Tśingis-khaan (1)

5 VÄGA HEA

Elu - Luuletused, mis räägivad elus olemisest, kuid ka elust pärast surma ja enne sündi.

Gümnaasium
„TŚINGIS- KHAAN “
Referaat
Koostaja
Klass
Rapla 2009
SISUKORD

Sissejuhatus.....................................................................................................................3

Temutśin Tśingis- khaani elust........................................................................................4

Tśingis-khaani pojad.......................................................................................................5

Tśingis-khaani sõjamehed, sõjaretkete peatuspaigad ja khaani hobused....................6-7

Esimene suur sõjakäik mongoli malevaga......................................................................8

Vallutused ja monolite julm käitumine...........................................................................9

Khaani parimad väejuhid..............................................................................................10

Tśingis-khaani surm.................................................................................................11-12

Kokkuvõte.....................................................................................................................13

Kasutatud kirjandus.......................................................................................................14
SISSEJUHATUS
Minu referaadi eesmärgiks on uurida ja teada saada maailmavallutajast, Temutśin Tśingis-khaani elust, perest , sõjameestest ja vallutustest. Ning saada teada millisel ajastul toimusid Tśingis-khaani suured vallutused.
TEMUTŚIN TŚINGIS-KHAAN- tatarlaste >mongolite võimas valitseja.
Temutśin Tśingis-khaan oli elanud noorpõlves viletsuses ning puuduses, ta võeti naaberhõimu poolt vangi ja pidi viibima kolm aastat raskes orjuses. Ta tegi kõige raskemaid töid vaenuliku hõimu sepapajas, endal puupakk kaelas. Kuid ta tappis ahelaga valvuri, põgenes sealt ja saatis hiljem palju aastaid sõdades mööda, taotledes võimu teiste khaanide üle. Temutśin paistis silma sõjakate tatari khaanide seast erilise lahinguõnnega, julmusega vaenlaste ning heldusega poolehoidjate vastu ja hoogsusega rünnakutes. Ta oli juba viiekümne aastane, kui khaanid kuulutasid ta suurkagaaniks ja tõstsid „valgele auvildile“ lootuses, et ta hakkab täitma kõige suursugusemate khaanide soove.. Kuid Temutśin allutas kõik oma tahtele ning võttis endale uue nime – „Tśingis-khaan“ , mis tähendab „taeva poolt läkitatu“. Ta purustas ning orjastas kangekaelsed hõimud ja nende juhte keetis elusalt ära kateldes. Ta kuulutas, et talle alistunud hõimud moodustavad maailma ainsa taeva poolt äravalitud rahva ja et nüüdsest peale kannavad nad nime „ mongolid “ , mis tähendab „võitjad“. Kõik ülejäänud rahvad maa peal pidid muutuma mongolite orjadeks . Tśingis-khaan tahtis puhastada maapinna talle alistumatutest hõimudest nagu kahjulikest umbrohtudest, ja ellu jätta üksnes mongolid.
Ta ei osanud lugeda ega kirjutada, oskas vaid mongolite keelt kõnelda. Ta oli pika kasvuga, ja kuigi ta oli juba üle kuuekümne aasta vana, oli ta veel väga tugev. Raskete sammude ning kohmakate võtete poolest sarnanes ta karuga, kavaluselt – rebasega, õeluselt – maoga, väleduselt – pantriga, väsimatuselt – kaameliga, ja helduselt nende vastu kellele ta tasu tahtis anda – verejänulise ematiigriga, kes hellitab oma poegi. Tal oli kõrge laup, pikk kitsas punakas habe ja kollased pilkumatud silmad nagu kassil.
Sõjaretkede ajal jättis ta Mongooliasse oma viissada naist koos lastega, orjapiigade ja teenritega.
Khaan armastas tunda oma külje all kõva maad ja ta magas vaid kahekordselt kokkupandud, hästi tihedaks vanutatud paksul vilditükil.
Tśingis-khaan sõitis süngena, suurena , vimmas, vöötatud nahkrihmaga, mille küljes kõlkus mustas tupes kõver mõõk. Tal oli musta kuklavarjuga kiiver , ninajuurtele allalastud terasnäokate, liikumatu tõmmu nägu pika halliks mineva habemega ja poolsuletud silmad. Nii sõitis Tśingis-khaan oma hobusel ja ta ei sarnanenud üldse horezm-śahhide toredusega, kes olid kulla ning hiilgavate kalliskividega üle puistatud.
TŚINGIS-KHAANI POJAD.
