Tänapäeva ja keskaja jõuludega seotud jutt! (0)

Tänapäeva Jõulud!
Oli õhtu ja sõime perega õhtust, vanaema magas ja ema ütles: „mine magama!“. Ma läksin kuid unes tuli jõuluvana minu juurde ja ütles: ,,Mine küsi vanaema käest millised on tänapäeva jõulud ja tule räägi siis mulle ka ,mul oleks vaja teada kas vanaaja kombeid ikka austatakse. Ma ärkasin üles ja läksin vanaema juurde ja äratasin ta vaikselt üles. Vanaema tõusis püsti ja küsis: ,,Kas mingi mure on?" . Ma vastasin ,,Ei vanaema ma tahan teada tänapäeva jõuludest millised need välja näevad ja kuidas neid tänapäeval peetakse?" .Vanaema tõusis püsti ja hakkas rääkima ,,Tänapäevaks on inimesed unustanud väga palju vanu jõuludega seotud traditsioone.
Tähtsuse alla seatakse hoopis teistsugused asjad. Pigem tähtsustatakse materiaalseid asju,
mitte kauneid kombeid, millele rõhuti varasemal ajal.
Mida siis tänapäeva inimeste jaoks jõulud üldse tähendavad?
Enamasti tähendab see seda, et kiirete töögraafikute ja tiheda päevaplaani kõrvalt
tuleb leida mingi aeg, et üheks õhtuks aastas istuda jõululaua taha oma perega.
Paljud pered muidugi püüavad säilitada ka aastate vanuseid traditsioone.
Näiteks ei ole unustatud kombeks jõulukuuse tuppa toomine ja kaunistamine.
Ka jõulutoidu traditsioonid on aastatega samaks jäänud. Põhiliseks jõuluroaks on siiani
eestlastele verivorstid ning hapukapsas . Maakohtades muidugi leidub veel peresid, kus valmistatakse
ka ise veel õlut, mis oli varem väga tähtis. Aga loobutud on tänapäevaks sellistest kommetest nagu
õlgede tuppa toomine ja ka jõulumängud jms.
Tänapäeva laste jaoks on jõuludel üldse väga vale tähendus. Nad ootavad jõule, kuna
neile käivad detsembrikuus päkapikud öösel sussi sisse kommi toomas ja kõige
krooniks tuleb 24.detsembril jõuluvana, kes toob kingitusi. Kahjuks ongi enamus laste jaoks oluline ainult
materiaalsete asjade saamine. Ei olegi enam kedagi, kes lastega vana-aegseid jõulumänge mängiks.
Ka pered on tänapäeval ju väiksemad, kui vanasti olid.
Minu meelest on ajaga kaotatud ainult palju ilusaid traditsioone ja jõulud kaotavad aja jooksul
selle tähenduse täielikult, mis neil algselt oli.
Vanasti olid jõulud aga teistsugused Ristiusu levikuga Eestis omandas muistne talvepüha Jeesuse sünnipäeva lisatähenduse ning jõulupühade kombestikku lisandus kirikuskäimine. Mõisa- ja linnakultuuri kaudu jõudis maarahvani 19. sajandi keskpaiku ka jõuludeks kuuse tuppa toomise ning ehtimise komme . 20. sajandi algul kujunes komme käia jõulude ajal kalmistul ja süüdata küünlad lähedaste haudadel. Jõulukaartide saatmise komme tekkis 20. sajandi algul ja levis laiemalt 1920ndatel . 20. sajandi algusest hakkas kodusid külastama ka jõuluvana, kes tõi perele kingitusi ja kellele tuli tänutäheks salmi lugeda. Jõululauale lisandusid piparkoogid.
Nõukogude võim käsitles jõulusid religioosse pühana ning advendiaja. Nende tähistamist püüti välja juurida, kandes vastava ilmaliku kombestiku üle vana-aasta õhtule ja uusaastale (näärid). Jõuluvana asemele tuli näärivana, lauludes ja salmides asendati sõna "jõulu-" sõnaga "nääri-" jne. Jõulud olid tavalised töö- ja koolipäevad, jõulupühade kodusele tähistamisele vaadati võimude poolt viltu ning eriti noori püüti takistada kirikus käimast.
