Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Stiilid(romaani, gooti jne), rahvakalender". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
jook, ööd, söök, õlu, keelud, tangu, supp, veri, kartul, puder, kirik, tapeti, tangupuder, rokk, kali, tunnusmärk, vorstid, seapea, seto, leem, herned, hinged, sealiha, mardi, karask, kapsad, käki, kevadpüha, mihklipäev, gooti, peipsi, kadri, piimaga, silk, hapupiim, apostel, paast, pööripäev, ussid, nigul, barokk, söödud, tagavara, mesikartulisalat, saiakesed, kringel, tort, kompott. Kindlasti on laual õunad, pähklid, eksootilised puuviljad (peamiselt mandariinid või apelsinid), aga ka kommi ja präänikuid. Erilise staatuse on säilitanud piparkoogid, mida ostetakse poest ja valmistatakse ise. Tänapäeval on võimalik valida erinevate vormide vahel, samuti on valida, kas teha suhkruvõõbad ise või osta poest. Jookideks morss ja mahlad, õlu, vahuvein, viimasel paaril aastakümnel ka glögi. Kuna maitsvat õlut on tänapäeval laias valikus poest saada, siis suurte jõuluõllelaaride valmistamine, mis oli tavaline veel 1980. aastatel, on jäänud märgatavalt vähemaks. 20. sajandil olid eriti kuulsad Saaremaa ja Hiiumaa murdjad koduõlled, millele kanguse tõstmiseks ja pähehakkamiseks mõndagi hulka segati. Enamasti oli sekkapandav õllemeistri saladus. Vanal ajal visati jõulukahja õlgedele, saunakerisele, kaevu, ja loomadele
Eestlase põhine toiduaine on vili. Jahu toodetest oli leib nii keskne, et sellest kujunes kogu elatus ja võrdkuju. Leib muutus toidu ja heaolu sümboliks. Leib oli ümbritsetud austusega. Maha kukkunud leivale anti suud. Varasemates sajanditel kus toitu jätkus vähem. Oldi ka oma kõhu täitmisel kasin. Eestlane hoidis kokku ikka oma kõhu arvelt. Häid palu maitsti, neist ei söödud kunagi kõhtu täis. Viimase pooleteisa sajandi jooksul on igapäevaseks söögiks lahutamatuks kaaslaseks kartul. Kuid kestseks jäi siiski leib, piim, kaunviljad, liha, tangud ja jahu. Toidu valmistamine möödunud pooleteisa sajandi jooksul on väga muutunud. Toidu maitse määrab suuresti toidu valmistamine. Sooja toitu valmistati peamiselt rehetoa ahju koldel. Soojad toidud olid peamiselt tehtud keedu toidud. Ahjus või ahju põrandal küpsetati naeriseid ja kaalikaid. Päevane toidu kogus sõltus toiduainete varudes. Söögikord polnud mitmekäiguline. Söögikord oli aastaajaga vahelduv
Ave Kiiber Rahvakalendri tähtpäevadetoidud, mida söödi? Tõnisepäev- (17. jaanuar) tõnisepäev on vanarahval olnud talve keskpaiga näitaja. Tõnisepäevast arvati pool talve möödas olevat ja eks see tuletas meelde ka toiduvarude kulutamist, manitses ühtlasi kokkuhoiule. Pool inimese- ja pool loomatoitu pidi veel alles olema. Tõnisepäeval söödi: Erinevaid seakõrvu (hapukapsastega, küüslaauguga, herneste või põldubadega); lisaks söödi sel päeval nisutanguputru ning kõrvitsat soolasilkudega. Tänapäeval, aga ei tähtsusta väga palju enam Tõnisepäeva, süüakse tavalisi igapäevatoite- ei pruugi selline päev isegi meeles olla. Küünlapäev- (12. veebruar) küünlapäevaga tähistati looduses toimunud muutust- külma selgroo murdumist. Seepärast küpsetati sea selgroogu või keedeti seakülge kapsaste ja tangudega. Küpsetati saia. Küünlapäev oli naiste
Kasemahla siin-seal kevadeti ikka juuakse, mõdu valmistamise ja joomise oleme aga sootuks unustanud. Taimeteed on see-eest viimasel ajal taas populaarsust võitmas. Toidud tänapäeval ja vanasti Tähtpäev Toidud vanasti Toidud tänapäeval Jaanipäev Kama, sõir, manna- ja Grillitud liha, kala, salat, kana, viin, õlu kohupiima korbid, lambakäkid, õlu. Jõululaupäev Seapraad (nii seajalad, Seapraad, hapukapsas, kartulid, seasaba) Sinna juurde verivorst(pohlamoosiga), kuulusid hapukapsad, jõululeib, kartulid, naerid, kaalikad,