Esimese naise Burteega oli tal neli poega :
Vanim poeg, Dźutśi, oli ohjeldamatu ning isekas . Ta oli sel ajal neljakümne aastane, kui ta isa valitses ja ihaldas tõenäoliselt isalt valitsemise ohje ära kiskuda, ja saata ta nõtrade raukade jurtasse istuma. Sellepärast saatis Tśingis-khaan poja kaugele, oma kuningriigi kõige vimasesse nurka, ja määras tema juurde salanuhke, et need kannaks ette igast ta hingetõmbest ning kavatsusest.
Teine poeg, Dźagatai, ihkas rohkem oma venna ning võistleja Dźutśi hukkamist kui isa surma. Niikaua kuni mõlemad teineteist vihkasid ja omavahel võistlesid, polnud nad Tśingis-khaanile hädaohtlikud.
Kolmanda poja, Ugudei, kuulutas Tśingis-khaan oma troonipärijaks. Ta oli pehme ning muretu loomuga, armastas lõbusaid pidusid, küttimist jahikullidega, võidukihutamisi. Tema ei hakanud auku kaevama, et isa sinna sisse lükata.
Neljas poeg, Tuli-khaan oli samasugune nagu Ugudei. Nad mõlemad armastasid joominguid ja neid ei põletanud võimuiha tuli.
Esimese poja Dźutśi-khaani surm.
Ta oli ajujahil ning hirve taga ajades eemaldus ta oma nukeritest. Suure vaevaga leiti ta üles. Ta lamas mongolite kombe järgi pooleksmurtud selgrooga. Saladuslikud tapjad olid kadunud ja neid ei avastatudki. Dźutśi oli veel elus, kuid ta ei suutnud sõnakestki lausuda ega kätt liigutada. Üksnes ta silmad vaatasid kurvalt ning süngelt, kuni sulgusid igaveseks.
Sellal sõitis sinna Subudai-bagatur, Tśingis-khaani väepealik, kes oli sõjakäigult läände tagasi jõudnud.
Ta võttis endaga kaasa Dźutśi poja Batu -khaani, sest muidu oleks teda oodanud samasugune lõpp. Ta võttis ta kaasa Hiinasse ja lubas kasvatada teda kui oma lihast poega.
Batu-khaan lubas vallutada ja valitseda samavägevalt kui ta vanaisa Tśingis-khaan ja vallutada maid kuni Viimse mereni. Veel lubas ta üles otsida ja keeta elusalt kateldes ära need, kes tapsid ta isa.
SÕJAMEHED
Sellest päevast peale, kui Tśingis-khaan kuulutati suurkagaaniks, muutusid kõik tatarlased, kes varem olid üksteisega vaenujalal, tema ühtseks sõnakuulelikuks malevaks. Ta ise jaotas tatarlased tuhatkondadeks, sadakondadeks ning kümmekondadeks ja määras ise tuhat -, sada-, ja kümmekonnaülemad. Kukutas sugukonnakhaanid, kui ta neid ei usaldanud. Samuti kuulutas ta käskjalgade kaudu välja uue seaduse, mille järgi ükski nomaad ei tohi teise nomaadiga vaenujalal seista, teist nomaadi röövida või petta . Iga niisuguse ülesastumise eest järgneb talle üks karistus – surm. Tśingis-khaani seadus lubab röövida ja petta, tappa teisi inimesi, kes pole tatari hõimust. Seda peetakse isegi eriliseks vooruseks.
Kõik khaanid ja sõjamehed kartsid khaani rohkem kui tulekahjut või äikest. Ent kui ta käskis kümnel sõjamehel tuhande vaenlase kallale tungida , siis tegid nad seda kõhklemata, sest nad uskusid, et võidavad. Tśingis-khaan saavutas alati võidu.
Neil oli seljas pikad sinised rõivad, raudrüüd ja raudkiivrid. Nad istusid väikestel jämejalgsetel ja pikalakalistel hobustel .
Mongolite sõjahüüd: „ Khuu- khuu- khuu- khuu“
SÕJARETKEDE PEATUSPAIGAD
Lahinguväljadel elas Tśingi-khaan kollases siid telgis, mille ta oli Hiina keisrilt ära võtnud. Telgi taga seisis kaks suurt mongoli jurtat, mis olid valge vildiga üle tõmmatud: ühes jurtas elas khaani viimane naine, noor Kulan (mongolite poolt tapetud merkiitide khaani tütar) ühes oma väikese poja Külkaniga. Teises jurtas elasid seitse teenijat- hiina orjapiigat.
KHAANI HOBUSED
Telgi ühel küljel seisis kuldvaia külge köidetuna valge Seteri nimeline täkk. Tal olid lõõmavad silmad ja hõbevalge karv mustal nahal. Tema selga ei pandud iialgi sadulat ja ükski inimene polnud tema seljas istunud. Tśingis-khaani sõjakäikude ajal – śamaanide seletust mööda – sõitis sellel lumivalgel ratsul nähtamatu, võimas sõjajumal Suidee, mongolite maleva kaitsja, ja viis neid suurtele võitudele. Teisel küljel seisis köies, alati saduldatud laiarinnaline Naiman, khaani armsam lahinguratsu, mustad jalgade ning sabaga ja piki selga kulgeva mustavöödiga põdravõik – metsikute stepihobuste järeltulija.
SÕJARETKEDE PEATUSPAIGAD
