Suhtlusportaalid (1)

Sissejuhatus

Siinkohal keskendume uue meedia ühele osale, täpsemalt suhtlusportaalidele ja sotsiaalvõrgustikele ning sellele, milliseid võimalusi need inimestele pakuvad, miks on nad olnud juba algusaegadest võrdlemisi populaarsed ning millised positiivsed küljed ning probleemid nendega paratamatult kaasnevad. Keskendume just neile, kuna need on üldotstarbelised ning pakuvad vägagi erinevaid meelelahutus - ja sotsialiseerumisvõimalusi väga laial vanuseskaalal inimestele
Euroopa noortest kasutab internetti kolm neljandikku. Enamkasutatavad online-võimalused mida noored kasutavad, saab jagada neljaks : haridus (õppimine ja digitaliseeritud kirjandus), osalus ( kodanlik seotus), loovus (sealhulgas enesepresentatsioon) ning identiteet ja sotsiaalsed sidemed [1]. Tulenevalt uute võimaluste mitmekesisusest, veedavad noored internetikeskkonnas aega rohkem kui kunagi varem [2].

Ajalugu

Esimene äratuntav sotsiaalvõrgustik seati üles 1997. aastal. Tema aadressiks oli Sixdegrees. Sixdegress võimaldas kasutajatel luua profiile, lisada sõpru ning 1998. aasta alguses ka sõprade listis browsimist. Need omadused eksisteerisid mingil moel tegelikult kindlasti ka varem. Profiilide olemasolu oli tagatud näiteks suurematel kohtingulehtedel ja mitmetel erinavatel kommuunisaitidel.
AIM ja ICQ võimaldasid kasutajatel lisada sõpru aga need nimekirjad polnud teistele nähtavad. Classmates.com lubas õpilastel ühineda oma gümnaasiumi või kolledži/ülikooliga ja otsida võrgust endisi klassi- ja koolikaaslasi. Kasutajatele avanes võimalus profiile luua alles aastaid hiljem. Sixdegress oli esimene, kes need võimalused kombineeris. Ometi ei löönud see lehekülg läbi ning suleti aastal 2001, arvatakse, et see sait oli lihtsalt oma ajast ees. Inimestele, kes alles tutvusid interneti laia maailma ning võimalustega, oli selline leht selgelt liialt uudne.

Populaarsemad suhtlusportaalid Eestis

Kui tuua paralleele Eesti esimeste veebipõhiste sotsiaalsete võrgustikega, siis ei saa mainimata jätta suhtlusportaali Rate .ee. Rate.ee domeen avati 2002. aastal - loojaks Andrei Korobeinik. Definitsiooni järgi sada üks protsenti sotsiaalne võrgustik. Algselt võimaldas leht isikliku profiili loomist, piltide, informatsiooni lisamist ning teiste kasutajate piltide hindamist ja kommenteerimist, samuti portaalisisest kirjade vahetamist kasutajate vahel. Hiljem lisati tasulised teenused nagu mobiilsed sõnumiteenused, mis suuremat kasumit teeniks, seniajani oli põhiline reklaami müümine. Orkut sai alguse 2004. aastal ning Facebook 2005. aastal ent jõudis laiema kasutajaskonnani ning sealhulgas Eestisse paari aasta pärast.
Kõik kolm mis mainitud said, võimaldavad tasuta ilma kutseta registreerumist ning osad neist lubavad registreerida vaid teatud vanuses kasutajaid. Näiteks Orkutis ja Facebookis on vanuse alampiiriks 13 aastat. Rate.ee lubab programmiliselt registreeruda ka 6- aastastel .
Rate.ee on tänase päevani jätkuvalt edukas, aktiivselt sisenenud Orkut ning Facebook pole suutnud Rate.ee-d välja tõugata. Küll aga sureb aeglast surma Orkut, mis oli oma algusaastatel eestlaste seas vägagi populaarne . Uus täht juba mõnedki aastad on loomulikult teada-tuntud Näoraamat.
Facebook loodi algselt Harvardi üliõpilaste võrgustiku haldamiseks ning hiljem laiendati teistele ülikoolidele, keskkooli õpilastele ning lõpuks kõigile vanuses 13 ja üle on maailma populaarseim suhtlusvõrgustik. Vaieldakse, et tegelikult on populaarseimaks suhtlusvõrgustikuks hoopiski lihtne e- maili teenus. Aga selle vaidluse jätaksin mõnele targemale lahendamiseks.
Kuid miks tekkis vajadus veebipõhise sotsiaalvõrgustiku loomiseks? Kindlasti võib seda võtta kui loomulikku arenguetappi pidevalt digitaliseeruvas ühiskonnas. Olid olemas vahendid, oli olemas nõudlus. "Puust ja punaseks" tehes - veeb ja inimeste suhtlus ning kommunikeerumisvajadused ühinesid uueks objektiks . [3]