kuuluvad kõigi naistepühade juurde. See püha toimis nagu sotsiaalne ventiil, mis võimaldas raskest tööst ja igapäevarollist puhata. On teateid, et sel päeval riietuti valgesse, kanti valgeid rätikuid. Maarjapäeval ja sellest alates oli rangelt keelatud õhtune tule valgel käsitöö tegemine, et vältida orase kahjustamist. Keelatud olid naiste käsitööd, nõelumine ja kudumine, samuti sõelumine, pea kammimine, põranda pühkimine. Maarjapuna (punaseks värvitud õlu, viin, vein, mahl), punased marjad. Ülepannikoogid. Karask. Ida- ja Kagu-Eestis kuivatatud kala ja haug. Jüripäev 23.aprill Jüripäev märkis eesti rahvakalendris kevade ja kevadtööde algust. Päev on saanud oma nime pühalt Jürilt. Kirikukalendri püha Jüri on tänini oluline kunsti ja kirjanduse inspireerija, lohetapja, keda on peetud kristluse võidu sümboliks paganluse üle. Keelatud oli külaskäimine. Et oli tegemist kriitilise
Talvel oli vaid kaks kindlat söömaaega. Vajadusel pakuti vahepeal ka oodet, vahepala. Kevadel, rändlindude saabumise ajal, võeti hommikuti enne tööleminekut linnupetet, hammustati mõni suutäis leiba. Vanasti usuti, et kui hommikul tühja kõhuga lindu nähakse või kuuldakse, siis see võib tuua surma, haigusi, vigastusi, pahandusi või muud õnnetust. [] Päeva peamist, õhtusööki ei keedetud igal õhtul, vaid 1-3 korda nädalas. Selleks oli siis supp või puder. Leibagi küpsetati suurem kogus korra nädalas või harvemgi. Eriti kiireks ajaks küpsetati lausa mitme nädala varu ette. Siis kulus ka seisnud tahket leiba vähem. Värsket pehmet leiba sai ainult pühade ja pidude ajal. [] Kindlaks oli kujunenud ka päevane peatoidu rütmiline vaheldumine, mis paikkonniti kõrvalekalletega oli üle Eesti üsna ühetaoline. Kahel päeval nädalas, tavaliselt kolmapäeva ja laupäeva õhtul keedeti putru
Eesti rahvakalender · Eesti rahvakalender eestlaste pärimuslik ajaarvestuse ja tähtpäevade süsteem. Aja jooksul muutunud ja erinevatest allikatest mõjutusi saanud (ristiusust, slaavi kultuurist). · Muistsest kalendrist on üsna vähe teada, sest kalendri teateid hakati kirja panema alles 19. sajandist. · Rahvakalendri kohta on vanemaid kirjapanekuid kroonikates ja reisikirjades. Väga paljud seisukohad on oletuslikud. Eesti rahvakalendri vanimaks kihistuseks on aastaaegade ja loodusnähtuste rütmilisus. · Uuema kihistusena kirikukalendri pühad. Paljud neist andrid muistsetele tähtpäevadele uue nime, aga on säilinud rahvapärimusest ristiusu eelne kombestik. RAHVAKALENDRI VANIM KIHISTUS on oletatud, et põhines peamiselt kuukalendril. Aega arvestati kuu loomisest kuni järgmise kuu loomiseni. · Pühitseti suurte tööde algust ja lõppu ja suuremaid looduse üleminekuid. · Aasta jagunes: suvi
olulisemaks paljude sajandite vältel ja hakanud teiste toiduainete laialdasemale kasutamisel maad andma alles 19. sajandil. Esimene teravili, mida eestlased 2. aastatuhandel e.m.a viljelema hakkasid, oli oder. 1. aastatuhandel m.a.j tunti juba rukist ja kaera. Sel ajal kasvatati juba ka tatart ja kaunvilju-hernest, läätse ja põlduba- nisu hakati kasvatama 17.sajandil 19. sajandil oli eesti rahva kõige tavalisemaks toiduks kört ( paks jahusupp), leem ( tänase supi eelkäija), puder, kama, ( kaera-, rukki-)kile. Ja muidugi leib. Ahjus küpsetatud leiva eelkäijaks olid tule paistel küpsetatud kakud ja koogid ning vees keedetud käkid. Odrakakku on üldisemalt tundtud karaski nime all. Väga ammustest aegadest on küpsetatud jämedast odra-, rukki- ja nisujahust õllepärmiga kergitatud taignast leiba. Hapendatud rukkileiba õpiti valmistama 11.-13.sajandil.köögiviljadest kasvatati kõige varem naerist, hiljem ka kaalikat ja kasast. Kuni 19