Ratsu Seteri kõrvale oli kinnitatud kõrge bambusvarras Tśingis-khaani kokkukeeratud valge lipuga. Telgi ümbruses asusid ihukaitseväelased, turgaundid, kes kandsid soomusrüüsid ja raudkiivreid: nad valvasid, et ükski elusolend ei läheneks suurkagaani telgile. Üksnes need, kellel olid erilised, tiigripea kujutisega kuldplaadikesed – paitsaad – võisid mööduda turgaudide vahipostide tunnimeestest, et läheneda kollase siidtelgiga kurgaanile. Pisut kaugemal stepis paiknesid laia musta rõngana tatari jurtad ja punakaspruunid telgid . See oli Tśingis-khaani isiklik kurenn ehk jurtade ring rändlaagri pealiku jurtaga keskel. See oli peatuskohaks tuhandetele ihukaitseväelastele – ratsanikele valgetel hobustel. Sellesse kaitse salka kuulusid vaid ainult kõige suursugustemate khaanide pojad; nendest valis kagaan välja kõige taibukamad ning ustavamad ja määras need salkade pealikuteks. Veelgi kaugemal laiusid teised kurennid; nad kulgesid üle tasandiku ja kadusid tiheda metsaga kaetud mägede varju. Stepis kurennide vahel karjatati kaamleid ning mitmekarvalisi hobusekarju. Huigates kihutasid ringi hobusepoisid jälgides loomi.
ESIMENE SÕJAKÄIK MONGOLI MALEVAGA
Kui Tśingis-khaan oli tatarlastest moodustanud maleva, nägi ta et khaanide ahnus ei vähenenud ja lihtsate karjuste nälg ning häda suurenes aina. Tatari rahvas oli kogunud jõudu, mida ta varem raiskas omavahelistele tapatalgutele. Seepärast, selleks et lihtsad karjapidajad ei läheks oma khaanide kallale otsustas Tśingis-khaan selle kogunenud jõu hoopis teisale suunata. Ta kutsus kokku kõige suursugustemate khaanide nõupidamise ja ütles neile:“ Varsti seisab teil ees suur sõjakäik. Te tulete sõjast tagasi suur kullasaagiga, ajades ees hobuse- ja veistekarju ning suurel hulgal töömehi – orje. Ma söödan kõige vaesemad karjused kõrini täis, ma mähin nende kõhud kallihinnalise siidi, annan igaühele mõne naisvangi. Meie alistame kõige rikkama maa, ja me kõik pöördume tagasi nii rikaste meestena, et teil ei jätku veoloomi sõjasaagi tassimiseks oma jurtade juurde.“ Kevadel, mil stepp lõi heast rohusöödast haljendama, viis Tśingis-khaan näljase ratsamaleva igivana ja rikka Hiina peale. Ta paiskas laiali vastusaadetud hiina sõjaväed, ta kihutas kui torm maad mööda , muutis tuhaks ning põrmuks tuhandeid hiina linnu. Alles kolme aasta pärast kui oli alistanud pool Hiinat, pöördus ta tagasi oma stepilaagrisse. Ägades määratu sõjasaagi all. Pool malevat jättis ta Hiinasse, kuid teise poole juhtis ta ise läbi kõrbete ja mägede läände järgnevatel lahingutele.
Sest khaanide ahnus ja lihtsate nomaadide nälg oli ülisuur. Sõjamehed nurisesid, et khaanid võtsid parimad sõjasaagid endale, et kehvikutele anti jätised. Tuli ettevõtta uued sõjaretked, et tatarlased ei hakkaks jälle maha nottima üksteist ning omi khaane. Tśingis-khaan juhtis läände üksteist korpust. Igas korpuses kümmetuhat tatarlasest ratsameest. Iga ratsanik vedas enesega kaasas teist varuhobust, aga vahel kahtegi. Tatari kagaanil oli kokku sada kümme tuhat ratsanikku, kes asusid läänt vallutama.
VALLUTUSED JA MONGOLITE JULMUS
Tśingi-khaani väed purustasid ja vallutasid palju maid ja linnu.
Nagu merkiitide hõim, kes pagesid Tśingi-khaani võimu alt. Khaan oli halastamatu enda reetjate vastu. Tatarlased ajasid paljud merkiitid vangipõlve, aga enamiku nad raiusid lahinguväljal tükkideks, nad jätsid ellu merkiitide Tuktu-khaani tütre Kulani, kellest sai Tśingis-khaani viimane naine.
Tatarlased vallutasid näiteks:
Benaketi linna, Hodźendi linna, Otrari linna, Buhaaara linna, Samarkandi linna, Maveranngri, Horezmi , Baltani ja veel teisigi hõime ja linnu kuni Kiievi linnani välja ja veel India poolegi toimus rüüsteretki, sest Tśingis-khaan soovis tabada Horezemi valitsejat- śahhi Muhammedi ja ta poega Dźelal-ed- Dini . Selleks saatis ta oma parimad väepealikud Dźebee-noinoni ja Subudai-bagaturi koos malevaga neid taga ajama kasvõi kuni Viimse mereni. ( Tźingis-khaan ega teisedki ei teadnud , et Muhammed oli juba surnud. Ta põgenes üksikule saarele , kuhu jäeti talle piisavalt toitu ja muud vajalikku, et elus püsida . Aga seal saarel oli veel elanikke, kellest śahh midagi ei teadnud. Neil oli tappev haigus ja nad tapsid ka śahhi võttes talt ära riided, uskudes, et śahhi riided tervendavad neid.)
Julmus