Sotsiaalvõrgustike kasutamise põhjuseid

Miks sellised saidid inimeste ning eriti noorte inimeste seas nii populaarsed on? Ilmselt on see lihtne viis reaalsusest eemaldumiseks. Inimene on sotsiaalne olend ning kui ta ei saa oma sotsiaalseid vajadusi niiöelda päriselus rahuldatud, siis otsibki ta seda mujalt. Seega võib põhjuseks olla reaalses elus sõprade vähesus ning asotsiaalsus. Inimestel võib olla raske teistega pärismaailmas suhelda ka siis, kui neil on näiteks mõni puue mis raskendab verbaalset suhtlemist või muudab nad suheldes ebakindlaks.
Tunnen isiklikult paari inimest, kelle elule on sellised portaalid väga positiivselt mõjunud, samas aga on meediast aeg-ajalt kuulda ka väga kurbi ja süngeid uudiseid. Kuigi sellistest võrgustikes uusi tuttavaid kohates ning nendega suheldes tundub kõik olevat turvaline, ei saa ka nende virtuaalse identiteedi tõepärasuses alati kindel olla. Hoolimata sellest, et taolised saidid sellist usku meisse sisendada püüavad. Võtame näiteks selle, kuidas Orkut.com uue kasutaja registreerimisel tema päris ees- ja perekonnanime küsib: „Kuna meist saavad sõbrad, siis ütle meile oma nimi“.
Alati aga ei saa selliste võrgustike kasutamist mingi hälbe või probleemi süüks panna, vastupidi. Tänapäeval kus suurel osal inimestest on ligipääs internetile, on paljud endale vastavad kontod loonud ning mitte sugugi reaalsusest põgenemiseks. Nagu varem ka mainitud sai, on sellised võrgustikud edukalt kasutatavad ka selleks, et leida üles oma lapsepõlvesõpru ning kunagisi klassikaaslaseid.
Lisaks on selline suhtlusvorm mugav. Kui võidad reisi, kas viitsiksid helistada kõigile oma tuttavatele ning rõõmsat uudist teatada ? Ilmselt logiksid sisse oma facebooki kontole ning kirjutaksid selle oma „seinale“. Sest inimene on peale sotsiaalse olendi veel ka väga mugav olend.

Virtuaalne identiteet

Kõiki suhtlusvõrgustikke seob see, et neeb baseeruvad kasutajakonto ja –profiili loomisel. Seega on oluline osa oma virtuaalse identiteedi loomisel ja väljakujundamisel. See võib olla väga sarnane tegelikuga, ent ei pea olema, kusjuures just noored katsetavad oma identiteediga üsna palju.
Paljude noorte jaoks on online-sisu loomine ja võrgustikes viibimine lahutamatu vahend oma identiteedi haldamisel, elustiili ja sotsiaalsete suhete järgimisel. [4]
Nagu mainitud, pole virtuaalse identiteedi loomine pole sageli üks-üheses vastavuses reaalses elus oleva identiteediga. Seda illustreerib väga hästi Peter Steineri koomiks , milles ta väidab järgmist: „On the internet , nobody knows you’re a dog“ (i.k. internetis ei tea keegi, et sa oled koer), ehk internetis võib igaüks olla anonüümne ning luua ise oma virtuaalne identiteet sellisena, nagu ta ise tahab. Alustades nime ja kasutajatunnuse väljamõtlemisest kuni pseudohobide, huvialade ja muu taoliseni.
Huvitav on seejuures boydi uurimus kus ta uuris portaali Friendster ning jagas suhtlusportaalide kasutajad neljaks. Ilmselgelt saab neid nelja gruppi mõningaste mööndustega kasutada ka siinkohal.
1.Friend (i.k. sõber) – kasutajad, keda tuntakse ka reaalelus ja keda peetakse ka seal sõbraks
2.Friendster (tuleneb saidi nimest) – kasutajad, kes on sõbrad vaid virtuaaltasandil ning reaalses elus üksteist ei tunta ega usaldata
3.Fakester ( fake i.k. võlts) – võltskontode omanikud, kes ei avalda oma tegelikku identiteeti
4.Fraudster (fraud i.k. petis ) – võltskonto omanik, kes on seotud finants- või seksuaalpettustega kahjustades sellega teisi kasutajaid. [5]