kuivatatud turska. Heeringas oli üheks nõutavamaks lihtrahva peolaual. 2. LINNAELANIKU TOIDULAUD Keskajal tarvitati Tallinnas liha palju ja laias valikus: nii härja-, veise- lamba-, kitse-, vasika- kui ka linnuliha. Toore liha kõrval tuli ette veel selliseid kaubaartikleid nagu sink, suitsuvorst, keel, seakülg, kuivataud liha, soolaliha, kuivatatud keel, (sea)pekk ja praeliha. Keskajal ei lastud loomast ühtki osa raisku minna, ära tarvitati ka sisikond, veri, sea jm. Tavaliselt oli ka keskaja linnas kindel ametimees, kes tegeles rupskitega. Erinevalt koduloomadelihast oli metsloomaliha keskajal luksusartikkel, oma sotsiaalse staatuse ja ühiskondliku positsiooni rõhutamise vahend. Kala söödi keskajal palju ja meeleldi. Täiesti asendamatuks muutus kala paastu ajal, mis kestis umbes kolmandik aastast. Tallinas müüdi räime, lõhet, turska, tinti, lesta, silmu, tuure, hauge,
Tänapäeval süüdatakse küünal ja käiakse surnuaias. MARDIPÄEV, 10. NOVEMBER Nimi tuleb ristiusu pühaku Martinuse järgi, kombed on levinud üle Lääne-Euroopa. Martinus oli kerjuste kaitsja, sest oli andnud kerjusele oma mantli. Mardipäev seostub mardisantidega, kelleks alguses olid enamasti mehed, kellest vähemalt üks oli riietatud naiseks. Käidi sanditamas,, lubati karja- ja viljaõnne. Tihti oli mardisantidel kaasas omavalmistatud mardisokk. Mardisantidele anti liha, kartuleid, tangu jms. Hiljem jagati kraam omavahel ära, pidades ,,mardipulmi". Mardipäeval söödi mardihane ja joodi mardiõlut. Sel päeval oli keelatud villa kraasida ja kedrata ning lina puhastada. Teati, et kui mardipäeval lehed puus, siis tuleb külm talv; kui mardipäeval külm, siis sula jõul; külm mardipäev tähendas sooja kadripäeva jne. KADRIPÄEV, 25. NOVEMBER Ringi käisid kadrisandid, naisterahvad. Kadripäev on naiste püha, kombed sarnased mardipäeva omadega
1. Jaanuar – nääri-, hundi-, helme-, süda-, uue aasta-, vastse ajastaja-, algu ja talviste kuuks Jaanuaris oli meeste peamiseks tegeevuseks metsa – ja veotööd NÄÄRID – 1. jaanuar. Näärid on aastavahetuse aeg Eestis, mida tähistatakse vähemalt keskajast. Nääride tähistamine ja kombestik viitab selgelt Skandinaavia algupärandile. Nimi tuleb arvatavasti rootsi sõnast Nyår. Nõukogude okupatsiooni ajal, mil jõule nende kristliku tähenduse tõttu ei peetud, võttis jõulu kombestiku suuresti üle näärikombestik (jõuluvana asemel näärivana jms). Eesti rahvakultuuris on näärikombestikku kõige rohkem järgitud nääriõhtul (ka: vana-aastaõhtu) ja nääriõhtu tavad, uskumused ja toidud on lähedased jõuluõhtu omadega (http://et.wikipedia.org/wiki/N%C3%A4%C3%A4rid) KOLMEKUNIGAPÄEV – 6. jaanuar. Kolmekuningapäeva kutsutakse ka kolmandateks jõuludeks või jõulude sabaks. Kolmekuningapäeval tõmbas eesti talupoeg jõulupühadele joone alla, veel pidu
Kuressaare Ametikool Toitlustuse õppesuund Toitlustusteenindus Eliisa Annusver, Aigar Veevo TÄHTPÄEVADE AASTARING Uurimustöö Juhendaja: Õpetaja Maie Kahju Kuressaare 2009 2 Sisukord: Kasutatud kirjandus : Vikipedia, ... 3 AASTA JAOTUS. · Rahvapäraselt käsitatakse aastat kui ajaringi, mis otsekui algaks ja lõpeks ning algaks ja lõpeks uuesti. · Päikesekalendri aasta jagunemise kaheks võrdseks pooleks määravad suvine ja talvine pööripäev. Nende ajatähiste sisu keskendub eestlaste jaanipäevale (24. juuni) ja jõuluajani (21. detsembrist 6. jaanuarini). · ,,Tähtraamatus ehk teaduses on kõik neli: suvi, sügis, talv ja kevad ühepikkused, üheväärilised. Rahvasilmis ei ole see mitte nõnda. Rahva arust on kevad ja sügis ainult sillad, üleminekud ühest ajast teise, tal