Kui tatralased vallutasid Otari linna käskisid nad kõigil meestel eraldi rivistuda- sõjamehed ühelepoole ja käsitöölised koos muu rahvaga eraldi. Kui sõdalased olid oma relvad maha visanud ja eemale läinud, surmasid mongolid nad viimseni nuiade, mõõkade ning noolte läbi. Ülejäänud mehed pidid aga esireas minema vallutama oma linna müüre. Nad ei jätnud peaaegu kedagi ellu, orjadeks võtsid oskustöölised ja naised. Nii juhtus ka teiste vallutatud aladega, kus koheldi vallutatuid jõhkrusega ja vallutatud linnadest võeti ära kõik väärtuslik. Kohad kust mongolid olid ülekäinud sarnanesid kõrbega .
Dźelal-ed-Dini seitsmeaastasel pojal võeti rinnust süda välja ja see söödeti koertele, sest khaan tahtis vaelaste soo juurtega väljakiskuda.

KHAANI PARIMAD VÄEPEALIKUD
Dźebee-noinon oli uhke, enesekindel, äge. Ta arvas , et ta ei lase kusagil märgist mööda, kuna tabab jooksvat suslikut noolega pähe kahekümne sammu kauguselt. Oma osavuse ning tormakuse pärast antigi talle hüüdnimi „Dźebee“- nool . Selle nime all tunti teda kogu malevas, kuigi ta tõeline nimi oli teine. Ta kerkis esile lihtsate nukerite ridadest. Ning lõpuks sai temast khaani suur väepealik. Enne lahingut vaatas ta alati ise maakoha üle, kihutas kõhna kõrge ratsu seljas eesmised ohtlikud paigad läbi ja mitu korda päästsid ihukaitseväelased ta suure vaevaga surmast.
Subudai-bagaturi, kellel olid hallid karvatutid lõua otsas, näis raugana, keegi ei teadnud tema vanust . Kunagi nooruses oli teda õlast haavatud, lihased olid läbi raiutud, parem käsi jäi sellest peale kõveraks, ja ta tegutses üksnes vasaku käega. Tema nägu oli üle vasaku kulmu lõhki raiutud, mille tõttu väljalöödud vasak silm oli alati kinni pigistatud, aga pärani avatud parem silm näis igaüht läbipuurivat, läbi nägevat. Malevas rääkisid kõik nukerid, et Subudail on kaval pilk ja on ettevaatlik nagu vana läbinäritud käpaga rebane ja tige nagu raudade vahel olnud panter - koos Subudaiga pole ükski vaenlane kohutav ja koos temaga sa ei hukku.
Dźebee ja Subudai vallutasid koos oma meestega palju maid suure khaani käsul.
TŚINGIS-KHAANI SURM
Khaan kartis väga oma surma, selleks et leida igavese elu saladus kutsus ta kokku palju tarku ja arste. Ta käskis neil arstidel endil oma arstirohud sissevõtta, seepeale aga raius neil pead maha ja vaatles, kas nad jäävad ellu.
Siis rääkis khaani truu nõunik hiinlane Elü-Tśu-Tsai talle targast, Tśang- Tśunist, kes olevat avastanud kõik maa- ning taevasaladused ja teadvat ka surematuse saladust. Khaan lasi targal tema juurde tulla, too vastas khaani küsimusele miks müristab, khaan arvas, et inimesed vihastavad taevast oma kuritegudega. Aga tark rääkis, et jumalaid vihastab laste lugupidamatus vanemate suhtes ja sellast ka müristamine. Küsimusele surematuse kohta vastas tark, et on palju abinõusid, et suurendada inimese jõudu, ravida ta terveks haigustest ja kaitsta ta elu, aga ei ole ega pole olnud rohtu , mis teeks teda surematuks.
Khaan oli rahul targa aususega ja lubas täita kõik tema soovid. Tark soovis, et khaan lõpetaks sõja ja maailmas võiks taas valitseda rahu. Sellega polnud khaaan nõus, sest khaan arvas, et alles siis kui khaan tapab kõik oma vaenlased saabub rahu. Targal lubati siiski lahkuda ja minna oma teed.