Pärast Eesti taasiseseisvumist on esimene ja teine jõulupüha (25. ja 26. detsember) riigipühad ja puhkepäevad, alates 2005. aastast ka jõululaupäev. Jõulukombestikku mõjutab järjest rohkem rahvusvaheline traditsioon. Rahvusringhääling kannab üle nii jõululaupäeva kui eismese jõulupüha jumalateenistusi . Paljudes asulates püstitatakse juba alguses keskväljakule elektrituledega ehitud jõulukuusk, mis jääb enamasti püsti kolmekuningapäevani (langeb kokku õigeusu jõululaupäevaga). Skandinaaviast on üle võetud komme asetada akendele advendiküünlad. Paljudes lastega peredes pannakse jõulude eel õhtuti aknalauale suss, kuhu toob maiustusi päkapikk - jõuluvana abiline , kes kontrollib ja talle ette kannab, kas lapsed on hästi käitunud. Kaubandusettevõtted rõhutavad jõulude eel külluse, heaolu ja kinkide tegemise tähtsust, püüdes suurendada oma läbimüüki; jõuludekoratsioonid ilmuvad kauplustesse sageli juba novembrikuus. Jõuluaja traditsioonilisteks toitudeks on jäänud verivorstid ning seapraad ahjukartuli ja hapukapsastega.24. detsember vana-aastaõhtuna oli saunaskäimise päev. Saun pandi kütte juba hommikul ja enne pimedat pidi kindlasti saunas käidud olema. Oldi kodus oma perega. Südaööst, kui algas uus aasta, võisid poisid ja mehed minna küla peale head uut aastat soovima. Kui vana-aasta sees või uuel aastal tuli külla naisterahvas , pidi talle meeste püksid kaela viskama – siis ei kaduvat õnn kodust ära. Uue aasta öösel või hommikul viskas peremees kaevu soola ja tõi sealt vett. Vesi valati kaussi ning selle põhja pandi nuga ja midagi hõbedast. Peremehest alates pesid kõik seal nägu - see pidi hoidma inimest uuel aastal haiguse ja kõige kurja eest. Uue aasta juurde kuulus ka õnnevalamine ja igasugune ennustamine. Kuna jõuludel olid kõik tööd peale hädavajalike keelatud, siis oli aega jõude olla, jäi aega koos perega jõulumänge mängida ja mõistatada. Õlgedest valmistati looma- ja inimkujusid. Tehti ka õlest nuute, ning taoti üksteist nendega. Vähemalt saartel olid jõulud ennevanasti suurim lauluaeg.
Sellised on tänapäeva jõulud, kuid vanaaja jõulud olid hoopiski teistsugused
Jõulud on 21.–27. detsembril (kristlikud jõulud 25.–27. detsembril) tähistatav püha, mille tähendus on kombestikes või usundites erinev. Osade inimeste jaoks on see talvine pööripäev koos vastavate kommetega, osade jaoks Jeesuse sünnipäev, osade jaoks tähtpäev , mille kombestikus on tänapäevaks kokku põimunud muistne talvise pööripäeva tähistamine, kristlik Jeesuse sündimise tähistamine ning erineva algupäraga uuem kombestik nagu näiteks Coca- Cola kompanii reklaamidelt pärinev punase kuue ja valge habemega jõuluvana .Jõuludeks koristati ja ehiti kogu majapidamine ning valmistati aasta rikkalikumad piduroad. Et pühade ajal ei tohtinud tööd teha, tuli kõigi ettevalmistustega varakult hakkama saada. Tehti jõulukroonid ja krässid, samuti lambarasvast ja mesilasvahast kolmeharulised küünlad. Hädapärast ajas asja ära ka kolmeharuline küünlajalg. Mõnel pool on tehtud ka viieharulisi küünlaid.
Suurem osa ettevalmistustest tehti 21. detsembril. Tõusti varavalges, et teha valmis jõuluvorstid ja panna käima jõuluõlu. Mõnel pool küll ei peetud seda päeva õlleteoks sobivaks . Oma õlu pidi olema igas peres ning seda pidi jätkuma jõulude lõpuni. Eluruumid koristati ja puhastati ülima hoolega ja nüüd ei tohtinud põrandat pühkida enne, kui jõulud läbi – vastasel korral kardeti, et ka õnn saab majast välja pühitud.