lavass, pita, naan, puri, matsa jt). Levinuim on nisuleib; rukkileib on tuntud eeskätt Põhja-Euroopas. Leivaküpsetamise algus ulatub kuni 5000 aastani eKr. Alguses kasutati leibade valmistamiseks kogu taime maapealset osa lisaks teradele ka sõklaid ja kõrrepuru. Kui selline jahu kogemata märjaks sai, saadi esimene kogemus toorpudru valmistamiseks. Hiljem, kui hakati sellest putru keetma ja see kees kogemata üle, küpses puder kuumadel kividel kakukesteks. Nii oligi leivategemine alguse saanud. Kergitamata tainast leib oli ,,pagariteaduse esiklaps". Hiljem leiutati taina hapendamine, mille tulemusel saadi kohevam ja kauem pehmena püsiv leib. Tõeliseks sammuks leivaküpsetamise ajaloos oli aga leivaahjude ehitamise algus. Need püsisid kauem soojana ning leivale moodustus õhem ja rabedam koorik, sisu aga valmis aeglasemalt ja ühtlasemalt. Eelmise sajandi 80. aastatel leiti Berni lähedalt
Et pühade ajal ei tohtinud tööd teha, tuli kõigi ettevalmistustega varakult hakkama saada. Tehti jõulukroonid ja -krässid, samuti lambarasvast ja mesilasvahast kolmeharulised küünlad. Hädapärast ajas asja ära ka kolmeharuline küünlajalg. Mõnel pool on tehtud ka viieharulisi küünlaid. Suurem osa ettevalmistustest tehti 21. detsembril. Tõusti varavalges, et teha valmis jõuluvorstid ja panna käima jõuluõlu. Mõnel pool küll ei peetud seda päeva õlleteoks sobivaks. Oma õlu pidi olema igas peres ning seda pidi jätkuma jõulude lõpuni. Eluruumid koristati ja puhastati ülima 5 hoolega ja nüüd ei tohtinud põrandat pühkida enne, kui jõulud läbi vastasel korral kardeti, et ka õnn saab majast välja pühitud. Kui maja korras, toodi sisse jõuluõled ja see tähistas jõulude algust. Õlgi on jõuluks ja muiks
aga toomapäeval ilus ilm, siis tuleb terve ja rõõmus aeg. (Muhu) 4. TÄHTPÄEVA TOIDUD Küllusliku pühadelaua ettevalmistused kestsid jõululaupäevani, selle kohta öeldi, et naise kaasavara peab vastu ainult toomapäevast jõuluni. Naiste hooleks oli vorstide valmistamine. Küpsetati ka leiba. Mõnel pool oli toomapäeva toiduks seapea, sellest loodeti sigade kordaminekut. Meeste töö oli õllepruulimine (Põhja-Eestis). Toomapäeval minevat Toomas tõrde õlu läheb käima ja teda saab palju. Mõnes kihelkonnas oli aga enne toomapäeva ja toomapäeval õlletegu keelatud sest see ei lähe käima või rikub Toomas selle Toomapäeva juurde kuuluvad ka pähklid ja õlu.. 8 5. KASUTATUD MATERJAL http://www.miksike.ee/docs/lisa/pidu/toomapaev/toomape.htm http://www.miksike.ee/documents/main/lisa/pidu/toomapaev/toomapae.htm http://3b.team5.net.ee/toomapaev
hop kultuur, ärikultuur jne). • Kultuure saab jagada veel arheoloogiliseks kultuuriks. • Arheoloogiline kultuur on selline kultuur, mille kohta on meil arheoloogilised leiud. • Vanemad leiud Eestis on Kunda kultuur (9-5 aastatuhat eKr) arvatakse, et see oli kultuur kus olid osalised venemaa, läti,leedu, 1500 inimest elasid. Konn, liha, veri, nüri sellised sõnad arvatakse, et on Kunda kultuurist. • Kultuuri järjepidevus on traditsioonide säilimise tulemus. • Kultuuri alguseks peetakse keelt ilma milleta ei ole kultuuri ja teiseks religioon ehk rahvausund, mille eelduseks on samuti keel. • Rahvuskultuur- kuuluvad samasse rahvusesse , üks määrab teise. • Rahvuslus ehk natsionalism- ideoloogia mis keskendub rahvusele. Kuidas rahvust säilitada
maha panna - saak pidi kahjulike putukate tõttu ebaõnnestuma. Veel 20. sajandi alguses harrastati Lääne-Eestis ja Saaremaal mitmeid maagilisi kombeid, et vabaneda putukatest. Näiteks aeti käsikivi ringi ehk "jahvatati kärbseid", nii pidid tüütud putukad hävima. Ka on mõnel pool naabrile ukse taha viidud õlest tehtud ja nööri otsa seotud "kärbseid" kui neid ei märgatud edasi teise perre sokutada, siis oli suvel ees suur kärbsenuhtlus ja pererahvas laisk. Keelud: Õmblemine ja nõela kasutamine sigitab palju ohtlikke usse ümbruskonda. Kapsaste, ubade, herneste söömine ussid söövad need muidu suvel ära. Autor: ,,Antud rahvakalendri tähtpäevaga juures võib siiski öelda, et tööd tehakse sel päeval vähem, ka minu peres. Eelkõige on ühepäevane tööviljakuse vähenemine seotud Eesti Vabariigi sünniaastapäevaga, kuid mitte niivõrd madisepäevaga."