Tśingis-khaan oli vana ja muutus igapäevaga aina haigemaks, ta lamas oma vildil ega suutnud end liigutada. Ta kuulas kuidas igal hingetõmbel nagu piiksuks hiir , kuid see ei olnud hiir vaid tema tõbi. Khaanile tuli meelde kuidas ta tahtis vallutada kuni Viimse mereni, kuid juba Indias ei suutnud ta väljakannatada sealset kuumust, siis ta sonis veel. Uuest ärgates küsis ta oma nõunikult, et mis head, mis halba khaan oma elujooksul on teinud.
Elü-Tśu-Tsai jäi mõttesse, tal mõõdusid silme eest mitmed pildid. Ta nägi Aasia helesiniseid tasandikke ning mägesid, mida lõikasid läbi verest ning pisaratest sogaseks muutunud jõed. Tulid meelde linnade varemed, kus tahmunud müüridele kuhjusid raukade, laste ja õitsvate noorukite lõhkiraiutud ning pundunud kehad, eemalt kostis aga kõrvu linna rüüstavate mongolite kume kära ja nende unustamatu ulgumine nutvate elanike mahanottimisel: „ Nii käsin „Jassa“! Nii käsib Tśingis-khaan!“. Lagunevate laipade õudne lehk kihutas linnast viimsed terveks jäänud elanikud varemetest minema ja nad leidsid varjupaiga soodes , hagudest onnides, oodates iga silmapilk mongolite tagasipöördumist ning arkaanisilmust , mis viib neid igavesse orjapõlve.
Üks pilt lõi silmipimestava eredusega leegitsema.. Purustatud Samarkandi müüride lähedal lebas sellili suur lahja kaamel , pikad kõhetud jalad taevapoole, elu hingitses veel nõrgalt ta õudust täis silmades. Mõned näljast mustaks muutunud inimesed, käed küünarnukkideni verised, rebisid üksteist tõugates kaameli auravast kõhust sisikonnatükikesi ja kugistasid nei sealsamas rutakalt alla.. Ning nüüd sarnanes pikkade kondiste jalgadega ning otsalõppenud kätega hääletult lebav maailma vapustaja, tolle kaameliga, ja tema silmades lõõmas samasugune surmahirm. Ja samuti tunglesid juba tema keha kõrval üksteist tõugates pärijad, kes katsusid suure verise päranduse küljest tükke lahti rebida..
Ning lõpuks vastas nõunik, et khaan sooritas elus palju suuri, vapustavaid, kohutavaid tegusi. Ja et õiglaselt võib neid üleslugeda ainult see, kes kirjutab tema vallutustest, tegudest, sõnadest raamatu. Ja nii käskiski Tśingis-khaan teha. Veel lisas nõunik, et kõige parem on khaani seadused “Jassa“. Austusega valitsevad khaani järeltulijad neid seadusi.
Khaan küsis oma poegade kohta ning suri peale seda kui oli öelnud, et Batu-khaan jätkab tema võite ja ülemaailma sirutub mongolite käsi. Khaan suri 1227.aastal. Vastavalt khaani käsule jätsid ta väejuhid surma saladusse, jätkates tanguutide piiramist. Kui tanguudid austavate kingitustega ja rahupakkumisega väravale tulid, tormasid mongolid ja tapsid kõik ning muutsid linna varemeteks.
Mongolid mähkisid khaani kirstu vildi sisse ja asetasid kahe rattaga vankrile, mille ette rakendati kaks härga, seejärel asusid nad koduteele. Selleks, et keegi enneaegselt käskija surmast teada ei saaks, tapsid nad teel need, keda kohtasid, kuni jõudsid Põlishordi. Üldrahavaliku leina ajal teatas kuulus Tśingis-khaani väejuht Dźebee, et too, kes ehitas meie riigi; tollele, keda enam ei ole meeldis see metsik paik ja kõige kõrgem sihvakas seeder , mis ulatus pilvedeni. Khaan oli öelnud selle paiga kohta: „See paik oli sobiv metsiku hirve karjamaaks ja on kohane ka minu viimseks puhkepaigaks.“ Ja nii maetigi võimas maadevallutaja Temutśin Tśingis-khaan.
Mongolid valitsesid 141 aastat veel peale khaani surma ning siis kihutati neid Hiinast välja aastal 1368.
KOKKUVÕTE
Minu referaadi eesmärgiks oli uurida Tśingis-khaani elust, perest, sõjameestest ja vallutustest ja see mul ka õnnestus. Kahjuks puudus teoses materjal ajastu kohta, mil khaan elas.