Kui maja korras, toodi sisse jõuluõled ja see tähistas jõulude algust. Õlgi on jõuluks ja muiks pühiks tuppa toonud paljud Euroopa rahvad enam kui kaks tuhat aastat. Õlgedel mängiti jõulumänge, puhati ja ka magati. Arvati, et õled toovad õnnistust ja tervist. Samuti summutasid õled sammude müdina – usuti , et hinged tahavad vaikust. Arvatakse, et õled toodi põrandale just selleks, et neil magada , kuna tavapärane magamisase jäeti aupaklikult kodu külastavatele esivanemate hingedele. Hingede pärast hoiti uue aastani vaikust, toit laual, voodid tühjad ja tuba öösel valge. Pidi jälgima, et toidunõudel poleks kaasi peal. Kusagil olla hingedele eraldi laud kaetud või teisal jälle toit kirve peale pandud. Usuti, et peale pererahvast lähevad hinged sauna vihtlema.
Jõuluajal ei tohtinud öösiti valgus toas kustuda. Pidi ka jälgima, et aknad oleksid tihedalt kinni kaetud, et valgus välja ei paistaks.
Jõuluöödel, eriti vana-aastaõhtul soovitati üleval olla – kui muidu ei jaksa, siis kasvõi vahetustega. Kui magama heideti, siis soovitavalt õlgedele põrandal ja täies riides .
Jõuludeks toodi koju kõik välja laenatud asjad ning jõulude ajal ei laenatud midagi välja. Kõik tööriistad viidi ulualla. Inimeste ja majapidamise kaitsmiseks ning selleks, et oleks õnne, tehti mitmesuguseid ohutisi. Tubadesse kaabiti pisut hõbevalget või raputati soola või siis tehti kadakasuitsu. Ohutised olid samuti kõikvõimalikud jõuluks valmistatud krässid, tähed ja ristid . Arvati, et need koguvad pühade ajal endasse kõik soovimatu, seepärast tuli nad peale pühi põletada.
Jõuluõhtul enne pimedat tehti välisustele, väravatele ja sõidukitele valge kriidi või söega ristid. Isegi kaevule, põllunurkadele ja nõudele tehti riste . Ristid olid eri paigus erinevad. Aitas seegi, kui hooned n-ö piirati – tehti nende ümber kõndides ring. Usuti, et peres, kus ei valmistata jõuluroogasid, pole järgmisel aastal midagi head loota. Pidulaual pidi kindlasti olema õlu, sealiha (poolik seapea ), jõululeib ja jõuluvorstid. Tavalised jõulutoidud olid veel pähklid, kapsad , keedetud oad, herned , naerid, kala ja või.
Usuti, et jõululeib (e. jõulukakk, jõuluorikas, jõulupull, lõpekakk, torniga leib, kuhjaga leib, lemmleib) kogub enesesse erilise kaitsva ja tervistava jõu, mis kandub hiljem edasi selle sööjatele. Jõululeiba ei puututud, tihtipeale viiakse jõululeib uuel aastal viljasalve, ning jagati karjalaskepäeval loomadele ja inimestele.
Jõuluvorstid tehti tavaliselt valged, s.o. vaid tangust ja sibulast. Verivorst tundub meie maal olema uuem nähtus. Valgevorst on meie rahvuslik jõuluroog, kuna kuskil mujal pole ta sedavõrd üldiselt levinud.
Jõululeib, õlu ja liha pidid laual olema terve jõuluaja ja igaüks pidi saama niipalju süüa, kui tahtis. Jõuluöösi tuli süüa 7, 9 või 12 korda, siis on inimesel uuel aastal jõudu, jaksu ja tervist, tema tööd õnnistatud ja tal pole leivapuudust. Söögikord ei tähendanud kere täisparkimist, piisas ka mõnest suutäiest. Kui mõni toidupala kukkus laua alla, ei tohtinud seda üles võtta ja üldse ei tohtinud jõuluajal laua ja voodi alla valgust näidata ega sinna vaadata.
Sinu ema on ikka vanaaja jõuludega kursis, meie peame neid nagu vanast. " Ma naeratasin vanaemale ja läksin oma tuppa voodisse ja jäin magama, unes nägin ma jõuluvana ma jooksin kohe ta juurde ja rääkisin seda mida vanaema oli mulle rääkinud. Ta kiitis mind ja ütles: ,,Sina poiss oled väärt head kingitust, mine nüüd rahulikult magama" . Äkitselt oligi ta kadunud ja ma jäin rahulikult magama teades ,et olen aidanud jõuluvana.