küünlapäeval kombeks valmistada küünlaid. Inimesed arvasid, et sellel päeval tehtud küünlad annavad heledat valgust. Vanasti inimesed ütlesid, et küünlapäev on naiste püha. Sel päeval läksid naised külla või kõrtsi. Mehed tegid kodus naiste töid. Vanasti alustasid inimesed küünlapäeval kangakudumist. Seda tööd tegid nad jüripäevani. Jüripäev on 23. aprillil. Küünlapäeval keedeti söögiks tanguputru ja sealiha. Joogiks sobis kõige paremini punast värvi jook. Näiteks punane mahl või vein. Vanasti jõid inimesed ka punaseks värvitud õlut või viina. Võis süüa ka punaseid marju. Inimesed arvasid, et küünlapäeval punase joogi joomine teeb põsed ilusaks punaseks. Punased põsed näitavad, et inimene on terve. Vanasti inimesed ennustasid küünlapäeva järgi, milline ilm tuleb suvel. Kui küünlapäeval paistis päike, siis ennustati ilusat suve. Kui sel päeval sadas aga vihma, siis ennustati vihmast suve
joonis 2.1.). Pilt: Toidupüramiid Joonis 2.1. Toidupüramiid Toidupüramiid selgitab õiges toiduvalikus erinevate toiduainerühmade osakaalu. Mida allpool püramiidis asub toiduainete rühm, seda rohkem peab neid sööma. Iga toiduainerühm varustab organismi erinevate toitainetega. Alljärgnevalt antakse ülevaade toidupüramiidist korruste kaupa. I põhikorrus (alumine): teraviljasaadused ja kartul. Toitainerühm Ühe portsjoni Päevane soovitatav kogus kogus Leib, sepik 30 g 4-7 portsjonit Kartul 90 g 1 portsjon Teised teraviljatooted: puder, 1 dl 2-3portsjonit pastatooted, helbed 24
rütmis. Sügistalvine eestlane on aeglane ja endassetõmbunud, suvine oluliselt erksam ja suhtlemisaltim. Päevavalgus ja õhusoojus määravad ka eestlase söömisharjumused. Pimedus ja pakane toovad lauale hapukapsad ja ahjupraed, süldi ja verivorsti, paksud supid ja pajaroad. Suviti saab eestlane poolenisti söönuks pelgast päikesese ja soojusest, ülejäänud kõhupoole täidavad värsked aiasaadused, kartul ning kõik muu kerge ja värske. Ka Eestimaa külalistele on kõhurõõmude vaatevinklist parimaks ajaks hilissuvi, kui põhjamaa loodus esitleb oma aastaloomingut, kuigi maitsmisväärset leiab siit teistelgi aastaaegadel. Restoranid pakuvad rahvusvahelise köögi tuntud roogasid, lõunatada võib ka itaalia, mehhiko, jaapani, india ja veel mitut eksootilist moodi. Kohvikud meelitavad möödujat kohvi, värskete kookide ja saiakeste jumaliku aroombuketiga
Kartuli ja lehma najal elasid paljud pered selle erakordselt raske aja üle. Tol ajal oli kohustuslik normipäevade tegemine kolhoositöödel, kuid see oli väga koormav. Aasta lõpus anti normipäevade eest veidi vilja. Erinevalt tänapäevast tehti laupäeval tööd, ainult pühapäev oli puhkepäev. Kahtlemata oli tollel ajal elu väga raske, kuid vaatamata raskele elule suutsid eestlased siiski hoida oma traditsioone. Igapäevane toit ja jook maaperedes Maarahvas jagunes kaheks: ühed said riigilt palka, nendeks olid näiteks õpetajad ja riigiasutuste töötajad. Nende toit ei erinenud linnainimeste omast. Kuid väga kehvas seisus olid 50- tel need, kes olid kolhoosnikud, kellel ei olnud rahapalka. Elati õue- aiamaal kasvatatavast ja loomade pidamisest. Suuresti mõjutas toidulauda pere suurus, sissetulekud ja kohapealsed kauplemisvõimalused.