Temutśin Tśingis-khaan oli elanud noorpõlves viletsuses ning puuduses, ta võeti naaberhõimu poolt vangi ja pidi viibima kolm aastat raskes orjuses. Ta tegi kõige raskemaid töid vaenuliku hõimu sepapajas, endal puupakk kaelas. Kuid ta tappis ahelaga valvuri, põgenes sealt ja saatis hiljem palju aastaid sõdades mööda, taotledes võimu teiste khaanide üle. Temutśin paistis silma sõjakate tatari khaanide seast erilise lahinguõnnega, julmusega vaenlaste ning heldusega poolehoidjate vastu ja hoogsusega rünnakutes. Ta oli juba viiekümne aastane, kui khaanid kuulutasid ta suurkagaaniks ja tõstsid „valgele auvildile“ lootuses, et ta hakkab täitma kõige suursugusemate khaanide soove.. Kuid Temutśin allutas kõik oma tahtele ning võttis endale uue nime – „Tśingis-khaan“ , mis tähendab „taeva poolt läkitatu“. Ta purustas ning orjastas kangekaelsed hõimud ja nende juhte keetis elusalt ära kateldes. Ta kuulutas, et talle alistunud hõimud moodustavad maailma ainsa taeva poolt äravalitud rahva ja et nüüdsest peale kannavad nad nime „mongolid“ , mis tähendab „võitjad“. Kõik ülejäänud rahvad maa peal pidid muutuma mongolite orjadeks. Tśingis-khaan tahtis puhastada maapinna talle alistumatutest hõimudest nagu kahjulikest umbrohtudest, ja ellu jätta üksnes mongolid.
Ta ei osanud lugeda ega kirjutada, oskas vaid mongolite keelt kõnelda. Ta oli pika kasvuga, ja kuigi ta oli juba üle kuuekümne aasta vana, oli ta veel väga tugev. Raskete sammude ning kohmakate võtete poolest sarnanes ta karuga, kavaluselt – rebasega, õeluselt – maoga, väleduselt – pantriga, väsimatuselt – kaameliga, ja helduselt nende vastu kellele ta tasu tahtis anda – verejänulise ematiigriga, kes hellitab oma poegi. Tal oli kõrge laup, pikk kitsas punakas habe ja kollased pilkumatud silmad nagu kassil.
Sõjaretkede ajal jättis ta Mongooliasse oma viissada naist koos lastega, orjapiigade ja teenritega.
Esimese naise Burteega oli tal neli poega: Dźutśi, Dźagatai, Ugudei(Tśingis-khaani troonipärija) ja Tuli-khaan .
Khaani esimene poeg Dźutśi-khaani mõrvati salatuslike tapjate poolt mongolite kombe järgi pooleksmurtud selgrooga . Dźutśi poeg Batu-khaan lubas vallutada ja valitseda samavägevalt kui ta vanaisa Tśingis-khaan ja vallutada maid kuni Viimse mereni. Veel lubas ta üles otsida ja keeta elusalt kateldes ära need, kes tapsid ta isa.
Khaan kuulutas välja uue seaduse „Jassa“, mille järgi ükski nomaad ei tohi teise nomaadiga vaenujalal seista, teist nomaadi röövida või petta. Iga niisuguse ülesastumise eest järgneb talle üks karistus – surm. Tśingis-khaani seadus lubab röövida ja petta, tappa teisi inimesi, kes pole tatari hõimust. Seda peetakse isegi eriliseks vooruseks.
Kõik khaanid ja sõjamehed kartsid khaani rohkem kui tulekahjut või äikest. Ent kui ta käskis kümnel sõjamehel tuhande vaenlase kallale tungida, siis tegid nad seda kõhklemata, sest nad uskusid, et võidavad. Tśingis-khaan saavutas alati võidu.
Mongolite sõjahüüd: „ Khuu- khuu- khuu- khuu“
Khaan kartis väga oma surma, selleks et leida igavese elu saladus kutsus ta kokku palju tarku ja arste. Ta käskis neil arstidel endil oma arstirohud sissevõtta, seepeale aga raius neil pead maha ja vaatles, kas nad jäävad ellu.
Khaani viimsed sõnad: „Batu-khaan jätkab minu võite ja ülemaailma sirutub mongolite käsi.“
Khaan suri 1227.aastal.
Mongolid valitsesid 141 aastat veel peale khaani surma ning siis kihutati neid Hiinast välja aastal 1368.
KASUTATUD KIRJANDUS
V. Jani teos „ Tśingis-khaan“
15