Privaatsus

Mida aeg edasi, seda enam on tunda tendentsi , et sotsiaalsetes võrgustikes palutakse kasutajal esineda oma pärisnimega. Ning aina enam seda võimalust ka kasutatakse.
Taaskord Eesti kontekstis: kui Rate’i kasutajad on enamjaolt portaali hingekirjas isevalitud kasutajanime järgi, siis Orkuti tulekuga hakkas populariseeruma oma pärisnime kasutamine. See andis võimaluse vanu tutvusi ning klassikaaslasi üles leida, mis omakorda päädis vastavate gruppide loomisega . Facebookis on üsna vähesed jätnud endale vabaduse oma pärisnime asemel hüüdnime kasutada. Rohkemad kasutavad sellist varianti, et avalikustavad oma eesnime ent jätavad perekonnanime saladuseks.
Mida kaugemale selline teguviis areneb, seda usaldusväärsemaks saab selliseid saite pidada. Ent kõhedaks võtab see, kui mõtleme, millist hulka isiklikku infot sellised saidid meie kohta omavad. Seda enam, kui kasutame vabatahtlikult oma pärisnime ning lisame oma kontole elukoha ning telefoninumbri. Peale selle, et see on võimalikuks turvaprobleemiks meile endile, on sellist infot võimalik ka virtuaalselt ära kasutada. [6] [7] [8]
Kui tõepäraselt siis oma virtuaalse identiteedi õigupoolest looma peakski? Mida ausam ja oma tõelisi andmeid paljastavam olla, seda suurem vastutus tuleb ka võtta. Kuid kas saame aru selle tõsidusest? Saame aru, et kõik mida me oma kontol teeme, võib olla kättesaadav ka näiteks kümne aasta pärast ja suure tõenäosusega ongi? Ja et selle kättesaadavuse piiramine pole sugugi meie endi kätes. Täiskasvanud on ilmselt juba harjunud mõttega, et potentsiaalne tulevane ülemus nende nime enne töövestlust Google’isse otsingusõnana sisestab. Ning et nad ise vastutavad iga sõna eest mis nende suust või klaviatuurilt ( virtuaal )maailma valla pääseb. Kuid varateistmelistel on seda ilmselt keerulisem hoomata. Seda enam, et nende esimesed töövestlused on alles viie kuni kümne aasta kaugusel. Ning mitmed suhtlusportaalid oma kasutajatele vanusepiirangut ei sea, või siis on see tõmmatud üsna madalale

