdunevad. Turbasammal kasvab otse ülespoole, allapoole jääb aga tihe kiht kõdunenud turbasammalt. Turbasamblal pole lehti aga tal on harunev vars. Loomulikult peavad koos turbasamblaga kõdunema ka teised rabataimed , nii et turvas tekib ka neist. Kuna tihedas turbakihis jääb peagi õhku väheseks, siis ei lagune aga taimeosad rabas täielikult ja ei teki mitte muld , vaid just turvas. See koosneb poollagunenud taimeosadest. Nii muudkui turbakihid pakseneb aastast aastasse . Eesti rabades kasvab turbakiht enamasti kuni 1 mm aastas, kuid aastatuhandete jooksul on ta päris tüsedaks saanud. Meie kõige paksema turbakihi paksuseks hinnatakse 16,6 meetrit, keskmiselt on see siiski kolm kuni neli meetrit. Võrdluseks olgu öeldud, et maailma kõige paksem turbakiht on teada Kreekast, kus selle paksuseks on mõõdetud umbes kakssada meetrit.
Eesti märgalad – sood ja rabad
Kuna Eesti maastik on tasane, tungivad märgalad kõikjale.
Eestis on enam kui 165 000 sood, mille suurus ületab ühe hektari. 132 neist on enam kui 1000 hektarised turbamaad. Ligikaudu 7000 raba katavad 22,3% Eesti maismaast. Vaid Soomes on suurem osa turbamaid.
Mõned rabad on enam kui 10 000 aastat vanad. Enamik Eesti rabadest sai alguse järvedest mis umbes 6500 aastat tagasi rannataimestiku vohamise tagajärjel järk-järgult mülgasteks muutusid. Mõned rabad on aga tekkinud vastupidise protsessi – põhjavee tõusu ja mineraalirikka maa vettimise tagajärjel.
Rabad moodustavad ühe huvitavama elupaiga lindudele, eriti tundraliikidele nagu Euroopa rüüt ja väikekoovitaja.
Eesti rabades kasvavatest metsa- ja tundrataimedest on levinuimad põõsalaadsed kääbuskased ja murakataimed. Ligikaudu pooled Eesti taimeliikidest kasvavad rabades.
Eesti rabad sobivad suurepäraselt matkamiseks ja marjade korjamiseks, kuid võivad kogenematutele ka ohtlikeks osutuda. Ära matka rabas kunagi üksi ning kaalu giiditeenuse kasutamist.
Parim võimalus rabakülastuseks on Soomaa rahvuspark , mille territooriumist enamus moodustab raba. Sealne turbakiht on kohati kuni 7 meetri paksune. Sügavaim turbakiht - 17 meetrit - asub aga Kagu-Eestis Vällamäe rabas. Selliseid soid ei leidu kusagil mujal Euroopas.
MEREVAIK
Seda hõlpsasti töödeldavat ainet, mis kandis nimetust "merekuld", on leitud vanimatestki haudadest: helmestena, keedena, ripatsitena ja rinnanõeltena, mõõgapidemete panuskaunistustena ja muidugi ka sõrmusekividena.
Läänemere kallastelt Vahemere-äärsetesse kultuurikeskustesse merevaiku vedavad kaupmehed mõtlesid nende pruunikaskollaste kivide päritolu ja tekke kohta üpris kummalisi lugusid välja. Ühed arvasid, et tegemist on tardunud merevahuga, teised arvasid, et need on taevaliku päritoluga higipiisad. Veel rooma kirjanik Plinius teab rääkida kreeka teadlasest Nikiasest:
"Nikias pidas merevaiku omapäraseks päikese mahlaks. Tema arvates põrkavad kiired läänes kõvemini vastu maad ja neist eritub rasvast higi. Selle uhuvad ookeani vood Germaania randa ."
Nende muinasjutuliste seletuste üle pole põhjust naerda, sest veel enam kui poolteist aastatuhandet hiljem olid vanad kujutelmad nii sügavale pähe kulunud, et üks saksa õpetlane arvas :
"Merevaik on randa uhutud ning rohke soolaga segatud ja kokkupressitud merevaht, mis on õhu käes ning päikesekuumuses kuivanud ning ütlemata kõvaks kivistunud ..."