.DOC Laadi alla originaalfail 15 lk · .doc · 20 allalaadimist

100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.

~ 15 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2009-04-28 Kuupäev, millal dokument üles laeti

20 laadimist Kokku alla laetud

1 arvamus Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

nyrihaakn6el Õppematerjali autor

tema elulugu, pojad, sõjad, vallutused. teoseautor V.Jan põhjal, väga põhjalik

elulugu pojad vallutused sõjaretked julmus välimus sõjakindralid

Sarnased õppematerjalid

odt

Tšingis-Khaan

tungida ja matusepaika leida, nii et isegi vanad keeletud koha valvajad ei suuda enam selle juurde teed juhatada. Kirjeldatud mägi võibolla Burkhan Khalduni mägi Hentej Nuruu ahelikus, kuhu ta varjus vaenulike hõimude eest ja kus veetis suurema osa oma noorusest. Neljandaks matusepaigaks võibolla Tsingis-khaani sünnikoht. Arvatakse et see asub Mongoolia põhjaosas Hentijs, Onoi ja Hereleni jõgede lätete lähedal. Kuigi legend räägib vaid, et khaan maeti koos 40 hobusega, kes teda teises ilmas teenima hakkaksid, usub Kravitz, et suure valitseja pandi hauda kindlasti kaasa suured varandused. See on kaunis loogiline, sest mitte ühtki eset tema sõjakäikudest ei ole üheski muuseumis ega erakollektsioonis.5 3[1]http://et.wikipedia.org/wiki/1227 4[1] Levy 2008:81 5[1] Levy 2008:81 [2] Jan 1956:342 [3] Tsingis-khaan 2001: http://forte.delfi.ee/news/teadus/jankid-leidsid-tsingis-khaani-haua.d? id=1925282 5-8

Ajalugu

docx

Vene keskaeg

6.-7. sajandi paiku jõudsid Assoovi mere äärde bolgarite rahvas (bulgaarlased). Olid rändrahvad, turgi keelsed. Umbes 670 tuli sinna uus rändrahvas kassaarid, nad purustasid bolgarite hõimud ja olid sunnitud lahkuma. Üks osa liikus Volgat pidi üles, tulid Kesk-Volga aladele ja võtsid võimu enda kätte. Tekkis bolgarite riik (Volga-Bulgaaria riik). Enamus soomeugrilased, valitsejad bolgarid. Teine rühm tänapäeva Bulgraaria aladele, võtsid võimu üle kohalikelt slaavlastelt. 681 khaan Asparuh rajas Bulgaaria riigi, neid käputäis aga nende järglased õppisid ära slaavlaste keele. Andsid nime slaavlaste riigile. Frangid andsid nime, normannid andsid Normandiale nime. Ka russid võisid Venemaale nime anda, olles pärit Skandinaaviast. ,,Venelasi ei tohi usaldada, isegi siis mitte kui nad tõtt räägivad." Karl Ristikivi Rjuriku tegevuse kohta suurt infot pole. 862 Rjurik tuli ja suri 879. Rjurikul poeg Igor aga 879 alaealine

Ajalugu

doc

Venemaa kesaeg

saatsi venemaale vastavad ametnikud kes pidid siis makse koguma. See aga ei meeldinud Novgorodis valitsenud Vassilile kelle isa siis vangi võttis ja sinna oma alaealise poja Dmitri vürstiks saatis. Baskakkidest maksukogujate süsteem aga ei toimunud kuna need enamuse pihta panid ja maksude kogumine anti moslemist kaupmeestele-ülesostjatele. 1263 külastas Aleksandr Nevski viimast korda kuldhordi, veetes seal rohkem kui aasta püüdis ta veenda khaan Berket et maksude kogumise õigus läheks taas vürstidele ja et lõpetataks venelaste sundvärbamine khaani sõjaväkke. 31. Moskva vürstiriigi esiletõus (Sergejev, Vseviov 2002, 275282). Kuigi 13/14 saj vahetusel hakkas kujunema uus poliitiline süsteem ja pealinnaks muutus Vladimir, nõrgestasid tülid Aleksandr Nevski poegade vahel suurvürstlikku võimu ja soodustasid tühiste vürstiriikide esiletõus nt Moskva, Tveri. Vladimiri

Ajalugu

doc

Keskaeg

Inglismaa, Baltikum) Venemaa ja Lääne-Euroopa kaubandus. Organiseerus hansakaubandus · Koonduti Hansaliitu reeglite ühtlustamiseks ja mereröövlitega võitluseks · Eesti Hansalinnad olid Tallinn, Tartu, Pärnu, Viljandi VENE RIIK KÕRG- JA HILISKESKAJAL Venemaa kõrgkeskajal · U 12-st 13 sajandi alguseni oli Venemaa feodaalselt killustatud · Samal ajal oli tekkinud ja tugevnenud mongolite riik, mille rajas Tsinghis- khaan ja mille lajaldasele ulatusele pani aluse Batu-khaan · (mongolid vallutasid suure osa Hiinast, Kesk-Aasia, Taga-Kaukaasia) · 1223 toimus lahing Kalka jõel. Venelaste ja polovetside väed purustati · Batu-khaani eesmärk oli jõuda maalima otsa- viimase mereni · 1237-1240 mongolite-venemaa sõjaretk, mille käigus vene vürstiriigid üksteise järel alistati va Novgorod, Galiitsia ja Volõõnia · Novgorod erines teistest vene vürstiriikidest oma valitsemise poolest. Oli