Reaalne vs virtuaalne elu

Oleme jõudnud aega, kus tõepoolest võime võrrelda reaalset elu niiöelda virtuaalsega ja pole kaugeltki mitte võimalik, et ühel päeval sõna versus ja vastandumine reaalse ning virtuaalse vahel kaob. Võib-olla see on juba juhtunud ning vahest võiks selle alalõigu nimi olla ka virtuaalne vs reaalne elu.
Tänapäeval ei käsitleta internetti "erilise" süsteemina, mis on luksus ja kättesaadav vähestele - vaid kui rutiinset tehnoloogiat, mis on osa miljonite inimeste igapäevasest elust. Internet ei funktsiooneeri isekeskselt vaid on ühildunud reaalse elu tegemistega. Võib väita, et uue meedia tehnoloogiad on võtnud uue tärkava rolli sotsiaalsel läbikäimisel. Ühest küljest on mitmed veebipõhised kommuunid, sotsiaalsete võrgustike saidid ning teised platvormid arvutipõhiseks kommunikatsiooniks ammu kaotanud oma "mõistatusliku aura" ning neid nähakse nüüd lihtsalt kui uue valikuna inimestevahelises suhtlemises. Teisest küljest aga pakuvad viimased siiani uusi originaalseid vorme oma idenditeedi väljendamiseks. [9]
Eesti oma toode Rate.ee on omaette fenomen, mis tõestab väga selgelt kui tähtis on teismelisele ja noortele oma „kujundatava mina“ eskponeerimine. Arvatakse, et sellise saidi populaarsus peitubki võlus oma identiteediga väga lihtsatel viisidel eksperimenteerime. Uue pildi lisamine - uue soengu demonstreerimine sadadele eakaaslastele, seda mõne hiire klõpsuga ning kohene (heal juhul?) positiivsete kommentaaride laviin tagab kindlasti ka kõige ebakindlamale noorele enesehinnangu tõusu. See on peaaegu et olelusvõitlus virtuaalelus, ent reaalsete tulemitega. See on sotsiaalse staatuse kinnitamine ning hoidmine. Rate.ee pakub tagasisidet, mille sarnast sel eluperioodil vanemate käest on arvatavasti raske saada. See väide on muidugi vaieldav, aga oma ideelt on Rate.ee igati positiivne nähtus. Halb on see aga siis kui peame taolist Rate.ee-s esinevat pealiskaudset suhtlemise ainuõigeks või isegi etaloniks. [10]
Mis juhtub aga siis kui meie tulevastele peaministritele ning presidentidele hakkavad probleeme tekitama kunagi väljaöeldud laused või „ kahtlaste poosidega“ ülesriputatud pildid Rate.ee-s? See toob taas välja ühe probleemi, et kõik andmed on paraja tahtmise korral uuesti kättesaadavad ning kõik netti saadetud pildid, kommentaarid ülesleitavad. Vaevalt , et mõni teismeline mõtleb, et temast võiks kunagi tulevikus Eesti president saada – aga nii see võib tõesti juhtuda ning internetis leiduv kahtlane materjal on siis väga ohtlik. Suhtlusportaalidel kui sellistel pole suuremat süüd, kui et nad peaksid noori rohkem valgustama oma võimalike tegude kahjutoovate tagajärgede eest.
Mõned näited Rate.ee-st Andra Siibaki artiklist „Turustatud (virtuaal)elud“:
"Kui sulle tundub, et oled täiuslik, võta palun minuga ühendust!”, “Teen feimivahetust 500+. Ilusatele tydodele erandid!”, “7 vahetust teen, kui olen topis!”, “Meeldin sulle? Anna teada!”, “Sõbralisti vahetust teen siis, kui feimi on üle 500 !!! :) "
Positiivsest küljest rikastab virtuaalse “mina” omamine ning virtuaalne suhtlus sotsiaalset kapitali. See on inimestevaheline läbisaamine. Uuringute tulemused viitavad paremale avaliku tervisele, väiksemale kuritegude arvule ning efektiivsematele finantsturgudele. Sotsiaalkapitali langedes kahaneb inimeste omavaheline usaldus, suurenevead sotsiaalsed rahutused . Tugev sotsiaalkapital suurendab panustamist kogukonda ning võimaldab mobiliseerida kollektiivset tegevust. [11]

Tulevik

1. Sotsiaalne graaf muutub "kaasaskantavaks"
Hetkel on meie sotsiaalne graaf (kellega ühenduses oleme ning nende inimeste põhiinformatsioon nagu näiteks e-mail) Facebooki poolt "pantvangis". Võimatu, et kasutajad või ühiskond lepiks ühe korporatsiooni võimuga iga inimese kohta olulist teavet hoida. Ajalugu näitab, et ühiskond lepib niikaua kuni tekib alternatiiv . Ilmselt Facebook ka alistub survele ning aja jooksul on meil rohkem valikuid erinevate sotsiaalsete võrkude vahel, ilma et peaksime jälle oma sõpru spammima.
2. Privaatsusküsimused jätkavad probleemid tekitamist
Kui mäletate, siis Facebooki algne idee ning teostus oli privaatne sotsiaalne võrk. Tundub aga, et nad said kadedaks Twitteri peale ning otsustasid Semula (loe: Facebook) rohkem avalikumaks muuta. Aga selline ei olnud kokkulepitud tehing.
2005. aastal õnnestus kahel MIT tudengil lihtsa skriptiga koguda üle 70000 kasutaja andme vaid mõne klõpsuga. Tasub tutvuda ka Facebooki õigustega, nagu näiteks õigus müüa kasutajate infot erafirmadele. Võib kindlasti väita, et privaatsusküsimused on tulevikus Facebooki Achilleuse kand.
3. Mobiiltelefonid , nutitelefonite kasutamine
Kujutlege noort naist, kes läheb peole . Ta ei tunne sealt kedagi, aga see pole tema jaoks probleem, sest tal on kaasas oma telefon. Mõned klõpsud ning ta avab pidulistest tosina inimeste profiilid , samuti nende pildid ning õnn on temaga, sest kaks neist on tema sõprade sõbrad. Ta saadab neile sõnumid ning nad alustavad vestlust. Lihtne.
Aga tegelikult võib see isegi õudsana tunduda - privaatsuse raske rikkumine! Tehniliselt see polegi nii ulmeline ega teostamatu. Telefon tuleks ühendada internetiga ning kasutada mingisugust lokaliseerimis tehnoloogiat - paljudel uutel telefonitel on sisse ehitatud GPS või teise variandina telefonimastide abil positsioneerimine , mille järgi võib vastav programm öelda, kas leitud inimese telefon on ligiduses. Väga täpseks asukohamääramiseks ruumis võib kasutada sinihamba ( bluetooth ) tehnoloogiat – see kõik kokkuvõttes oleks Facebooki „reaalne search“ analoog . [12] [13]
4. Reaalse virtuaalse konto loomine
Miks ka mitte? Arvatavasti pole väga kaugel aeg, kus sotsiaalvõrgustikku registreerumiseks tuleb esitada oma isikukood või lausa näiteks internetipanga kaudu ennast identifitseerima. Nii tooksid inimesed julgemalt oma reaalse elu internetiavarustesse kaasa ning suhtlusportaalid muutuksid tunduvalt usaldusväärsemaks.
Aga privaatsus? Jah, sellises keskkonnas väljaöeldu muutuks sel juhul ilmselt ümberlükkamatuks ning tulevased presidendid ja peaministrid peaksid juba varases nooruses end diplomaatiliselt väljendama õppima.