saada. Tehti jõulukroonid ja -krässid, samuti lambarasvast ja mesilasvahast kolmeharulised küünlad. Suurem osa ettevalmistustest tehti 21. detsembril. Tõusti varavalges, et teha valmis jõuluvorstid ja panna käima jõuluõlu. Eluruumid koristati ja puhastati ülima hoolega. Kui maja korras, toodi sisse jõuluõled ja see tähistas jõulude algust. Õlgedel mängiti jõulumänge, puhati ja ka magatiPidulaual pidi kindlasti olema õlu, sealiha (poolik seapea), erilise kaitsva jõuga jõululeib ja jõuluvorstid (enamasti valged vorstid, mis tehti vaid tangust ja sibulast). Tavalised jõulutoidud olid veel pähklid, kapsad, keedetud oad, herned, naerid, kala ja või. Kuna jõulude ajal olid kõik tööd peale hädavajalike keelatud, siis oli aega koos perega jõulumänge mängida ja mõistatada. Nii Eestis kui Ameerikas tähistatakse uue aasta tulekut pidudega ja ilutulestikuga. Uue
sõbrannad, ning pruudivend. Viimane oli juhtiv tegelane pulmamängudes ning tema peale jäi ka pruudi varastamine, kui peiupoisid valvsuse peaksid kaotama. Vanad eesti pulmad olid enamasti kahe otsaga, see tähendab, et esimene osa pulmapeost peeti pruudi kodus ja tagumine osa peigmehe kodus. Varasemal ajal oli pulmakoti põhitoiduks leib, millega oli seotud palju uskumusi ja maagilisi toiminguid. Vana pulmatoit oli klimbisupp, mida keedeti lambalihast. Jookidest oli muidugi kõige tähtsam õlu. Pulmarong sõitis alati suure kära ja kellahelinaga, kõige ees ratsutasid peiupoisid, esimesel vankril oli isamees, temale järgnes peigmees ja siis edasi ülejäänud peigmehe poolsed pulmakülalised ehk saajarahvas. Nende saabumine oli kõige laulurikkam osa pulmast. Pruudikodus söödi ja joodi ning edasi mindi peiukoju. Teel lapsepõlvekodust uude koju pidi pruudi nägu kindlasti kaetud olema. Pulmad peigmehe kodus Uue kodu uksest talutas pruudi sisse kas ämm või isamees
teiste toiduainete laialdasemale kasutamisel maad andma alles 19. sajandil. · Teraviljad Esimene teravili, mida eestlased II aastatuhandel e.m.a viljelema hakkasid, oli oder, I aastatuhandel m.a.j tunti juba rukist ja kaera. Sel ajal kasvatati juba ka tatart ja kaunvilju hernest, läätsi ja põlduba. Nisu hakati kasvatama 17. sajandil. 19. sajandil oli eesti rahva kõige tavalisemaks toiduks kört (paks jahusupp), leem (tänase supi eelkäija), puder, kama, (kaera-, rukki-)kile. Ja muidugi leib. Ahjus küpsetatud leiva eelkäijaks olid tule paistel küpsetatud kakud ja koogid ning vees keedetud käkid. Odrakakku on üldisemalt tuntud karaski nime all. Väga ammustest aegadest on küpsetatud jämedast odra-, rukki- ja nisujahust õllepärmiga kergitatud taignast leiba. Hapendatud rukkileiba õpiti valmistama 11.--13. sajandil. · Köögiviljad Köögiviljadest kasvatati kõige varem naerist, hiljem ka kaalikat ja kapsast. Kuni 19
Korraga keedeti lihsalt suurem kogus toitu. Leibagi küpsetati, vaid korra nädalas või veelgi harvem, suurem kogus tagavaraks. Värsket pehmet leiba sai vanasti süüa ainult pühade ja pidude ajal. Oli kujunenud ka päevase peatoidu rütmiline vaheldumine nädala jooksul, nt kahel päeval nädalas söödi putru, kolmel päeval herne-, oa- või läätseleent, mida kord nädalas keedeti liha või rasvaga. Põhilisteks lauanõudeks olid pärnast, haavast või sanglepast treitud kausid. Puder, leem, kört anti lauale suure kausiga, milles sööjad seda puulusikaga helpisid. Pudru keskele tehti silm, kuhu pandi kaste. Taldrikuid kasutati vähe, needki olid valdavalt puust. Hapupiima hapendati ja toodi lauale harilikult madalates laudnõudes piimapüttides. Kalja ja taari joodi kapast või kaanega kannust, mida kasutati ka õlle tarbeks. Kahvleid ja lauanuge ei olnud, toitu lõigati tavalise töönoaga. Leiba ja liha tükeldas tavaliselt peremees, kes toidu seejärel pereliikmetele