Ajalugu

docx

Vana-Venemaa ajalugu

Vana-Venemaa ajalugu Lühendid: Vm/V- Venemaa; V-Vm (Vana-Vene); tp-talupoeg; M-Moskva, saj- sajand; Eur-Euroopa; pol- poliitika; maj- majandus; kuj kujunema; aj- ajalugu V.aj algab territooriumil mis pole tänap. Vm osa (Novgorod, Smolensk, T, K, Polatsk). Ukraina- vene k ääremaa Valgevene- Polotsk, Smolenski Kas Ukraina on olemas kui seal valitsevad Vene vürstid? Mis rahvus see on? Kas Vana-V ajaloos on venelased? Nõuka ajal arendati välja idee vanavene rahvusest, mis hiljem jagunes venelasteks, ukrainlasteks ja valgevenelasteks. Pärinemine : slaavi kolonisatsioon keelevahetus- slaavlased linnadesse (eelkõige) ja sealt kultuuriliselt integreeriti ümberpaiknev rahvastik. Kirjalikud allikad kirikuslaavi keeles (vanabulgaaria keel) Novgorodist leitud kasetohukirju (lühikesed naeiitsid ??) arved, teated, armastuskirjad - erinev paberil ja pärgamendil olenevast kirikuslaavi keelest. --- erinevad dialek

Ajalugu

docx

Rahvusvaheliste suhete ajalugu

I arvestuse teemad 1. ANTIIKAEG – EGIPTUS, SUMERID, ASSÜÜRIA, FOINIIKLASED Nii Egiptuse kui Sumeri tsivilisatsioon tekkis niisutusel põhineva viljelusmajanduse baasil. Seejuures oli mõlemal juhul riikide tekke peapõhjuseks arvatavasti nimelt vajadus rajada ja korras hoida ulatuslikku irrigatsioonisüsteemi (niisutussüsteemi) ning lahendada rahumeelselt vee jaotamisest ja maaga seotud omandivaidlustest tingitud lahkehelisid. Esimesed riigid kujunesid lokaalsete kogukondade baasil, mille keskusteks olid üldjuhul templid. Algselt tekkisid nii Niiluse orus kui ka Mesopotaamias suhteliselt väiksed riigikesed, ent peatselt suundus areng Egiptuses ja Sumeris erinevatele radadele. Egiptuses kujunes juba tsivilisatsiooni koidikul välja tsentraliseeritud riik, mis hõlmas kogu egiptlaste universumi (suhted väljapoole jäävate aladega olid esialgu teisejärgulised), sumeritel säilis aga pikka aega (õigupoolest enam-vähem läbi kogu nend

Rahvusvaheliste suhete ajalugu

doc

Kõrg-Keskaeg Euroopas (konspekt)

Ülevaade Euroopa ajaloost kõrgkeskajal (XI-XIII saj.) 1. Tehnoloogia areng ja rahvastiku kasv. a. Tööviljakuse kasv põllumajanduses tänu uuele tehnoloogiale: · Raske ratasader kündis paksu ja viljaka mullakihi. · Härja asemel kiirema hobuse kasutamine. · Üleminek kolmeviljasüsteemile suurendades külvipinda 2/3-le. b. Rahvastiku kahekordistus: · X saj. 40 milj. · XIII saj. lõpul 70 milj. 2. Linnade teke ja kaubanduse areng. a. Linn kui käsitöö ja kaubanduskeskus: · Rahvastiku kasv soodustas linnade teket ja arengut. · Linnastunumad piirkonnad olid Põhja-Itaalia ja Madalmaad. b. Linnade mõju ühiskonnale: · Linnad taotlesid sõltumatust feodaalidest, olles selle nimel valmis ka sõdima. · Linnaelanikkond sai arvestatavaks jõuks rüütliseisuse ja vaimulikkonna kõrval. · Majanduslikult tegi linnade areng lõpu naturaalmajandusele, soodustades nii

Ajalugu

doc

Pärsia impeerium

Tallinna Täiskasvanute Gümnaasium Pärsia impeerium referaat Joanita Janson 11A 2008/09 õa Sisukord Sissejuhatus....................................................................................................3 Iraanlaste-eelne periood.................................................................................4 Mitanni riik (1500-1360 eKr)...........................................................................5 Iraanlaste endi või kaasabil loodud riigid.....................................................5 Iraanlaste saabumine Iraani aladele..............................................................5 Meedia (728-550 eKr)..............................................................................

Ajalugu

Rohkem sarnaseid