Alles 1767. aastal kirjutas Samuel Bock raamatu, milles ta tõestas, et merevaik pole midagi muud kui kivistunud puuvaik. Igatahes vaik, nagu me tänapäeval teame, mida higistasid neljakümne või rohkem miljoni aasta eest välja Põhja- Euroopa troopikataimestiku ammu väljasurnud männid. Mõnelegi merevaigu tükile väärtust lisavad putuka-ja taimejäänused toovad sõnumeid kaugest ürgajast, millal kujunesid mäed, mis veel tänapäevalgi meie maa palet kujundavad, mil imetajad hakkasid hiidsauruste üle võitu saama ja millal olid veel haljad need metsad , mida tänapäeval pruunsöena kaevandatakse.
Nii et midagi muinasjutulist on merevaigus siiski. Ent sellest vaid möödaminnes. Merevaik, mida kreeklased elektroniks nimetasid, äratas erilist tähelepanu nähtuse läbi, mis ilmnes alati, kui teda läigestamiseks hõõruti. Avastuse, et elektron pärast villase lapiga hõõrumist riidetükikesi, juukseid või niiti külge tõmbas, tegid tõenäoliselt kreeka naised, kellel niisuguseid kalleid ehteid oli.
Elektronil oli magnetiidi jõududega võrreldav omadus. Mõlemaid uuris Thales Mileetosest. Kuna ta materialistliku loodusfilosoofina jumalikesse jõududesse ei uskunud, otsis ta selle nähtuse loomulikku seletust, mis tal küll leidmata jäi. Avastatud oli seega ainult omadus ja antud oli nimi - elektron, mis palju hilisemal ajal sai kogu füüsikas üheks tähtsamaks mõisteks, ehkki tal enam merevaiguga midagi tegemist ei ole.
Ka mujal tehti kummalisi tähelepanekuid. Äikese-eelse ilmaga, kui õhk elektrist lausa pragises, tantsisid laevamastide otsas koroonalahendused ehk meremeeste keeles Elmo tuled. Juuksed pildusid kammides siniseid sädemeid, neid tuli sõrmeotstest, kui sõrmi tugevasti hõõruti ja nad praksusid kassikarvades. See kõik oli imelik, seletamatu ja jube. Ja sinnapaika ta jäeti.
Alles 1600 aasta ringis , mil loodusteadus paljastelt oletustelt jälle vaatlustele üle läks, asus inglise arst William Gilbert seda looduse tavatut ilmingut uurima . Lähtunud merevaigust, avastas ta, et seda nähtust sai tekitada ka teistel ainetel . Ta kontrollis kõike, mis pihku puutus, ja andis neile aineile, mis hõõrumise järele külge tõmbama hakkasid, nimetuse elektrica. Sellega lõi ta aluse hilisemale lõplikule nimetusele elekter .
Nüüdsest tegeles elektrica imepäraste omaduste uurimisega üha rohkem loodusteadlasi. Nad said selle jälile, et hõõrumisega pidi miski kusagil kogunema, salvestuma, mis pärast väljendus kas külgetõmbejõuna või ülehüppava sädemena. Oli aineid, mis sädemete andmiseks eriti hästi sobisid, teisi, mis seda üldse ei teinud või tegid erisugusel määral, oli neidki . mis külge ei tõmmanud, vaid eemale tõukasid. Prantslane Dufay tegi viimatimainitud tähelepanekust järelduse, et ilmselt pole olemas mitte üksainus üheliigiline, vaid kahesugune jõud. Ta avastas, et villaga hõõrutud klaaspulgas tekib teistsugune elekter kui kassinahaga hõõrutud kirjalakis. Ühesugused liigid tõukuvad, erisugused tõmbuvad. Tänapäeval nimetame neid ilminguid positiivseks ja negatiivseks.
Looduslik. Leiukohti üle maailma, v.a. Austraalias ja Antarktikas . Läänemeres peamised leiukohad Leedu ja Vene Föderatsiooni Kaliningradi oblasti (Jantarnõi) rannikul. Eestist on merevaiku leitud Saaremaalt Kihelkonna lähedalt ja Pärnust lõunasse jäävalt Häädemeeste rannalt.
Koostas:Kadi Vildersen