Jõulud olid pühad päevad, mil üks aasta oli lõppemas ja uus algamas. Maa pööras ennast valguse, soojuse, toidu ja elu poole. Sellest, mida inimene jõuluajal tegi, arvati sõltuvat tema ja ta majapidamise hea käekäik järgmisel aastal. Koju oodati surnud omaste hingi ning neilgi usuti olevat elavate õnnele suur mõju. Jõuludele eelnes 3–4 nädalane ooteaeg. Sel ajal lõpetati suuremad tööd, toodi kohale küttepuud ja loomadele heinad. Enne toomapäeva tapeti siga ja pandi õlu käima. Oma õlu pidi olema igas peres ning seda pidi jätkuma jõulude lõpuni Meil pandi jõulupuder, mille valmistamine on levinud ka teistes maades, soolikatesse, tehti jõuluvorstiks. Jõuluvorstid tehti tavaliselt valged, s.o. vaid tangust ja sibulast. Vorstitegemine oli püha toiming, sel ajal ei tohtinud rääkida, muidu läksid vorstid enneaegu lõhki. Vorsti tegi tavaliselt talu vanim naine. Valgevorst on meie rahvuslik jõuluroog, kuna kuskil mujal pole ta sedavõrd üldiselt levinud
EESTI RAHVAKALENDER 4a TTG JAANUAR. Kolmekuningapäev, 6. jaanuar. Idakirik seostas kolmekuningapäevaga üht keskset episoodi Uuest Testamendist: nimelt olevat Ristija Johannes ristinud täiskasvanud Jeesuse just sellel kuupäeval. Tavaliselt viidi jõulu- ja näärikuused just sel päeval toast välja, linnades koguti nad kokku ja viidi metsa. Euroopas oli tavaks sel päeval jõulukuused pidulikult põletada ja viimastel kümnenditel on suuremates Eesti linnadeski nii tehtud. Läbi aegade on kolmekuningapäev olnud oluline lastele neil oli ju õigus jõuluehted ära korjata ning jõuluõunad ja -maiustused kuuse küljest ära süüa. Taliharjapäev ehk kanutipäev 14 jaanuar. Taliharjapäev alustab kalendripühade rida, mida on peetud talveharjaks (paavlipäev, tõnisepäev, küünlapäev) ja mille kohta arvati, et see päev murrab talve selgroo. Taliharjapäeval peab pool loomatoitu alles olema ning sellest päevast liigub aeg kevade suunas. Varases kale
Et pühade ajal ei tohtinud tööd teha, tuli kõigi ettevalmistustega varakult hakkama saada. Tehti jõulukroonid ja krässid, samuti lambarasvast ja mesilasvahast kolmeharulised küünlad. Hädapärast ajas asja ära ka kolmeharuline küünlajalg. Mõnel pool on tehtud ka viieharulisi küünlaid. Suurem osa ettevalmistustest tehti 21. detsembril. Tõusti varavalges, et teha valmis jõuluvorstid ja panna käima jõuluõlu. Mõnel pool küll ei peetud seda päeva õlleteoks sobivaks. Oma õlu pidi olema igas peres ning seda pidi jätkuma jõulude lõpuni. Eluruumid koristati ja puhastati ülima hoolega ja nüüd ei tohtinud põrandat pühkida enne, kui jõulud läbi vastasel korral kardeti, et ka õnn saab majast välja pühitud. Kui maja korras, toodi sisse jõuluõled ja see tähistas jõulude algust. Õlgi on jõuluks ja muiks pühiks tuppa toonud paljud Euroopa rahvad enam kui kaks tuhat aastat. Õlgedel mängiti jõulumänge, puhati ja ka magati
Eesti köök kitsamas mõttes on eesti rahvustoidud, nende valmistamine ja tarvitamine. Selle all peetakse tavaliselt silmas umbes 19. sajandi keskpaigast tuntud Eesti maarahva argi- ja peoroogasid. Eesti köögi varasem kihistus on üsna sarnane teiste Põhja-Euroopa maadega. Selle määrasid ära kohalik kliima, maaharimistehnoloogia ning ühiskondlikud suhted. Alates põlluharimise levikust olid tähtsaimaks toiduseks kujunenud mitmesugused teraviljatoidud puder, rokk, kört, leem jt. Tähtsaimaks kujunes aga hapendatud taignast tume rukkileib. Leib muutus kogu toidu ja elatise omamoodi sümboliks, muudel toitudel oli vaid leivakõrvase staatus. Musta leiba hinnatakse Eestis tänini. Lisaks leivale küpsetati hapendamata odrajahutaignast karaskit, uuemal ajal ka nisujahust sepikut ja pühade puhul valget saia. Eestile omane teraviljatoit on ka kama keedetud, kuivatatud ja jahvatatud segaviljast