Kokkuvõte

Me ei saa eirata fakti, et virtuaalelu on meie igapäevaste tegemiste täiendiks saanud. Uus meedia tuli, et jääda. Sotsiaalvõrgustike meeletu kasutajate arvu kasv näitab, et meie homne päev erineb olulisel määral tänasest. Rääkimata sellest, kui palju erineb ta meie vanaisade ja vanaemade homsest.
Esimesed suhtlusportaalid tekkisid pea kümne ja enamgi aasta eest vabale maale. Nüüdseks on neid piiramas mitmed regulatsioonid ning taoliste saitide tegijadki on targemad. Siis katsetati, kuid nüüd oleme saabumas aeg, mil oleme saanud piisavalt eksperimenteerida ning on aeg liikuda edasi nii turvalisuse kui muudes küsimustes, mis hetkel nii kõvasti põletavad. Kas uue meedia areng kunagi ka peatuma jääb ja tekib midagi muud – „eriti uus meedia“ - näiteks? Sellele on praegu raske vastata, ent selge on see, et praegu on arenemisvõimalusi rohkem kui küll ning kasutajad ehk suhtlusportaalide süda, pole huvi raugemist veel välja näidanud. Pigem otsitakse aina uuemaid ja kaasaegsemaid lahendusi.

Kasutatud kirjandus, viited

[1] Livingstone , S., Haddon, L. (2009) EU Kids Online: Final report , London, London School of Economics and Political Science
[2] Kalmus , V., Pruulmann-Vengerfeldt, P., Runnel, P., Siibak, A. (2009b) Mapping the terrain of “Generation C”: Places and practices of online content creation among Estonian teenagers . Journal of Computer-Mediated Communication , Special Issue on Young People, Mediated Discourse and Communication Technologies, 14(4), July 2009
[3] boyd, d. m., & Ellison, N. B. (2007). Social network sites : Definition , history, and scholarship. Journal of Computer-Mediated Communication, 13(1), article 11 ( http://jcmc.indiana.edu/vol13/issue /boyd.ellison.html)
[4] Livingstone, S. (2008) Taking risky opportunities in youthful content creation: teenagers’ use of social networking sites for intimacy, privacy and self-expression New Media & Society: Vol 10 (3): 393–411
[5] boyd, D. (2004) "Friendster and Publicly Articulated Social Networks ." Conference on Human Factors and Computing Systems (CHI 2004). Vienna: ACM, April 24-29
[6] http://www.rate.ee
[7] http://www.orkut.co m
[8] http://www.facebook.co m
[9] Siibak, Andra (2006) Turustatud (virtuaal) elud. Õpetajate Leht .
[10] http://dspace.utlib.ee/dspace/bitstream/10062/10593/1/siibakandra.pdf
[11] http://jcmc.indiana.edu/vol12/issue4/ellison.html
[12] http://technology.timesonline.co.uk/tol/news/tech_and_web/article3897340.ece
[13] http://techcrunch.com/2010/12/05/social-networking-future/
Sisukord
Sissejuhatus……………………………………………………………..2
Ajalugu………………………………………………………………….2
Populaarsemad suhtlusportaalid Eestis…………………………...…..2-3
Sotsiaalvõrgustike kasutamise põhjuseid……………………………….3
Virtuaalne identiteet……………………………………………….….3-4
Privaatsus…………………………………………………………….…4
Reaalne vs virtuaalne elu……………………………………………….5
Tulevik………………………………………………………………….6
Kokkuvõte……………………………………………………..………..7
Kasutatud kirjandus, viited……………………………………………...8
Sisukord…………………………………………….………………..….9
9