heeringarullid, täidetud munad, rosolje või kartulisalat, saiakesed, kringel, tort, kompott. Kindlasti on laual õunad, pähklid, eksootilised puuviljad (peamiselt mandariinid või apelsinid), aga ka kommi ja präänikuid. Erilise staatuse on säilitanud piparkoogid, mida ostetakse poest ja valmistatakse ise. Tänapäeval on võimalik valida erinevate vormide vahel, samuti on valida, kas teha suhkruvõõbad ise või osta poest. Jookideks morss ja mahlad, õlu, vahuvein, viimasel paaril aastakümnel ka glögi. Kuna maitsvat õlut on tänapäeval laias valikus poest saada, siis suurte jõuluõllelaaride valmistamine, mis oli tavaline veel 1980. aastatel, on jäänud märgatavalt vähemaks. 20. sajandil olid eriti kuulsad Saaremaa ja Hiiumaa murdjad koduõlled, millele kanguse tõstmiseks ja pähehakkamiseks mõndagi hulka segati. Enamasti oli sekkapandav õllemeistri saladus. Vanal ajal visati jõulukahja õlgedele, saunakerisele, kaevu, ja loomadele
Mõnikord elasid koduloomad sama katuse all. Tavaliselt oli majas suur voodi, mis mahutas kogu pere, ja suur puust söögilaud. Toa nurgas seisis kirst rõivaste ja muu vara hoidmiseks. Talupoja tähtsaim toit oli leib, mida lõuna pool valmistati nisust, põhja pool aga rukkist. Kui keegi selle maha pillas, pidi ta selle üles võtma ja suudlema. Leiba oli vähe ja seda ei jätkunud igaks päevaks. Sageli lisati leivale aganaid, tammetõrusid, sammalt ja kanarbikku. Sellele lisandusid puder ja kört. Söödi ka herneid, ube ja naereid. Sügisel tapeti loomi ja söödi liha (säilitamiseks liha soolati või kuivatati). Põhja-Euroopas olid jookidest enam levinud kali ja õlu, lõuna pool joodi rohkem veini. Varasel keskajal valitses Lääne-Euroopas naturaalmajandus, mis tähendab, et kõik eluks vajalik valmistati ise. Talupojad sõid oma põllult saadud viljast valmistatud leiba, valmistasid endale ise tööriistad ja rõivad
ilusad rinnad. Leivaviilu ei tohtinud ühe käega murda ega leivapätsi lauale selili asetada, siis pidi pereema ära surema. Kui leivapäts oli küpsemisel pragunenud või õõnsaks jäänud, tähendas see halba pere laguneb. Kes aga lõikas noaga sooja leiba, purustas leivaõnne. Kõigi leivaga seotud kommete vastu eksimine oli rahva moraalimõistete järgi seotud halbade tagajärgedega. Leiba söödi iga toidu juurde v.a. hernesupp ja puder. Kes pühkis toiduraasukesed üle laua otsa maha, sai tunda leivapuudust ja jäi vanatüdrukuks. Kui söögiajal juhtus külaline tulema, kutsuti see alati leiba võtma. Pühadeleivad erinesid argipäevaleibadest erilise kuju poolest (näärileivad, pulmaleivad, tuhkapäevaleivad). 13 RAHVAPÄRASED VÄLJENDID "aastane leib" - aastane toidutagavara
tagasi. Soomest on leitud u 95 maalingukohta + 35 ebamäärast punamullalaiku. Esimene leid maalingud avastas 1911. aastal Jean Sibelius Vitträskini rannast Kirkkonummen Vitträskin kalliomaalaus). Dokumenteeris Aarne Europaeus 1917. a. Esimeste maalingute teema on Soomes unikaalne rüiü-taolised võrgukujundid. Soome kaljumaalingute teemad: põdrad, antropomorfsed kujundid, käe-, (käpa)jäljed, geomeetrilised kujundid Tegemine: punamuld + linnumunad, rasv, veri. Vertikaalne, alla suunatud, tehtud jääl seistes või paadist. Kaljuraiendeid tehti teisiti ja neil olid teised teemad. Maalinguid tehti kasutusel olevate veeteede äärde, veeteede ristumiskohtadesse, koskede harjadele. Ca 10 a. tagasi algas buum, mil pidevalt leiti uusi maalinguid. Kaljumaalingud on säilinud tänu kaljupinnale moodustunud klaasjale ränididoksiidi kihile. Paremini on maalinguid näha märtsis-aprillis, kui jää sulab. 3. Ida- ja Lääne-Soome
annaabi.ee 
